Kui Trumm oma küpsetistega aiapäevikus suu vett jooksma ajas ja järgmisel hommikul rösterit maapõhja kirusin, sest lennutas jälle mu saiaviilu kardina külge ja enne kui ma selle jõudsin kinni püüda, pudenes see radika vahele. No jah, ega ma esimest korda külma terakuklit pea sööma. Võtsin siiski niipalju oma kainet mõistust kuulda, et ei iitsatagi leivaküpsetus masinast - mu pisikeses köögis pole talle lihtsalt ruumi, ja kupatasin mehed linna uut rösterit ostma. Ega minu saiaviil ainsana radika vahele maandunud - protestima ei hakatud.
Mehed on ikka tõesti mingist teisest dimensioonist, kolm tundi hiljem, endal rahulolevad näod ees, asetati lauale kast. Džiizis, mul tõesti see suvi üks ebameeldivus teise otsa! No oleksid nad vähemalt Moulinex´i masina toonud, mõlemad ju teavad, et olen ikka seda küpsetusmasinat aegajalt vaadanud. Aga ei, sellel olevat kaan logisenud...? Ma siis loksutasin ka selle masina kaant, aga rohkem mul ei olnud tuju nende meeleolu rikkuda, küsisin, et miks siis mitte röster, millele vastati, et valik väga suur ja mis iganes nad poleks valinud, ei olnuks ma rahul olnud. Nüüd siis vist olen rahul?... Raske südamega pakkisin oma vana kohvimasina kasti, mine tea, mil teda jälle vaja kui suur kohvimasin mu kohveta jätab ja...
Süvenesin end instrueerima. Vanaks hakkan jääma, pesumasinal kasutan spikrit, mis vannitoa seinale kleepisin, kohvimasina manuaali vahel küüneviil selle koha peal, kus juttu katlakivi eemaldamisest ja kui mobiiliga helistada vaja, küsin mehelt, minu omal millegipärast kas akud "purkkis" või lukus.
Aga olgu, miks ei või laupäeva alustada heade lõhnadega.
Tegelikult ajas see küpsetusmasin meid keset ööd üles. Berna, keda polnud hoiatatud, et köögis võb miski öösel häälitsema hakata, pani oma bassihäälse hoiatussignaali tööle ja käivitas ka meie voodis "paanikaosakonna" kiledahäälse klähvimise. Tuli mõnusast pesast välja ronida ja pipstükiga koerad maha rahustada ja õue pissile lasta. Kobisin tagasi magama. Viga! "Paanikaosakond" leidis vist õues naabri kassi või siili, tuli jälle voodist välja ronida ja krantsike tuppa kutsuda. Eks see öine melu käivitas ka Kass Kurepoju maomahla voolu poolteist tundi varasemaks ja vaevalt sain unemaale kui akna all kostus haledat näugumist.
Saiaviil õnnestus rösterist kinni püüda ja kui kohvi ka tassis otsas, hakkas köögis levima mõnusat vaniljelõhna, mmm... meestel tuli vist rosinasaia retsept meelde, tegin siis köögiukse lahti - las mõnulevad!
Rösterit ma siiski ära ei pane, ma hakkan kindlasti muidu igatsema neid hommikusi lendavaid saiaviile, sepikut ju võb ka koertele anda, radika vahel jahtuvad nad kiiresti.
laupäev, 23. august 2008
reede, 22. august 2008
Aed- põõsalind
Täna paistis üle hulga aja päike ja otsustasin teha taimedele jahukaste ja teiste seenhaiguste tõrjet. Aiaprits rohelise seebi ja tuhaleotise lahu täis, läksin oma vanu elulõngasid revideerima ja natuke majaseinast eemale tõmbama, et lahust ikka ilusti igale poole saaks pritsida, kui maapinnale pudenes pisike koerakatvaruustik
Kas pole tore pesa - pehme valge villamadrats berna karvadest ja kaunistuseks hanesulg. Need linnukesed oskavad luksust hinnata.
Sinine pritsitud, asusin roosat elulõnga ka "kohevamaks" soputama ja minu üllatuseks lendas sellest linnuke välja.
Mnjah, loodus oskab ikka üllatusi valmistada. Augustis õitsev mairoos ja...
Ka see pesa vahvalt disainitud. Muna oli soe
Tean, et põõsalinnud teevad vahel kevadel mitu pesa ja emalind valib siis munemiseks endale meeldivama, tõestuseks ka natuke kõrgemal olev karvatuustike, aga kohe torkas silma pesade erinevus. Kui sinisest elulõngast leitud ja roosa ülemine olid tehtud koera aluskarvadest (kevadel ajas berna ju talvist pehmet aluskarva maha), siis munaga pesa ehitusmaterjal on praeguse karvavahetuse päritolu, sest umbes nädal tagasi hakkas berna ajama maha oma karmimat karvastikku.
Mis sel linnukesel arus, et siis kui teised juba mitu nädalat tagasi mu aiast kadusid, veel üksi pesa ehitab ja muneb?
Aga eks ka pääsuke on septembri lõpus pojad välja haudunud ja paar nädalat hiljem pesa hüljanud.
Kuidagi kahju sellest natuke räsida saanud pesas olevast munast...
Tore oli kuulata neid suveöödel läbi avatud akna oma poegadele (ühes pesas 4 ja teises 6? linnulast) unelaulu vidistamas. Esimene lend pesast oli mu kännumaasika pottidesse, kus viidi läbi ka mullasiblimise õppused ja oli nende kogunemise lemmikkoht, ega ma ju maasikaid söögi ja kuuest taimest kaks jäeti ka mulle. Ning ka mu torumaasikad meeldisid nelie väga, aga ega me jõua kasvumajastki saadavaid marju kõiki ära süüa, jätkub koertelegi.
Kas pole tore pesa - pehme valge villamadrats berna karvadest ja kaunistuseks hanesulg. Need linnukesed oskavad luksust hinnata.
Sinine pritsitud, asusin roosat elulõnga ka "kohevamaks" soputama ja minu üllatuseks lendas sellest linnuke välja.
Mnjah, loodus oskab ikka üllatusi valmistada. Augustis õitsev mairoos ja...
Ka see pesa vahvalt disainitud. Muna oli soe
Tean, et põõsalinnud teevad vahel kevadel mitu pesa ja emalind valib siis munemiseks endale meeldivama, tõestuseks ka natuke kõrgemal olev karvatuustike, aga kohe torkas silma pesade erinevus. Kui sinisest elulõngast leitud ja roosa ülemine olid tehtud koera aluskarvadest (kevadel ajas berna ju talvist pehmet aluskarva maha), siis munaga pesa ehitusmaterjal on praeguse karvavahetuse päritolu, sest umbes nädal tagasi hakkas berna ajama maha oma karmimat karvastikku.
Mis sel linnukesel arus, et siis kui teised juba mitu nädalat tagasi mu aiast kadusid, veel üksi pesa ehitab ja muneb?
Aga eks ka pääsuke on septembri lõpus pojad välja haudunud ja paar nädalat hiljem pesa hüljanud.
Kuidagi kahju sellest natuke räsida saanud pesas olevast munast...
Tore oli kuulata neid suveöödel läbi avatud akna oma poegadele (ühes pesas 4 ja teises 6? linnulast) unelaulu vidistamas. Esimene lend pesast oli mu kännumaasika pottidesse, kus viidi läbi ka mullasiblimise õppused ja oli nende kogunemise lemmikkoht, ega ma ju maasikaid söögi ja kuuest taimest kaks jäeti ka mulle. Ning ka mu torumaasikad meeldisid nelie väga, aga ega me jõua kasvumajastki saadavaid marju kõiki ära süüa, jätkub koertelegi.
teisipäev, 19. august 2008
Peenrvaip ja olümpia
Peenravaip on polüpropüleenist, äärmiselt sitke ja tihe, ribadest punutud pinnakattematerjal, mis takistab umbrohtude arengut, hoiab pinnase niiskena ja vähendab samas erosiooni. Tavaliselt musta või valget värvi peenrakangas on vastupidav ultraviolettkiirguse suhtes, ta ei lagune ega muutu rabedaks. Peenravaiba abil saab uudismaale või umbrohtunud alale kerge vaevaga teha lillepeenra, kiviktaimla, turbaaia, heki jne., mida ei pea kohe rohima hakkama. Peenravaibaga saab lämmatada enamiku umbrohtudest, piirata agressiivse ilutaime levikut ja katta kompostihunnik, nii et see saaks rahulikult omaette käärida. Peenravaip laseb läbi vee ja õhu, kuid mitte taimede juuri ja võsusid.
Niipalju siis reklaamijuttu + sõbranna terve päeva seletus, et kui hea asjandus see peenravaip, tal kõikjale pandud, väga rahul ja just parim minu peenraäärtesse kivide alla panna ja...
ma siis paningi. Ja kui ostetud meetrid otsas, tõi mees nagu ikka hoopis midagi muud, musta kilet nimelt, aga kuna kilet ei saa ju labidaga sügavale maasse suruda, läheb katki, siis higistasin läbi häda ta servapidi peenra äärde maasse, mõni meetrike jäi ju teha.
Esimene suvi väga rahul.
Eelmisel suvel enam mitte nii väga rahul.
Ja nüüd kakun ta kivide alt välja ja asendan kõik musta kilega.
Miks?
1. Ta vist kasvatab, hooldab ja toidab sipelgaid, sest teist seletust ei oska välja mõelda, miks neid sipelgaid peenravaiba kivide all nii tohutul hulgal - kilega ei ühtegi.
2. Kivide vahel hulga rohkem umbrohtu kui lillepeenardes ja selle kättesaamine... juured ju läbi kasvanud - kilega ei libletki
3. Trimmerda või ära trimmerda, ikka jääb hooldamata mulje tänu kivide vahel olevale umbrohule - kilega ei jää kõrretuttigi püsti turritama.
4. Minu üleeilne avastus - mitmest kohast leidsin kivide alt, sealt kus sipelgaid polnud, teomune - kilekivide alt ühtegi, ainult paar vihmaussi vingerdas.
Nüüd siis kakungi teda välja ja usute või ei - ka mutt peenravaibast augu läbi uuristanud! Isegi mutitõrjeks täitsa kasutu.
Ja lisaks need hargnenud ribad... Uh, paras nüüd kogu see materjal eriti ohtlike jääkide hulka arvata, sest ei kõdune ega mädane. Ei teagi, mis teha, põletada? Prügimäele ju ei saada, need kiud ka lindudele ohtlikud, harakapesast olen paar rohelist ribakest leidnud.
Sipelgaid ja teomune hea kuumapuhuriga hävitada, võtta ainult suurem vineeritükk taimede kaitseks kuuma õhu eest.
Ja kui olin pool päeva rahmeldanud, premeerisin end teleka taha Kanterile pöialt hoidma. Noh, võistlus venis pikaks... ja kui mind kullavõidu peale üles raputati, oli ikka tükk tegu, et pöidlaid sirgu saada.
No ütle veel, et see peenravaip ei ole saadanast! Mul pöidlad veel praegugi valusad.
Ja kes teab öelda, kaua nende murtud ribikontide kinnikasvamine aega võtab? ma tahan ikka vahetevahel ka teist kätt normaalselt kasutada ilma, et katkised ribid end meelde tuletaksid.
Niipalju siis reklaamijuttu + sõbranna terve päeva seletus, et kui hea asjandus see peenravaip, tal kõikjale pandud, väga rahul ja just parim minu peenraäärtesse kivide alla panna ja...
ma siis paningi. Ja kui ostetud meetrid otsas, tõi mees nagu ikka hoopis midagi muud, musta kilet nimelt, aga kuna kilet ei saa ju labidaga sügavale maasse suruda, läheb katki, siis higistasin läbi häda ta servapidi peenra äärde maasse, mõni meetrike jäi ju teha.
Esimene suvi väga rahul.
Eelmisel suvel enam mitte nii väga rahul.
Ja nüüd kakun ta kivide alt välja ja asendan kõik musta kilega.
Miks?
1. Ta vist kasvatab, hooldab ja toidab sipelgaid, sest teist seletust ei oska välja mõelda, miks neid sipelgaid peenravaiba kivide all nii tohutul hulgal - kilega ei ühtegi.
2. Kivide vahel hulga rohkem umbrohtu kui lillepeenardes ja selle kättesaamine... juured ju läbi kasvanud - kilega ei libletki
3. Trimmerda või ära trimmerda, ikka jääb hooldamata mulje tänu kivide vahel olevale umbrohule - kilega ei jää kõrretuttigi püsti turritama.
4. Minu üleeilne avastus - mitmest kohast leidsin kivide alt, sealt kus sipelgaid polnud, teomune - kilekivide alt ühtegi, ainult paar vihmaussi vingerdas.
Nüüd siis kakungi teda välja ja usute või ei - ka mutt peenravaibast augu läbi uuristanud! Isegi mutitõrjeks täitsa kasutu.
Ja lisaks need hargnenud ribad... Uh, paras nüüd kogu see materjal eriti ohtlike jääkide hulka arvata, sest ei kõdune ega mädane. Ei teagi, mis teha, põletada? Prügimäele ju ei saada, need kiud ka lindudele ohtlikud, harakapesast olen paar rohelist ribakest leidnud.
Sipelgaid ja teomune hea kuumapuhuriga hävitada, võtta ainult suurem vineeritükk taimede kaitseks kuuma õhu eest.
Ja kui olin pool päeva rahmeldanud, premeerisin end teleka taha Kanterile pöialt hoidma. Noh, võistlus venis pikaks... ja kui mind kullavõidu peale üles raputati, oli ikka tükk tegu, et pöidlaid sirgu saada.
No ütle veel, et see peenravaip ei ole saadanast! Mul pöidlad veel praegugi valusad.
Ja kes teab öelda, kaua nende murtud ribikontide kinnikasvamine aega võtab? ma tahan ikka vahetevahel ka teist kätt normaalselt kasutada ilma, et katkised ribid end meelde tuletaksid.
esmaspäev, 18. august 2008
Üks hostapeenar valmis.
Vot nii, seitsmel hostal ja nende seltsilistel "kodu" valmis! Kuna sel suvel mul suur kivide põud, siis äär veel lõpuni tegemata, aga talveni veel aega. Paika on veel panemata ka sordinimedega kivid.
Selle nurga on vallutanud sõnajalad, vaatamata küllaltki lubjarikkale pinnasele, aga kui meeldib, las olla, ma võin ebajasmiini kevadel teise kohta viia. Rodgersial peaks selle koha peal toiduvarud juba otsas olema ja paar aastat tagasi kolisin ta teise kohta, aga ei saanud kõike kätte ja jääbki saamata, sellel kohal pole maa labida jaoks. Eks näis kumb peale jääb, kas sõnajalad või rodgersia.
See pisike peenrake köögiakna all on üldiselt hooldusvaba, aga probleem tigude ja bernaga. Tänu serva pandud kividele, mis küll kedagi ega midagi kaunista, vaid kogub umbrohtu, berna enam lillepeenrasse magama ei tüki, aga millegipärast ei tüki ka pardid sinna tigusid sööma. Kui vast proovida neid teograanuleid? Ega just eriti kenad need perforeeritud hostalehed välja näe küll.
Selle nurga on vallutanud sõnajalad, vaatamata küllaltki lubjarikkale pinnasele, aga kui meeldib, las olla, ma võin ebajasmiini kevadel teise kohta viia. Rodgersial peaks selle koha peal toiduvarud juba otsas olema ja paar aastat tagasi kolisin ta teise kohta, aga ei saanud kõike kätte ja jääbki saamata, sellel kohal pole maa labida jaoks. Eks näis kumb peale jääb, kas sõnajalad või rodgersia.
See pisike peenrake köögiakna all on üldiselt hooldusvaba, aga probleem tigude ja bernaga. Tänu serva pandud kividele, mis küll kedagi ega midagi kaunista, vaid kogub umbrohtu, berna enam lillepeenrasse magama ei tüki, aga millegipärast ei tüki ka pardid sinna tigusid sööma. Kui vast proovida neid teograanuleid? Ega just eriti kenad need perforeeritud hostalehed välja näe küll.
pühapäev, 17. august 2008
Kass - Felis silvestris catus ja muud ka
Hakkasin otsima internetist infot kassi kohta ja leidsi selle Nummerdatud listi näide
Kuidas käituda liftis nüüd kõigil teada, kassijutuga ka kiiret pole, sest vahepeal tuli tahtmine suvised Muhediku kirsiõied endale salliks teha. Meeleolu ei ole küll valge kasuks, aga kes ütles, et õied ei või olla lillakaspunased.
töö veel algetapis, esialgu külmtehnikas, ja läheb veel aega (sõltub ilmast ja sääskedest) millal täitsa valmis saab.
Nüüd siis juttu ka kassist.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kass
Siin ka lühiülevaade erinevate rahvaste uskumusi kasside kohta:
Kuna kassil on võime muuta oma silmaava, sümboliseerib ta päikese muutlikku jõudu, samuti kuufaase ja öö hiilgust. Ka saladuslikkust, tahet ja vabadust.
Must kass on kuujõudude loom ja tähendab kurja ja surma, meie ajastul on hakatud musta kassi edutoojaks pidama.
Indiaanlastel on kass varguse sümbol.
Keltide uskumuse järgi omab hauatagust jõudu.
Hiinlastel ööloomana dualismi printsiibi järgi jin ja omab kurja jõudu ja võimet muuta kuju.
Kristlus omistanud kassile iharust, laiskust, pimedust, pidades kassi Saatanaks. Egiptlased seevastu pidasid kassi pühaks, kuu sümbol, pühendatud pimeduse Setile ja kehastas rasedat naist ja kassi tapmist karistati surmanuhtlusega.
Kreeka-rooma kultuuris kuujumalanna Diana kaaslane. Alati kujutati ka võidujumalannat kass jalge ees lebamas.
Jaapanlastel sümboliseerib muundumise jõudu ja rahulikku puhkust.
Skandinaavlased pidasid kasse Frei(j)a abiliseks, tema rakendas kassid oma sõiduki ette.
Kassi peetigi nõidadeks või nõiaabiliseks ja usuti ka, et on võimeline vihma esile kutsuma.
Noh, minule ei sümboliseeri kass muud kui looma, kes valib meie elamise enda omaks ja suurest südameheadusest lubab lahkelt ka meil enda kõrval elada, kehtestab oma reeglid ja meie protestidest ei tehta väljagi.
Vihma ta tänaseks ei kutsunud. Hoopis ujutas hommikul koera jooginõus hiirt. Kas hüppas hiireke ise surmahirmus vette end uputama või otsustas kass oma hommikusöögi puhtaks pesta või hoopis olümpiamängudest innustatuna treenis hiirt järgmiseks olümpiaks. Igatahes oli ta nii keskendunud vaest hiirt käpaga vette tagasi lennutamisega iga kord kui sel õnnetukesel õnnestus kausiservale ronida, et unustas igahommikuse rituaali - mu magamistoa akna all haledalt kräunuda, et saaks majja, süüa ruttu kõht täis ja pugeda soojale kohale minu asemele.
Hiire koos veega läigatasin muidugi naabri aeda, tal rohkem kasse ja nad pole ka nii pirtsud, pistavad kõik nahka, mis või kes süüa sünnivad. Meie Kass Kurepoeg aga ei viitsi toolilt mahagi ronima kui köögis hiirt näeb, teeb ainult silmad lahti ja ja paneb need kohe kinni kui hiir Lapiteki krõbinaid närima läheb.
Ei ütleks, et ta hiiri ei püüa, püüab küll - ainult õues. Mina püüan köögist hiire kinni, viskan selle koos kassiga õue ja Kass Kurepoeg püüab siis ise hiire kinni. Hiir hambus, hakatakse ust kaapides majja nõudma. Oma kogemuste järgi pean ma enne ukse avamist veenduma, kas kass teeb näu. Kui ei tee, siis tuleb ta näuguma panna, muidu on see minu poolt kinni püütud hiir tagasi majja toodud.
Aga kes ütles, et elu peab kerge olema ja ilma isepäiste kassideta oleks ikka hulga igavam.
Nende hulgas on olnud ka selline eriline ja imeline isiksus, kes kogu oma elu pühendas ainult teiste eest hoolitsemisele ja kellel oli ka eksimatu võime leida inimesel valutav koht ja asuda seda oma nurrumisega ravima. Ta oli väärt mälestusmärki ja nii matsingi ta oma lillepeenrasse ja ladusin kivid väikeseks veekoseks.
virtuaalne kirillitsa klaver
Kuidas käituda liftis nüüd kõigil teada, kassijutuga ka kiiret pole, sest vahepeal tuli tahtmine suvised Muhediku kirsiõied endale salliks teha. Meeleolu ei ole küll valge kasuks, aga kes ütles, et õied ei või olla lillakaspunased.
töö veel algetapis, esialgu külmtehnikas, ja läheb veel aega (sõltub ilmast ja sääskedest) millal täitsa valmis saab.
Nüüd siis juttu ka kassist.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kass
Siin ka lühiülevaade erinevate rahvaste uskumusi kasside kohta:
Kuna kassil on võime muuta oma silmaava, sümboliseerib ta päikese muutlikku jõudu, samuti kuufaase ja öö hiilgust. Ka saladuslikkust, tahet ja vabadust.
Must kass on kuujõudude loom ja tähendab kurja ja surma, meie ajastul on hakatud musta kassi edutoojaks pidama.
Indiaanlastel on kass varguse sümbol.
Keltide uskumuse järgi omab hauatagust jõudu.
Hiinlastel ööloomana dualismi printsiibi järgi jin ja omab kurja jõudu ja võimet muuta kuju.
Kristlus omistanud kassile iharust, laiskust, pimedust, pidades kassi Saatanaks. Egiptlased seevastu pidasid kassi pühaks, kuu sümbol, pühendatud pimeduse Setile ja kehastas rasedat naist ja kassi tapmist karistati surmanuhtlusega.
Kreeka-rooma kultuuris kuujumalanna Diana kaaslane. Alati kujutati ka võidujumalannat kass jalge ees lebamas.
Jaapanlastel sümboliseerib muundumise jõudu ja rahulikku puhkust.
Skandinaavlased pidasid kasse Frei(j)a abiliseks, tema rakendas kassid oma sõiduki ette.
Kassi peetigi nõidadeks või nõiaabiliseks ja usuti ka, et on võimeline vihma esile kutsuma.
Noh, minule ei sümboliseeri kass muud kui looma, kes valib meie elamise enda omaks ja suurest südameheadusest lubab lahkelt ka meil enda kõrval elada, kehtestab oma reeglid ja meie protestidest ei tehta väljagi.
Vihma ta tänaseks ei kutsunud. Hoopis ujutas hommikul koera jooginõus hiirt. Kas hüppas hiireke ise surmahirmus vette end uputama või otsustas kass oma hommikusöögi puhtaks pesta või hoopis olümpiamängudest innustatuna treenis hiirt järgmiseks olümpiaks. Igatahes oli ta nii keskendunud vaest hiirt käpaga vette tagasi lennutamisega iga kord kui sel õnnetukesel õnnestus kausiservale ronida, et unustas igahommikuse rituaali - mu magamistoa akna all haledalt kräunuda, et saaks majja, süüa ruttu kõht täis ja pugeda soojale kohale minu asemele.
Hiire koos veega läigatasin muidugi naabri aeda, tal rohkem kasse ja nad pole ka nii pirtsud, pistavad kõik nahka, mis või kes süüa sünnivad. Meie Kass Kurepoeg aga ei viitsi toolilt mahagi ronima kui köögis hiirt näeb, teeb ainult silmad lahti ja ja paneb need kohe kinni kui hiir Lapiteki krõbinaid närima läheb.
Ei ütleks, et ta hiiri ei püüa, püüab küll - ainult õues. Mina püüan köögist hiire kinni, viskan selle koos kassiga õue ja Kass Kurepoeg püüab siis ise hiire kinni. Hiir hambus, hakatakse ust kaapides majja nõudma. Oma kogemuste järgi pean ma enne ukse avamist veenduma, kas kass teeb näu. Kui ei tee, siis tuleb ta näuguma panna, muidu on see minu poolt kinni püütud hiir tagasi majja toodud.
Aga kes ütles, et elu peab kerge olema ja ilma isepäiste kassideta oleks ikka hulga igavam.
Nende hulgas on olnud ka selline eriline ja imeline isiksus, kes kogu oma elu pühendas ainult teiste eest hoolitsemisele ja kellel oli ka eksimatu võime leida inimesel valutav koht ja asuda seda oma nurrumisega ravima. Ta oli väärt mälestusmärki ja nii matsingi ta oma lillepeenrasse ja ladusin kivid väikeseks veekoseks.
virtuaalne kirillitsa klaver
laupäev, 16. august 2008
Natuke nukker meeleolu
Kui pistad põõsast viimase tikri suhu, tekib alati kurb meeleolu...
Mulle meeldis lapsena punuda esimestest astritest pärg, panna see pähe, korjata pluusisiilu viimased tikrid, pugeda kuhugile mugavasse aiasoppi ja vaadata öist taevast - see oli minu hüvastijätt suvega. Aasta kõige müstilisem aeg. Mitte ühelgi teisel ajal ei ole õhk nii paks lõhnadest ja ritsikate sirinast, öö vaikusest, pimedusest ja tähesärast. See oli nagu suve kingitus kõigest, mis ta kuude jooksul oli kogunud.
Suvi on ainus aastaaeg, kes annab märku oma lõppemisest ja tekitab nukrust - see on looduse uneaja algus ja tunne, et miski, mis oli nii ligidal, eemaldub tähesärasse. Minu kujutluses saidki äraõitsenud lilledest tähed, sest mida vähemaks jäi õisi, seda rohkem tundus olevat taevas tähti. Kunagi muul ajal ei tundu tähed nii ligidal olevat ja nii kirkalt säravat, nagu kutsuksid lillehaldjaid koju, andes lubaduse neil tagasi tulla.
Täna hea päev lihtsalt niisama olla, töö pole jänes, et metsa jookseks ja minu moto ongi, et mida annab edasi lükata, lükka kohe kindlasti edasi või jäta hoopis tegemata. Meie teod ei muuda ajakulgu
Astrid enam mu aias ei kasva ja ka tikrid juba otsas, vaatasin niisama aias ringi ja jäin mõtlema. See suvi näitas, et kui haavatav on mu aed, ma pole küll väga virk ega korralik ja ega just eriti palju aias ei tegutse, aga vaid mõni nädal vahet ja... ja mul pole ju kedagi, kes oleks võimeline seda veel pooleliolevat elus hoidma ja edasi tegema.
Olen vahepeal tegutsenud liiga enesekeskselt, mõtlemata, et...
Natuke mõtlemist ning pole veel sugugi hilja teha parandusi. See suvi õpetas paljut.
Taevas ka pilves ja kes teab, kas lilled enam muutuvadki tähtedeks... võibolla lillehaldjate kodu ongi siin ja ainult meie oleme siin külas ja tähed hoopis meie kodud?
Ei tea, kas tunneks enda oma ära?
Taevas ikka veel pilves ja ei kosta ühegi ritsika sirinat...
Kui nüüd homme ei sajaks.
Mulle meeldis lapsena punuda esimestest astritest pärg, panna see pähe, korjata pluusisiilu viimased tikrid, pugeda kuhugile mugavasse aiasoppi ja vaadata öist taevast - see oli minu hüvastijätt suvega. Aasta kõige müstilisem aeg. Mitte ühelgi teisel ajal ei ole õhk nii paks lõhnadest ja ritsikate sirinast, öö vaikusest, pimedusest ja tähesärast. See oli nagu suve kingitus kõigest, mis ta kuude jooksul oli kogunud.
Suvi on ainus aastaaeg, kes annab märku oma lõppemisest ja tekitab nukrust - see on looduse uneaja algus ja tunne, et miski, mis oli nii ligidal, eemaldub tähesärasse. Minu kujutluses saidki äraõitsenud lilledest tähed, sest mida vähemaks jäi õisi, seda rohkem tundus olevat taevas tähti. Kunagi muul ajal ei tundu tähed nii ligidal olevat ja nii kirkalt säravat, nagu kutsuksid lillehaldjaid koju, andes lubaduse neil tagasi tulla.
Täna hea päev lihtsalt niisama olla, töö pole jänes, et metsa jookseks ja minu moto ongi, et mida annab edasi lükata, lükka kohe kindlasti edasi või jäta hoopis tegemata. Meie teod ei muuda ajakulgu
Astrid enam mu aias ei kasva ja ka tikrid juba otsas, vaatasin niisama aias ringi ja jäin mõtlema. See suvi näitas, et kui haavatav on mu aed, ma pole küll väga virk ega korralik ja ega just eriti palju aias ei tegutse, aga vaid mõni nädal vahet ja... ja mul pole ju kedagi, kes oleks võimeline seda veel pooleliolevat elus hoidma ja edasi tegema.
Olen vahepeal tegutsenud liiga enesekeskselt, mõtlemata, et...
Natuke mõtlemist ning pole veel sugugi hilja teha parandusi. See suvi õpetas paljut.
Taevas ka pilves ja kes teab, kas lilled enam muutuvadki tähtedeks... võibolla lillehaldjate kodu ongi siin ja ainult meie oleme siin külas ja tähed hoopis meie kodud?
Ei tea, kas tunneks enda oma ära?
Taevas ikka veel pilves ja ei kosta ühegi ritsika sirinat...
Kui nüüd homme ei sajaks.
reede, 15. august 2008
Veel natuke saarest
Skandinaavlased peavad saart kosmiliseks pühaks puuks. Lisaks pühendatud Jupiterile.
Sümboliseerib kohanemisvõimet, arukust ja tagasihoidlikust.
Kreeka mütoloogias saare nümfideks meliaadid, kes sündisid Kronose mõõga läbi kastreeritud Uranose verepiiskadest. Meliaade peetakse inimeste eellasteks.
Niipalju siis saare mütoloogiast.
Saare noored lehed olid meie peres alati üheks komponendiks koos metsmaasika lehtede (korjati enamus peale esimest külma, punasekirjusid) ja viirpuuõitega, kas ka veel midagi lisati, ei tea, aga kindlalt üks talvistest jookidest. Mina muidugi krõmpsutasin nii pungi kui ka tillukesi lehti ja keegi ei keelanud. Kuna ma rohkem elasingi saare otsas, siis oli ka nende "tiivakeste", viljade korjamine minu amet, neid marineeriti nagu ka aedoa kaunu ja pärnapungi ja olid talvise lihatoidu lisandiks (põhiliselt küülikuliha, kuni neid lubati linnas kasvatada)
Leidsin ka ühe lingi www.medicina.kharkov.ua kus kirjas saare ravitoimest ja mida ja kuidas... :)
Sümboliseerib kohanemisvõimet, arukust ja tagasihoidlikust.
Kreeka mütoloogias saare nümfideks meliaadid, kes sündisid Kronose mõõga läbi kastreeritud Uranose verepiiskadest. Meliaade peetakse inimeste eellasteks.
Niipalju siis saare mütoloogiast.
Saare noored lehed olid meie peres alati üheks komponendiks koos metsmaasika lehtede (korjati enamus peale esimest külma, punasekirjusid) ja viirpuuõitega, kas ka veel midagi lisati, ei tea, aga kindlalt üks talvistest jookidest. Mina muidugi krõmpsutasin nii pungi kui ka tillukesi lehti ja keegi ei keelanud. Kuna ma rohkem elasingi saare otsas, siis oli ka nende "tiivakeste", viljade korjamine minu amet, neid marineeriti nagu ka aedoa kaunu ja pärnapungi ja olid talvise lihatoidu lisandiks (põhiliselt küülikuliha, kuni neid lubati linnas kasvatada)
Leidsin ka ühe lingi www.medicina.kharkov.ua kus kirjas saare ravitoimest ja mida ja kuidas... :)
Harilik saar
Harilik saar
Fraxinus excelsior L.
Pildid ei ole just kõige paremad, aga lühike vihmavaba periood ja märg kõrge rohi ei lubanud mul paremaid klõpsata.
Liigikirjeldus
No aru ma ei saa, miks sellele puule omistadakse halba mõju inimesele - druiidid arvavad, et
Minule on ta puude ja kõikide taimede valitseja, puu, kellele ma omistan headust, tarkust ja võlujõudu, puu, kelle mõju on mind saatnud kogu mu elu – kõik, mis on minus head, on osa ka saarelt saadud.
Olen rohkem tunnete kui mõistuse inimene ja usun pigem seda, mida minu eellased geenidesse talletanud. Metsa jumaldamist pole ma geenidega kaasa saanud.
Kuigi roheline ka lemmikvärv, eelistan sinist. Usun kivi, värvide ja helide jõudu, valguse jõudu. Ju mu esimene esivanem sai alguse mingist rakukesest kõrgel kaljul, tuulte tallermaal maa ja taeva vahel, kus kusagil all möllasid metsikud lained. Rohelist metsa seal polnud ja siiani pole ma õppinud metsa armastama.
Aga saar õpetas mulle kui imeline võib olla roheline ja et ka puud võivad olla minu sõbrad.
Lapsepõlv mööduski mul suuremalt jaolt hiigelsuure saare kaitse ja õpetuse all.
Kasvades vaevalt meetri kaugusel meie majaseinast, oli see sajandivanune hiigelpuu nagu kaitseingel laotanud oma võra üle majakatuse ja minu mängumaa, mis tundus olevat võlumaa tänu läbi saare lehestiku langeva valgusemängu. Ta oli koduks nii meie mängumajale, oravaperele ja harakatele. See puu oli kõigi meie rõõmude ja murede osanik, hea, omane ja sooja südamega, osa meie majast, meie söögilauast ja tervendajast, minu looduslik "ristiema". Hea mängukaaslane, kaitsja, lohutaja ja õpetaja. Maitsvate viljadega ja verd puhastava toimega söögi- ja ravimtaim. Ja ma ei liialda sugugi kui lisan, et ka hinge puhastaja.
Kui teisi puid võin tunde järgi jaotada täpselt kas “emapuudeks” (naissooliseks)nt. pihlakas, pärn, õunapuu jt, ja teisi “isapuudeks” (meessooliseks) nt kuusk, mänd, tamm, jalakas, siis saarel on olemas nii ema- kui ka isapuid. Ma ei tea,kas keegi on veel seda täheldanud, hakkasin täna internetis otsima kirjutisi saare kohta ja leidsin selle artikli saare seksuaalsusest
Kas tõesti võib selle jutu järgi teha järeldus, et minu tundel võib õigus olla? Peaks kevadel minema õisi uurima, iseasi, kas minust nüüd ka puu otsa ronijat on? Aga…
Sellest puust võin jäädagi jututama, aga kel huvi, otsigu ise - mul jälle mutid asusid rünnakule ja ka võõr-tööjõuga probleemid - "paanikaosakonna" alarmnupp enam ei funktsioneeri ja "kiirreageerimise üksus" on ka streikima hakanud ja neetud pardid leidsin oma köögist kassi krõbinaid söömas - 2 kuu jagu pisteti silmapilk nokka!!!
Mis kuramuse elu see on kui isegi koerad streigivad ja "muulased" majas marodööritsevad!
Fraxinus excelsior L.
Pildid ei ole just kõige paremad, aga lühike vihmavaba periood ja märg kõrge rohi ei lubanud mul paremaid klõpsata.
Liigikirjeldus
No aru ma ei saa, miks sellele puule omistadakse halba mõju inimesele - druiidid arvavad, et
Minule on ta puude ja kõikide taimede valitseja, puu, kellele ma omistan headust, tarkust ja võlujõudu, puu, kelle mõju on mind saatnud kogu mu elu – kõik, mis on minus head, on osa ka saarelt saadud.
Olen rohkem tunnete kui mõistuse inimene ja usun pigem seda, mida minu eellased geenidesse talletanud. Metsa jumaldamist pole ma geenidega kaasa saanud.
Kuigi roheline ka lemmikvärv, eelistan sinist. Usun kivi, värvide ja helide jõudu, valguse jõudu. Ju mu esimene esivanem sai alguse mingist rakukesest kõrgel kaljul, tuulte tallermaal maa ja taeva vahel, kus kusagil all möllasid metsikud lained. Rohelist metsa seal polnud ja siiani pole ma õppinud metsa armastama.
Aga saar õpetas mulle kui imeline võib olla roheline ja et ka puud võivad olla minu sõbrad.
Lapsepõlv mööduski mul suuremalt jaolt hiigelsuure saare kaitse ja õpetuse all.
Kasvades vaevalt meetri kaugusel meie majaseinast, oli see sajandivanune hiigelpuu nagu kaitseingel laotanud oma võra üle majakatuse ja minu mängumaa, mis tundus olevat võlumaa tänu läbi saare lehestiku langeva valgusemängu. Ta oli koduks nii meie mängumajale, oravaperele ja harakatele. See puu oli kõigi meie rõõmude ja murede osanik, hea, omane ja sooja südamega, osa meie majast, meie söögilauast ja tervendajast, minu looduslik "ristiema". Hea mängukaaslane, kaitsja, lohutaja ja õpetaja. Maitsvate viljadega ja verd puhastava toimega söögi- ja ravimtaim. Ja ma ei liialda sugugi kui lisan, et ka hinge puhastaja.
Kui teisi puid võin tunde järgi jaotada täpselt kas “emapuudeks” (naissooliseks)nt. pihlakas, pärn, õunapuu jt, ja teisi “isapuudeks” (meessooliseks) nt kuusk, mänd, tamm, jalakas, siis saarel on olemas nii ema- kui ka isapuid. Ma ei tea,kas keegi on veel seda täheldanud, hakkasin täna internetis otsima kirjutisi saare kohta ja leidsin selle artikli saare seksuaalsusest
Kas tõesti võib selle jutu järgi teha järeldus, et minu tundel võib õigus olla? Peaks kevadel minema õisi uurima, iseasi, kas minust nüüd ka puu otsa ronijat on? Aga…
Sellest puust võin jäädagi jututama, aga kel huvi, otsigu ise - mul jälle mutid asusid rünnakule ja ka võõr-tööjõuga probleemid - "paanikaosakonna" alarmnupp enam ei funktsioneeri ja "kiirreageerimise üksus" on ka streikima hakanud ja neetud pardid leidsin oma köögist kassi krõbinaid söömas - 2 kuu jagu pisteti silmapilk nokka!!!
Mis kuramuse elu see on kui isegi koerad streigivad ja "muulased" majas marodööritsevad!
kolmapäev, 13. august 2008
Käed korda!
Vaatasin Sametsiili pilte isetegijate tegemistest ja sain šoki - issand, mu küünealused... Kui viitsiks vastata küsimustele (sorry, Keson), siis et mis tegin 10 aastat tagasi, võiks vastata kohe mõtlemata, et kindlasti maniküüri. Aga nüüd? häbi vaadata, kaks päeva ei ole saanud käsi tahmast puhtaks, noh, mul oli ju vaja millegagi seda kontuurvärvi toonida ja nii lammutasingi üht vana printeri tahnakassetti, õnneks õues.
Otsisin siis välja ühe riistapuu, millel ilus nimi "küünestuudio", pistsin juhtme stepslisse, vesi ja pehmendav vedelseep ning tiba oliivõli sisse, kõrvaklapid pähe ja näpud "stuudiosse". Kui plaaditäis muusikat otsas, tõmbasin näpud välja ja... tahm alles ja pöidlaküünel veel miskit musta. See ju tõrv, aitasin sindlitelt neid kilesid kleepuvalt osalt maha tõmmata. Kui kogemused kätelt igasugu värve maha saada, siis tõrva ja ... meelde tuli et kui kord tallad tõrvaseks said, määris ema neid võiga.
Kõrvaklapid pähe ja külmikust võipakk, käed paksult võitatud, vahtisin õue. Sajab, juba hommikust saati ei pea vahet. Kui oleks kuiv, paneks kindad kätte, rohida veel palju. Mu hellikutest esivanemad vist sajandite jooksul pole näppepidi mullas songinud ja on mulle pärandanud naha, mis sugugi mulda ei talu, kohe saan haavandid, kindaid mul kohe hulgim, küll taskutes, esikus terve pesukausitäis ja köögis suures karbis, et oleks kohe võtta, haavandid ei parane eriti kiiresti. Aga egas kogu aeg saa kindaid kanda.
Need esivanemad on ikka ja jälle kellelegi hambu jäänud, ka suguvõsa kokkutulekul (korra ka seal käidud) tegi keegi mulle etteheiteid, et sellise sugupuuga... taevake, ega ma tõukoer ole, et peaksin sugupuuga uhkustama, ma olen krantsist matsi staatusega ka ülimalt rahul. Lubasin oma sugupuu latva kärpida ning etteheitjale oma võsasse pookida kui see talle nii tähtis on, autole hääled sisse ja koju. Rohkem pole mind kutsutud. Snobism polevat haigus, seda ei saa välja ravida. Hea, et sõpru saad ise valida.
Kõrvaklappides vaikus, tahm võiga maha pestud, aga tõrv ilutseb edasi, ju siis see ehtsa koore või ei ole ehtne, meie tervise huvides pandud ehtsa koore asemele kurat teab mida, mis ei võta tõrvaplekkigi lahti! aga olgu, ega mind näitusele viida.
Küüneviili leidsin kohe, see mul majapidamises kõige asendamatum asjandus ja alati käepärast võtta, mul neid ka hulgim, nii taimede pikeerimiseks, raamatu järjehoidjks, kruvikeerajaks, knopkade lahti võtmiseks, parim savivoolimise tööriist, lakipurkide avaja, värvituubide auguurgitseja, paberinuga... ja küünte viilimiseks ka :)"Stuudio" seda viilimise asjandust kasutan Broxxoni asendajana.
Eh, nüüd võib uued pildid teha :)
Ja veel - tahm sobib kontuurvärvi toonimiseks.
Otsisin siis välja ühe riistapuu, millel ilus nimi "küünestuudio", pistsin juhtme stepslisse, vesi ja pehmendav vedelseep ning tiba oliivõli sisse, kõrvaklapid pähe ja näpud "stuudiosse". Kui plaaditäis muusikat otsas, tõmbasin näpud välja ja... tahm alles ja pöidlaküünel veel miskit musta. See ju tõrv, aitasin sindlitelt neid kilesid kleepuvalt osalt maha tõmmata. Kui kogemused kätelt igasugu värve maha saada, siis tõrva ja ... meelde tuli et kui kord tallad tõrvaseks said, määris ema neid võiga.
Kõrvaklapid pähe ja külmikust võipakk, käed paksult võitatud, vahtisin õue. Sajab, juba hommikust saati ei pea vahet. Kui oleks kuiv, paneks kindad kätte, rohida veel palju. Mu hellikutest esivanemad vist sajandite jooksul pole näppepidi mullas songinud ja on mulle pärandanud naha, mis sugugi mulda ei talu, kohe saan haavandid, kindaid mul kohe hulgim, küll taskutes, esikus terve pesukausitäis ja köögis suures karbis, et oleks kohe võtta, haavandid ei parane eriti kiiresti. Aga egas kogu aeg saa kindaid kanda.
Need esivanemad on ikka ja jälle kellelegi hambu jäänud, ka suguvõsa kokkutulekul (korra ka seal käidud) tegi keegi mulle etteheiteid, et sellise sugupuuga... taevake, ega ma tõukoer ole, et peaksin sugupuuga uhkustama, ma olen krantsist matsi staatusega ka ülimalt rahul. Lubasin oma sugupuu latva kärpida ning etteheitjale oma võsasse pookida kui see talle nii tähtis on, autole hääled sisse ja koju. Rohkem pole mind kutsutud. Snobism polevat haigus, seda ei saa välja ravida. Hea, et sõpru saad ise valida.
Kõrvaklappides vaikus, tahm võiga maha pestud, aga tõrv ilutseb edasi, ju siis see ehtsa koore või ei ole ehtne, meie tervise huvides pandud ehtsa koore asemele kurat teab mida, mis ei võta tõrvaplekkigi lahti! aga olgu, ega mind näitusele viida.
Küüneviili leidsin kohe, see mul majapidamises kõige asendamatum asjandus ja alati käepärast võtta, mul neid ka hulgim, nii taimede pikeerimiseks, raamatu järjehoidjks, kruvikeerajaks, knopkade lahti võtmiseks, parim savivoolimise tööriist, lakipurkide avaja, värvituubide auguurgitseja, paberinuga... ja küünte viilimiseks ka :)"Stuudio" seda viilimise asjandust kasutan Broxxoni asendajana.
Eh, nüüd võib uued pildid teha :)
Ja veel - tahm sobib kontuurvärvi toonimiseks.
See, et jagajale jäävat näpud, ei vasta tõele. Tõestuseks eelmisel aastal päevaliiliapuhma jagamisel tekkinud kohta kenasti mingi lauk "sisse kolinud" :)
Kõrgus nii natuke üle meetri ja õiekerake 12 sm. Paduvihma tõttu vajunud nimetu, natuke Bonanza sarnase päevaliilia "kaissu". kuigi sibulake hoopis teises puhmas.
Kõrgus nii natuke üle meetri ja õiekerake 12 sm. Paduvihma tõttu vajunud nimetu, natuke Bonanza sarnase päevaliilia "kaissu". kuigi sibulake hoopis teises puhmas.
reede, 8. august 2008
Harilik kärnkonn
Bufo bufo Laurenti
Vahva nimi, kas pole?
Lubasin ka täna olla kukupailt kiiktooli klient, fotokas ja läpakas kaaslaseks ja... sorry, ümberringi toimub hulga huvitavamat kui ühe saarepuu kirjutis.
Midagi pole teha, pilved jälle hajusad ja mõte läks uitama - niiskus, palavus ja seened...
Inimene on ikka väga imelik. Ma olen valmis kas või oma jalavarjuga mutti maha lööma, et kaitsta oma lilli, aga samas võivad igasugu seenhaigused mu taimekesed igavestele heinamaadele saata. Ausõna, see ei ole hooletusest ega raha kokkuhoiust, mul olemas nii väga hea aiaprits kui ka seeneoste hävitamiseks topasi ja isegi miskit kangemat, terve kingakarp mul tõrjevahendite keemiat täis.
Aga... ma ei tea, kuidas nad mõjuvad, või kas mõjuvadki? minu abilistele - vihmaussidele. Laisa aednikuna mul peavad olema vihmaussid, sest nad kobestavad maad ja toidavad mu taimi ja kaudselt ka "ravivad", pistes nahka kõik seeneosed mullas ja mõnede arvates ka muid taimedele kahjulikke baktereid, minul pole muud kui neile vahetevahel muruhaket ümbertöötlemiseks anda, lösutada kiiktoolis ja molutada.
Teiseks, mul on konnad - kärnkonnad. Olen neid mitmest kohast oma aeda toonud ja minu meeleheaks nad siia ka elama jäänud.
Nagu ikka on õigel ajal klaverid põõsas, nii ka mu päevaliiliate vahel vilksatas kärnkonna kärnas selg, aga vabandust... kiiktool ei ole staadioni laiune ja fotokas...
Hurraaa! Minu prantslastest siberlased ka kohal!!!
Aga nüüd seni, kuni uuritakse fotoka "traumat", vast ikka kõige suurem viga oli lihtsalt selles, et unustasin akud sisse panna, ja kuni siberlased tunnike "reamatsioonis" kosuvad, kirjutan seni oma konnajuttu edasi, ma ju lubasin püsida kukult kiiktoolis.
Nagu juba aru saite, pilti teha ei saanud, aga mul arvutis eelmise aasta omad
See üks nooreke 1 või 2? aastane
Ning minu lemmik, arvata, et 5 või 6 aastane. Talvel elab mul keldris, magab? kummulikeeratud suures purgis ja kümbleb piimakausis.
Ka suvel armastab ta aegajalt katlaruumi jaheduses lösutada, laseb kenasti end pihupeale võtta ilma, et kohe mürki pritsima hakkaks, saab hästi läbi ka koertega.
Üldse üks vahva tegelane. Sel aastal lahkus keldrist õige varakult ja siiani ma teda näinud ei ole, vast elab nüüd naabri "kultuurnaadi ja -maltsa" aias. Üldiselt on konnad küllaltki paiksed. Igatahes tal muid vaenlasi peale inimese pole, nii et usun, et elab hästi.
Liigikirjeldus
miksike.com pika jutu kirjutanud.
Lilled istutatud ja suur lootus, et ka vihmajumal mulle halastab, siis veel natuke juttu kärnkonnast.
Mida ma enne teadsin
- seda, et tal ei ole hambaid ja kui oma apluses su sõrme tahab nahka pista, siis tõmba aga oma sõrm konna suust välja, saad ta kätte elusa ja tervena. Rohukonn näiteks naksab nii, et veri taga, talle ära parem sõrme suhu topi.
- ka seda, et ta on väga laisk hüppaja, kere suur, aga jalad lühikesed ja nõrgad.
Ja ka seda, et parem teda mitte katsuda, ehmatuse või ärrituse korral võib ta oma mürginäsadest valget ärritavat vedelikku pritsida, nahale sattudes ei tee see suurt midagi, aga parem kui see silma ei satu.
- ning et kärnkonna on läbi aegade peetud nõialoomaks, paljude haiguste tekitajaks ja mis kõike veel ja põletati tulel. Igatahes oleksin peaaegu ka oma esimesed triibulised kärnkonna pärast saanud, sest nähes kuidas seda "nõialooma" jaanitulle visata taheti, ässitasin oma "lapsehoidja" suuršnautseri hoogu võtva mehe kätt naksama. Tüli suur, aga õigus jäi minu poolele. Konn jäi ellu.
Ega vist inimestega ongi nii, et kui mõistust napib, siis mõeldakse nõiad välja, kelle kaela oma rumalusest tulenevad hädad ja õnnetused ajada.
Mida siis teada sain
- seda, et esimesel pildil ei olegi vist see harilik bufo, sest loodusope.ee Segamini võib ajada... Esmapilgul teiste kärnkonnadega, kuid erinevat kahest ülejäänud liigist on enamasti seljapoolt ilma mustrita. Samuti on kahest ülejäänud liigist palju tavalisem. Minu aias on ta kohe kindlasti tavaline.
- ja seda. et kaks ülejäänut liiki rohekärnkonn ja juttselg-kärnkonn pole ka minu noorukese kärnkonna moodi, aga mul siin selliseid väikseid kärnalisi ronib päris hulgim ringi ja arvan siiani, et on hariliku kärnkonna nooremad võsud.
Ja nüüd tean, et ka sellest konnast ei tea ma midagi muud kui et see hüppab ja on kogu aeg musta värvi ja armastab olla nii vees kui ka maismaal.
Nüüd siis kastis vihm ka mu iirised ilusti ära.
Ja sõbrukeste panus kärnkonnadest:
Californias pidi kärnkonna populatsioon kasvama, sest varem usuti, et kui konnakudega täiskuul pesta, pidi süütuse tagasi saama.
Ja Karjala mutid usuvad siiani, et konnakudega nägu pestes muutub näonahk nooremaks ja et ikka vist kärnkonnakudega, sest neil kärnkonni praktiliselt enam ei näegi, aga vanamutte on ikka väga palju.
:)
Vahva nimi, kas pole?
Lubasin ka täna olla kukupailt kiiktooli klient, fotokas ja läpakas kaaslaseks ja... sorry, ümberringi toimub hulga huvitavamat kui ühe saarepuu kirjutis.
Midagi pole teha, pilved jälle hajusad ja mõte läks uitama - niiskus, palavus ja seened...
Inimene on ikka väga imelik. Ma olen valmis kas või oma jalavarjuga mutti maha lööma, et kaitsta oma lilli, aga samas võivad igasugu seenhaigused mu taimekesed igavestele heinamaadele saata. Ausõna, see ei ole hooletusest ega raha kokkuhoiust, mul olemas nii väga hea aiaprits kui ka seeneoste hävitamiseks topasi ja isegi miskit kangemat, terve kingakarp mul tõrjevahendite keemiat täis.
Aga... ma ei tea, kuidas nad mõjuvad, või kas mõjuvadki? minu abilistele - vihmaussidele. Laisa aednikuna mul peavad olema vihmaussid, sest nad kobestavad maad ja toidavad mu taimi ja kaudselt ka "ravivad", pistes nahka kõik seeneosed mullas ja mõnede arvates ka muid taimedele kahjulikke baktereid, minul pole muud kui neile vahetevahel muruhaket ümbertöötlemiseks anda, lösutada kiiktoolis ja molutada.
Teiseks, mul on konnad - kärnkonnad. Olen neid mitmest kohast oma aeda toonud ja minu meeleheaks nad siia ka elama jäänud.
Nagu ikka on õigel ajal klaverid põõsas, nii ka mu päevaliiliate vahel vilksatas kärnkonna kärnas selg, aga vabandust... kiiktool ei ole staadioni laiune ja fotokas...
Hurraaa! Minu prantslastest siberlased ka kohal!!!
Aga nüüd seni, kuni uuritakse fotoka "traumat", vast ikka kõige suurem viga oli lihtsalt selles, et unustasin akud sisse panna, ja kuni siberlased tunnike "reamatsioonis" kosuvad, kirjutan seni oma konnajuttu edasi, ma ju lubasin püsida kukult kiiktoolis.
Nagu juba aru saite, pilti teha ei saanud, aga mul arvutis eelmise aasta omad
See üks nooreke 1 või 2? aastane
Ning minu lemmik, arvata, et 5 või 6 aastane. Talvel elab mul keldris, magab? kummulikeeratud suures purgis ja kümbleb piimakausis.
Ka suvel armastab ta aegajalt katlaruumi jaheduses lösutada, laseb kenasti end pihupeale võtta ilma, et kohe mürki pritsima hakkaks, saab hästi läbi ka koertega.
Üldse üks vahva tegelane. Sel aastal lahkus keldrist õige varakult ja siiani ma teda näinud ei ole, vast elab nüüd naabri "kultuurnaadi ja -maltsa" aias. Üldiselt on konnad küllaltki paiksed. Igatahes tal muid vaenlasi peale inimese pole, nii et usun, et elab hästi.
Liigikirjeldus
miksike.com pika jutu kirjutanud.
Lilled istutatud ja suur lootus, et ka vihmajumal mulle halastab, siis veel natuke juttu kärnkonnast.
Mida ma enne teadsin
- seda, et tal ei ole hambaid ja kui oma apluses su sõrme tahab nahka pista, siis tõmba aga oma sõrm konna suust välja, saad ta kätte elusa ja tervena. Rohukonn näiteks naksab nii, et veri taga, talle ära parem sõrme suhu topi.
- ka seda, et ta on väga laisk hüppaja, kere suur, aga jalad lühikesed ja nõrgad.
Ja ka seda, et parem teda mitte katsuda, ehmatuse või ärrituse korral võib ta oma mürginäsadest valget ärritavat vedelikku pritsida, nahale sattudes ei tee see suurt midagi, aga parem kui see silma ei satu.
- ning et kärnkonna on läbi aegade peetud nõialoomaks, paljude haiguste tekitajaks ja mis kõike veel ja põletati tulel. Igatahes oleksin peaaegu ka oma esimesed triibulised kärnkonna pärast saanud, sest nähes kuidas seda "nõialooma" jaanitulle visata taheti, ässitasin oma "lapsehoidja" suuršnautseri hoogu võtva mehe kätt naksama. Tüli suur, aga õigus jäi minu poolele. Konn jäi ellu.
Ega vist inimestega ongi nii, et kui mõistust napib, siis mõeldakse nõiad välja, kelle kaela oma rumalusest tulenevad hädad ja õnnetused ajada.
Mida siis teada sain
- seda, et esimesel pildil ei olegi vist see harilik bufo, sest loodusope.ee Segamini võib ajada... Esmapilgul teiste kärnkonnadega, kuid erinevat kahest ülejäänud liigist on enamasti seljapoolt ilma mustrita. Samuti on kahest ülejäänud liigist palju tavalisem. Minu aias on ta kohe kindlasti tavaline.
- ja seda. et kaks ülejäänut liiki rohekärnkonn ja juttselg-kärnkonn pole ka minu noorukese kärnkonna moodi, aga mul siin selliseid väikseid kärnalisi ronib päris hulgim ringi ja arvan siiani, et on hariliku kärnkonna nooremad võsud.
Ja nüüd tean, et ka sellest konnast ei tea ma midagi muud kui et see hüppab ja on kogu aeg musta värvi ja armastab olla nii vees kui ka maismaal.
Nüüd siis kastis vihm ka mu iirised ilusti ära.
Ja sõbrukeste panus kärnkonnadest:
Californias pidi kärnkonna populatsioon kasvama, sest varem usuti, et kui konnakudega täiskuul pesta, pidi süütuse tagasi saama.
Ja Karjala mutid usuvad siiani, et konnakudega nägu pestes muutub näonahk nooremaks ja et ikka vist kärnkonnakudega, sest neil kärnkonni praktiliselt enam ei näegi, aga vanamutte on ikka väga palju.
:)
neljapäev, 7. august 2008
Linnurohi
Polygonum arenastrum
Kuna range käsk horisontaalis püsida, võtsin läpaka kaasa ja nautisin õues kiiktooli pehmet mõnusust. Kavas oli teha saare kohta täpsustused, sest kuna kõik meie lobatoristid teavad, et ma inglisest peale ailavjuuu mitte mukitki aru ei saa, viskasid nad tõlkesse paar vimkat, ja kirjutada ka üks muinasjutt juurde. Aga kuda sa kirjutad kui katusel hoopis lõbusam vaatepilt - vanem ja veel vanem löövad katust peale ja mina pidin siis muidugi juhendama.
Olles juhendatavad närvi ajanud, otsustasin ohutuse mõttes hoopis pilvelambaid vaadata. Heh, kõik juba ühtlaselt halliks tõmbunud ja millegipärast tuli meelde linnurohi - et kui mees jahmerdab juba pikemat aega katusel, siis ei ole tal ju aega tegelda oma ainsa "panusega aiandusse" - linnurohu kiviplaatide vahelt väljakakkumisega, kõik teised umbrohud teda ei huvita, neid pole nii hõlpus kätte saada.
Kuni oma külje alt fotokat otsisin, nägingi mitu väikest puhmakest
Ilus imepisikeste õitega taim, lapsena saigi sellest nukkudele parukaid pähe pandud, endale ka , sest ainult sellised võisidki olla lillehaldja juuksed ja meil rippus üks puhmake alati uksepiidal...? See oli kuidagi nii loomulik, et ma ei tundnud kunagi huvi, miks?
Eks siis uurima, mida siis linnurohust pajatadakse:
Liigikirjeldus
Ja siin siis ilusti kirjas, et ravimtaim ja ... Kuid linnurohust valmistatakse rohtusid ka päris ravimitööstuses. Need ravimid aitavad näiteks mitmesuguste sisemiste verejooksude puhul.
Imelik, et just nüüd huvi selle taime vastu tekkis
Aga mind huvitab, et miks meil pandi ta uksepiidale, ja järgmine artikkel folklore.ee-st ...Triivistük või linnurohi oli vanast iga haiguse juures hää. Läks laps risti, pandi linnurohtu riiete sisse. Kuidas selle rohu päris nimi on, ei tea mina, aga korra olen ma seda näinud. See on taela sarnane, kangeste lehkav rohi.
Vana usu järele hoidis see rohi iga paha tõbe eest.
Maa-aluste vastu aitab see, kui võetakse kolmest kohast linnurohtu ja selle rohuga vautakse kolm korda haiged kohta, kusjuures öeldakse kolm korda: "Maaisand, Maaemand, antke selle inimese tervis kätte," nimetades selle inimese nime. Peale vajutust viiakse need rohud tagasi senna sama kohta, kust nood olid võetud.
Kas ongi juttu ikka samast taimest?, minu linnurohi pole küll kunagi olnud kangeste lehkav ja taelataoline ega lehka ka nüüd, aga mingi vägi ju tal pidi olema, maa-aluseid minu arust küll meil keegi ei põdenud, vast siis just seepärast pandigi uksele?
Veel linnurohu raviomadustest mahekaup.ee ja paljudest teistest taimedest ka.
Kas keegi teab linnurohust midagi rohkemat?
Ah jaa, seda linnurohtu pildistades leidsin ka ühe "imeõie"
Jaapani iiris, keda mutid vist sel aastal oma 5-6 korda maa seest välja songinud ja karta on, et eluvaimu tal just paljut enam järgi jäänud, on mingil kombel (juure kaudu? seemnest?) osanud jupikese keset päevaliiliat sokutada ja õitseb! :)
Kuna range käsk horisontaalis püsida, võtsin läpaka kaasa ja nautisin õues kiiktooli pehmet mõnusust. Kavas oli teha saare kohta täpsustused, sest kuna kõik meie lobatoristid teavad, et ma inglisest peale ailavjuuu mitte mukitki aru ei saa, viskasid nad tõlkesse paar vimkat, ja kirjutada ka üks muinasjutt juurde. Aga kuda sa kirjutad kui katusel hoopis lõbusam vaatepilt - vanem ja veel vanem löövad katust peale ja mina pidin siis muidugi juhendama.
Olles juhendatavad närvi ajanud, otsustasin ohutuse mõttes hoopis pilvelambaid vaadata. Heh, kõik juba ühtlaselt halliks tõmbunud ja millegipärast tuli meelde linnurohi - et kui mees jahmerdab juba pikemat aega katusel, siis ei ole tal ju aega tegelda oma ainsa "panusega aiandusse" - linnurohu kiviplaatide vahelt väljakakkumisega, kõik teised umbrohud teda ei huvita, neid pole nii hõlpus kätte saada.
Kuni oma külje alt fotokat otsisin, nägingi mitu väikest puhmakest
Ilus imepisikeste õitega taim, lapsena saigi sellest nukkudele parukaid pähe pandud, endale ka , sest ainult sellised võisidki olla lillehaldja juuksed ja meil rippus üks puhmake alati uksepiidal...? See oli kuidagi nii loomulik, et ma ei tundnud kunagi huvi, miks?
Eks siis uurima, mida siis linnurohust pajatadakse:
Liigikirjeldus
Ja siin siis ilusti kirjas, et ravimtaim ja ... Kuid linnurohust valmistatakse rohtusid ka päris ravimitööstuses. Need ravimid aitavad näiteks mitmesuguste sisemiste verejooksude puhul.
Imelik, et just nüüd huvi selle taime vastu tekkis
Aga mind huvitab, et miks meil pandi ta uksepiidale, ja järgmine artikkel folklore.ee-st ...Triivistük või linnurohi oli vanast iga haiguse juures hää. Läks laps risti, pandi linnurohtu riiete sisse. Kuidas selle rohu päris nimi on, ei tea mina, aga korra olen ma seda näinud. See on taela sarnane, kangeste lehkav rohi.
Vana usu järele hoidis see rohi iga paha tõbe eest.
Maa-aluste vastu aitab see, kui võetakse kolmest kohast linnurohtu ja selle rohuga vautakse kolm korda haiged kohta, kusjuures öeldakse kolm korda: "Maaisand, Maaemand, antke selle inimese tervis kätte," nimetades selle inimese nime. Peale vajutust viiakse need rohud tagasi senna sama kohta, kust nood olid võetud.
Kas ongi juttu ikka samast taimest?, minu linnurohi pole küll kunagi olnud kangeste lehkav ja taelataoline ega lehka ka nüüd, aga mingi vägi ju tal pidi olema, maa-aluseid minu arust küll meil keegi ei põdenud, vast siis just seepärast pandigi uksele?
Veel linnurohu raviomadustest mahekaup.ee ja paljudest teistest taimedest ka.
Kas keegi teab linnurohust midagi rohkemat?
Ah jaa, seda linnurohtu pildistades leidsin ka ühe "imeõie"
Jaapani iiris, keda mutid vist sel aastal oma 5-6 korda maa seest välja songinud ja karta on, et eluvaimu tal just paljut enam järgi jäänud, on mingil kombel (juure kaudu? seemnest?) osanud jupikese keset päevaliiliat sokutada ja õitseb! :)
pühapäev, 3. august 2008
Premo! Sculpey poolläbipaistev
Aeg ka sellest materjalist rääkida. Mulle ta meeldib. Natuke küll fimo PL-st "vinskem", aga see-eest väga hea caneśt viilukesi lõigata. Võrdluseks - kui fimo 2,5 sm canest olen suutnud lõikamise "meisterlikkuse" lihvida 36 viilukeseni, siis premo PL-is sama pikkuse ja jämedusega "vorstikesest" saime 61!. Kvaliteedilt siis premo kasuks.
Siidist lõplikult tüdinud, palus piiga fimoõppepäeva.
Panime kokku lillekest, lill fimo softist ja ümber premo PL. Materjali erinev pehmus (soft pehmem) ei lasnud meil kohe "vorstikest" vormida ja jääb seisma homseni, eks vaatame, kas erinev materjal seistes muutub ühtlasemaks.
Teiseks õpetasin oma (kujunenud juba nagu "firma" tooteks) lemmiktehnikas erinevaid mooduseid. Kasutasime premo PL-i ja frosti ja kuna saime kohe (fimo puhul on parem lasta paar tunnikest seista), siis tulemused ka ette näidata.
Helmeste põhjaks kasutasime erinevaid fimojääke ja Sculpey Ultralight savi. Temperatuur kõigil 130C.
Põhjaks fimo metallik punane, helmed tumedad, natuke päikeseloojangulised.
Põhjaks ultralight ja studio hõbedase segu, paraja kergusega
Roosad barbihelmed, põhjaks punane fimo ja ultralight segu
Kõige ilusamad saime fimo sinise metallikuga.
Põhjaks parem kasutada segu fimoga, ainult ultralight savi ei maksa kasutada, helmed väga kerged ja tükivad küpsetamisel deformeeruma. Ka peale küpsetamist sisu väga pehme, puur lausa "lendas" helmest läbi ja piigal osa auke ei tulnud selle tõttu päris keskele.
Eelnevalt ei lihvinud ja üks kord lakitud.
Toonimiseks kasutatud siidivärve ja fimo sinist PL-i, 2 kihti kuldset metall-lehte.
Tegime ka katkisele peeglile "ilukuuri ja peame jälle kiitma studio savi voolimisomadusi. Küljele vaiutasime mustri laualinalt.
Ning ka üks küllaltki suurte mõõtmetega pildiraam. Natuke pettumist välmistas ultralight, mida kasutasime aluseks - jäi väga paenduvaks, kuigi 3mm paks ja fimost tehtud ääris ka paljut ei päästnud. Studiost tehtud kassike ei kleepunud vedela fimoga alusele (liimisime hiljem külge) vaid hakkas küpsemisel mullitama, raami sinine fimo jäi küll kõvasti külge. Raami mustris kasutasime sculpey frosti ja erinevalt PL-ist jäi natuke vähem läbipaistvaks ja mustriviilukeste servi me ei suutnudki kokkusulatada.
Ja kuni me mässasime saviga, "luges" Lapitekike meile raamatut :)
Pikk tööpäev oli.
Siidist lõplikult tüdinud, palus piiga fimoõppepäeva.
Panime kokku lillekest, lill fimo softist ja ümber premo PL. Materjali erinev pehmus (soft pehmem) ei lasnud meil kohe "vorstikest" vormida ja jääb seisma homseni, eks vaatame, kas erinev materjal seistes muutub ühtlasemaks.
Teiseks õpetasin oma (kujunenud juba nagu "firma" tooteks) lemmiktehnikas erinevaid mooduseid. Kasutasime premo PL-i ja frosti ja kuna saime kohe (fimo puhul on parem lasta paar tunnikest seista), siis tulemused ka ette näidata.
Helmeste põhjaks kasutasime erinevaid fimojääke ja Sculpey Ultralight savi. Temperatuur kõigil 130C.
Põhjaks fimo metallik punane, helmed tumedad, natuke päikeseloojangulised.
Põhjaks ultralight ja studio hõbedase segu, paraja kergusega
Roosad barbihelmed, põhjaks punane fimo ja ultralight segu
Kõige ilusamad saime fimo sinise metallikuga.
Põhjaks parem kasutada segu fimoga, ainult ultralight savi ei maksa kasutada, helmed väga kerged ja tükivad küpsetamisel deformeeruma. Ka peale küpsetamist sisu väga pehme, puur lausa "lendas" helmest läbi ja piigal osa auke ei tulnud selle tõttu päris keskele.
Eelnevalt ei lihvinud ja üks kord lakitud.
Toonimiseks kasutatud siidivärve ja fimo sinist PL-i, 2 kihti kuldset metall-lehte.
Tegime ka katkisele peeglile "ilukuuri ja peame jälle kiitma studio savi voolimisomadusi. Küljele vaiutasime mustri laualinalt.
Ning ka üks küllaltki suurte mõõtmetega pildiraam. Natuke pettumist välmistas ultralight, mida kasutasime aluseks - jäi väga paenduvaks, kuigi 3mm paks ja fimost tehtud ääris ka paljut ei päästnud. Studiost tehtud kassike ei kleepunud vedela fimoga alusele (liimisime hiljem külge) vaid hakkas küpsemisel mullitama, raami sinine fimo jäi küll kõvasti külge. Raami mustris kasutasime sculpey frosti ja erinevalt PL-ist jäi natuke vähem läbipaistvaks ja mustriviilukeste servi me ei suutnudki kokkusulatada.
Ja kuni me mässasime saviga, "luges" Lapitekike meile raamatut :)
Pikk tööpäev oli.
Tellimine:
Postitused (Atom)