esmaspäev, 3. detsember 2007

Tagasivaade sellesuvistele tegemistele

Kes ütles, et vananedes tuleb tarkust juurde - ega tule ikka küll!
Ei tea, mis ajendil ma viis aastat tagasi oma vanemale pojale bensusae pihku andsin ja käskisin 2,5 m viirpuuheki poole madalamaks võtta. Mehele see muidugi summa ei meeldinud, oli ta just nädal tagasi selle heki pügamisega suurt vaeva näinud ning nii pidingi selle mahalõigatud pikkade okastega sasipuntra lõkkeplatsile vedama üksi. Suvi otsa harutamist, tassimist ja muru seest okastega oksakeste korjamist.
Ja tulemus - mu aia harmooniline tasakaal rikutud!!!
Siit saigi mu aia ümberplaneerimine alguse, mille lõppu vist niipeagi ei tule.

Väike meenutus eelmisest suvest

esmaspäev, 26. november 2007

Hostad ja muud

Hostad sümboliseerivad rahu ja soliidsust, nad on enesekindlad ja natuke nagu eemalolevad. Mulle meeldib kui neid on palju - nad annavad väga palju positiivset energiat, mõjuvad rahustavalt. Nagu Chopini klaverikontserdid.
Ja mul olemas juba pikk nimekiri mida ma juurde saada tahan ja olemas ka koht, kust neid saab.
Ja kes ütleb, et hostaõied pole eriti ilusad - no on ju...

Ja ei kujuta ette aeda ilma pojengideta, ainult laiskus ei lubanud neid aeda suuremal hulgal istutada, on ju topeltõielistel neid mahapudenenud kroonlehti koristada üks paras nuhtlus.
Aga kuna nüüd ka liht- ja pooltäidisõielisi saadaval, siis sel aastal sai mu aed 19 kaunitari juurde.

Iirised - need sama kaunid nagu Mozardi muusika - meeleolukas, särav jaalati tunne, et lõpp saabub kuidagi väga ruttu. Mu aed oleks iiriseid täis kui neil poleks seda `kommet` kohapealt punnu panna. Noh kümnekonnaga olen toime tulnud, lisaks veel kümmekond ´paikset´põhjamaist kaunitari - siberivõhumõõka.

Ning veel mõned minu jaoks tuntud ja tundmatuid, kingituid ja linnukeste külvatuid, kellest mõned aasta-paar viibivad mu aias külas, et siis ´kolida linnuekspressiga´kellegi teise aeda.
Mõned neist on aga mu aias püsiva kodu leidnud.





Päevaliiliad

Päevaliiliad... päevaliiliad - minu rõõm ja nuhtlus. Nad panevad mind kaevama ja kõlbmatut pinnast asendama paremaga, et luua neile kasvuks paremaid tingimusi. Ja nad vastavad mulle oma rohkete, oh, isegi liigrohkete õitega!
Igal hommikul eelmise päeva äraõitsenud õisi ja tigusid korjates nähes täis ämbrit, mõtled, et milleks ometi....?
Igal hommikul fotokaga lillede vahel balanseerides ja kivide vahel hüpeldes ning paludes saatust, et jalaluud terveks jääksid, mõtled, et milleks...?
Igal õhtul, mil jändad kastmisvoolikutega ja vannud pidevat veepuudust ning nõrka veesurvet, mõtled, et milleks ometi, aitab!
Aitab! ei enam ühtki uut peenart ega ühtki lillelast ei too juurde!

Aga sügisel suviseid pilte vaadates saad aru milleks, ja hakkad tegema uusi plaane järgmiseks suveks. Seda kõike teed ikka ja igal suvel, et tunda kõledal ja külmal perioodil suve ilu ja soojust, mille fotoklõps on igasse õide jäädvustanud.