Hiliseaed

Talvised tegemised

2012-01-29T02:02:00.004+02:00

Nooremale veevalajale sai tekike sünnipäevaks valmis.
150x200, 88 lapikest ja lõnga kulus natuke üle poolteise kg.

Alustatud sai ka uus, sedapuhku suvisem :)

Aitäh!!!

2012-01-25T13:37:00.003+02:00

Minuni kostis teie kõigi laulukoor sama võimsalt kui Carl Orffi Carmina Burana lõpukoor :DDD (loo lõpul tormiline aplaus siis minult :D)

Vastukingiks teile minu kahe lemmiku, Gregoriani ja Vangelise, koosesituse lugu - kevadeootuse ja -unistuste "seemneke" Aalujate mullapotti :)

Suur tänu ka Tiile - kiirelt sain kätte soovitu! Kuigi ma pole veel ikka jõudnud uut arvutit tööle sättida.

Vastus Tiiale

2012-01-16T01:44:00.006+02:00

Kahjuks ei saa Sinu blogisse kommentaari kirjutada (tehnilistel põhjustel ainult neile, kel on lubatud ka anonüümseid kommentaare), panen siis vastuse oma blogisse.
Kurdad, et punase pöögi (tegelikult hariliku pöögi - Fagus sylvatica punaselehine vorm) lehtedel võib mingi haigus olla - tegelikult on kõik korras, lihtsalt pöök ei näita meie kliimas eriti tihti kogu oma sügisest ilu. Lõunapool (olen Krimmis ja Saksamaal sügisesi pööke näinud). Ju see sügisepoolne ilm siis mõjutas, et lehed ei läinud kohe pruuniks nagu tavaliselt meie piirkonnas, vaid muutusid erkoranžiks(roostekarva või punakaskollaseks). Isegi mu tuttava aias olev "Purpurea Tricolor"soodsa sügise korral näitab erksaid punakollaseid toone. Pöögimetsad koos roheliste okaspuudega on sügiseti võrratu vaatepilt.

Aga rodol on, väga harva esinev, pahksääsk (sugukond Cecidomyiidae). Mõned pahksääse vastsetest lahkub pahast ja nukkuvad maapinnal, osa aga nukkuvad pahas, kummaga tegu, ei oska öelda, aga soovitaks see pahaga oks lihtsalt ära lõigata ja põletada. Ei usu, et meil ta massiliselt leviks, ega Saksamaalgi neile eriti suurt tähelepanu ei pööratud, pidi esinema nii harva, et pigem imetleti seda mummut oksal.

Tasapidi kevadesse

2012-01-15T11:52:00.006+02:00

Sööme palju, jalutame palju ja kasvame nagu pärmil.

Hullame lumes

või põletame kaloreid koera magamisasemel sumomaadlusega

Ning magame, kus parajasti uni peale tuleb, isegi kas või seal kuhu enam eriti ei mahu ronima

Ja järjekordse heegelteki viimased 35 lapikest veel nädalalõpuks valmis teha.

Palju õnne!

2011-12-13T03:18:00.000+02:00

Kõike head ja seda palju
- tervist, aastaid, taimepotte, päikest, vihma, tuult ja lund
ja head und!

Kuna ma praegu elangi ainult muusikast, siis kuulates Maksim Mrvica esituses "Hana's Eyes" (autor Tonči Huljić) turgatas pähe idee panna muusikale juurde pildid.
Nii ma häbematult luba küsimata (loodan andestusele :D) hamsterdasin selleaastased blogipildid Muhedike tegemistest.
Sorry, et valik nats nadi, aga palju häid võtteid ei saanud kasutada formaadi tõttu.

Ootaja

2011-12-12T12:15:00.001+02:00

Ei tulnud Ootaja kasukasse triipe ei järgmise päeva hommikuks ega ole neid ka praegu.
Hall ebaühtlase karvapikkusega kasukas määrdunudvalgete sokkide-põlvikute ja kurgualusega ning "kooretilgakesega" alahuulel, mis ei muutu lumivalgeks ka pestes.

See väga omapärase kasuka ja näoga väikeste viltuste silmadega kassike on tohterdamise ja eridieediga praeguseks tublisti kosunud ja tasapisi harjutame juba tavasöögiga. Arvata võib, et olnud enne kodukass, puhtust hoiab hästi, isegi siis kui peale pikka nälgimist ei püsinud (või visatigi ta seepärast saatusehooleks?) isegi veetilk kõhus kauem kui mõned minutid.
Ei tea, kes kassikese omanikud, oleme küsinud paljudelt ja palunud ka teiste käest uurida, ehk ootavad omanikud samuti oma lemmikut. Teda hakati poe juures nägema umbes samal ajal kui kadus Sniki. Mõne arvates on ka see kassike nn "kassipojast mänguasi", keda läbi aegade ikka sügiseti autost poe juurde poetatud ja keda ümbruskonna elanikud kostile võtnud, kui rebane ette ei jõudnud.

Ja ei tea, mis õudused see, veel nimeta Ootaja, on läbi elanud, aga veel siiani kardab paaniliselt õue minna, ta on valmis isegi vihaselt võitlema, et saada tuppa tagasi kus tunneb end üpriski õdusalt kesk koeri-kasse-inimesi.
Ning talle meeldib ka fotoka ees poseerida, oma võluva inetusega segus tasakaaluka käitumise ja heasüdamlikkusega on see kiisuke pugenud meie kõigi südametesse.

Aga mis puutub kommenteerimisse - ma ei oska öelda, kunas või kas üldse. Ma võin küll pidada monolooge oma "prügikastiga", aga ma pole veel valmis pidamaks dialoogi ükskõik kellega teist, kui just kellelgi miskit abi vaja, aga selleks on e-meil ju olemas. Nii et, vabandust, aga mulle meeldib praegu veel rohkem olla iseendaga. Kuigi, mis seal salata, eks Uudishimu ole ka minu teine nimi, piilun teie blogisid küll :D

Esimene lumi

2011-12-07T12:43:00.002+02:00

Juba 10 päeva uues kodus. Oleme beebipontsakuse venitanud hulga pikemaks ja kõrgemaks ja kaalus 3 kg juurde võtnud. Kaalume nüüd 17 kilo.
Praegu käib meil kooselamise reeglite paikapanek - mida ei taha, et koer ei teeks täiskasvanuna, ära luba juba kutsikana. Selle 10 päevaga on ta juba paar asja selgeks saanud - kasside söögi-joogitopsid on pühad ja puutumatud ja kassid ei ole mänguasjad ning neid ei tasu taga ajada. Üldiselt on kõutsid kutsaga väga leplikud ja hoiduvad koera provotseerimast ja üleannetut põngerjat karistadakse leebelt pehme käpaga või sisinaga. Väga heaks kasvatajaks osutus soliidne ja härrasmehelik Matu, tänu kellele hakkab koerale selgeks saama, et kasside toidunõud on ainult kassidele ja et mitte igale poole, kuhu kassidele on lubatud minna, ei tohi koer ronida, ei vooditele ega diivanile või tugitoolidele.
Teised kassid üritavad teha nägu, et see suur karvane ei lähe neile üldse korda. Kuigi ka Kass Kurepojal on küllalti omapärane kasvatusmeetod.
Olen mitmeid kordi pealt näinud, kuidas kass jalutab ringilippavast Roy`st otse nina alt mööda, riivates koera oma sabaga, läheb koera selja taha ja sirtsab lõhnamärgi maha. Kuni koer end sellepeale ringi pöörab ja lõhna uurib, läheb kõuts sinna kuhu tavaliselt koerale keelatakse minna

- kas lillepeenrasse

või jalgrataste juurde, sest kutsa ohutuse mõttes pole tal ka jalgrataste vahel käimine lubatud. See on hea treening - ahvatlus ja keeld. Kui minu keeldu eiratakse, siis kassi sisinat mitte.

Iga päev käime õues, ka vihmaga, sest toidu "ülejääk" tuleb ju kuhugile kükitada ja väljatulev vedelik soristada. Kuna alles beebieas ja õpetamise aeg ka alles lühike, siis mitte alati ei tule meelde, et peab õue küsima, mõni üksik harv kord tuleb loiguke esikusse kui ka pererahvas ei tuleta meelde õigeaegselt väga hästi selgeks saanud sõna "õue".

Snoopi traksid ei lähe isegi üle pea ja enne kui uued suuremad ja treeninguks sobilikud traksid saame, et saaksime ka kõrvalkõndi harjutada, seni harjutame lihtsalt kaelarihma kaela panemist ja äravõtmist ning ka niisama kaelasolekut, paaril korra, siis kui õues möllamisest piisavalt väsinud, et ei tekiks tahtmist kuhugile tormata või veel miskit uurida, ka jalutusrihma otsas kõndi majani, oleme siiani poole õuega tutvunud, jõekünkast alla ja üles on praegu veel pikk ja raske teekond.
Mulle üldiselt ei meeldi suurt kasvu koeri alul ainult kaelarihmaga treenida, ju nooruses nähtud kuidas üks suur dogi koolitustreeningul ränga trauma sai, ohutum on traksidega, mis juhivad küll kaela, aga tugevama tõmbe ja rabelemise korral jaotub surve mitte ainult kaelale vaid ka rindkerele ja täitsa ohutu nii kaelalülidele kui ka selgroole.

Eile õhtu viimase pissiringi ajal hakkas sadama ilusat laia lund. Roy esimene lumi ja natuke hirmutav vist, jäi terassikatuse alla seisma ja hakkas lumerätsakate peale haukuma. Läksin lumesaju alla ja kutsusin kutsa enda juurde, julgust juurde saades läks helveste püüdmiseks ja lumes püherdamiseks, peaaegu oleks meelest läinud, milleks õue mindi. Majja tulles oldi nii väsinud, et "kott kontidega" kukutati klõbinal põrandale. Ja veel uneski sibati lumehelvestega võidu.

Tere!

2011-11-26T19:54:00.011+02:00

Minu nimi on Donaco Mysterious Big Lucy Boy. Lühidalt siis Suur Poiss. Kuidas minu "kingitus" mind nimetama hakkab, veel ei tea - mul nimelt täna tähtis sünnipäev - sain kahe kuuseks ja kingituseks uue kodu. See, et mind kingiti hoopis vanaperenaisele, ei muuda meie kummagi rõõmu väiksemaks.
Peale selle kui uus perenaine oli veelkord mu üle vaadanud ja minu askeldamisi jälginud, ütles, et tegi õige valiku - olen just selline nagu ta tahtis ja minul hakkas kohe sabake rõõmust vänderdama ning erutusest natuke liigniiske keelega tegin perenaise põsele limps.

Hüvastijätuks andsid mu õde ja vennad kõik rõõmsalt Sniki triibulisele vaibale oma lõhna"autogrammid", et ma uues kodus end paremini tunneks.

Ja nii ma peale pikka väsitavat sõitu sellel vaibakesel tegingi oma esimese uinaku.

Ärgates anti natuke süüa ja juua ja tutvusin uute pereliikmetega. Kassid tervitasid alul sisistades ja paar korda turtsusid ka, aga kui natuke saba liputasin, hakkasin vist neile meeldima ja käisid juba sõbralikumalt sabas uut kodu tutvustamas. Keegi väike karvanäss aga hakkas haukuma kui laua alla läksin. Oh, see karvanäss osutus koeraks! Olen küll alles koerapeebi, aga see koer on minust väiksem, mahuks ilusti minu kõhu alt läbi kõndima ja kuri ta ka ei olnud, haukus ainult ütlemaks, et see lauaalune kuulub talle. Mulle see lauaalune ei sobigi, sest peagi kasvan nii suureks, et nagunii sinna ei mahu, võin pea ära lüüa.
Kui olin veel natuke joonud, arvati, et tahan pissile ja viidi õue, et näidata, kuhu võib. Õues meeldis mulle väga, jooksin niisama natuke ringi puulehti taga ajades. Korra isegi üritasin, aga ju polnud veel õige aeg.

Majas tagasi, sõin nüüd ilusti kausi tühjaks ja magasin seekord sõiduväsimuse korralikult välja. Õues lasin peremehe suureks rõõmuks ka liigse vee välja. Jooksin veel natuke õues ringi, et öösel oleks parem uni, isegi "autogrammidega" kaisuvaibake läks meelest, sirutasin end paljale parketile, sellel hulga parem ja jahedam kui vaibal magada ja usun, et peale sellist väsitavat päeva tudun hommikuni. Pean ju ilusti välja puhkama, sest tutvuda on uues kodus veel paljuga, suurem osa majast jäi nägemata ja õues sain olla ainult väikesel lapikesel, mida lambid valgustasid.

Sügisvihmas Ootaja

2011-11-22T23:10:00.014+02:00

Uskuda seda hingede reinkarnatsiooni või mitte?
Nagu öeldakse, et mida ei saa tõestada, seda pole olemas.

Aga... aga täna juhtus selline lugu, mis isegi minul ajas sipelgad selgroole sibama.

Paarkümmend aastat tagasi, märtsi lõpupäevadel, sain kassipoja, nn aktsiooni "Päästame elu"(kassipojud olid leitud ühest prügikonteinerist), samalt inimeselt sama "Päästame elu" tänavu märtsis tõin koju pisikese karvatombu, kes sai nimeks Snikers.

Ma ei oska öelda, miks inimene käitub vahel nii nagu ta käitub, aga seda karvakera pihku võttes oli tunne, et ma pean selle kassikese võtma, vaatamata sellele, et hinge tekkis hirm ja eelaimus, et seda kassikest tabab sama saatus kui samalt inimeselt saadud eelmist. Eelmine kassike, kes igal õhtul enne magamaminemist käis tiiru väljas asjatamas, oli juba paarikümne minuti pärst aknalaual ja nõudis häälekalt sisselaskmist, aga ühel oktoobilõpu õhtul enam koju ei tulnud, kadus nagu vits vette. Arvasime, et esimene jooksuaeg ja möllavad hormoonid viisid kassipreili kodust kaugemale, aga keegi ümbruskonnast polnud kassi kohanud ega näinud, ta jäigi kadunuks. Eks sai rebasele kõhutäis. Olen ka ise näinud pealt kasside traagilist lõppu, korra isegi oma hoovis.
Paar aastat hiljem leidsin kuni viimse karvaotsani kadunud kassi sarnase hirmsasti räsitud kassipoja, kes ise haakis end mulle sappa ja jäigi meile elama. Kas kadunud kassi poju? Ei tea, aga see kassike, kes sai nimeks Liisbet, muutis mõiste - kass kui "neljajalgne karvane pikasabaline nurru lööv pisikiskja" millekski hoopis... Kas kassid üldse ongi pärit Maalt?
Mõni kohe kindlasti mitte. Ka Sniki mitte. Erinevalt Liisbetist oli tal isegi väga elav iseloom, aga ka paju seda "mittemaist" nagu Liisbetil. Üks kõige erilisemaid kassidest, kes kunagi mul olnud.

Vaatamata sellele, et püüdsin Snikit, oma eelaimusele tuginedes, rohkem "kodustada", aegsasti isegi steriliseerida lastud, et vast vähendab hormoonide "kutset", kassike kes tavaliselt ei jäänud aias olles sammugi maha ja asjal käis ka ainult kastil ning ei jäänud ööseks kunagi õue, läks oktoobritormiga kaasa kuhugile... Kuu aega otsimist, kissitamist, pärimist - kõik tulemusteta. Sinna "kuhugile" jääb ta vist igaveseks.
Me ei saa saatust muuta. See minek oli juba ta ääretult kurbades silmades.

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

/Astrid Reinla/

Eile murdis naabri koer aias rebase. Meie bernat nad üldiselt kartsid ja hoidusid Athena eluajal meie majade juurest eemale. Sel sügisel nähti üha sagedamini meie teel ringi jalutamas.

Täna õhtul jooksis noorperenaine, et tule ruttu kaasa, poe juures on vist Snikers!
Sõitsime siis kiiruga poe juurde ja seal poeakna valgusvihus istuski karvase sabaga kass. Ootas.
Noorperenaine: näe, ootabki. Ma ju ütlesin talle, et oota.
Pimedas on kõik kassid hallid. Eelmisest õhtust saati sadas tihket peent vihma, pime ja õhk niiskusest udune. Ehk tõesti...
Autost väljudes oli selge: See ei ole Snikers.
Ei tea, kas oli märgusõnaks "Snikers" või see tundmatu kass ootaski just meid, aga kibekähku oli ta mu juures ja hüppas sülle. Märg karvase sabaga õhkkerge kondipukett.
Kassike kardigani hõlma alla, nühkis ta rõõmuga oma pead vastu mu kaela ja nurrus. Istusin autosse ja hakkasime tagasi sõitma, hinges õhkõrn lootus, et vast siiski... Vaata, kas ta käpad on valged?
Noorperenaine tõmbas mu hõlma alt ühe käpa välja - oli küll valge, ja ma tegin otsuse: olgu kes on, koju!

Hall, rinnal väike valge laik, tagajalgadel valged põlvikud ja esijalad valgete varbaotstega, siidja poolpika karva ja koheva sabaga, küürus kõrgete jalgadega näljast terava koonuga roheliste mandelsilmadega loomake, kes polnud ligilähedaseltki sarnane, mitte üks kübegi üldse see, keda lootsin leida, aga kes vajab ka kõhutäit ja kasvõi kübegi hoolt ja pai.

Las sööb natuke ja taheneb vihmast, eks siis uurib, mis seisus kiisuke on.
Olles krõbinanatukese alla kugistanud, tilgakese koorega vett peale limpsinud, hakkas tiirutama ümber üllatunud kõutside ja...

Ma olen elus ikka palju imelikke asju näinud, aga see, mis toimuma hakkas, tekitas meis noorperenaisega mõlemil sabinad kuklale - ta käitus täpselt nagu Sniki. Nagu oleks selles majas kogu aeg elanud, ainult mõni aeg ära olnud, ja vaatas üle kõik "oma" lemmikkohad, uurides pikemalt neid esemeid, mis vahepeal majja juurde toodud, silitas peaga mõlemat kõutsi ja Lapitekki, kes olid ilmselt šokis, et see võõras olevus käitus nendega nii familiaarselt nagu seda lubati ainult Snikersile.
Ja ta kuulas! Kuulas hoolega iga meie sõna kahe kassi erinevusest ja nagu oleks sõnadest aru saanud või meelde tuletanud, aga ta püüdis üha uuesti ja uuesti näidata, et TA ONGI SNIKI! Isegi keha kuju muutus Sniki sarnaseks madalamaks ja pikemaks.
Vaadates seda kassi käitumist, arvas noorperenaine, et ei imesta sugugi kui hommikuks muutub kassi selg mustavärviliseks ja ilmuvad ka triibud.

Võta nüüd kinni, kas ongi hingede rändamist teise kehasse olemas, aga võib öelda, et mida ei saa tõestada, ei tähenda, et see poleks võimalik.

Nippe odava toidu valmistamiseks...

2011-11-20T00:20:00.003+02:00

või midagi sinnakanti pealkirjaga kokaraamatut püüti mulle telefoni teel "pähe määrida", mitte, et mul näpud nii põhjas oleks, et raamatut ei jõuaks osta, aga ma ju ikka nõukaaegne ja parimaid nippe idanaabritelt kuulnud.
Seekord siis humorist Zadornovilt:

" Kui teil on külmikus ainult üka muna, ärge heitke meelt. Võtke sügav kauss, lööge see muna selles kausis hästi vahtu. Pange munale juurde 2 spl hapukoort. Kui hapukoort ei ole, siis 2 lusikatäit mannat. Lõikame kabatšokist kaks paraja paksusega viilu..., noh kui kabatšokki ka pole, tükeldage peeneks kaks keskmist topinamburi mugulat..."

November

2011-11-06T20:33:00.001+02:00

Ilm on tõesti ilus, aga "ööloomana" tunnen tohutut puudust oma uitamiste kaaslasest - soojust õhkavast heasüdamlikust nohisevast karvasest koeramürakast, kes nautis samuti tunnet, et öös on rohkem kui päevas ja kõike seda ei tohiks küll maha magada.

Ma polegi suurt väravast välja saanud ja tunne, et juuredki juba alla kasvanud.

Triibumängud - Soe sügistaevas

2011-10-26T22:45:00.006+03:00

Mehele miskit suurt ja väga sooja
Triibumängud? Nojah, kui sul on seda head-ilusat triibulõnga ainult 500g, aga vaja vähemalt 300g rohkem , siis pole ju muud kui lõngavarudes sobrada ja triipudega mängima hakata.
Kokku kaalub see mõnusalt pehme, suur ja paks kampsik pea 850g, eks sõlmitud otsad lisasid ka tiba kaalu juurde, sest enne otste peitmist nägi pahupool rohkem rüüuvaiba moodi välja.
Põhilõng siis itaallaste Mistero ja lisatud sai nii Peruus kui Austraalias valmistatud alpakalõnga.

Ka mõnusat muusikat ilusast soojast "eakamate daamide" sügisest :)

2011-10-20T23:21:00.002+03:00

Puuviljaleivad

2011-10-15T20:54:00.006+03:00

Kaerahelbe-nisujahu(rukijahu) leib pähklite ja puuviljadega(marjadega)

1 tops sooja vett

0,5 topsi sooja piima(rukkijahu korral asendan piima maitsestamata jogurtiga)

1/4 topsi mett (kui panna magusaid puuvilju võib mee ära jätta)

1 pk kuiva pärmi(või adekvaatne kogus presspärmi)

soola maitse järgi

60-80 ml õli (ise kasutan 100g sulatatud võid)

natuke üle 0,5 topsi kaerahelbeid

3/4 topsi rukki täisterajahu (kuna mina rukist eriti ei talu, siis kasutan täistera nisujahu)

2,5-3 topsi nisupüüli

0,5 topsi purustatud pähkleid või mandleid (ise panen purustamata mandleid)

1/4 topsi rosinaid, samapalju jõhvikaid või kirsse või tükeldatud kuivatatud aprikoose

1 tl jahvatatud kaneeli, paar purustatud nelgipeakest

Segada pärm sooja veega, lisada piim, mesi ja sool.
Lisada kuivained ja õli (või sulatatud või) segada tainas.
Lasta paar tundi soojas kerkida.
vormida leivapäts, niisutada piima või veega, võib raputada peale kaerahelbeid.

Ise küpsetan leivamasinas keskmise pruunistusrežiimil.
Praeahjus küpsetamisel panna ahju ka veetops. Küpsetada 200 C 30 minutit ja lasta räti all jahtuda.

Punase veini ja rukkijahuga puuviljaleib -kaugel saarel elava sõbra antud retsept

100 ml punast veini
200 g kuivatatud longanit (Dimocarpus longan vili, mida aasias kutsutakse draakonisilmaks), mida meiemail võib asendada sama koguse kuivatatud viigimarjade või suurte tumedate rosinatega võib ka võrdses koguses mõlemaid)
100 g röstitud kreekapähkleid

300 g rukki-nisujahu juuretist (selle valmistamisest allpool õpetus)
430 g nisupüüli
70 g täistera nisujahu
15 g melassi või mett (või pruuni suhkrusiirupit)
10 g soola
2 g presspärmi
270-280 ml vett

Valmistamine:

Õhtul kallata vein poolitatud longanile (viigimarjadele, rostnatele), kuumutada keemiseni ja lasta seista kaane all järgmise päevani

Juuretise tegemiseks
50 g valmisjuuretist, millele segada juurde 50 g nisujahu ja 50 ml vett, lasta käärida 6-8 tundi.
Siis lisada 100ml vett 100 g rukki kroovjahu ja jätta hommikuni käärima.

Hommikul nõrutame veinis olevad puuviljad, nõrgunud veini võib panna tainasse, vähendades selle jao veehulka
Juuretisele lisada ülejäänud ained, peale pähklite-puuviljade, ja sõtkume taina, katame nõu rätiga ja laseme pool tundi seista.

Seisnud taina sõtkume vähese õliga ületehtud laual õhukeseks, laotame ühtlaselt puuviljad-pähklid ja keerame rulli, millest siis ettevaatlikult mätsime 2 ümmargust (või ovaalset) leivapätsi ja küpsetuspannil laseme kerkida 28 C juures 2,5-3 tundi (tainas on kerkinud 2x)

220 C kuumutatud ahjus (veenõu kindlasti praeahju) küpsetame u 10-15 minutit, seejärel alandame temp. 200 C ja küpsetame veel 30 minutit. Küpsetamise lõppedes laseme leibadel olla veel 5 min lahtise uksega.

See on siis originaalretsept, sulgudes on minu lisandid, aga kuna neid tiigrisilmi meil pole saada (mis mulle toodi, krõmpsutasin niisama ära)

Minu lihtsustatud variant nn taivani draakonisilma leivast :)

30g pruuni suhkrusiirupit
30g maitsestamata jogurtit
180g vett
2g kuivpärmi
300g rukki kroovjahu pooleks nisupüüliga (või nisu täisterajahu pooleks nisupüüliga, rukkijahuga teen külalistele, kuna ise rukist eriti ei söö)
3g soola
70g suuri rosinaid või viigimarju (või mõlemaid)

70g röstitud kreekapähkleid

40g Punast veini (enamuses kas Portugali portveini või endatehtud mustsõstraveini)

Rosinad-viigimarjad veiniga likku (vähemalt 30 min, minul ligunevad kaanega kausis hommikuni). Jahusse segan soola ja pärmi, seejärel ka vee ja jogurti, sõtkuda kuni tainas ei kleepu enam käe külge. Lasta tainal seista u 12 tundi soojas kohas (nt keskkütteradikal) Sõtkuda veelkord tainas kergelt läbi, lisades juurde natuke jahu kui lisate nõrutatud veini. lasta tainal "puhata" u 15-20 min, vajutate laual (kas jahuga üleriputatud või õliga määritud) õhemaks, laote nõrutatud puuviljad-marjad ja pähklid, keerate rulli ja vormite õrnalt pätsiks.

Lasta küpsetusplaadil räti all kerkida kuni tainakogus kahekordistub. küpsetada eelkuumutatud ahjus samuti nagu originaal "tiigrisilma" leiba.

Aga viimasel ajal on selle minu variandi rukkijahuga küpsetamisel väike probleem - jääb tiba nätskeks, sest nagu mulle seletati, peab jogurt olema elavate bakteritega, aga poodides enamuses säilivusaja pikendamise eesmärgil on jogurtibakterid tapetud ja pole sest jogurtist käärimisprotsessil miskit kasu, seepärast soovitaks teha tainast ikka leivajuuretisega.

2011-09-26T01:29:00.005+03:00

No ei meeldi põrmugi mulle see taimede suremise ja talveuinakusse suikumise aeg.
Arvata, et seda teab ka see, kes mulle järjekordselt tegi kingituseks sadakond muusikapala arvutisse tõmbamiseks. Nii ma siis koon ja heegeldan vaheldumisi, ning laen muusikat arvutisse. Teist päeva juba, õigemini teist ööd, ma ju rohkem nagu ööloom :)
Kõht läks tühjaks, läksin külmkapist võipakki võtma, et teha paar võileiba, pakil 82%, kuramus, see ka pole veel laadimist lõpetanud. Panin paki kappi tagasi. Egas midagi, öösel polevatki kasulik kõhtu täis parkida.

A´ kes ütleb kus kohast saab osta telefoni kõnekaarti?

Ei saa telefonikaarte mobladele ei igasugu marketite kassadest, ega enamikus maapoodidest vaid nagu venekeele töövihikus kirjas - metroost :D
Pealegi kui olete eksinud, siis ostke aga mingi ese rahvusmustriga, dešifreerige see ja oletegi kodus. Ka see pärl venekeele õpikus.

Müristas ja välku lõi

2011-09-19T17:00:00.003+03:00

Noh, mis teised suvel said, tuleb lõpuks ka meiekanti. Sügisehakul küll, aga ikkagi :)
Ja mina veel pingutasin kogu eilse hoovi lehtedest puhtaks rookida.
Heh, ammu sellest aru saanud, et mida annab homse peale jätta, seda võib teha ka ülehomme või kevadel, nagunii pudistab mu suurim sodiallikas, suur pärnapuu, oma lehti talv läbi ja viimased seemned puistab maha kevadel.

Aga vot seda poleks küll kunagi uskunud, et kui tublid rohijad on haned! Suvelõpu sadudeperioodil, kui ise aias tegutsemisest lõplikult tüdinud, olen oma lemmikud aeda vabapidamisele lasnud.
Tore vaadata neid elusaid aiadekoratsioone läbi saju köögiaknast, kes vihmas mõnuledes end lumivalgeks pesevad, igatahes sadu kordi etemad kui plastluiged, lisaks "rohivad" ja väetavad lillepeenrad umbrohuvabaks. Ja kuna need paarikümneaastased haned on vägagi kogenud ja kohusetundlikud tegutsejad, polnud ka muret, et mõni lilletaim kannatada oleks saanud.
Eks seepärast ma meelitangi oma pilgu õue vahtimise asemel ilusate pehmete lõngade peale, no ega pole eriti meeldiv näha, kuda umbrohi peenardel võimust võtab.

Jääkide jäägid ja triibud

2011-09-19T02:26:00.001+03:00

Tänu kohevasabalisele triibulisele, kes oma uudishimu rahuldamisel kukutas põrandale laealuselt riiulilt pea pooled minu lõngavarud, tuletades meelde, et mul neid vist ikka natuke paljuvõitu. Mitmest kotist sortisin suure hunniku suurematest kudumitest jäänud ülejääki, korra ma juba sortisin neid ülejääke ja tegin mitu pontšot, aga need on siis ülejääkide ülejäägid mida ei saa kasutada enam millekski, sest iga nutsak on eri värvi ja eri värvitooni, liiga erineva koostisega (enamus lõngadest koostiselt erinevad villad akrüüliga) ja liiga erineva jämedusega. Ühesõnaga paras triibuvaiba materjal.
Kudumistelgi mul pole ja nii otsustasin kududa varrastel endale triibuteki ja niisugune ta tulebki, värve just ei sobita, kui üks lõnganutsakas saab otsa, otsin lõngakastist uue jämeduse järgi ja nii tulevadki sellised kirjumirju triibud kas 3, 4 või 5 lõngajooksust.

Kuna mul see talv on heegeldada veel 2 suurt tekki, mõtlesin vahepalaks natuke käsi hellitada "triibumänge" mängides luksuslikemate lõngadega paar kampsikut kududes.
Ostsin ühe poe Mistero´st tühjaks, teisest saadud veel üle pooleteise kg triibulõnga, millest ühele kampsikule tuleb lisaks alpakalõng ja mõtlesin, et ülejäägist, kuna kõik uued lõngad on sinistes-hallides toonides, saaksin halli ja beeži kirjumirjut siidi-meriino lõnga juurde kombineerides ka veel paksu pika vesti teha.

Sellest sügistaeva värvi halli-sinisest teen endale samasuguse kampsiku nagu see pruunitriibuline (ka Katia Mistero) millest ma praegu jahedamate ilmadega praktiliselt ainult magamise ajaks välja poen.

Sügis astus üle aia

2011-09-14T17:48:00.009+03:00

Jummel, ma ikka nii laisaks läinud, et ühte postitustki "munen" siia mitu päeva.

Seenesaak on vägev :DDD Peenes keeles Coprinus atramentarius, rahvakeeli sitaseeen ehk joodiku sininina. Muideks see voldiline tindik olevat ka söödav nagu ka soomustindik- soomlaste delikatess.

Soovin oma mehele!

2011-09-09T11:58:00.002+03:00

Rohkem õisi kui lehti,

Sinist taevast ja vikerkaart,

Kõike seda, mis teeb õnnelikuks, ikka rohkem ja veel natuke peale ja et sünnipäevi saaks pidada veel mitmeid-mitmeid kümneid aastaid.
Ja tänan, et saatus just Sind minu teiseks pooleks sokutas!

Tuhkatriinu tõld ja...

2011-09-07T15:26:00.004+03:00

Kui ma täna hommikul köögis laveerisin noorperenaise konserveeritud kõrvitsasalati purkide vahel, tuli meelde, et polegi veel kekanud - nädalajagu tagasi toodi künkaveerult noorperenaise peenramaalt ära selline "nunnu", mis väga tõenäolisel sobiks Tuhkatriinu tõllaks :DDD

Noh kui kärusse oli seda kerge (allamäge) veeretada, siis kärust kätte saada tükk tegu, kaalult paarsada alla 50 kg.

... ja naerukoht - umbes samal ajal tõllakõrvitsa mäest üles tirimisega "sügasin" natuke oma näppe, tegin mosaiikpoti tooriku ja... nojah, tegijal juhtub :) kuigi ma selles sinises plastkausis olen kümmekond potitoorikut teinud, olen nad sealt ka kenasti välja saanud ka ilma kaussi õlitamata, aga nüüd nädal möödas ja ... pott ikka kausis. Ei kavatsegi välja tulla, raputada-koputada ei saa, sest õhema seinaga, armatuur tuleb alles mosaiigisegu alla.
Nii ongi, et kätte saan alles siis kui segu täielikult kuivanud, potis olles lootus siis umbes kuu-poolteise möödudes.

Keeran külge

2011-09-06T20:14:00.000+03:00

kuniks lõngad saabuvad, sügistalv on pikk, pime ja hirmus igav ju. Kassidki end tubaseks munserdanud

No ei tõmba mind sügisesse aeda tegutsema, kuigi umbrohi kõikjal võimust võtnud.
Õitseb :)

Ja mis imet - isegi ritsikad veel siristavad, vaatamata, et ööd juba jahedamad ja vihmased, pärn ja kased hakanud kolletama

Küsimus ka suurele ringile - kas on veel mõni nii hooldusvaba külmakindel ülaseline (hübriidülane?) nagu see viltjas `Robustissima`? Ta sel aastal alustas õitsemist juba juuni lõpul ja kui ilma vähegi plussis hoiab, siis õienuppe peaks veel vist paariks kuuks õitsemiseks jaguma

Meeterviisi magamist

2011-09-05T11:35:00.006+03:00

No ei ole sügiene aeg minu lemmikuid, et mitte rikkuda sügisenautlejate tuju, jätan oma arvamuse sügisest seekord kirjutamata.
Targem on järgida uneekspertide eeskuju :)

Saladini viimsekene

Natuke astilbedest

2011-08-27T17:23:00.008+03:00

Hakkasin oma blogivaramust otsima Tsiilile infi madalamakasvulistest eri aegadel õitsevatest astilbedest, natuke pikk jutt kommentaari panna :)

Hiina astilbel - Astilbe chinensis (Maxim.) Frach. et Sav. kelle kõrgus 1oo sm kanti ja õitseb juuni lõpust augusti alguseni, on ka kääbusvorm (var. pumila hort.) kõrgusega 15-25 sm lillakas-roosade õisikutega, kiirekasvuline, moodustab võrratu pinnakatte) ja õitseb august-september, minu teada üks hilisemaid õitsejaid, võrreldes teiste astilbedega ka põuakindlam ja kasvab ka päikesepaistel kohal
Teine hiina astilbe vorm - var. taquetii, kõrgusega 110 sm ja kõrgemad, on ka hilisem, augustikuine õitseja.

Lihtlehine astilbe - Astilbe simplicifolia, kõrgus 30-40 sm, õitsemise aeg juuli-august.

Sile astilbe - Astilbe glaberrima Nakai, aretatud hübriide kõrgusega 12(sort `Saxatilis`)-50 sm, üks varasemaid õitsejaid, juunis-juulis.

Jaapani astilbed - Astilbe japonica (Morr. et Decne.) A. Gray , õitsevad enamuses juulis, kahjuks ka hübriidide õitseaeg enamvähem juuni teine pool- juuli, aga aretatud võrratuid madalamakasvulisi sorte.
Üks link siis ka astilbedest

Lisan ka ühe parima aiataimede entsüklopeedia, mis internetis saadaval, osa andmeid küll natu aegunud ja mõne kohta andmeid vähe, aga seda täiendadakse pidevalt.

Et kas nii ongi,

2011-08-26T14:48:00.003+03:00

et kui august hakkab lõppema, nii hakkavad ka vesiroosi lehed kolletuma ja kuivama? Või on neil mingi tõbi küljes? Või oleks ikka pidanud väerist neile panema?
Lugesin vesirooside hooldusest siit kus soovitadakse need satikate poolt näritud ja kolletavad lehed ära noppida, aga siin on see koht, kus võib öelda, et tiik suur ja käed lühikesed, aga samas sealt mõnd võrratut sorti juurde tellida, pean endale pidevalt korrutama, et mu tiigike on pisike lombike :(

Kuigi enamus õitsevad ka praegu väga tublilt, isegi ilma väetiseta, eriti see natuke laisake Deialt saadud kollane, kes alustas õitsemist alles augusti alguses ja kavatseb vist õiterohkuse rekordi püstitada.

Aitäh Muhedikele, kes selle imelise Marliacea Flammea, kes üllatab peaaegu valgest kuni tumepunase õievärviga ja mõni õis on peaaegu praetaldriku suurune. Noh, seetõttu võib talle andeks anda, et end peaaegu poole tiigi peale laiutanud :)

Juhanist saadud jõhvikad annavad juba saaki, Metsa talust saadud taimed küll õitsesid juuni lõpul, aga mari ainult ühel taimel.
No ma kardan, et nõuanne: Istutada 1m²-le 10 ... 20 taime, on ikka väga tihe, mul 5m² platsil 13 taime ja uued juurdunud kasvud katavad juba pea kogu platsi, pean vist tegema mõned "jalajäljed", milledel saan jõhvikate vahel jalga toetada, lennata ma ju ei oska :)

Varsakabi alustab uut õitsemisperioodi

"Roosikuninganna" :D

Ha, näpud sügelesid

2011-08-23T11:33:00.000+03:00

Pulbervärvid pronks ja valgevask ja veekindla kinnitiga üle tehtud, ka need kohad, kuhu ei taha, et vetikad külge kasvaksid. Eks järgmisel suvel näeb, mis ja milline, aga kõigepealt vaja ta ikka tiiki tirida ja veetoru alla paigutada.

Et mis untsu peab minema...

2011-08-21T22:53:00.001+03:00

...see ka läheb.
Eriti kui pigistada silm kinni, et liiv liiga kruusane ja pole ette nähtud sellisteks töödeks ning vaigistada südametunnistust väitega, et liivahunnik sõelumiseks liiga märg.

Selle "koogi" tegemisel oli agarasti ametis ka karvane abiline, kellel oli tegemist liiva kaapimisega sealt kuhu ma teda juurde mätsisin ja minul oli tegemist, et selle abilise kohevat saba sellesse "kunstiteosesse" ei tsementeeriks.
Kaks tegijat on ikka kaks tegijat ja valmis mätsitud ta lõpuks ikka sai, vaatamata erimeelsustele kuju ja suuruse suhtes. Selles olime aga ühisel arvamusel, et see käkk katta rätikuga "vääramatute jõudude" kaitseks ja saaks mõneks ajaks silma alt ära, et ei tekiks tahtmist veel miskit kuskilt parandada :)

Oli ju vaja kõigele lisaks ahnitseda just kõige suurem rodgersia leht, eks ole - see suur laineline-lopergune asjandus sai ikka kahepeale täitsa kenasti mitte just eriti kena ja nüüd vaja üht ilusat päikselist ilma, mis meelitaks mind jalgupidi tiiki lobistama ning paigaldama see monstrum sinna kuhu ta sobib isegi siis kui ta sinna üldse ei sobi, rõõmuks lindudele ja kaldalt linde passivatele kassidele.

Lillekasvatajale

2011-08-18T10:49:00.007+03:00

Tahtsid tomatikonserveerimise retsepte, annan ühe nn "laisa koka lõunasöögi" retsepti:

Õli 400 ml, tomat 3,5 kg, porgand 1,5 kg, sibul 350-400 g, riisi 300-350 (olen kasutanud pikateralist või tumedat riisi) g. 1-2 paprikat, maitsejuurikaid kuni 50g. 200g suhkurt, 100 g 9% äädikat (ise ei ole pannud, olen selle asendanud mingi hapu ketšupiga kusagil 200 g) soola maitse järgi. Saab kusagil 12-14 pooleliitrilist purki, olenevalt kui paisuv riis on.

Kui ei viitsi tomateid koorida, siis ajada läbi hakklihamasina või peenestada köögikombainis (ise peenestan ja riivin kõik sellega)
Kuumutada hakitud sibul klaasjaks, lisada jämedalt riivitud porgand ja kuumutada u 10 min.
Lisada tomat, peenestatud paprika ja maitsejuurikad (seller,petersell), sool, suhkur ja äädikas, kuumutada veel 10 min ja lisada pestud riis, ning kuumutada kuni riis pehme (u 20 min) kuumalt purki ja kaanetada.

Söömiseks pea valmis roog - kuumutan pannil kas väikeseks kuubikuteks (ribadeks) lõigatud kanarinnaku või hakkliha, lisan selle konserveeritud asjanduse (nimetan seda risottoks :D) ja raputan peale kas musta pipart või kajennpipart maitse järgi ja kuumutan söögisoojaks.

свежие помидоры 3,2 кг, морковь 1,4 кг, коренья петрушки и сельдерея по 25 г, пастернак 60 г, репчатый лук 370 г, рис 270 г, растительное масло 400 г, томатный соус 2 л.

Источник - сайт консервирование, заготовки на зиму: http://conservirovanie.ru/wps/archives/346

Ai, kus nüüd saime vett!!! :)

2011-08-16T17:48:00.003+03:00

Isegi mu kodustatud heinamaa on põuaunest ärganud ja särab smaragtroheliselt nii, et silmadel valus vaadata! Hea, et tiigil paar ülevoolu, muidu oleks vesi vist kuhjas, katustelt ju voolas sellise hooga, et pani meetrijagu vihmavee rennidest üle, enne kui peale voolav valing katusevee ka maapinnale uhas.
Hea on vahel elada künkal, pole uppumisohtu, kuigi halb, et peenardest osa mulda mutikäikudesse minema uhutud.

Tänane päevamõte

2011-08-15T14:04:00.004+03:00

Kõik oleneb sellest, millise nurga alt vaadata

Jesss!!!

2011-08-11T09:13:00.000+03:00

Rõõm kui suur, et mu teine mobiilne "aiakaunistus" ka tegutseb :)
Need karvase kasukaga kaunistused on juba mitu hiirt kinni püüdnud ja eks tuli ju ka enda olemasolu õigustamiseks tegutseda.

Tutvustamata jäi veel üks madalama vee asukas, kellel küll lehtedega võrreldes suur õisik mida aga küllaltki raske pilti saada, õied pisikesed ja avanevad järkjärgult.

Harilik konnarohi

Pestud aed

2011-08-08T23:12:00.004+03:00

Peale lume sulamist oleme praeguseni saanud seda taevamärga kokku üheksal päeval(ööl), millest siis neljal korral, tänane sadu kaasaarvata, võib lugeda, et kastis ja lõi õhu puhtaks, kuigi maad läbinisti ei märgand. Teised vihmasabinad olid pigem kahjuks kui kasuks - tõid kaasa ainult õhus hõljuva tolmu ning aurustus enne kui taimed end kosutada jõudsid ja jätsid taimedele lisaportsu tolmu lisaks olemasolevale, õhku nad klaariks ei teinud ja peale igat sellist vihmasabinat oli tiigipinna puhastamisel skimmeril tööd küllaga.

Marliacea Flammea

Aga minu vesiroose ei kahjusta lehetäid, kuigi neid sel aastal eriti hulgim ja ploomid-murelid-kirsid enamuses tiigi läheduses kasvamas, aga kas polnud need õiged täid või peletas õistubakas nende levikut vesiroosidele või jõudsid sirelased õigel ajal lehetäid nahka panna.
Mul hoopis suuremakaliibrilisemad tegelased, kes ampsavad ikka suuremaid suutäisi.

Selliseid augukeste ridu lehtedesse ja isegi lehevarsi närivad puruvanakesed. Pole veel jõudnud uurida, millises arengustaadiumis neid saavad tiigis elavad röövtoidulised nahka panna, sest seda närijat nad süüa ei saa - see tegelane kleebib endale külge pisikesi teokarbikesi ja kivikesi ja ükski röövik neid "turvises" ei söö, ainuke lootus, et tiigipõhjas ei ole veel miskit, mida nad endale kaitseks saaksid külge kleepida.

Nädalajagu tagasi, peale äikesevihma, aga ilmusid sellised putukad, need on vesiroosi-ehmespoid ja õnneks nendega võidelda üpris lihtne - väike veedušš ja nad hukkuvad.

Noh ja eks matti käivad võtmas ka muud tegelased, eks kuulun ju ka mina Võrtsjärve ümbruse putukaelu piirkonda :)
Hea artikkel veetaimede kahjuritest
Veel lugemist

Maja taga tiigi ääres...

2011-08-06T23:01:00.001+03:00

... ei mängi Miku Manniga vaid Sniki Matuga, vahel ka Kass-Kurepoju või külalisneljajalgse Snoopiga - vesi on nagu magnet, mis kõiki ligi tõmbab :)

Hea, et enne tiigi tegemist seda J. Anniste kirjutist ei lugenud ja hea, et lugesin kui tiik juba valmis. Eks ta ole - kõike annab korras hoida ja kõike annab ka hukka lasta. Mul selline vahepealne värk, ei eriti puhas ega ka eriti hukas - igati minulik, täis elu ja ilma kemikaalikateta :) Leidub hulgim nii floorat kui faunat - söödavat kui ka sööjaid ja sööjate sööjaid, pole harv nähtus kui mingi taimesöödik (rohutirts või mardikas) krõmpsutab kahe suupoolega vesiroosi lehti või õisi ja jõudes veepiirini, ründab teda kas kala või ujur, krõmpsutades omakorda oma kõhu täis, olles juba ise kellegi valvsa silmapaari jälgida. Nii mõnegi silmapaari omanik on vette plartsatanud, aga enamuses istutakse või lösutadakse kivil käpad leos ja jälgitakse vees toimuvat.
Ja keset neid sööjate-söödavate-jälgijate melu, on tiigi ääres täitsa mõnus koht istumiseks, boonuseks ilusad õied veel pealekauba.

See, mis eelmises postituses oli, on tegelikult Mayla, õievars nii pikk, et oli teise sordi lehtede vahele õitsema läinud :)

Nüüd siis ka Perry´s Super Rose oma õie avanud, natuke jahedama tooniga kui Deialt saadud heleroosa ja ei pleegi heledamaks.

Yellow Queen, kahjuks pani täna oma õie kokku kui päike pilve taha kadus, väga ilusa õiega, meenutab uhkeldavat suurt krüsanteemi õit.

Natuke väiksema, aga imelise värviga Sioux

Praeguseks on saksast saadud uutest oma õied kuuel nähtud.

Aga suvi kiirustab lõpetama, aeg läheb nii ruttu, vaevu jõuad ümber pöörata kui näed - sügis jälle miskit endast juurde poetanud ja märkad, et sul on kolm kassi!?

Peaaegu nagu...

2011-08-01T10:21:00.001+03:00

... (umbrohu)padrik :D

Ja neil piltidel ainult päevaliiliad, aga õietolmu "tootjaid" ka teisi õitsejaid, nii et pole miskit imestada, et tiigil iga päev pean õietolmu "kaant" ära skimmerdama.

Tagetesed ja mobiilne aiakaunistus :)

2011-07-31T16:40:00.010+03:00

Vee peal

2011-07-29T15:05:00.007+03:00

Kes tahab lämbes õues midagi teha või peaaegu sama lämbes majas konutada - paadiga käru neljajalgsele sõbrale sleppi ja vetele end tuulutama.
Võrtsjärvel lämbe tuuletu suur ja lai igavus ähvardava pilvega ei meelitanud pikemat sõitu tegema

ning otsustasime sõita Emajõele

Selle vana tuttava, suure paju alla jäime ankrusse. Einestamiseks ja ka ussileotamiseks.

Kohe olid platsis ka kõrkja-roolinnud, kes oma arale iseloomule ka omajagu uudishimulikud, saiapuru pole mõtet neile putuktoidulistele pakkuda,

Meie juurde ujus ka pardipere, kes jäi paadist meeter-poolteist eemale tiirutama. Tükk aega võitlesin tahtmisega neile palukesi visata, enne kui võitis kaine mõistus - varsti ju 1. september ja selline inimestelembus saab neile saatuslikuks, pidin ikka kõvasti plaksutama ja kolistama, enne kui nad eemale hirmutasin.

Kaugelt kostis kombaini mürin, kuna kilomeetrite ulatuses ei tea olevat ühtegi viljapõldu ja nagu et vara ka viljavõtuks, oletasime, et kombain sõidab vist mööda jõekallast ja niidab kõrkjaid, aga üllatuseks osutus selle mürina tekitajaks hoopis Valge Laev, mis jalutaja kiirusel pötutas meist mööda, lehvitasime ja vahetasime tervitusi.

Esimene kala oli paljutõotav - ilus, vast paarisaja grammine linask, kuna konks erilist viga kalale ei teinud, lasime ta jõkke tagasi kosuma. Olles veel paar nurulast vette tagasi lasknud (või oli neid üks - et siis tere, tere jälle ja viimane kord, et tänan, kõht täis ja enam ei taha :D), korjasime õnged kokku ja jätkasime oma paadimatka.
Seekord jäime ankrusse Pedjal.
Seal saime ka paraja vihmavalingu, mis tekitas tunde, et viibime mitte vee peal vaid vee all.

Õnneks lõppes vihmasadu paarikümne minuti järel ja võisime paadil katte jälle alla lasta. Tugev vihm oli vist kõik sääsed maha nottinud, õhk küll kuum, aga värskelt kosutav. Sõitsime veel tasasel käigul (seal ei lubata täiskäiguga sõita) mõned tunnid mööda seda ilusat jõge ja jäime lõpuks ankrusse kus oli kavas ka ööbida.

Kusagil kaheksa paiku õhtul kattus taevas imeliste pilvedega, mille kraatritaoliste hõredamatest pilveaukudest paistis välgusähvatusi. Kahjuks ei tabanud ma neid sähvatusi pilti peale selle ühe, mis tehtud veepeegeldusest,sain imekombel välgusähvatusele pihta.
Meie paadiretk sattus olema imelisel ajal - mida hämaramaks läks, seda suuremas ulatuses ja tihedamalt sähvisid välgud nii tumedate pilvede ees kui kusagil pilvede piiril ja taga, pea kohal säramas tähed ja kusagil kaugel kostmas kume kõmin. Pimeduse saabudes oli näha sähvatusi kogu vastaskalda taevas pea 180 ´ ulatuses, küll üksikult küll hulgim sähvatusi korraga ja seda mõnest sekundist kuni paari minutiliste vaheaegadega.
Öösel kusagil 2 paiku õnnestus isegi paar pilti fotokasse saada ja ühe minutilise video, kus õnnestus minuti jooksul 8 suuremat ja väiksemat välgusähvatust ainult ühest kohast peale võtta.

Öö oli soe ja tuuletu, paadile polnud vaja katet üles tõmmata ja nii saime osa öisest elust - pidevalt lendavatest nahkhiirtest, üks kakuline hõljus meist mõne meetri kõrguselt nagu vaim üle, röhkimise ja sulinaga toimetas kümmekond meetrit eemal kaldas metssiga oma tegemisi, üks karusnahamüts - piisamrott (või mink) tuli meie paati uudistama ja toimetas kümmekond minutit kohe paadi kõrval miskit kaldaserval enne kui vastaskaldale tagasi ujus.
Mis kellani need välgud sähvisid, ei teagi, peale kahte uinusin ja kella 4 paiku oli see "ilutulestik " möödas.
Peale kerget linnupetet hakkasime Emajõele tagasi sõitma ja tegin ka mõned päikesetõusu pildid.

Hommikueineks tegime peatuse ja käisime ka kaldal oma kunagises lemmikkohas kus käisime aastaid küllaltki tihti lastega telkimas ja kalastamas. Ilus liivakallas on suuremalt jaolt pilliroo valduses, kuivanud ja murdunud seal kasvavad suured vanad pajud ja see kunagi väga ilus suvitajate-kalastajate lemmikkoht nüüdseks täielikult võsa ja pilliroo valduses.
Kuni me einestasime ja usse leotasime, tuli meie lähedusse pardipere hommikutualetti tegema.

Õhk oli hommikuselt kosutavalt jahe ja otsustasime teha ka eelmisel päeval ärajäänud sõidu Võrtsjärvel.
Jõesuudmes leidsime oma "Unistuste Valge Laeva" inimliku vea tõttu (eirati poimärke) "niitis" muuli ääres sõukruviga veetaimi, nii et ega me suurt mööda arvanudki, ja lehvitasime neile jällenägemise rõõmust :) ja panime mootorile täistuurid peale.
Proovisin ka oma fotoka võimeid, esimene pilt tehtud suumimata, teised siis sama koha pealt täissuumiga.

Olles isu täis sõitnud, otsustasime koju naasta, õhk oli tuuletu ja kuum nagu ahjus, polnud mõeldavgi kuhugile kaldale sõita sääski söötma.
Tagasisõites nägime kahte tuttpüti pesakonda jõesuudmes sukeldumas omale toitu otsides, neid ei häirinud üldse ei inimesed ega mootorpaadi müra.

Kodus saime teada, et suuremjagu sellest imelisest "ilutulestikust" koos tugeva vihmasajuga, toimus meie kodu kohal ja polnud sugugi nii imetlusväärt. Vot siis, mine aga pikemaks kodunt ära ja saad kohe korraliku vihma, mis ka maad märgab, veel tänagi kivisillutis niiske.

Uuekesed

2011-07-21T10:40:00.004+03:00

Tänane uueke Clyde Ikins, paistab olema usin õitseja - teine õienupp ka õitsemisootel

Gonnere esimene õieke

Teispool Vikerkaart

2011-07-18T14:57:00.006+03:00

AITÄH, ET MEIE JAOKS OLEMAS OLID!

Oh roooozid, rooooozid...

2011-07-15T12:58:00.005+03:00

Tänane pildisaak tiigilt, vihmaga ja ilma vihmata

See viimane esimene "sakslaste" nupuke. Gonnere. Erinevalt teistest nupukestest (rohekaspruunid) see silmatorkavalt roheline.

Vastuseks trummile - mahuosas 1-1-1 ja natuke peale, seda turvast muidugi :)

Teoreetiline osa potindusest

2011-07-13T10:11:00.005+03:00

Kaussi lasin teil tooriku teha, et saaksite oma kätetöö ka koju viia, ainuke teoreetiline (jäi oht, et autos rappudes võib segu ka kausi servast küljest rappuda) võimalus transportida kui pole valatud (tsemendi-liiva seguga) või pressitud ("stuffi" segu) spetsvormi (mida meil muidugi ei ole) Muidu teen neid "stuffi"potte vastupidi - põhi üles keeratud ämbri või kausi välisküljele segu mätsides või üldse ilma vormi kasutamata, tehes esmalt põhja (mis kujuga potti tahan) ja sellele siis "kasvatan" potiseinad.

Nagu ma hoiatasin, kuivab see segu kaua, eriti see vastu kaussi olev külg.
Ise teen niiviisi kausis ainult mosaiigipoti toorikuid (tsemendi-liiva segust, mis kivistub tunduvalt kiiremini) jättes need kaussi kivistuma ka u. nädalaks.

Nipp, kuidas tooriku saab kausist kergemini kätte - olen järgmisel päeval, siis segu veel pehme, naelaga puhastanud (torkinud) põhjaaugu lahti ja kui aeg potitoorik kausist välja võtta, kallan kausi vett täis, eks see valgub nii põhja alla kui ka külgedele tooriku ja kausi vahele ja kergendab nii tooriku kausist kätte saamist. Hea on ka õli asemel kasutada õhemat kilet.

Olete poti kausist kätte saanud, ärge ehmatage, et nad sellised välja näevad.
Et nad aastaringselt õues vastu peaksid, peab kindlasti segusse panema ka armatuuri ja pole midagi parata kui nad esialgu meile vastu irvitavad.

Enne edasi tegemist peske kindlasti õli fairi lahuga maha, muidu sellele pinnale uus segukiht ei nakku.

Kellel soovi teha pealmine pind samasugune nagu sellel (Leedi Madonna) potil need valmis viimistletud "kõrvakesed", siis tööde järjekord - teha sama segu nagu poti puhul, poti pind teha märjaks ja väiksemate kogustena kanda segu poti pinnale, sõrmeotstega tugevalt vajutades, et kleepuks tugevalt pinna külge ja jääks selline krobeline pind.

Kui kellelgi kausist välja võtmisega mõni tükk servast pudenes, saate selle sama segugakas tükk külge panna või puuduv osa asemele teha. Lõplikult kivistub sellest segust tehtu pea kuu aega, aga ettevaatlikult annab juba nädalase kuivamise järel sinna midagi istutada, eelnevalt äädikalahuga (1 spl 0,5 l vee kohta) seest loputada, et vähendada sisepinna leelisust(tsemendist) ja loputada üle.

Mina ei teinud pinda sama seguga, vaja oli kasutada ära vana plaatimissegu ja vedelema jäänud raasuke peent graniidikildu. Kildu võib peale panna ka tsemendiseguga (3 osa liiva 1 osa tsementi)
Poti pind valmistada ette - õli maha pesta, teha väiksem kogus segu ja täita armatuuri vahel suuremad augud ja ülemine äär tasandada. Selle kuivades (järgmisel päeval) kanda segu ühtlaselt kogu välispinnale (u 0,5 sm, paksult ei tasu panna, sest kild vajub segusse) ja eelnevalt pestud ning väheke niiske kild käega külge vajutada.
Hea kui poti alla panete midagi, et ka saate killuga teha allääreni ja millega saate potti keerata, (mul selleks poolik telliskivi)

Kuna mul oli natuke kiire ja ka sääseparv segas ja neid minema vehkides vehkisin ka prillid eest, nii et tegemine oli praktiliselt pimesi, pole ei siseäär ega ka välispind just kõige kenamalt tehtud ning ka kildu jäi napiks, aga te võite kohe kindlasti teha korralikumalt :)

Ka see tahab kivistuda vähemalt 4-5 päeva enne kui eemaldate lahtise killu. Mina olen killupotid ja ka mosaiikpotid hiljem veel klinkerõliga mitu korda üle teinud, see suurendab ilmastikukindlust.

Kui aga tahate teha "vabakäeliselt" suuremaid või kui pole midagi "vormiks" kasutada, siis võite teha nii, segust teha nn alus ja hakata, olenevalt õhu temperatuurist kas üle päeva või kahe, kasvatama kihi kaupa kuni soovitu valmis.

Kuna suuremad potid on ka rasked, siis võib pooliku töö asetada püsipaika ja seal lõplik valmistegemine ning viimistlus teha.
Siiani on nad paarile karmile talvele kõik hästi vastu pidanud, kuigi paar (ka mosaiigiga tehtu) on mul aluselt maha kukkunud, pole mõragi sisse tulnud. Peale ühe väiksema tsementpoti, mille ma pillasin aluselt kui polnud veel lõplikult kivistunud ja paar mõra tekkis, aga ka see kaks talve hästi vastu pidanud.

Avarus, piirid ja lemmikud

2011-07-10T18:45:00.005+03:00

Eilsel lõunasse sõidul sõitsime kaarekese ka natuke ida poole, et korvata ütlemata võlg võõrustajalele ja endale, sest eelmise külastuse ajal jäi palju nägemata.
Täna olid siis "silmad" kaasas.

Avarus ja piirid

Pilte tegin palju, enamus vaateid, millest pilte tegin, Muhediku blogis juba nähtud, aga tänu pererahva lahkusele lubati ka "aiast välja" minna ja siia panin "aiatagustest" vaadetest, mis enamusele nägemata jäävad.
Minule muidugi põnev avastus - piirid maa ja taeva vahel. Tänu päikese asendile sain suurepärase seeria vaadetest, millest polnud enne aimugi ja mis oma uudsusega mind lausa võlusid.

Lemmikud (väike osa)

Kahjuks ei andnud kuidagi suuremaid pilte blogisse laadida ja väiksemal kaob see keldri sissekäigu saladuslik pimeduse-valguse mäng, millele oli sobilikuks lisandiks ka see pisike aiatraktor. Üks minu lemmikvaateid, millele see trakats andis kunstilise väärtuse :)

No kas pole ilus! No ei saanud jätta sellest õiest tegemast mitu võtet

Kahjuks tema naabrist läksid pildid untsu, ainsad võtted, mida oskasin untsu keerata, sest et ei saanud aru, mida mu tark aparaat piiksus :( Alles manuaali uurides sain aru, et oleksin pidanud vajutama makro nupule, et fotokas oleks saanud ise edasi teravust fokuseerida ja ka kaugemalt suumides makrovõte teha.

Pilti sain ka viimase ensata`V.Alfjorovi` õie

Imetlege seda ilusat austraallast! Minu lemmikvärvid ja ma võtsin ta pilti erinevatest külgedest, et saada erinevaid värvimuudatusi, mis kahjuks vähendatud piltidel välja ei paista.

Veel, uhkusega hääles, näidatud lemmikuid, kelle pilti saamisega oli väheke tegemist, segas nii ere päike kui ka allapoole rippuvad õied, aga midagi ju ikka näha neist imelistest liiliaõitest

Üldiselt meeldivad mulle karikakrad ikka seal, kuhu nad looduses ise end kasvama-õitsema sätivad, aga see kollasetooniline sobis kenasti just sinna kus ta kasvab, see koht nagu võimendas teme kahvatut ilu, ja sai ka mu lemmikuks.

No vihmaussid meeldivad ka :) Nad võivad vingerdada aias ükskõik kus, väljaarvatud lillepottides.

Aias juba on nii, et igal ajaperioodil õitsevad erinevad lilled, andes aiale eri ilmeid ja vaatajale erinevaid emotsioone. Dünaamiline üleminek ühelt "valitsejalt" teisele, et näha rohkem, peaks vaatama iga päev.

Kahjuks pole ma praegu eriti jutukas, aga ma südamest tänan selle aia loojaid ja hooldajaid, seda, et just eile oli mul võimalus sealt läbi käia. Ja tänu teile ning aiale oma "patareid" ääreni täita, seda oli just vaja, ja et ma sain end öösel pilte vaadates end uuesti laadida.
Aitäh!

***

2011-07-10T14:07:00.002+03:00

Eilse äikesega keeras mu monitori settingud kus kurat, juhtmed küll kõik välja tõmmatud, aga ju oli õhk elektrit nii täis, et mõjus. poole öö ajal sain küll arvutivärgi käima ja enamvähem ka monitori värvid testiribaga tõeseks, aga nüüd uus jama - blogger streigib ja ei anna üleslaetud pilte ei õigesse kohta paigutada ega isegi nihutada või kustutada, et juttu saaks vahele kirjutada.

Potindusest siis niipalju, et kui olete tooriku vormist välja võtnud, peske see õline külg fairiga puhtaks (ärge veel väga kõvasti švammiga nühkige, see vastu kaussi olev külg on veel kivistumata)

Arge ehmatage, kui need võrgutükid paistavad, kui saate asja käppa, siis oskate juba kohe segu nii armatuuri ümber-vahele suruda, et poti vormist välja võttes neid enam näha ei ole. See viga on ka kergesti parandatav. Tehke kas sama koostisega segu nagu potitoorikul tegite, niiskele potipinnake kannate väikeste osadena seda segu mida siis näpuotstega surudes saate ka ilusa krobelise (nagu mul see prügikonteineri varjaja ja "Leedi Madonna"

Kes tahab aga potti kaunistada killupuruga või kivikestega, sellest räägin kui saan pilte ka blogisse panna.

Vabandan ka, et mu eilse külaskäigu pildid (muidugi ka jutt) saab postitatud kui see neetud blogger jälle korralikult tööle hakkab :(

Deiale vastan ka siin, sest kommentaari vastuse "pühkis" ka minema

Ma ei usu, et just sama fotokat, Fuji FinePix S200EXR, tahad- ta küllaltki suur ja pea kilone kobakas (eilne pilditegemine väsitas mind omajagu). Minule ta sobib kõigist teistest (kergetest seebikatest) seetõttu, et mulle sobivad paremini just need "kahe käe" fotokad, ja peab olema kindlasti elektroonilise pildiotsijaga, mida annab vastavalt vajadusele teravustada, ma näen läbi selle objektiivi hulga paremini kui prillidega :) Valisin selle ka seepärast, et olles kauplustes teisi proovinud, ei leidnud ühtegi, mis võiksid oma funktsiooninuppude asetuse ja käes mugavalt hoida asendada juba harjumuspärast vanaFinePix´i. Kui tahad osta uut, siis mine kauplusse ja proovi neid ise käes hoida ja pilte klõpsutada, enamus müüjaid lubab seda ja on isegi abiks. Või siisküsi proovimiseks fotokaomanike käest. Kõige tähtsam on, et fotokas sobiks kätte ja Sul sellega mugav pilte teha oleks, enamvähem häid pilte teevad pea kõik.

Aga selle pisikese tiigi hoolduseks, on Sul selle skimmeriga rohkem tegemist kui kord-paar päevas see tolmukiht veelt kahvaga eemaldada. Meil kahvaga ju igale poole ei ulatu, ja nagu ma ütlesin - ta ei puhasta vett, vaid kogub ainult taimedevabalt veepinnalt olevat prahti ära, vesiroosilehtede vahelt "korjab" sodi ära mul konnakilbukas, keda ma aegajalt ämbrisse kogun ja jõkke tagasi puhastuma viin ning uued kilbukad asemele toon. Pealegi kardan, et skimmeri töö võib häirida vesirooside kasvu kui ta liiga ligidal neile (mul ju taimedest paari-kolme meetri kaugusel neist) ja madalama kui 50 sm põhja (ka kaldast peab olema piisavalt eemal) puhul keerutab põhjast kõik muda üles. Kuuma ilmaga ma ka teda ei käivita, sest kuum õhk, mida ta vette paiskab, soojendab veetemperatuuri, selle panengi tööle ta ainult õhtul, varahommikul või jahedama ilmaga.

Magamata öö

2011-07-08T17:24:00.000+03:00

Arvate, et magada ei saanud, sest vaatasin keskööl Sopranosid ja selle tagajärjel värisesin sõba silmale saamata teki all?
Mitte sinnapoolegi! Ma magasin nagu kukuke selle seriaali maha, aga äratajaks oli hoopis Sniki koos vänge haisuga.

Eile veeti lähikonna künnialla minevatele põldudele seakombinaadist läga. Vau, millised odöörid, mida Viljandlased saavad ikka aegajalt endale kopsudesse tõmmata kui ei taha lämbumissurma surra. Meil linlastega võrreldes kehvem olukord, läga veetakse siiakanti harva ja eile tibutas ka vihm selle odööri olematuks. Vaatamata mõnele tibale, mis tolmu vähendas, oli äikese-eelselt lämbe ja õhk paks ja see tekitas Sopranosid mahamagava une. Muideks vihma me jälle ei saanud, täna ka mitte, kuigi lähikonnas sadas ikka parasjagu.

Ma harjunud juba sellega, et see nuhtlus end ööseks minu tuppa magama kräunub, ei häiri ka tema öised sääskede ja kärbeste tagaajamise trallid ja minu peal trampimised (hea massaaž mu vanadele lihastele) ega pehme käpaga paid või kareda keelega limpsud, aga ma snn see-eest magada, ilma et peaksin ise sääsepirinat kahjutuks tegema, ega pole ohtu, et hommikul ärgates end peeglist ei näe, sest sääsenõelast nägu paistes.

Mingil ajal aga oli uni nagu noaga lõigatud, kuramus seda läga, pool neli öösel! ja lõin akna kinni. Õhk veel paksemalt haisu täis. Hüppasin toast välja, et vast mingiski maja ruumis saan oma haisust krampis kopse tuulutada - igal pool hea jahe öine lillelõhn, õues ka. Ei mingit haisu.

Lõin siis uuesti akna pärani lahti ja alustasin haisutajale jahti. Arvate vist, et kassike midagi nurka poetas? Poetas jah, aga mitte liivakasti materjali, ta tubli kastil käia, ennem kräunub hääle kähedaks ja kaabib uksesse augu, et saaks kasti poetada oma töödeldud toit kui et kuhugile (isegi õue mitte) neid mujale kükitada. Ja ka mitte nurka.
Kuna korra ma leidsin ühe odööritava, mänguhoos kõrgele kolmandal riiulil olevasse käsitöötarvete kasti lennutatud, lihatüki, asusin ka nüüd oma riiuleid revideerima, ikka ülemistelt allapoole, kassike agarasti aitamas. Poole kuueks olin siis jõudnud pea põrandani, vahepeal muidugi käidud ka tubakasuitsuga õues kopse "puhastamas".
kell hakkas juba seitmele lähenema, kui leidsin lõpuks (ikka sellest kohast, kuhu viimasena vaatad!) oma voodi pesukastist selle haisupommi üles. Kuda ta selle lihatüki sinna sokitada sai, jääbki vist saladuseks, sest juba mitu kuud tagasi oli niivõrd kosunud, et pisikesest tuulutusvahest oma pead enam kasti pressida ei saanud?!
Parim haisueemaldus- ja desifitseerimise vahend on kange äädikas, hinge kinni hoides töö tehtud, hüppasime õue oma elu päästma, mina uksest, kass aknast.
Tiigi ääres elustavat õhku hingates mõtlesin, et mida kuradit seda kassi...!!! Sorry, ma ei tohi unustada, et mul on KAKS KASSI!!!
Aga ümber maja joostes jõudis ka Sniki tiigi äärde, hüppas sülle nurruma ja vaatas oma kauge universumi saladusi täis silmadega otsa, pilgus helklemas usaldus, piiritu armastus ja andeksand, kassid ei palu andeks, nad annavad andeks.
Eks minagi, sest ainult kaslased usaldavad aegajalt lasta vaadata otse silma, lastes piiluda vikerkesta taga paistvat kauget lõpmatust ja nurruvad saagasid ammu toimunud sündmustest, sa võid näha universumite sündi ja enese eksisteerimise algust, võid näha kõike, mida oskad ja julged vaadata.

Mul ON kaks kassi!

Õietolm ja muud ka

2011-07-06T13:53:00.003+03:00

Täna hommikul oli tuul jälle tiigile tolmukaane ja kase seemnehelbekesi paksult peale toonud ja noorperenaine tuli ütlema, et tiigivesi hukas. Egas midagi, oligi skimmer mitu päeva puhanud. Pildil on (kehval votugraahvil mitte just õnnestunud see kole sodi pilti saada) näha kuidas need kollased "tolmumaod" skimmerisse vingerdavad. Paar tundi tööd ja tiigipind mõneks ajaks jälle (oleneb tuulesuunast) puhas.

Kuniks skimmer minu elu kergenadb, tegin ka mõned pildid.
Luigelill sel aastal imelist helelillat värvi õitega.

Mõned õppe-eesmärgil erinevate režiimidega tehtud pildid, enamus kaugemalt suumitud, pole enam vajadust fotoka objektiivi lillele nina alla pista.

Kui eelmised pildid tehtud täispäikeses, siis need vesiroosid eile kui pilvehämu päikest varjutas.
Ilus puhas vesi võrreldes tänasega, kas pole

Olles proovinud ühte-teist- ja kolmatpidi, on ikka võimalik sellest fotokast välja "pigistada" ka see õige sametine õietoon, vähemalt minu monitoris võrreldes õit fotoga, võis rahule jääda.

Siin siis 2 proovivõtet võrdlemisi hämaras (õhtul ja akna ees paks öökardin, tuba valgustas ainult monitor) tehtud piltidest.
Esimene tehtud isoga 1600 ilma välguta, natuke ainult pilti heledamaks töödeldud. Arusaamatu see vari, kas monitori valgusest?

See tehtud iso 800, välguga, töötlemata. Mõlemad pildid cropitud.

Sidrunirull:

3 muna
1,5 dl suhkrut
1 dl jahu maisitärklisega pooleks (aga võib teha ka ainult tärklisega)
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
2 dl vahukoort
1 rull kohupiimapastat
1 tl želatiini
1 dl suhkrut
1 sidruni mahl
1 sidruni riivitud koor
2 munarebu

Ujuritest teen eraldi postituse.

Mull-mull, väiksed kalad

2011-07-05T17:06:00.006+03:00

Tiiginduses olen veel väga "roheline". Ei ole kasu ka suurest pagasist loetust ja tiigiomanikega räägitust, olen ju "kass, kes kõnnib omapead", tegutsen ikka omapead ja kannatan ka ise need valud kui "kuumale pliidirauale astun".
Aga asi juba sealmaal, et auk olemas ja vesi ka augus sees, pea aastaga hea kogemus - "kuidas MEIE oleksime pidanud... ja kuidas ei oleks pidanud..." ja ümberlükatud ka tõde, et hiljem ei anna enam miskit parandada. Annab küll, vähemalt osagi, kui muidugi tahtmist on.
Ja veelkord tõdetud, et ühe õige ei pruugi olla õige teisele. Alati peab omama julgust leida oma kõige õigem, kasvõi läbi vigade.

Nii ma siis otsingi oma õigemast õige tõestust.

Selle aialombiga seoses avastasin, et mulle need vesiroosid ikka väga meeldivad, kuigi igal suvel võin sadu ja sadu õisi ka ilma rahaliste kuludeta jõel imetleda, ja mitte ainult vesiroose, polnud kellelgi midagi selle vastu, et teen kulutusi, et ka tiigi ääres käies avastada järjekordset avanenud õit ja tunda sellest rõõmu.
Aga, et ka kalad mulle meeldivad, ei pidanud ma nüüd avastama, see juba lapsepõlvest teada ja vaatamata sellele, et tänu oma kirele kalu õngitseda, olen ka mõned valusad urvaplaastrid ahtrile saanud kui rikkusin reeglit - ei ühtki rohkem kui söögiks läheb, on nad siiani mu lemmikud nii elusalt kui ka toiduna.
Kuna peres ka õngitsemise fanaatikuid ja asjatult õngitsetud kalad tõid ka väikse tülina majja, hakati siis tooma elusaid (arvata võib, et minu meeleheaks) kalu tiiki. Kuna veekogu lähedus täitis ka meie veekogu rikkaliku floora ja faunaga, ei olnud neil toidust puudus ja ei rikutud ühtki taime, peale jupikese Deialt saadud vesikatku ja keegi tundmatu krõmpsutas ära paar kõõluslehte.

Kevadel see kalandus nii tore ei olnud, ellu jäi ainult 3 ahvenat? ja mingi hõbedane (hõbekoger?)
Need ahvenad (kel kevadel oli ilusti triipe näha ja punaste uimedega) olid seni ahvenad, kuniks ka 2 kokre toodi, ausalt öeldes tunduvad nad nüüd nii sarnased Eiteakes olevat.

Aga olgu nad kes tahes, tore on neid varahommikuti vaadata kuidas nad lupsu löövad ja hommikuvalguses läbipaistvas vees nende tegevust jälgita. Taimed, mida juba (ka kaladele söögikõlbulikke) paras hulk, ei näi neid ahvatlevat, pigem hävitadakse aplalt mingeid sitikesi-mutukesi, kes muidu oleks krõmpsutanud taimi ja täiendanud niigi suuri sääseparvi. Vaadata kes keda nahka pistab ja kes kelle poolt nahka pistetakse vaat, et sama põnev kui Sopranode seriaal, mida ma ainsana telekast vaatan (ma ju suur sisselülitamata teleka vaataja) Tiigivett nad ka ei hägusta, pigem vastupidi, tänu nende tegutsemisele ujub pinnale surnud niitvetikat, mida siis konnakilbukad ja skimmer pinnalt kokku koristavad ja tiigipinna puhastamine pole just eriti tülikas töö, vett on hägustanud siiani ainult vihm.
Vesiroosid vesiroosideks, aga ilma vees siblivate-ujuvate-lupsulöövate suplevate ja kaldalt kalu hiilivate elusolenditeta oleks see tiik lihtsalt ilusate vesiroosidega elutu pilt, nii nagu mu aed pole seesama aed ilma kasside- koerte- vareste ja varblasteta, mutid ja teod ainult annaksin tasuta esimesele tahtjale :)
Mõtlema pani aga see väikeste kalakeste parve ilmumine, et kui veel... ja veel... siis saab kalasupp? päike kütab vee soojaks ja "supiroheline" ka juba kasvamas... :)

Ei tea, mis nägu lemmikloomakliinikus tehtaks kui kassiga koos viiks ka oma tiigilemmikud steriliseerimisele? :DDDD

No nii,

2011-07-03T13:48:00.009+03:00

kahju küll, et see tore päev nii ruttu lõppes, aga eks väga palju head polevat ka eriti hea :DDD

Kui tuleb kokku aastaid interneti vahendusel omavahel aiast ja "aiaaugust" juttu ajavat rahvast, siis juttu jätkub kauemaks ja mitte ainult aiast, peaaegu oleks isegi potikursus unarusse jäänud :)
Kuna see "stuffi"pott ise "valmib" oma nädalajagu, oli põhiline, et tegijad saaksid kätte(sse) tunnetuse, milline on paras segu ja tegemise põhitõed.
Siin siis tegijate esialgsed toorikud, mida nad said edasiseks tegemiseks ka koju viia.

See jäi aga minule ja kui parasjagu kivistunud, näitan ja räägin edasi, et mis ja kuidas.

Polnud kahtlustki, et ega see potindus pole ainuke kokkutuleku ajend. EI ÜHTKI TAIME ENAM! lendas kolinal kuhugile kaugesse tulevikku kordamiseks, sest kas saab kunagi olema olukorda, kus aiandajad läheksid kellelegi külla või lahkuksid külast ilma ühegi lillejuurikata :D
Muhedik ütles tabavalt, et alati on kokkutulekuid kus mõnda aega näeb ainult tagumikke :DDD

Nojah, eks ka minu tagumist poolt võis imetleda, sest "avastasin" hiljem oma kümmekond potikest uute taimedega, Nõrkus, Su nimi on Aaluja!!! ja see vist ei olene enam su tahtest olla või mitte olla :D
Sorry, et mul pilte rohkem pole, aga olgu kui hea fotokas tahes, õietolmust põletikuliste silmadega eriti ei näe küll, millest või kellest see aparaat pildi plõksab, pealegi ka neid ei saanud kuidagi siia postitada :(
Aga suured-suured tänud osavõtjatele, toredad olete!

Aitäh ka Tii´le, tänu kellele saan nüüd ka fotoka manuaali lugeda.

Ja üks väga hea asi veel - pool tundi peale viimasele lahkujale lehvitamist, saime selle aasta esimese kosutava ja igasugusest tolmust puhtakspeseva vihmadušši!!!
Issand, kui hea on täna õues hingata, ilma et peaksin nina luristama ja iga pooltunni järel silmade kipitust silmatilkade või jaheda veega loputama, ka skimmeril täna vaba päev :)

Ka suursündmus :)

2011-07-01T12:00:00.005+03:00

Tegelikult need "sündmused" veel liiga tillukesed.
Vaatamata minu virisemistele ja etteheidetele, et tiik vales kohas, vesi ei kõlba, päike kütab vee kuumaks, tuul toob õietolmu lausa ämbritega ja muud sodi koormakaupa, ühesõnaga "solgiauk".
Aga näedsa, loodusel omad standardid ja see veeloiguke täitsa elamiskõlbulikuks tunnistatud - karmi talve üleelanud kalad järglaste eest hoolitsenud, täna avastasin pisikeste maimukeste parvekese.
Esialgu ei teagi, kes maimukeste vanemad, kas ahvenad või kogred.

Aga Tsiilile küsimus - kas on Sul kohalesõidu kordinaadid olemas?
Mulle tuli üks (minule tundmatu nimega) e-meil, millele vastust saata ei saa, annab kogu aeg error.

Miljon äraõitsenud õit ja muud virisemiskõlblikku

2011-06-28T11:52:00.008+03:00

Alustame headest asjadest - sain eile õhtul kätte oma fotoka.
Nojah, kaks lolli nüüd koos! Fotokas ei tee häid pilte ilma minuta, aga mina ei tee häid pilte ilma targemaks saamata. Aga selle targaks saada tahtmisega hakkasid apsakad pihta.
Nagu ma ise, vana ja lagunev, nii ka mu koduelektroonika vana ja lagunev, millest osa armsaks saanutest ka jubalõplikult hingusele läinud ja teine osa vaagub veel vaevu hingitseda, manuaali ma arvutisse laadida ei saanud, cd-rom reanimatsioonis.
Tõmbasin siis manuaali internetist, aga minu vana aju hälve ei osanud seda pakitud faili avada.
Kus häda käes, seal sõbrad aitavad, hõika ainult internetiavarustesse help! ja laaditud sai "avanev" manuaalifail.
Kena õhtu, eks ole.
No jah, see avanenu ju piisavalt pikk ja arvutist lugemine pole minu lemmiktegevus, otsustasin põnevamad leheküljed välja trükkida, et siis hommikul vean näpuga rida ja plõksutan pilte teha.
Aga võta näpust, mu ürgvana laserprinter riputas kuvarile sildi "ERROR..." ja kuna ma inglist ei oska, ei saanudki teada, kas ärritus, et hilisõhtul tülitati või kuulutas välja streigi protestimärgiks, et aeg juba ammu pensionile jääda.
Kuni ma printerit ühtejateistpidi meelitades avastasin, et õues juba peaaegu valge, pistsin nina õue. Vau! Arvamus, et piirkondlikust globaalsest soojenemisest niigipalju kasu, et põuaga teod kaovad, varises kolinal põrmu - ma korjasin keskmise suurusega värviämbri peaaegu täis. Soojast siis niipalju, et kastemäejad varbad hakkasid külmetama, sokid jalga, hea soe, aga uni jäi õue.
Nii ma siis oma fotokaga õue tagasi läksingi, und otsima.
Ja siin siis mõned kella nelja-viiesed pildid aiast ja siberlastest.

Kuna mul polnud üldse kavas dokumentaliseerida oma siberlasi, vaid katsetasin huupi fotoka funktsioone, siis selgeks sain küll, kuidas heledam sinine sinisena pildile jääks ja vaatamata napile valgusele, tulid ka teised heledatoonilised tõelähedased (vähemalt minu monitoris), aga tumedaid sametisi toone ma kätte ei saanudki, ka kastemärgade sokkidega hakkasid varbad külmetama.
Ning sääsed ei maga ka öösiti mitte üks silmatäis!

Aga täna siis tuleb jälle, ei teagi mitmendat kärutäit, äraõitsenud pojengiõisi lõikuda. Sel aastal neid õisi sedavõrd, et mul juba kurjad mõtted vähemalt pooltest pojengidest vabaneda. Selline õitemeri ajab tõega südame pahaks, aga eks ka natuke oma lohakus, olen igal kevadel neid õienuppe tublisti vähendanud, sel kevadel tegelesin kõige muuga, peale lillepeenarde ja lillede.
Lisaks ka see taevaste vägede "eksperiment" tilkkastmisega (ei tea, kas loeti trummi blogi või?), mis peale paaripäevast tilkumist lõpuks täitsa untsu läks ja mu aia kõrbema jättis, ainult tiigivee tegi häguseks.
No minul on kohe kindlasti see "globaalne soojenemine" käes - talvel külm ja palju, suvel palav ja vähe :D
See-eest sääski kohe mitme suve jagu, ei peleta neid kuumus ega tuul, mu kalakesed end juba paksuks sääsevastsetest söönud - ma hoolsa "aednikuna" riisusin tiigiveelt koos õietolmu ja muu sodiga ära ka vesiherne! Meelde tuli alles siis kui skimmerit puhastasin ja kuidagi väga tuttavad "limaterakesed" selle sodi seest silma hakkasid. Ime muidugi, et see saksast saadetud "roheline soga", mis kilekotikeses loksus, nii ruttu ja rohkearvuliselt elama hakkas. Loodan südamest, et mõnigi ellu jäi.

Kuramuse vastik ilm

2011-06-21T12:07:00.003+03:00

Päike tuleb välja ja mina lähen välja.
Siis hakkab sadama ja mina tuppa plagama.
Ja nii juba teist päeva järjest!

Aga Tsiil võiks ikka mulle ka oma meiliaadressi saata, et saaksin kohalejõudmiseks kordinaadid kirjutada :)

Vihmapiisake...

2011-06-19T13:50:00.003+03:00

... tasa, tasa
Langeb maa peale tasa, tasa
Kastab aiakest tasa, tasa
Minul uneaeg - tasa, tasa
Las nüüd sadada
Saab magada!

Ja seda siis nüüd kui kivid kohale toodud ja mul tahtmine see jaitsekamennaja lõpuks valmis teha!

*****

2011-06-15T15:22:00.005+03:00

Ei see ribikont kokkutulekut sega, tegelikult tänu sellele mul aega isegi rohkem :D
Mul oli ikka mitu kuud sügistalvel meiliaadress nähtaval, et saaksite pakkuda mingit kuupäeva, et see kohe kindlalt selleks ürituseks arvesse võtta. Aga millegipärast kirjutasid tulekusooviga ainult need, kes ei ole ei aalujad ega aiasaialased.

Kuna mu aed ei ole ilu- ega kollektsiooniaed vaid elamiseaed ja näeb rohkem välja kui aiadisaineri õudusunenägu, eirates kõiki aiaplaneerimiste-, taimekoosluste- ja värviteootia reegleid ja nagu üks mu sõpradest ütles, et see sarnaneb rohkem värvipintsli pühkimislapile (ja ma olen sellele "värvilapile" kohe ohtralt kive peale tassinud :D) siis need kes pole veel käinud, hoiatuseks, et ega midagi vaadata küll eriti pole ja kokkutuleku teen pigem selleks, et teostada vana võlg - nn "potikursus".

Pakun esialgu ajavahemiku 25.06-03.07, et kel puhkuseaeg või muidu vaba, võiks ka äripäeval tulla. Moment ei oska juuli teise ja kolmanda nädala kohta midagi lubada, aga arvan, et edasi kuni septembri alguseni ka kokku tulla võimalik.
Eks andke meilile teada, mida sellest arvate ja millal tulla tahate.

Lepime siis kokku, et 2. juulil

ja kes ei tea, kuidas kohale tulla, pange oma meiliaadress kuhu siis täpsed kordinaadid postitada, selle postituse all olevasse ümbrikku :)

Jätk tänasele

2011-06-14T22:41:00.004+03:00

Siin siis need täna fotokasse püütud pildid, mida päeval ei saanud blogisse panna.
Vot selline näeb välja mu, vaatamata mitmele veelahistamise õhtule, hämune (vist sääsepilvedest:D) ja kõrbev pojengipeenar, mis on alati lopsakalt roheline olnud.

Yellow Grown´i kolmas avanenud õis. pildil (vähemalt minu arvutis) tõelähedane erkkollane.
Neid poolpuitunud varsi ei tohiks kevadel maha lõigata, iseasi muidugi kui nad talve üle ei ela, sest nendel hakkavad õied õitsema mitu nädalat varem kui uutel kasvudel, õied on isegi tiba lopsakamad ja õiepungi ka rohkem. Ning ka puhmas sellevõrra kõrgem.

Nu ja ka kaks pisikest põõsasroosi, eelmisel aastal juhanist saadud. Sordi nimesid peaksin koukima laua alumisest sahtlist, aga sorry, mu ribikondile ei meeldi summa mu kükkharjutused
Aga kui mälu ei peta, siis vist Morden Bluch

See igatahes on Morden Sunreise. kahjuks sel hetkel tuli päike pilvede tagant ja nende õite erinevust pole hästi näha. Nimelt murdis mu berna peale istutamist pisikese taimekese pea maapinna ligidalt katki ja ma pistsin murdunud oksa mulda lihtsalt märgiks, et sellel kohal miski veel hingitseb. Õnneks ma istutan roosid alati võrdlemisi sügavale ja jäi ellu ja ka maasse pistetud oks võttis juured alla.
Ja nüüd kasvabki mul selline kaksikpõõsas, eespool oleval juurdunud oksal osa õisi oranžid ja sekka mõni väga ilus beebiroosa ja tagapool "emataimel" natuke heledama oranži ning helekollaste õitega.

Ja muidugi ilus rammus malts, ootan, mil natuke pikemaks sirgub (no ei hakka ma selle ühe maltsa pärast kummargama), et siis hanedele meelehead teha.

Seoses selle maltsaga mõtlesin, et miks siis ikka umbrohi on umbrohi, mõni ju neist isegi kenam kui peenrataim. Võta või maajalg - ilus taim ju, mõni ostab teda amplisse ja mina kakun ja kakun teda igalt poolt välja, samal ajal kevadel piilun hosta minori potti ja pean hinge kinni, et kas viimati ei teinud talvepakane talle liiga, no ausõna, seni kuni ta end tervenisti mullast välja ajab, pole tal küll esialgu ei nägu ega tegu, aga on hoitud, armastatud ja hellitatud.

Maja taga suur raske tume pilv, maja ees sirab täiskuu ja suur täht, liikuv täht, ja ma soovisin vihma, mis sest, et see oli lennuk, aga vihma soovida võib ju ikka.

Ilmajaam lubab: ...

2011-06-14T20:16:00.002+03:00

reede võib kujuneda nädala ainsaks vihmata päevaks
Ei tea, kas siis hakkab ka meiekandis sadama???
Siiani pea piiskagi, need paari sekundi jooksul tulnud tibad aurustusid ka silmapilkselt.

Pojeng `Karl Rosenfeld´

2011-06-14T14:09:00.006+03:00

Üks ilmatuma vana, igatahes mäletan teda oma aegade mäletamise algusest, aga et ta kroonlehtede otsad päikesest peaaegu valgeks pleegitab, on küll esmakordne nähtus.
Samas eelmisel aastal osa puhmast istutatud tiba viludamasse kohta, on normaalse värviga

Heh, selle pisikese digiseebiliistakuga sain mingisuguste enamvähem piltidega hakkama, aga blogger ei saanud rohkemaga kui ainult need kaks ja edasi error!

Ikka veel vihmata ja miljoni sääsega

Roooosa õitseb!

2011-06-13T10:53:00.002+03:00

See Muhedikult saadud kibuvitsake Ristinummi?
Kaks imelist roosat õit!

Pilti muidugi ei ole ja kui ma nädala pärast fotokat ei saa, siis läheb ka see blogi "pensionile".

Suvekuumuses suusakombes

2011-06-12T01:13:00.001+03:00

Kas arvate, et sain päikesepiste ja ajasin suusakombe selga, et talv tuleks? :DDD
No nii kuum ju ka ei ole :)

Aga aed tahtis kastmist ja kui olin 5 minutit sääski söötnud ning pool purki sääseleevendusgeeli paksult endale (olen ju sääsehammustusele üpriski allergiline) peale määrinud, jäi valida - kas lasta aial kõrbeda või otsida selga sääsekindel rüü. Universaalne hilp - suusakombe, talvel soe ja suveõhtul hea jahe, 100% sääsekindel.
Pool aeda sai kastetud! Loodame, et see väike al-ko aiapumbake mind ränga ekspluateerimise eest kohtusse ei kaeba :)

Müristas ja välku lõi...

2011-06-11T15:50:00.002+03:00

... ja Vanapagan kogu vihma ära jõi!

Sedasi siis meiemail - lõõskav päike ja kuiv nagu kõrbes, aga 200 meetrit eemal sadas vihma nii, et mees lülitas auto kojamehed kiiremale käigule ja pidi pingsalt vaatama, et oma teeotsast mööda ei põrutaks :(

Nagu "vene" ajal

2011-06-08T15:08:00.003+03:00

Nostalgiline situatsioon, et raha küll leidub, aga kaupa aja tikutulega taga, kaasates suure ringkonna sõpru-sugulasi-tuttavaid. Siis lohutasime, et need "sotsialismi rõõmud" ja kadestasime kaupa täis kapitalismi.
Riigikorra muutus tõi kaasa küll kaubauputuse, aga ei enamat. Tegelikkus sama - mis kättesaadav, sellest enamus rämpskvaliteediga ja mis natukegi kasutuskõlblik, see kallis ja mis kvaliteetne, see otsas.
Natuke nördima ajasid meilile tulevad teated: vabandage, aga otsas...
Eilne aga ajas lausa muigama: "Vapandage, aga kahjuks ei ole saadaval meil selline fotoapparat, teadame kohe kui tullep".

No nii. Otsingusse kaasatud nüüd väljamaa keeli mõistev suguselts :) Hoiame edasi pöidlaid.

Aga no mitte ei saa aru, miks üks vanamuti tahab just seda, mida ta tahab, on ju kindlasti samaväärseid (kuigi "eestikeelega" kohtades ei leidnud ka ühtegi alternatiivset "apparati")

Istutame kirsse

2011-06-06T19:39:00.001+03:00

Nagu näha, siis sõnasõnalt - kirsse

muidugi koos tüve ja juurtega :)
Toodud Seedri puukoolist ja minu kogemuste järgi võin öelda, et ilusamaid ja elujõulisemaid istikuid ma pole mujalt saanud. Juba paarkümmend aastat olen sealt toonud maasikataimi, ilu- ja viljapuid nii oma aeda kui ka lõunapool elavatele ja üle idapiiri sõpradele.

Ka seekord noorperenaise täna Seedrist toodud kirsipuud näevad jube head välja, ilusad sirged tüved ja võimsad juurepahmakad, lisaks anti ka põhjalik nõuanne nende istutamiseks-kasvatamiseks.
Aitäh hr. Zimmerile ja kogu meeskonnale!

Möödasõites Baunhofist "haagiti" kaasa ka mägisibula potike. Karta oli, et Muhedikkudelt mõni "pisik" külge hakkab :DDD

Pisike Smithwick sai omale pesa suure kivi kaistsvasse kaissu ja teine nakatanu tundis huvi, et kuskohast see hekiäärne kaktuserivi telliti :D
Hea vähemalt, et nakatuti vähe ruumi võtvatesse, keda ruumipuudusel saab kasvõi kivihunnikusse (mida mu aias pidevalt siin-seal leidub) kasvama tippida, mitte hostadesse, päevaliiliatesse, siberlastesse ega pojengidesse, kes selles väikses aias võimutsevad :DDD

Kuna ma tegin täna ennelõunat pilte laenatud "kirjanduspreemiaga"ja mis nii tilluke ja "nähtamatu" (minu jaoks), et praktiliselt need kaadrid huupi klõpsitud, siis pildil olev mägisibulate esialgne istutuskoht (tellised said ajutiselt tõstetud ühe taimekese varjutamiseks) nüüd õhtuks suuresti muutunud. Eks uued pildid teen siis kui oma "käega katsutava ja nähtava" pildiklõpsutaja kätte saan.

Tehtud!

2011-06-04T11:23:00.005+03:00

Pildireportaaži ei tule, sest ma põeksin ennem seda "lõunaosariikide köha" ja oleksin nõus ka teise ribi murdega kui mu neetud fotokas ei teeks vot selliseid pilte.
No jah, vähe veel sellest, aga isegi oma untsus olekus teeb vahet - kenamini "disainib" Muhedike isegi ilusat aeda
Aga vot meie eilsest suurtööst siis vaid selline värvide virrvarr :D

Aga olgu selle fotokaga kuda ta on, ei tasu talle liiga teha - tegi küllaltki ilusaid pilte, kuigi oli ju ammu vananenud nii "vaimselt kui füüsiliselt", täna on aega uut otsida.
Eile sai suur töö tehtud!
Tiigi tühjakslaskmist hakkasime ennelõunat, aiapumbaga kastsime enamuse majataguseid peenraid ja lõunapaiku lisasime tühjendamise kiirema variandi, jõest tuleva veetoru mööda isevooluga, lisaks.
Kuna selleks ajaks kui tiigivesi oli soovitud tasemeni alanenud, olin ikka omadega päris läbi, küljes olev valu kandus edasi mööda selgroogu kaelalihasteni ja takistas juba ka kõndimist ja nii jäigi minu osaks ainult taimede sorteerimine ja juhendamine. Thela blogisse hüütud soov päkapikkude kohta läks täide - kaks usinat jõudsid paari tunniga kohale toimetada kruusa-kivid-mulla, puhastada, mis oli vaja puhastada, urgitseda välja sügavamast kohast sinna vajunud kalmuse ja istutada paika 17 vesiroosi ja vesikupp. No jah, selle kalmuse kättesaamisel sai mees ka vettekukkumisega hakkama ja hea, et kukkus, ehmatas pinnale ka Trummilt saadud teise vesikarika, keda enam elavatekirjas ei arvanud olevat. Tegelikult koguni 2 tillukest karikakest. Paika sai istutatud madalasse vette ka madalaveelised, peale soovõha, liiga pimedaks läks ja kiirelt oli ju vaja ka vesi vähemalt sellele tasemele lasta, et taimed saaksid kosutust ja ei piinleks, vaatamata õhtusele jahedusele, lõõskas päike nii mõnegi taime lehed närbu. Ja oi mis meeldiv üllatus - pea igast veenõust leidsin ka Muhedike heldusest pandud suuri ja väikseid vesikarikaid! Aitäh! Ühe leidsin veel vannist alles täna hommikul :)

Et saaksin ka oma une täis magada, pidin võtma valuvaigistit. Magasin nagu ront ja täna täitsa inimese tunne, kel ribimurd, aga mis ilmutab juba paranemise nähte.

Hommikul sai täielikult vesi sisse ja tore oli vaadata, kuidas talve üleelanud väike ahvenaparv käis meie tööd üle vaatamas.
Ka vesi sedavõrd selginenud, et kahel astmel on taimed ilusti näha.

Aga egas tiik üksi saanud tehtud, oma koha said mägisibulad ja kaktus, ning istutatud ka need taimed, kellele oli kohad juba enne valmis tehtud.
Kirburohule panin veto - tuleb kivimüür ja viinamarjad!!! Jäädi selle otsusega nõusse.

Suvi kiirustab - egas igal aastal õitse korraga tulbid, idamagun, siberlased, pojengid, päevaliiliad ja aediirised.
Ja hädasti peaks majaesist kastma, aga seda tööd tehes pole küll rõõmu sääski sööta.

PS: See, mida peale Gynostemma pidin veel saatma, kui muidugi Deia (või keegi teine) oma Muhediku külaskäigu minu juurest läbisõiduga teeb, on suur ämbritäis konnakilbukat :) Sest kuni vesiroosid elujõu sisse saavad, on kohe hädavajalik veepinda katta ja kuna seda kilbukat (hulga lihtsam kui varuvarianti väikest lemmelit) on kerge hiljem vähendada, oleks ta parim. Õnneks siin teda hulgim.

Virisen, halisen ja oigan

2011-06-03T09:31:00.002+03:00

Tegel´t ega eriti oiata saagi

Halvad asjad käivad ikka hulgikaupa, aga et kõik pea korraga.... ausalt, liig, mis liig :(

Vähe veel sellest, et fotokas otsad andis, pole enam müügil ka seda digiseepi, millist ma endale tahtsin, isegi seda, mis ka võiks mulle meeldida, ega ka seda, mida võiks ka osta, aga ainsana on saadaval seal, kuskohast ma iialgi ei ostaks :(
Ja kui varemalt virisesin peale pikemat autosõitu, et olen loksutatud, mitte segatud, loksutatud ja raputatud, siis praegu on tunne...
noh, midagi sinnapoole, mida tunneks inimene, kes on teerulli alla jäänud, ja kellel on kogu aeg külm, ja kes ei saa naermisele lisaks ka köhida. Eile ei saanud ka köhida, sest siis veel köha polnud.
Ma sihuke traditsioone austav, isegi ribikontide murdmine iga paari aasta takka on muutumas traditsiooniks ja muidugi oli mul eile vaja poosetada ning külla sõitsin ilma end singi moodi sisse pakkimata.

Aga vaja oleks tiigivesi poole peale alandada ja istutada ämbris-kotis-vannis- kastis ja tiigis istutamist ootavad taimed. Lisaks leidsin veel ühe kasti - oi jeerum! noorperenaisele kingitud mägisibulate kollektsiooni!!! Neid vahvaid nupsukesi ei tahaks küll kivimüürile istutada, seal kaoksid nad teiste taimede varju, aga koht kuhu teeks neile kodu (ka mehe kaktusele), on hetkel poolelioleva töö materjali all hõivatud.

Ja veel tahaks hirmsasti magada.

Käisin seal minagi, aga pilti ei saand midagi :(

2011-06-02T21:40:00.004+03:00

Sest see kr......... fotokas andis siis lõpuks otsad!!! Ja seda just täna!
Ja ma hirmvihane - ei saagi näidata, mida imelist nägin ja ei saa kekata, keda kõike ma sealt imelisest kohast koju tõin.
Kastiga, kotiga ja koguni suure vanniga :)

Ha, ja mu mees on ka nüüd "kaktuseklubi" liige - seal Muhedike juures vahel ohtlik käia, mine tea kellele ja mida kaasa sokutadakse :DDD

Aitäh ilusa pealelõuna eest!

Teine "ekspeditsiooni" päev

2011-06-02T11:56:00.003+03:00

Kuna taheti vesimünti - Mentha aquatica´t ka, oli noorperenaine ka täna nõus aerutajaks hakkama.
Aga lase jah kaks taimehullu naist taimede järgi :D .....

No ei saanud ju jätta võtmast kaasa ka pisikest puhmast mingit sõnajalga (soosõnajalg - Thelypteris palustris???)

ja harilik vesiputk - Oenanathe aquatica tuli ka nagu iseenesest ämbrisse. Invasiivseks ta ei lähe, kuna on mürgine taim ja lapsed-koerad käisid purde juures ujumas, sain ma neist ühe päevaga purde ümbrusest lahti ja siiani pole enam, peale mõne taime, sellesse kaldaossa tükkinud.

Üks mätas (selline väiksemat sorti saareke :D), kuskohast selle sõnajalalise murdsime-väänasime-rebisime, eraldus kaldapadrikust ja oi rõõmu - kõrkjate ja nende sõnajalgade vahelt leidsime ka ilusa suure puhma kollast võhumõõka. Transportisime selle oma purde juurde ja kui saame kõrkjatest vabaks, jääbki heasse kaldamutta meie silma rõõmustama.

Käsipidi mudas

2011-06-01T16:13:00.008+03:00

Tänane jõeekspeditsiooni saak

Võta nüüd kinni, kas on kõõlusleht (ta noore taimena iga kord erinevate lehtedega ja kui talvepunga otsas pole, ega ära ei tunneks) või penikeel, kuigi ka see kahtlane, eelmisel aastal ei näinud ühtegi penikeelt jões olevat, aga neid oli põhjakaldal päris hulgim.

Veel ei tea isegi kes see on.

See ka veel tuvastamata, väga huvitav taim. Veepeal ühtedel sellised "tillilehed"

Teistel, keda leidus rohkelt, siis sellised lehed

aga vees juurekaelal terve suur rosett vot selliseid, mida ma algul vesikuuseks pidasin ja olin üllatunud kui pihku jäi hoopis midagi kaharamat :D

Mnjah, ka see suur küsimärk. Kelle ma vee alt mudast kätte sain - vesiroos või vesikupp.
Guugeldamine ajas asja veel hullemaks, sest minu teada meie jões kasvab väike vesiroos ( Nymphaea candida), aga mitte kusagil ei leidnud selle risoomi pilti, ainult valge vesiroosi (Nymphaea alba), kes aga meie vetes haruldane. Ja see risoom siis väga sarnane vesikupu risoomiga. Ja muidugi mõlemad sarnased minu vannis oleva risoomiga.
Siit lugesin, kuidas vesiroosi ja vesikupu vahel vahet teha. Jooksin lehe alust vart katsuma. Selge, vesikupp! Noorperenaisel õigus, et vesiroosidel pole veel lehed kasvama hakanud :D

Ubalehed ka vist pole kasvama hakanud, sest ei purde juures (ma jätsin suurema osa ikka kasvama), ega mujal ma neid ei näinud, kuigi minu tiigis nad vist talvitusidki roheliste lehtedega ja mõlemad juba õitsemise lõpetanud.
Aga see-eest võtsin mõned noored soovõha taimed, sel aastal neid hulgim kättesaadavates kohtades. Ja siis veel üht-teist natuke neid keda tunnen: konnakilbukat ja kõõluslehebeebisid.
Vesimünti ka.

Vot selline hädapätakast botaanik seilab aastakümneid igal aastal jõel ja alles lombi tekkimisega aeda, hakkab huvi tundma, et kes ja mis jões kasvab :P
Seekord ei olnud vajadust mudavanne võtta :DDD

Ühte, teist ja kolmandat

2011-05-31T14:55:00.009+03:00

See siis vist väike kingitus, et ma ka kord peenrasse rohima jõudsin :DDD

Pisitulbid prügikastipotis

Pisike iluõunapuuke, kelle ma eelmisel kevadel Rebase Talu Puukoolist sain, juba õitseb.

Need igivanad tulbid, kes paljude arvates viirusesse nakatunud ja igal aastal erineva mustriga, on ka ühevärvilisi õisi paar korda olnud, elavad ja õitsevad minu aias juba oma 30 aastat. Edasi pole oma kirjusust nakatanud ja las aga rõõmustavad oma õitega ka edaspidi. Nagunii on võimatu nende sibulaid kätte saada, sest see koht sai üle poole meetri paksuselt mullakihiga täidetud ja mullaga kaasa ka need tulbid (ka hilised lillad) :D

Ja kui keegi soovib moosesepõõsa (Dictamnus albus) seemikuid, eks hõigake, muidu rohin nad välja. Kuna mul kõrvuti kasvavad nii roosa- kui ka valgeõieline, ei oska öelda, kas seemikutest tulevad valge- või roosaõielised.

Kiskjasiilile

2011-05-25T09:12:00.005+03:00

No mitte ei saa millegipärast ka Kiskjasiili blogisse kommentaari jätta, panen siis ühe hea lingi tiikidest , vast on abiks. Isegi kui keelest aru ei saa (tegelikult tõlget kasutades ka täitsa arusaadav), siis seal ka hulgim ilusaid tiigipilte (ära ainult ühtki aktiivset linki sellel lehel ava, need lihtsalt reklaamid)
Ka väga hea video on, mille sõbrad saatsid kui mul tiik juba pea valmis :DDD Natuke pikk, et panna jutuubi, aga ma üritan otsida, kas pole seda Deposit Files´is saadaval.

Õied ja "õied"

2011-05-24T21:35:00.003+03:00

Tulpide hooaeg peaaegu läbi, pojengidest alustasid "tillipojeng" ja Hispaaniast saadud seemnest kasvatatud.
Aga õieilu pakuvad nii võõrasemad,

võililled ja kassid :DDD

Teise kausis söök ikka hulga maitsvam :D

Lapsed magavad vist kõik ühtemoodi :D

Täna toodi veel kärutäis mulda ja ka viimased mustikad istutatud. Metsa talust tellitud jõhvikad juba oma rabas kasvamas, ruumi jäi ka juhanist tellitutele.
Tagumine nurk on kividest laotud, aga tahab veel sättida, osa väiksemaid kive (mis esialgu laotud, et saaks mullaga nurk täidetud) hulga suurematega asendada, sest seal plaanis kivide vahed taimestada.

Teha on tiigi äärt veel esimesest kasvumajast kuni paremal oleva põõsani, peamiselt siis mullaga tasandada ja muru külvata. Võibolla ka mõni suurem kivi üldmulje tasakaalustamiseks vedada.

Mulda vaja natuke ka pisikesse peenrasse, kuhu plaanis istutada 3 pojengi ja sellest jaitsekammenajast platsist alles 2/3 laotud.

Nu ja ka üks potike valmimas.

Lõunavaheaeg...

2011-05-19T15:41:00.006+03:00

... ja täiskõhuga ju kive tõstma ei kipu. Nagu venelasedki ütlevad: "после сытного обеда по законам Архимеда полагается поспать". Noh, magada ma ei taha, kivihull, nagu ma olen, magab alati end hästi välja kui näeb unes oma lemmiktegevust :) - ma jõudsin unes noorperenaise peenramaa kallakule müüri valmis laduda (vundamendi ja seguga), teha ka kiviktaimla, kuhu istutasin Muhediku kivipeenras olevaid taimi ja nagu täna ta kommentaarist lugesin, lubati lahkelt veelgi anda :DDD

Tegelikult ei jõua ka tühja kõhuga neid kive tõsta (no mitte ei mõista, kuda neid kaldale sai paigutatud, nüüd ei jõua isegi liigutada), mille alt mõnes kohas see neetud kile veel välja paistab :( Ja nii ma mõtlesingi, et kui täidaks kividevahe mullaga ja istutaks sinna niiskust armastavad kaldataimed, noh kasvõi selle ubalehegi, ja vast siis varjavad kogu selle kiviserva inetuse?

Niipalju siis jääb paaris kohas seda kileserva "irvitama", vajunud kallast ma tõsta ei taha, neid suuri kive ka pole just kerge liigutada, et pinnast natuke madalamaks võtta.

Deialt saadud ubalehel õisik pikem ja hõredam,

purde juurest võetul aga kompaktsem. Eks näis edaspidi, kas jääbki nii, aga see kompaktsem õisik on silmatorkavam

Ja kuidas saabki olla teisiti - kui ise pole just see kõige normaalsem, egas lilled ka viskavad vahel vimkasid. Mu kollane topelt (sordinime ei tea, aia...ilult saadud), kel mitte iga õis ole topelt, on nüüd ka ühe pungakodariku valgetriibuliste lehtedega kasvatanud :D

Jõgi-kõõlusleht

2011-05-18T00:16:00.001+03:00

Nagu ma eelmisel aastal mainisin, on see jõgi-kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia) omamoodi huvitav taim. See pildil olev (mugulake tegelikult omapärast sinist värvi) taimeke mugulast tärganud sügavamal vees ja esialgu on kasvatanud sellised lintjad veealused lehed, mille alumisele poolele kasvavadki need sinised talvepungad. Istutan ta potti ja panen umbes 40 sm sügavusele astmele, et kasvataks ka neid kolmnurkseid veest välja ulatuvaid lehti ja õitseks ka.
Ja huvitav see, et madalamas vees olevatele mugulatele kasvasid ainult need kolmnurksed lehed ilma selle pika juurtega varreta, juured ainult mugulakesel.
Selle taime omapära ongi tema juurdumise sügavuses, kui liigsügaval (jõe põhjas), siis kasvavadki ainult lintjad lehed , natuke madalamas vees aga nendele lintjatele lisaks ka veepealsed lehed koos õisikuga, aga veel madalamas võivad esineda nii lintjad-, veepealsed- kui ka veest väljaulatuvad lehed.

Esialgu siis aitab, eks nädalavahetusel lähen paaditama ja vaatan, palju ma neid kätte saan. Jäägu ka teile miskit uurida :DDD

Deiale - nagu ma eelmise aasta õisikuvarte järgi aru saan on mul vist 4 liht-jõgitakjat ja pea 40 luigelille seemikut ja 2 vanemat taime, praegu veel neid potti ei istuta, eks hõika kui siiapoole tulekut.

Igaõhtune õhtu

2011-05-17T00:09:00.004+03:00

Ei teagi kumb huvitavam, kas internetis uudiseid lugeda ja sõbrannadega lobiseda või vaadata kuidas osatakse elu nautida :)

Kõhuli kividel

2011-05-15T17:48:00.002+03:00

Ja seda siis selle pisikese õie pärast :DDD
Aga Tsiilil õigus - ubalehel on tõesti imetlemist väärt õied.

Lihtsalt laupäev

2011-05-14T13:10:00.003+03:00

Ubaleht (Menyanthes trifoliata) oma esimesed õied avanud.
Muhedikule lubatud, ja vist ka endale, kõõluslehte pean jõele "püüdma" paaditama, sest kümnekonnast talipunga mugulakesest võrsunud taimekest läks "aiataha" - talve kenasti üleelanud ahvenad pistsid need idanenud mugulakesed nahka ja need, keda ma sokutasin ubalehtede vahele, ka kadunud - Vareseisand arvas, et talle kaeti laud spaasse :))) Aga ei hullu, kui üldse miskit meie jões külluses, siis kõõluslehte ja luigelille (paistab ka minu tiigis tärkab neid hulgim)

Aga ma sõnastasin nats endale pandud kohustuse tingimused valesti - oleks pidanud end ähvardama, et kui mustikamaa ja kivisillutis ei saa valmis, pean karistuseks eurovisiooni vaatama. Oleksin siis vast natuke usinam olnud.

Sajab, sajab, head ja kosutavat vihma

2011-05-13T19:16:00.001+03:00

Peale vihma ja hullutavat õitelõhna...

2011-05-12T23:01:00.000+03:00

... muutkui ümisen.

Lõunavaheaeg

2011-05-11T12:43:00.004+03:00

Tulbid ja eelmisel kevadel tehtud postipeenar

Laud siis sealmaal, et veel natuke lihvida (ei meeldi mulle säravalt läikiv pind), jalad jäävad vanad, sest no mitte ei sobi puust ja ka nii ilmastikukindlam.

Seda "jaitsekamennajat" ka juba pea pool laotud. Eile toodud kividest ainult väike hunnikuke järel.

Mees tegi ka oma elupuule uue soengu, varjavat vaadet tema ilusale tiigile.

Ega mina üksi "kivihull" ole :D

Jõhvikamaa ootab taimi ja mustikakasvukoht ka sealmaal, et varsti võib turba ja mulla peale vedada ja taimed kasvama.

Lilled potti!

2011-05-10T22:20:00.003+03:00

Ega ma muud vist oskagi teha kui aga joogikausse bernale ja lillepotte kassidele :DDD

Jaitsekamennaja

2011-05-10T12:04:00.002+03:00

Tavaliselt ma endale kohustusi ei võta, aga taeva päralt, täna ainult 6 kivi paika pandud ja juba hädaldan endale, et kondid kanged, kohviisu ja vist ka väsinud. Kui nii edasi, siis teen seda kümmekond ruutmeetrit, muideks mulle väga meeldivat tööd, vist järgmise sajandini.

Täna teisipäev - nädalavahetuseks olgu kivid paika laotud, muidu eurovisiooni ei vaata!!! (nagunii ei vaata) Ja mustikamaa ka lõpetatud!

Triibud Snikersile

2011-05-06T16:15:00.002+03:00

Aprikoosiroosa :)

2011-05-04T14:05:00.003+03:00

See siis kui ei ole tahtmist külmaga õue minna, valmib vahepeal ka midagi rooozat :)
Tahab veel natuke vormi aurutamist ja uus omanik võib emadepäeval päikesega võidu särada.
Pühapäeval tuleb ilus ilm.

Paluks sooja ja vihma

2011-04-30T12:09:00.009+03:00

Õues on vastikult külm, brrr... no mitte ei taha miskit aias teha. Hulga hubasem õueilu-elu aknast jälgida :)

Aga olemasolevale tiigile ei sobi enam mingit veekogu juurde pookida, sellel augul natu proosalisem otstarve - jõhvikate kasvukoht.

Tasapisi ja jupiti kivid paika laotud, mullaga täidetud ja taimestatud. Minimalistliku liigivalikuga -mutikahjustustest päästetud (ellu jäid!) siberlased, hostad ja mõned astilbed, noh, ühesõnaga minu lemmikute lemmikud (isegi üks tillipojeng, Muhedikult eelmisel aastal saadud mugulapahmakast sain 3 korralikku taime). Mehe pihlakad ja mõned madalad okkalised kivide juurde. Võibolla tasapisi ka mõned varakevadised õitsejad, kunagi.

Liiva nüüd hulgim, aga kiva jälle vähe, no ei saa kuidagi tehtud, ehita nagu Tallinna linna :DDD

Kalda "kaunistamisele" lisaks pean ka välja mõtlema, et kuidas seda elektrikilpi maskeerida, et ta seal ühel jalal seistes ei nukrutseks ja vastiku võõrkehana ei tunduks, aga olemas peab ta olema, väga vajalik asi.

Auk augu kõrvale

2011-04-28T10:14:00.005+03:00

Sedasi siis, et mulda ju hulgim vaja ja kuskohast seda ikka võtta kui kaeva aga suur auk ja mullahunnik kohe olemas :DDD No ja ega hüva kraami või niisama seista lasta, kile ülejääk tuli ka kuhugile panna.

Sellest ei tule uus tiik, mulle ühest täitsa piisab, aga ilus auk sai ja kui vaja läheb, kohe käepärast võtta :D

Lehesodi ujub pinnale hulgim, see skimmer osutus heaks investeeringuks olla natuke laisk.

Trummilt saadud kahest vesikarikast elus üks, neljal vesiroosil ka juba elu sees

Munadega kevadpühad :)

2011-04-23T19:01:00.001+03:00

Häid munadega kevadepühi! :o)

Tõusku üles need, kes ilma ülestõusmise pühata ise tõusta ei viitsi ja võtku liha, kes paastusid!
Minu jaoks on need pühad alati olnud Kevadpühad.
Pühade aeg ei tehta tööd, aga egas aias nokitsemine olegi töö, rohkem ikka kehaline treening pekkide põletamiseks ja nauding tegevusprotsessist. See, et kive sai tõstetud, veetud, laotud ja ümberlaotud ning teist päeva kondid kirvendavad ja raskuse tõstmisest jalatallad surisevad, on hea märk sellest, et olen veel elus :)

Kuna teistel teised tegemised, sain rahumeeli tegelda oma kividega, laotud jupike tiigiäärse peenra kivimüüri ja sillutatud tsipa teerada, vaja muidugi 2 kärutäit mulda, kooormake liiva teerajakivide vahele ja kive, ja veel kive... ja siis veel natuke, sest hanemaja nihutati kaskede juurde ja tiigitaguselt võeti ka haneaia võrk ära ja ka seal plaanis kallakut natuke kivimüüri abil tasapinnaliseks täita.

Nuhtlus nimega Sniki

2011-04-15T02:23:00.004+03:00

Täisnimega Snikers.

Oh!

2011-04-10T16:49:00.003+03:00

Ega ole küll, et saaks mõnusalt oma niru tuju nautida, halvad asjad sünnivad mitte ainult seespool väravat,
vaid ka väljapool.
Planeetide seis ebasoodus???

Vähemalt mees, kes oli kohapeal päästjatel abiks kannatanuid rusudest välja aitamas, verisele välimusele vaatamata, andis lootust, et nirgilaip jääb ainsaks laibaks.
Loodan südamest, et kõik kuus kannatanut saavad ruttu täiesti terveks.

Kass kevadisel lillemurul

2011-04-10T15:02:00.006+03:00

Lohutuseks Deiale - meie aias olukord veel hullem, raskele jäätunud lumekihile (vot sellist läbinisti jäätunud paksu rasket lumekihti pole ma oma elu jooksul veel näinud ega kogenud selle laastavat tagajärge) ja muttidele lisaks on ka uruhiired usinasti tegutsenud. No ei jõua ikka inimeste teadvusse, räägi neile palju tahes, et mürgiga ei hävita kahjureid vaid neid kahjureid hävitavaid loomakesi. Sel talvel ei näinud ühtegi nirki, Kass Kurepoegki põdes päris mitu nädalat, keerab pea kõrvale kui õues hiirt näeb, ja tagajärg nüüd näha, hädaldagu naabrid palju tahes, et hiiremürk, mis pandi, olevat kehva kvaliteediga, miski vist hakkab ka neile teadvusse jõudma, sest seekord pole nirgilaipa enam mulle näidatud, poetati vargsi plastkotiga prügikonteinerisse :(
Ma olen nii kuradima vihane! Ja väga halvas tujus :(

Kommentaarid võite kirjutamata jätta kui te ei taha, et ma kellelegi midagi halvasti ütlen.

Palju õnne, trumm!!!

2011-04-04T08:56:00.004+03:00

Kui ei maga, siis...

2011-04-03T19:07:00.003+03:00

... teeme seda, mis meile meeldib teha.
See käib siis meie mõlema kohta :DDD

Puhkeaeg

2011-04-02T09:10:00.001+03:00

Oodates kevadet

2011-04-01T08:30:00.000+03:00

Rohenäpule toakurkidest

2011-03-30T21:46:00.005+03:00

Kuna mul internetilehitsejal paroolisalvestused keelatud, ei ole mul võimalik kommentaare kirjutada, kus tuleb valida "Select profile" (ei anna kohapeal ka end sisse regada nagu teistel).

Panen siis siia toakurgi (ja üldse kurgi-) kasvatusest hea õpetuse seemnemaailma lugemissaalist Lisaks võin soovitada kurki Zozulja mis ei vaja eriti tolmeldamist. Tolmeldamist ei vaja ka toaskasvatamiseks sobivad hübriidsordid: Stella, TSHA-442 (need siis sordid, mida olen ise kasvatanud, viimased neist meeldivad mulle Zozuljast (esimesed emasõied võivad kuivada) isegi rohkem , aga ammu pole seemet saanud).
Arvan, et seemnepoodides saadaval ka mujal (kui venes) aretatud häid toas kasvatamiseks sobivaid sorte.
Teiste sortidega, mis pole iseviljuvad (partenokarpne), hästi varajased ja ei ole märkega "toas kasvatamiseks" , ei maksaks hakata jamama, pead kas ise mesilaseks olema või tahavad lisavalgust või saagi algus kasvumajas olevatega pea üheaegne.

Tere!

2011-03-28T00:44:00.006+03:00

Olen uus aiasaialane, nime mul veel ei ole, oskan natuke mäu teha, natuke aralt kõndida ja natuke karta.
Õpin alles sööma ja liivakasti pissile käima.

Kui kõht täis ja kui silitadakse, oskan juba isegi kõvasti nurruda.

Ja kõige rohkem oskan ma magada

Et kasvaksid suuremad

2011-03-25T20:22:00.006+02:00

Kuna minul selline elukoht, kus kunagi päike ei tõuse vaid ilmub mingil ajal (enamuses siis kui mina ärkan :D) taevasse. Kui muidugist pilvi ees ei ole. Eks ka loojumisega tegelikult nii, et päike lihtsalt peidab end puude taha ja tõmbab punase teki peale.
Täna jõudis päike siis enne mind taevasse särama ja kuna naistepüha, meikis end kaunimaks (no kes ütles et päike meessoost?) ja mattus puudripilve kui mina õue särama jõudsin minna.
Kevadine kingitus oli ka akna alla poetatud, ega polnudki eriti hullu jäätunud hange otsa kevadekingitusest pilti tegema ronida. Õnneks berna mul hea kasvatusega, ei irvitanud minu hange otsas ukerdamise üle, üks enamvähem pilt siis varsti õisi avavatest lumikellukatest, tavaliselt ennem õitsema hakkavatest märtsikellukestele ligi ei pääsenudki, ei tahtnud rohkem koera peent närvikava traumeerida.

Tunnijagu hiljem kukkus siis see pühade meigi puudritops uppi ja eraldas meie aia jälle omaette maailmaks, kõik ülejäänu oli lumme haihtunud.
Ei vaadanud, kaua see valge puuder ülejäänut maailma oma varjus hoidis, kerisin siis lõnga, et nagu Maarjapäeval sedasi, et suured siis suuremad kasvaksid, kapsad muidugi, noh, eks hea kui kõik muudki, mis suured olla võiksid :)

Mõni aeg hiljem kui taevane puuder otsas, nägid mu eelmisel pildil olnud kohad tavalised nagu ikka aknast paistavad.

Paar päeva möllanud tugev tuul oli eilseks sellise hoo saanud, et puhus mu interneti, plaksti!, ära. Alul arvasin, et antenn katuselt lännu, jooksin vaatama, mingi kolin katusel ju oli. Õnneks hästi kinnitatud, kõikus küll nagu kellapendel, aga katusel kolistaja hoopis varesehärra, kel oli täitsa tegu katuseharjal püsimisega, aeg oli ju sealmaal, mil bernale krõbinaid kaussi pannakse, egas seda momenti ju maha või magada. Päeval magamine ju minu pärusmaa :DDD
Ja nagu lubatud, seitsmeks jälle ühendus maailmaga olemas :)

Kekutan veel :)

2011-03-20T13:28:00.003+02:00

Vot sedasi, et kuniks ma tekikest heegeldasin, sai mees ka oma "käsitöö" valmis :D Minisuitsuahi. Üks väga vajalik asi. On olemas küll ka suur, aga seda talvel kasutada ei saa ja ka pole mõtet seal väiksemaid koguseid teha.

Üks tekike tehtud

2011-03-20T11:39:00.002+02:00

Mõõtmed 150x200, lõnga kulus natuke vähem kui 1800 g ja lapikesi 140 tk, ajakulu ei oska öelda, vahepeal tegin ka teise teki lapikesi. Nüüd veel masinaga läbipesta, sest olgu need käed kui puhtakspestud tahes, on lõngu ja lapikesi kümneid ja kümneid tunde näppude vahel näperdatud.

Palju õnne!

2011-03-18T11:47:00.001+02:00

Olgu su päevad päikest täis,
taskud raha täis,
pea vahel täis,
süda mitte kunagi täis,
kuni saad sada aastat täis!

Parima hinnaga :)

2011-03-17T23:14:00.000+02:00

32' LED-LCD-teler LG 32LE5300

549.39 €

830.79 €

Hinnavõit: -281.40 € (-51%)

Veel vertikaale :)

2011-03-16T00:01:00.001+02:00

Siin pilte hulgim vertikaalhaljastusest nii siseruumides kui ka väljas
Huvitavat kartulikasvatusest
Kel maad napib lillede jaoks
Veel huvitavat
Maasikad kilekottides
Konteinerpüramiid Analoogne sellele, mille mu mees kusagil 80-ndatel tegi (pilt sellest oli ka vene aiaajakirjas), ainult meie oma suurema kaldega ja kastide paigutus hõredamalt, kokkukäiva toetusjalaga.

Kevadekuulutaja kohal

2011-03-15T23:15:00.002+02:00

2008. aastal samast pesakastist tegin esimese kuldnoka pildi 3. aprillil, see blogi päisesolev tehtud täna ennelõunal. Vaja oleks teha uus maja talle :)
Sooja +4 ringis.

19. märtsi õhtul on täiskuu ja Maale kõige lähemal (356 577 kilomeetri kaugusel). Ärge maha magage kuutõusu, see paistab harukordselt suurena ja ütlemata ilus.

Mäng on väikese inimese töö

2011-03-11T22:00:00.004+02:00

Kuniks päästemeeskonnad ootavad käsku, millal ja kuhu minna, komplekteeriti see suur päästekeskus paari tunniga ja asuti käsi rüppe panemata päästma inimesi ja loomi, haiglakompleksis said nad esmaabi, ei unustatud ka süüa anda ja transporditi helikopteriga ohutusse kohta. Laine poolt kokkukuhjatud prahti, lagunenud maju, autosid ja muud hakkasid koristama nii võimas tehnika kui ka juhitavad robotid ja ma ei teagi, mida kõike veel, sest kui mina õhtul sinna tuppa läksin, oli juba pea kõik päästetud ja koristatud, meeskond surmväsinud ja valmistuti magama minekuks, anti ainult veel viimaseid korraldusi valvemeeskonnale.

Rahulikku und kõigile!

Lapikesed valmis

2011-03-11T14:58:00.002+02:00

Selle tekikese 140 lapikest siis valmis, baikatekiga rulli keeratud ja jäävad oma lõplikku valmimist ootama. Pilt muidugi jube, sest esiteks laotatud pisikese toa põrandale ja valgust napib ja ma ei oska lae all hõljuda, et kogu tekijagu pilti saada :)))

Ja nüüd siis natuke looderdamist, külvata ka kõik selle kuu külvid, teha valmis ka rohelise teki lapid, millest ka veerandijagu valmis, ja üritada alustada ka suvist pitsjakikest teha.

Tegelikult oli plaanis täna mehega metsa (ta teeb küttepuid) kaasa minna, aga see paks tatine ja kleepuv hommikul sadanud lumevaip, sompus ja tugeva tuulega ilm pole just see, mis ajaks kedagi talvist metsailu nautima ja küttepuid varuma.
Tubaste tegevuste päev ja rõõmsate uudiste päev - pere keskmine sai vabariiklikul jutuvõistlusel teise koha ja ka lisaks eripreemia!

Ja ka halbade uudiste päev - Jaapanis kohutav looduskatastroof :( tänane ilmgi leinab ja kurvastab, aga sinna ei saa midagi parata kui inimlikule ebaõiglusele lisaks ka loodus oma kurja poolt demonstreerib.
Jumalat ei ole olemas

Porganditest ja kartulist

2011-03-08T14:41:00.006+02:00

See jutt siis trummile.
Porgandit tasub küll ka potis kasvatada, eriti neid varajasi jupatseid ja neid aga ka pikki varajasi nagu " Mignon" (seda veel kasvatanud ei ole, aga kirjelduse järgi peaks küll sobima) ja "Amsterdam", neid siis külvata sügavamatesse pottidesse (rõdukasti). Porgand tahab lisavalgust, aga lepib ka sellega, et igal (+10 ja üle) vähegi soojemal päeval õue tõstetakse. Jupatsporgandid külvatuna veebruari lõpp märtsi algus, on tavaliselt söödud juba mai alguseks, pikemaid olen "venitanud" esimese õuesaagini.
Sel aastal mul "aknalauapeenraid" pole, peamiselt küll laiskusest, aga ka ruumipuudusest, sest peres on 2 rohenäppu juures :)))

Nüüd siis minu parimad "palad" kartulieksperimentidest:
Ämbris või suuremas potis ma enam ei kasvataks, saak ikka väga nigel, parim kas suuremates turbakottides (80-100l, lõigata keskelt pooleks ja ka teisele poolele teha ka augud), neis triibulistes-ruudulistes turukottides (kas keegi teab, kuskohast neid saada?) või suhkrukottides.
Aga mulle meeldis ka eelmise kevade ekperiment - kasvatada kartulid ette pottides kasvumajas lehehunnikus ja istutada öökülmade möödudes avamaale, jahedate ööde kaitseks siis kas kile- või looritunnel.
Aga üks asi, mis kindel - kartuleid on parem mitte mullata vagude vahelt! Sest see lõhub palju juuri, mille otsa kasvaks ka mugulaid, suurema saagi sain just kartulipeenarde (vagude) vahelt.
Sügavad vaod ma muidugi tegin, aga need täitsin kevadel peenardelt koristatud lillevarte ja mururiisumise jääkidega, tampisin kõndides nad tihkemaks, tuhka ja natuke mulda peale, sinna panin siis kas potis ettekasvatatud või hilisema sordi mugulad ja tõmbasin rehaga mulla peale. Umbrohu kõplasin ära ja kahel korral sai ka poolkuiva muruhaket laotatud ning korra ka veel puutuhka pandud. Palaval perioodil sai paar korda kastetud (siis saigi muruhake laotud niiskuse kaitseks) ja kogu lugu.
Ainult kahjuks ei tea selle varajase kartuli sordinime, ostetud Baunhofist, mille pakendil kirjas ainult, et varajane ja asukohamaa Hispaania. Varase sordi kohta väga hea maitsega ja tihked, isegi pisikesed ei olnud vesised.

Vastuseks Köögikatale ja eelnevale jutule jätkuks (vahepeal oli vaja liulaskjatega pidutseda, sest jõekallak sõideti hulk maad laugemaks, et peenrad saaksid ikka väääga pikad ja laiad :DDD)

Miks mitte ämbris? - sest kartul tahab oma juuri natuke rohkem laiutada kui ükski ämber võimaldab, vanasti kasutasin varase kartuli kasvatamiseks vanu (millel põhi kulunud) vitstest punutud kartulikorve, ka esialgu puulehtede all kasvumajas, kuniks sai õue õlgedesse (hekseldatud õled hoidsid hästi niiskust) pandud, olen ka vanu ämbreid proovinud samal ajal (sealt mul ämbrikogemus ongi)ja leidsin, et neid vanu ämbreid on kasulikum kasutada varajase rabarberi (talisibula, murulaugu) ajatamiseks, pealegi pimedas kasvanud rabarber sisaldab oblikhapet vähem ja ka mina sain neid süüa. Muide, korvides kasvas küllaltki palju juuri korvist välja (põhu sisse) ja pea pool saagist saigi mitte korvist vaid väljaspool korvi.
Ka suhkrukotis ja turbakoti kiles järgi proovitud,suhkrukott jäi ka natuke kitsaks, aga saak talutav, kilekotiga natuke kehva transportida.
Kõige effektiivsem oli see "korvikartul" ja karta on, et see väljend "varajane kuukartul" just sellest käibele läkski, sest tõesti korvidega õue viimisest (tavaliselt mai alguses) saagini, esimesi sai juba juuni alguses süüa, täpselt kuu aega. Siis kasvatasin peamiselt seda lätlaste varajast kollast (ehk Priekuli kollast)
Praegu ajan taga Arielli.