laupäev, 26. november 2011

Tere!

Minu nimi on Donaco Mysterious Big Lucy Boy. Lühidalt siis Suur Poiss. Kuidas minu "kingitus" mind nimetama hakkab, veel ei tea - mul nimelt täna tähtis sünnipäev - sain kahe kuuseks ja kingituseks uue kodu. See, et mind kingiti hoopis vanaperenaisele, ei muuda meie kummagi rõõmu väiksemaks.
Peale selle kui uus perenaine oli veelkord mu üle vaadanud ja minu askeldamisi jälginud, ütles, et tegi õige valiku - olen just selline nagu ta tahtis ja minul hakkas kohe sabake rõõmust vänderdama ning erutusest natuke liigniiske keelega tegin perenaise põsele limps.

Hüvastijätuks andsid mu õde ja vennad kõik rõõmsalt Sniki triibulisele vaibale oma lõhna"autogrammid", et ma uues kodus end paremini tunneks.
Ja nii ma peale pikka väsitavat sõitu sellel vaibakesel tegingi oma esimese uinaku.

Ärgates anti natuke süüa ja juua ja tutvusin uute pereliikmetega. Kassid tervitasid alul sisistades ja paar korda turtsusid ka, aga kui natuke saba liputasin, hakkasin vist neile meeldima ja käisid juba sõbralikumalt sabas uut kodu tutvustamas. Keegi väike karvanäss aga hakkas haukuma kui laua alla läksin. Oh, see karvanäss osutus koeraks! Olen küll alles koerapeebi, aga see koer on minust väiksem, mahuks ilusti minu kõhu alt läbi kõndima ja kuri ta ka ei olnud, haukus ainult ütlemaks, et see lauaalune kuulub talle. Mulle see lauaalune ei sobigi, sest peagi kasvan nii suureks, et nagunii sinna ei mahu, võin pea ära lüüa.
Kui olin veel natuke joonud, arvati, et tahan pissile ja viidi õue, et näidata, kuhu võib. Õues meeldis mulle väga, jooksin niisama natuke ringi puulehti taga ajades. Korra isegi üritasin, aga ju polnud veel õige aeg.

Majas tagasi, sõin nüüd ilusti kausi tühjaks ja magasin seekord sõiduväsimuse korralikult välja. Õues lasin peremehe suureks rõõmuks ka liigse vee välja. Jooksin veel natuke õues ringi, et öösel oleks parem uni, isegi "autogrammidega" kaisuvaibake läks meelest, sirutasin end paljale parketile, sellel hulga parem ja jahedam kui vaibal magada ja usun, et peale sellist väsitavat päeva tudun hommikuni. Pean ju ilusti välja puhkama, sest tutvuda on uues kodus veel paljuga, suurem osa majast jäi nägemata ja õues sain olla ainult väikesel lapikesel, mida lambid valgustasid.

teisipäev, 22. november 2011

Sügisvihmas Ootaja

Uskuda seda hingede reinkarnatsiooni või mitte?
Nagu öeldakse, et mida ei saa tõestada, seda pole olemas.

Aga... aga täna juhtus selline lugu, mis isegi minul ajas sipelgad selgroole sibama.

Paarkümmend aastat tagasi, märtsi lõpupäevadel, sain kassipoja, nn aktsiooni "Päästame elu"(kassipojud olid leitud ühest prügikonteinerist), samalt inimeselt sama "Päästame elu" tänavu märtsis tõin koju pisikese karvatombu, kes sai nimeks Snikers.

Ma ei oska öelda, miks inimene käitub vahel nii nagu ta käitub, aga seda karvakera pihku võttes oli tunne, et ma pean selle kassikese võtma, vaatamata sellele, et hinge tekkis hirm ja eelaimus, et seda kassikest tabab sama saatus kui samalt inimeselt saadud eelmist. Eelmine kassike, kes igal õhtul enne magamaminemist käis tiiru väljas asjatamas, oli juba paarikümne minuti pärst aknalaual ja nõudis häälekalt sisselaskmist, aga ühel oktoobilõpu õhtul enam koju ei tulnud, kadus nagu vits vette. Arvasime, et esimene jooksuaeg ja möllavad hormoonid viisid kassipreili kodust kaugemale, aga keegi ümbruskonnast polnud kassi kohanud ega näinud, ta jäigi kadunuks. Eks sai rebasele kõhutäis. Olen ka ise näinud pealt kasside traagilist lõppu, korra isegi oma hoovis.
Paar aastat hiljem leidsin kuni viimse karvaotsani kadunud kassi sarnase hirmsasti räsitud kassipoja, kes ise haakis end mulle sappa ja jäigi meile elama. Kas kadunud kassi poju? Ei tea, aga see kassike, kes sai nimeks Liisbet, muutis mõiste - kass kui "neljajalgne karvane pikasabaline nurru lööv pisikiskja" millekski hoopis... Kas kassid üldse ongi pärit Maalt?
Mõni kohe kindlasti mitte. Ka Sniki mitte. Erinevalt Liisbetist oli tal isegi väga elav iseloom, aga ka paju seda "mittemaist" nagu Liisbetil. Üks kõige erilisemaid kassidest, kes kunagi mul olnud.

Vaatamata sellele, et püüdsin Snikit, oma eelaimusele tuginedes, rohkem "kodustada", aegsasti isegi steriliseerida lastud, et vast vähendab hormoonide "kutset", kassike kes tavaliselt ei jäänud aias olles sammugi maha ja asjal käis ka ainult kastil ning ei jäänud ööseks kunagi õue, läks oktoobritormiga kaasa kuhugile... Kuu aega otsimist, kissitamist, pärimist - kõik tulemusteta. Sinna "kuhugile" jääb ta vist igaveseks.
Me ei saa saatust muuta. See minek oli juba ta kurbades silmades.
Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.
/Astrid Reinla/

Eile murdis naabri koer aias rebase. Meie bernat nad üldiselt kartsid ja hoidusid Athena eluajal meie majade juurest eemale. Sel sügisel nähti üha sagedamini meie teel ringi jalutamas.

Täna õhtul jooksis noorperenaine, et tule ruttu kaasa, poe juures on vist Snikers!
Sõitsime siis kiiruga poe juurde ja seal poeakna valgusvihus istuski karvase sabaga kass. Ootas.
Noorperenaine: näe, ootabki. Ma ju ütlesin talle, et oota.
Pimedas on kõik kassid hallid. Eelmisest õhtust saati sadas tihket peent vihma, pime ja õhk niiskusest udune. Ehk tõesti...
Autost väljudes oli selge: See ei ole Snikers.
Ei tea, kas oli märgusõnaks "Snikers" või see tundmatu kass ootaski just meid, aga kibekähku oli ta mu juures ja hüppas sülle. Märg karvase sabaga õhkkerge kondipukett.
Kassike kardigani hõlma alla, nühkis ta rõõmuga oma pead vastu mu kaela ja nurrus. Istusin autosse ja hakkasime tagasi sõitma, hinges õhkõrn lootus, et vast siiski... Vaata, kas ta käpad on valged?
Noorperenaine tõmbas mu hõlma alt ühe käpa välja - oli küll valge, ja ma tegin otsuse: olgu kes on, koju!

Hall, rinnal väike valge laik, tagajalgadel valged põlvikud ja esijalad valgete varbaotstega, siidja poolpika karva ja koheva sabaga, küürus kõrgete jalgadega näljast terava koonuga roheliste mandelsilmadega loomake, kes polnud ligilähedaseltki sarnane, mitte üks kübegi üldse see, keda lootsin leida, aga kes vajab ka kõhutäit ja kasvõi kübegi hoolt ja pai.

Las sööb natuke ja taheneb vihmast, eks siis uurib, mis seisus kiisuke on.
Olles krõbinanatukese alla kugistanud, tilgakese koorega vett peale limpsinud, hakkas tiirutama ümber üllatunud kõutside ja...

Ma olen elus ikka palju imelikke asju näinud, aga see, mis toimuma hakkas, tekitas meis noorperenaisega mõlemil sabinad kuklale - ta käitus täpselt nagu Sniki. Nagu oleks selles majas kogu aeg elanud, ainult mõni aeg ära olnud, ja vaatas üle kõik "oma" lemmikkohad, uurides pikemalt neid esemeid, mis vahepeal majja juurde toodud, silitas peaga mõlemat kõutsi ja Lapitekki, kes olid ilmselt šokis, et see võõras olevus käitus nendega nii familiaarselt nagu seda lubati ainult Snikersile.
Ja ta kuulas! Kuulas hoolega iga meie sõna kahe kassi erinevusest ja nagu oleks sõnadest aru saanud või meelde tuletanud, aga ta püüdis üha uuesti ja uuesti näidata, et TA ONGI SNIKI! Isegi keha kuju muutus Sniki sarnaseks madalamaks ja pikemaks.
Vaadates seda kassi käitumist, arvas noorperenaine, et ei imesta sugugi kui hommikuks muutub kassi selg mustavärviliseks ja ilmuvad ka triibud.

Võta nüüd kinni, kas ongi hingede rändamist teise kehasse olemas, aga võib öelda, et mida ei saa tõestada, ei tähenda, et see poleks võimalik.

pühapäev, 20. november 2011

Nippe odava toidu valmistamiseks...

või midagi sinnakanti pealkirjaga kokaraamatut püüti mulle telefoni teel "pähe määrida", mitte, et mul näpud nii põhjas oleks, et raamatut ei jõuaks osta, aga ma ju ikka nõukaaegne ja parimaid nippe idanaabritelt kuulnud.
Seekord siis humorist Zadornovilt:

" Kui teil on külmikus ainult üka muna, ärge heitke meelt. Võtke sügav kauss, lööge see muna selles kausis hästi vahtu. Pange munale juurde 2 spl hapukoort. Kui hapukoort ei ole, siis 2 lusikatäit mannat. Lõikame kabatšokist kaks paraja paksusega viilu..., noh kui kabatšokki ka pole, tükeldage peeneks kaks keskmist topinamburi mugulat..."

pühapäev, 6. november 2011

November


Ilm on tõesti ilus, aga "ööloomana" tunnen tohutut puudust oma uitamiste kaaslasest - soojust õhkavast heasüdamlikust nohisevast karvasest koeramürakast, kes nautis samuti tunnet, et öös on rohkem kui päevas ja kõike seda ei tohiks küll maha magada.
Ma polegi suurt väravast välja saanud ja tunne, et juuredki juba alla kasvanud.