Reede, 4. detsember 2015

50 musta varjundit

See meie uus pereliige, pärisnimega Ubert, reageerib hüüdnimele Hubi, aga kellele sobiks kõige enam iseloomustavaks Kassike Njauhh.  Kassisarnane (välimuselt pigem pisike kuradike) karvakera, kes jookseb järel saba liputades nagu kutsikas ja mjaugi rohkem auh moodi - njauhh, sekka põristades nurru, mida on hulga rohkem kui kassikest ennast. Ja kelle kasuka mustad karvad vähemalt 50 erivarjundis ja eri pikkuses ja vaatamata, et tal käpad "pikakarvalise tallaga sussidrga", jätab see kassike põrandale pisikesi selgeid käpajäljekesi.
Pilt muidugi isegi minu pildistamiseoskusega inimese kohta hale, aga proovige ise saada kaadrisse olevust, kes soovib saada vähemalt iga värvivarjundi jagu paisid ja samapalju ka ise peapaisid vastu anda, paarikümnest klõpsust on see ainus, millel terve kass pildil, teistel kas sabaots või kõrvad. See et pildil kaks sabaotsa, on vist fotoka "omalooming" näitamaks oma arvamust, et see elukas on väga omapärane ja liiga kiire tema jaoks :)

Eelloona siis niipalju, et meie  Kooretilk Tondu jäi ilma ka oma teisest suurest sõbrast, Kass Kurepojast, kes kahjuks läks Vikerkaaremaale oma endiste sõprade juurde. Ei uskunud, et kassid samuti nagu koeradki, tunnevad oma seltsilistest puudust. Üha enam otsiti seltsi naabri kasside juures ja sagenesid vihased ründed naabri pisikese koera vastu. Üha suuremaks läks hirm, et jään ilma ka sellest, Saatuse poolt kingitud kassist, kellest sai haledast õhkkergest  Ootajast  tõeline imeilusa kasukaga kaunitar. Nii otsustasimegi võtta talle uue seltsilise ja kuskohast siis veel kui kasside varjupaigast. Võtsime kaks kiisut, tondile sarnase Uberti ja imelise kasukamustriga (täpiline) ja kõrgejalgse  Siidu  (meil ju enamus  olnud kassid nn, "küla folkloori" masajalgsed triibikud ). Nimi täpselt vastav - kiisut silitades tõesti siid, mis siid, mõnus siidine tunne.  Aga Saatus tahtis teisiti, kas tunnetas kass instinktiivselt, et ma armusin temasse esimesest pilgust, aga vaatamata, et ta on üks leebema iseloomuga piiritult inimsõbralik mitmehelilise häälega suhtlemisaldis süle ja nurrukiisu, korraldas siis kui meie kass tuppa tuli, korraldas sellise põrgu, millest meie kass sedavõrd kohkus, et olles küll uustulnukatest tublisti kaks korda suurem ja raskem ja  oma sõpra  elu hinnaga kaitsev, ja argpüksina põgenes kitsasse prakku diivani taha.  Lisaks pani imestama, et Siidu ründas ka oma seltsilist, kuigi varjupaigas oli varjupaiga kassitoas iga asukaga väga sõbralik, nagu ka mees nägi kui viis Siidu tagasi.
Arvasin, et esimene päev uues kohas ja kassid närvis, pealegi olin ka ise shokkis, sest pole oma elu jooksul veel kordagi näinud uue kassi või koeta perre võtmise juures sellist, alati imestasin, et mis jutt, et üks kass ei võta teist koju toodud kassi omaks. Panin siis kassid igaühe eri tuppa, söögi-joogi-pissikasti ja magamisasemega, et las rahunevad, aga see imeline Siidu pole ainult ilus ja siidine, vaid ka terane ja tark, uksed tehti kähku lahti ja asuti oma rivaale shokeerima, ei aidanud muud kui panna kassike Roy magamisruumi ja õnneks leppisid nad ka kohe teineteisega. Järgmisel päeval küsis meie kass kohe õue kui kuulis, et Siidu teises toas ja ei tulnud mingi meelitamisega enam majja enne kui siidu ära viidi. Aga kuigi esialgu leppisid uustulnukad omavahel, sõid samadest topsidest ja isegi pugesid mõlemad meie kassi magamiskasti, läks kohe kismaks kui väike must karvakera mehele sülle ronis. Järgmisel päeval viis mees Siidu varjupaika tagasi.
Südamest kahju - see lauluhäälne imeline siidine kass puges mulle juba esimesest kokkupuutest sügavalt hinge.
Tondu magab juba teist päeva ilusti kodus ja õues käib ainult asjal, kassikesed küll eraldi tubades, aga lasen neid pidevalt nendesse ruumidesse kus teine kass viibinud ja ka söögi-joogitopsid neil ühised. Esialgu ma neid kokku ei pane, sest paistab, et Hubit, kes on üks väiksemaid kassikesi (vanust ei osatud määrata) keda näinud, vist hirmutab meie kassi suurus ja kui vaadata ta lõhkist kõrvalesta ja agressiivsust ohu korral, siis arvata, et selle karvakera eelnev elu pole olnud just kõige päikselisem, Tondul olid küll head neljajalgsed sõbrad julgustuseks, aga ka läks aastaid, enne kui usaldati teiste inimeste juures olla või nende paidega, ega joostud paaniliselt peitu või poleks käiku läinud küüned ning hambad.
Aga paras gurmaan - juba esimesel söögikorral jättis topsi kõik varjupaigas sööma harjutud krõbinad (mida isegi meie pirtsu söömaga kass krõbistas) ja teeb vahet, kas antakse kassikoort (10% kohvikoor) või või rammusemat 20%st toidukoort. Liha ja kana armastab, aga paide saamist eelistab isegi parimatele paladele vaatamata rohkem.

Oh, pole veel talvgi saabunud, aga ootan juba kevadet!!!