Juba üks aasta...

... olen seda blogi pidanud. See postitus on kahesajas, millest ma osa ei avaldanudki ja millest ma ka suurema hulga avaldatutest kustutasin kui minu jaoks ebaolulise.

Vist aitab.

Lumetuisk

Need pildid tehtud hommikul, praeguseks kõik aknad peale köögiakna paksult lumised.

Mu elus on kaks meeldejäävat lumetuisku.
Esimene kui sain talvisel koolivaheajal (olin siis 15.aastane) geoloogide grupiga Koola poolsaarele. Sihtkohta lendasime sõjaväekopteril. Esimene lend ikkagi ja andis ikka julgust koguda, et aknast alla piiluda - oh õudust! selleks ajaks oli hakanud paksu lund sadama ja muud ei olnud näha kui helikopteri tulede kumas suur lumehhelmeste keeris. Kuna lend kulges täielikult "po priboram", keeldus piloot kopteri maandada, et pole kindel kas ei satu oma masinaga mõnda kaljuprakku või teab mis veel, polnud kindel isegi, kas sihtkoht ka ikka õige. Tiirutas madallennul natuke ringi, kuhjates niiviisi lahtist lund maapinnalt suureks kuhjaks, sinna siis kukutati kogu varustus, kast Sovetskoje polusladkojet ka, aastavahetuse tähistamiseks oli keegi suutnud selle kaasa hankida. Meid lasti siis liivakotiga (!? neid kotte oli kopteris mitu) ankurdatud nöörredeliga alla. See poleks vene tehnika kui miski poleks untsu läinud. Kõigepealt ütles üles vints, millega seda nöörredelit üles-alla "vintsitati" . Džiisis, seda redelit pidi alla ronivaid oli juba kopteri kõhualuse prožektori valguses jube vaadata. Keeldusin alla ronimast ja kuna ekspeditsiooni ülem pidi laskuma viimasena, otsustas, et mind viidaks baasi tagasi.
Kui siis kopter lõpuks tühjaks sai laaditud, luugid kinni, ja hakkas kõrgust võtma... vot siin on mälulünk - lihtsalt oli suur müra ja äkki kurdistav vaikus ja... olete tunnetanud kottpimedust, mis on valge? Minu tundemaailm fikseeris just seda pimedust nii, kuni kuulsin piloodi itsitamist ja sõnu: prizemlilis, otšen udatšno. Vaatamata, et neli suve veetsin Leningradis õel külas, polnud mu vene keeleoskus kuigi heal tasemel, aga nendest sõnadest sain väga hästi aru, hakkasin ka itsitama.
Siis hakkasid mingid kolksud vastu helikopteri keret ja kuuldus ka hääli - meid kaevati lumest välja. Täielik tuulevaikus, miljonid tähed ja ere kuu säras lumelt vastu nii, et silmadel hakkas valus.
Peale helikopteri lumme prantsatamist oli kümmekond minutit hiljem lumetorm vaibunud ja tulid nähtavale mitte eriti kaugel oleva küla tuled. Kiirustatigi külla abi järele, et kätte saada lumme visatud proviant. Üllatusena leidsid ka helikopteri lume alt, kõik olid arvamusel, et kopter lendas oma baasi tagasi.
Küla poole saanidega sõites läks taevas jälle pilve ja tõusis tugev tuul, mis paiskas õhku kogu eelnevalt sadanud lume. Saime ikka õnnelikult tänu hobustele sooja katuse alla. Aeg, mis kukkumisest kuni pääsemiseni, oli kestnud üle kahe tunni, minu teadvus fikseeris seda ainult paari minutiga??? Šokk?
Tugev tuul koos lumetuisuga kestis mitu nädalat, võttes võimaluse uurida geoloogidel Hibiini mäestiku suvise ekspeditsiooni maršruuti, ja ega meil ju ka helikopterit polnud, sellise lumega pole isegi suuskadega miskit teha.
Aga ega keegi eriti kurtnud, uus aasta sai külarahvaga uhkelt ja lärmakalt vastu võetud, selleks kulus natuke üle nädala, siis käisime uudistamas sõjaväe tehnikat, millega üritati helikopter lumest päästa, püssimehed tegid küll uudistajatele kurja häält ja -nägu, aga kedagi siiski maha lasta ei ähvardatud, uudistamisele tegi lõpu hoopis tuisk, sest peale lumememmedena väljanägevate püssimeeste nagunii miskit eriti näha polnud. Nädala pärast polnud seal enam ei helikopterit ega seda toredat kopteripilooti, millega ja kuidas?, see kuulus sellise "vene ime" valdkonda, mille kohta küsimusi ei esitatud.
Maršruut pandi kaardile kirja külapapide jutu järgi ja meile toodi ka hirmuäratav kogus igasugu mineraalkive (tõin neid isegi kümmekond kg koju), võis kirja panna, et töö sooritati 150%. Tagasi sõitsime saanide, autode ja rongiga, pea 2 nädalat. Kooli sain 11. jaanuari asemel alles 8. veebruaril koos arstitõendiga - angiin. Tuisult ei saanud ju koolist puudumise tõendit küsida.

Lumekardin

Metamorfoosid

Mul on muidugi väga hea mees, väga hea huumorisoonega, aga mul on kange tahtmine ta maha lüüa. Ausõna.
Tänu temale sain alles hommikul kella poole kaheksa ajal magama, normaalsetel inimestel sel ajal vist isegi lõunasöök söödud.
Aga meie peres annab normaalseid tikutulega otsida, isegi koerad-kassid on kiiksuga.
Kas siis kellelgi teist tuleb pähe mõte hüpata keset kööki ja hõisata, et vaata mis mul ämbris on.
Noh, vaatasin. Jessas! Plastämbri põhi paksult paarisendise suurusega pruunikashalle hiirekesi täis! Sama ämber, millega ma sõbranna juurest koertele-kassidele lihalõike jääke tõin ja peale pesu katlaruumi kuivama jätsin.
Olge jah laisk tööle minnes garaažiuks korralikult sulgeda, eks siis külmunud näljased hiirtehordid jooksevad katlaruumi sooja ja hüppavad trepiastmelt lihalõhna peale ämbrisse, kust pole lootustki välja ronida - hea hiirelõks, eks ole?
Aga... mina üksi ei olnud uudishimulik. Kass, keda kuramust ei saanud kuidagi minu toolilt maha lükata - olete te kunagi proovinud tõsta kassi toolilt kui kass seda ei taha - ta ei tee sust üldse väljagi, magab edasi ja kleebib end nii tugevalt tooli külge, et saad kassi tõsta ainult tooliga! Heh, nüüd siis uni läinud ja kolksuga hüpati ämbrisse. Hüpe oleks õnnestunud kui "paanikaosakond" poleks häire tööle pannud ja "kiirreageerimise osakond" esikuvaibalt ka kohale tulnud. Ämber uppi ja berna tõstis veel kordamööda oma käppi üles, et hiirtele teed anda.
(terve posu igasuguseid vandesõnu!)

Kupatasin mehed magama, koerad-kassid majandusruumi ja laotasin põranda hiirepüüdmise kleebekaid täis, ise muidugi ka magama.
Kassid?...
Aga vot kassi unustasin välja visata, see kuramus ajas oma näugumisega mu üles - suurim "hiir" oli kleebekatega kinni püütud!!! (veel natuke vandesõnu!)

Vanainimese uni on ka kehva tervisega, selle ehmatuse peale sai infarkti ja lamab nüüd reamatsioonis. Mina ilma uneta hakkasin siis talve tegema.

Idee - helesinised lumeroosid pusakeel.

Ja mõne roosi pärast ei tasu ju suurt ahju sooja panna, "hävitasin" veel savijääke

Väike fotoreportaaž, kuidas siis need mustrid tekivad

Jäägid helmestest, mida vaevalt veel kunagi kasutan, sest ei meeldi teha ühesuguseid helmeid rohkem kui ainult ühe komplekti, mõnda kasutanud ka pildiraami kaunistamiseks. Säilitan cane vorstikeste jääke õhukesse toidukilesse keeratuna niiviisi püstiasendis (kaan käib karbile peale), siis pole vaja sobrada kui tekib mingi idee millestki veel midagi teha.

Utiliseerin kõigepealt äralõigatud otsi, untsu läinud helme toorikuid ja lõikejääke, ka mõned jupikesed vorstikestest. Käkerdan kokku ja jämeda riiviga riivin hajusalt eri tooni käkerdisi segamini, vahel lisades vastavalt saadu põhitoonile kas heledamaid või tumedamaid toone juurde.

Selle riivitud massi käkerdan lihtsalt kokku natuke tihkemaks (ei või värvide segamiseks enam tugevalt muljuda)

lasen lõigatud viilu pastamasinast läbi

Vaatan kumb pool võiks olla huvitavama värvikombinatsiooniga ja katan eelnevalt veeretatud savikuulikese, helmepõhjadeks kasutan kas untsu läinud savimassi või ostetud, aga mittemeeldiva värviga savi, midagi ju peab kasutama.

Selle swirlimisega, kui asi juba selge, saab natuke värvitriipe muuta kas kokku surudes või laiemaks hajutades, swirlin helmest kahelt poolt, sest mine tea kummal poolel huvitavam muster tuleb.

Natuke saab mustrit ka ripatsit vormides mõjutada ja ripatsi kuju teen vastavalt tekkinud mustrile.
Selline lilleõis sai, enne küpsetamist...

...ja peale küpsetamist.
Olenevalt kas kasutatud massis on ka poolläbipaistvat, võib tekkinud muster kas õnnestuda või hoopis untsu minna (need katan hiljem uuesti ja teen neist võtmeripatsid)

Seekord sai muinasjutuõisi terve sats, korra veel lihvida ja lakkida

Aga metamorfoosid jätkuvad - öösel tehtud ja (esimene pilt) kahtlemata sinistes toonides roosid on nüüd ikka täitsa rohelised, mis rohelised. Kasutatud fimo valget, toonimiseks sinist poolläbipaistvat ja lisatud natuke sculpey frosti elastsuseks (rooside jäbimõõt ju 1 sm ringis), aga mis põhjusel nüüd roheline ????


Niipalju siis ka vihmaveerenne õhtuks paigas

Veel natuke sügist

Lumi küll maas ja kraadiklaas näitab miinusega numbreid, aga naabri vahtral veel mõned lehed okstel rippumas


Nüüd võib hakata "lumisemaid" tegema :)

***

Teatud asjaoludel tuleb mul see blogi vist ikka mitmeks teha.
Eks proovin, kas õnnestub siis liitalahutadajagada ja kui palju see aega võtab.
Ja kas peale selle midagi alles ka jääb :DDDD

Varuge natuke kannatust (see ütlus mulle enesele :)) Copysin olulisema teise blogisse ja (ime küll, miski ei läinud veel? kaotsi) saan ka siia kõik puutumatult-muutumatult tagasi panna kui vahepeal elekter ära ei kao, internett ei jukerda või kassid miskit untsu ei keera.

Kogu jama saigi alguse kassidest. Õigemini varesest.
Nagu teate, lubati mulle garaashist tööruum teha - tehtigi. Auto aeti välja ja mina oma kodinatega sinna sisse. Paar päeva hiljem kostus juba nurinat, et auto kassi käpatempleid täis. Vihm pesi vahepea jälle puhtaks. Aga siis hakkas vares auto katusele igasugu kraami vedama, külakoertelt pätsatud konte, kamaraid ja mitte ei saa aru, kuskohast ta neid kuivatatud kalu võtab?.
Nüüd mul hoov külakasse täis, enda Kurepoeg ja krantsike ei julge õue minnagi, said kõutsidelt tappa, berna aga pressis end hanemajja, ööseks longib siis oma "suurde kuuti".
Ja auto haiseb ja mees vihane ja mind löödi garaashist välja ja hakkame õpitubasid interneti vahendusel tegema.
Õpilastega ühiskasutusega blogis. Nüüd kannangi osa materjali sinna üle.
Vahepeal kärsatas mu vana el.plitaplaat, millel üritasime vaha sulatada, ka korgid läbi. Häda kui majas pole osavate kätega meest, suurem häda kui neid on majas kaks. Nädalavahetus möödus vahelduva vooluga reshiimis ja täna jukerdab internett.

Ainult rahu nagu ütles Karlsson. Kunagi pole nii hull, et veel hullemaks minna ei saa.
Neljapäevaks planeeritud siis siidireis Tartusse ja reedeks peaks kohale jõudma ka tellitud potsik, kus saab ohutult ka toas vaha sulatada.

Mõned tööd, mis siis lõpetasin sel ajal kui elekter ja internet jukerdasid. Pildid nats kehvad, aga uusi ei anna enne teha kui saan uued akud fotokale, vanad on ikka väga "väsinud" - 5 klõpsu ja 3 tundi laadimist :(

Selle natukese sügise 2 osa

Alul oli mul kavas neist hoopis midagi päikselisemat teha, värvid ju erksad ja päikselised.
Aga õhtul koeraga jalutades jäin tagasiteel paksu helendavasse sünkhalli uttu. Kõigele lisaks kustus ka taskulamp ja koera kaelarihmal olev värviliste vilkuvate tulukestega helkurripats andis sellele udule mingi nukra lummuse.
Selles meeleolus siis saidki need ripatsid oma välimuse ja nimed.

Esimene on mu siidisabade ja varblaste poolt hüljatud viirpuu, kuidagi kaunis nukra olemisega ilma lõbusa linnusädinata ja nimeks paningi
"Kurbus"

Ei teagi, mis põhjusel ei muutunud see ripatsikene peale lakkimist erksamaks, vaid nagu läbi õrna uduvine ja tõi esile lillakamad toonid, mis minul assotsieerub mälestusega, sõlmed on ju meelespidamiseks ja ärakeeratud nurgad midagi vana ja ärakulunud. Kokku ongi
"Mälestused"

Puuriida vahelt leitud talveunes liblikas, tõin ta garaashi ja loodan, et ärkab kevadel ellu
"Lootus"

Tahtsin teha ka ühe natuke rõõmsama - sügisvaade aknast, aga raam sai kuidagi raske, lisasin liblika ja nimi oligi valmis
"Igatsus"

Ausalt öeldes, mind isegi natuke ehmatas Muhediku täppi arvamine.
Olen ise veevalaja ja nagu paljud sama tähemärgi all sündinud (nagu mu parimad sõbradki) tajuvad ümbrust ka mingi kuuenda meelega. Mina sellega juba harjunud, et võin kellegi teise inimese meeleolusid tunnetada ka distantsilt ja et minu head sõbrad tajuvad igat mu tundevirvendust. Aga see on aastakümnete kokkusaamiste ja suhtlemiste tulemus, kuigi meie spiritist vahel naljatab, et meil üks hing ja sellepärast kokku hoiamegi. Kuigi minu arusaamise järgi on meie sõpruse aluseks sarnased iseloomude pahed :)
Olengi nüüd segaduses, ei teagi, on see hea või halb :D

Aga auhind läheb kindlasti teele nii Muhedikule kui ka Deiale, "Uljas lips" :D Sain südamest naerda - jep, kujutlusvõime hakkas tööle :)))

Veel natuke sügist

Tahtsin teha ka polümeersavist midagi sügiseteemalist. Hidden Magic tehnika paistis selleks sobivat. See on ammendamatute võimalustega tehnika ja kõigele lisaks ka väga lihtne.

Härmas hommik

...ja mida nende roosidega teha.

Kuidas teha roose...

Rooside tegemine on üks lihtsamaid asju polümeersavist kui vähemalt pool on peale küpsetamist elastseks jääv poolläbipaistev sculpey frost. Ka ainult sellest võib teha, toonides frosti kas tindi või guašiga, lasta värvil kuivada ja segada ühtlaselt massi.
Võib teha ühevärvilisest või väeviüleminekuga.
Mulle meeldib teha roosi õielehed mitme värviga. Panete savitükid kolmnurkselt kokku (mul lisatud ka tükike erkkollase toonimiseks kuldset kollase peale ja sorry! natuke olen näppudega fimo laiali mäkerdanud :( ).
Umbes sama suure tüki frosti rullin fimoga koos.

Ja rullite kuni värvid sulanduvad. Väga hea õpetus värvide kokkusulatamisest


Saadud riba rullime kokku ja hakkame otsi kokku mudima

kuni saame sellise vorstikese. Kui teha ühevärviline, siis võite ju kohe sellise vorstikese rullida, läbimõõt siis vastavalt kui suurt roosi soovite, need natuke alla sm, kuna tahan teha 1-1,5 sm suurusi õisi.

Lõigata viilud (u 1mm)

Pigistada ühest servast (vastavalt siis millist tooni roosi soovite) laiemaks ja rullida see südamikuks. Torkan hambaorgi otsa, mis on torgatud savitüki sisse püsti. Sedasi tiku otsas on väga mugav teha just väga õhukeste õielehtedega pisemaid õisi ja kui tahate õiekannale ka väikest varrekest teha kuhu saate kinnitada õie tupelehed ja hiljem (seda on parem teha peale õie küpsetamist) pikema varre. Suuremad õied ja ka roosihelmesteks, hoian tehtavat õit käes, lõigates hiljem õie tagand kand, nii tekib lame põhi ja püsib ilusti küpsetamisel püsti, ka on hea lamedapõhjalisi roose millelegi liimida. Neil tiku otsas valmistatud tillukestel roosidel vajadusel jõiksn "sabad" tagant kääridega ära kohe ahjust välja võttes kui mass veel pole jahtunud ja kõvastunud.

Ja nii muutkui panete õielehekesi ümber südamiku, natuke servi õrnalt vormides. Toorelt jääb savi ilusti omavahel kokku, pole isegi tugevalt vajutada vaja.

Sellel õiel tegin äärmised lehekesed heledamad, läbimõõt roosil 1,1 - 1,2 sm.

Lehe jaoks siis selline, keskelt mul natuke fimo PLP rohelist, mis peale küpsemist muutub tibake tumedamaks - mul praegu lihtsalt pole õiget leherohelist.

Nagu roosilehedki, lõigata ka sellest 1mm paksune viiluke, näpul hoides teha terava hambaorgi otsaga sakid, pigistada tibake leht vormi ja tõmmata õrnalt leherootsud paele. Kui on tahtmist, et leht ei oleks väga sirge, siis võib lehte küpsetuspaberile (mina kasutan selleks koopiapaberi lehte, selle pind hulga siledam kui küpsetuspaberil) ja panna kumeruse tekkimiseks alla hambaork. Lehed ka umbes 1 sm pikkused. Tänu lehevarjudele tunduvad nad olevat küllaltki paksud. tegelikult paksust alla 1mm.


Nii suureke siis roosi keskmine õieleht ja leheke

See õis tehtud kollane, aga õiesüdamikus kumab kuldkollast.

Sellel mõni leheke näitab kuldkollast.

Et nii pisikesed õrnad õied küpsetamisel ei deformeeruks, torkan nad sama tikuga, mille peal neid valmistasin, pappkarbi (eelnevalt tehtud augukesed) sisse, jäävad ilusti püsima ja paber kannatab 130 kraadi ilusti. Küpsetan ainult 15 minutit, neile õhukestele küll ja 125 kraadi juures. Jahutan neid külmas veetopsis, Mida jäisem vesi, seda suurem on poolläbipaistvate savide effekt, aga mul juba veega jahutamine harjumus ja kohe ahjust puistan kõik helmed veetopsi.

Tupelehed võite kohe ka õiele teha. Kuna mul osa roose läheb klambrite tegemiseks, siis hakkavad need peened harali otsakesed juustesse kinni jääma.
Ma ei laki lilli, lakk ja selle läige annab õitele ebameeldiva raske ja ebaloomuliku välimuse ja toob esile ka näpujäljed, mis ilma lakita annab õielehtedele sametise tekstuuri mulje.

Teha on kergem kui see kirja panna, vast sai arusaadav. Kui midagi arusaamatut, küsige aga :)