laupäev, 30. mai 2009

Õlekõrred kõrvataga

Et sääsed mind nahka ei pistaks, otsisin kõige päikselisema koha tegutsemiseks, nädala kivistunud potitoorik tahab kenamat kuube üll´ saada.
Parim peakate lõõskava päikese kaitseks on vana õlgkübar, küll poole noorem minust, aga välimuselt suht sarnaste vanaduse märkidega, aga mis sest - ei häbene ma enda vanadust ega ka oma sõbra oma :)

Paar päeva vana "potibeebi" nägi välja selline, see sai vahepeal tugevduseks natuke metallvõrku ja valatud ka põhi
Täna usaldasin pesukausit välja võtta ja ega veel muud teha annagi kui ainult ääreplaadikesed paika. Märg rätt peale ja homset ootama.
Mees tuli ka aegajalt minu tegemist vaatama, endal lõbus irve näos - kas jälle armunud või päikesepiste?
Olles selleks korraks potiga ühele poole saanud, pidasime grillitud ribi ja kartuliga lõunapausi - heas jahedas köögis. Irve ikka mehel näos, vahib otsa ja irvitab lõbusalt.
Lõpuks kui ma oleks imestusest peaaegu ribikondi kurku tõmmanud, sain ka mehe lõbusa tuju põhjuse teada:
Iga kord kui selle oma õlekubu peast võtad, on sul õlekõrs kõrva taga!
Oligi

kolmapäev, 27. mai 2009

Mutiauk ja laulupidu:)

Kassi saba alla lendavad kõik mu ettevõtmised korda teha eelmise aasta muti- ja vihmavalingute kahjustused. Täna siis uus suur lohk murus juures :(

Kui ilmateade lubab kesk-eestis sadu, siis 99,9% tõenäosusega suve esimesel poolel minu elukoht EI ASU KESK-EESTIS! Ega samuti lõuna-, põhja-, lääne- ega idaeestis - vihma kas näidatakse natuke või unusta üldse ära, et taevast võiks ka vett tulla, mitte ainult kraanist ja jõest. See-eest suve lõpul elan just seal kus vähegi vihmasabinat lubatakse :)

Sel aastal vedas. Tehti varakult korda jõeveega kastmise värgendus, mis aga taevasi vihmavardjaid nii üllatas, et vett hakkas jõe asemel hoopis taevast tulema, Mul kama kõik, kust vesi pärit, peaasi et märg ja aia tolmust puhtaks peseb ja taimed juua saavad.

Taevases riigis vist ka majanduskriis, igatahes terve päev tibutamist, aga vihmaussidele jätkus ainult peapesuks, jalad jäid kuivaks, Smaragdibeebisid mulda tippides oli poole istutuskühvli sügavusel muld täitsa kuiv.

Täna sooja 28, 9 ja tugev tuul keerutas mullatolmu üles. Vedasin kastmisvoolikud muruplatsile sirgu ja lülitasin võimsa pumba tööle, ise muidugi kohvetama.
Telefonid on vist vanakuri ise välja mõelnud. Kui lõpuks toru hargil, olid õues juba veeloigud, isegi naabri puuriit märjaks vettinud. Paras, mis see naabrimees siis laob oma puud naise lillepeenrale, nüüd oleks hoopis lilled ilusti kastetud.

Ükski heategu ei jää karistamata, jalg sattus veel avastamata eelmise aasta mutikäiku, natuke küll lonkama võttis, aga see pahkluu valu on köömes selle kõrval - seda vajuvat maad sai pea meetri jagu, ning silumiseks läheb vähemalt 2 kärutäit isegi defitsiitset mulda, kaks neljajalgse kärutäit, mis mees kohale vedas, on nagu õhku haihtunud, mehegi pani see mulla kadumine imestama - kuhu küll sa teda topid, ise pole grammigi juurde võtnud?

Huvitav, kui vesi (?) mulla mutikäikudesse uhab, kuhu siis muti väljakaevatud muld jääb? kas vihm viib selle jõkke?
Aga kui pump lasta natuke sügavamale, kas tõmbab jõemuda mulle künka otsa tagasi?...

Tead uudist, laulupeo tule teekond läheb läbi meie krundi?!!!

Vot sedasi segati minu mõtisklusi, et kas saaks jõest oma kadunud kraami tagasi, laulupeo tulega küll tekkinud auku ei täida...

Taevake! mees segaseks läinud, kas tõesti arvab, et lühikestes trussikutes kenad mehed hüppavad üle aia ja lippavad tõrvik käes läbi meie hoovi??? Seep´see on kui liiga palju telekat vahti, seda siis veel nüüd - enne eurovalimisi.

Eh,nad viivad Tartust tule Tallinna mööda veeteed!
Selge, läks täitsa meelest, et aiatagune jupike jõge, mida mööda siis see tuli kavatsetakse viia, on ka meie.

Haa, aga vot see ajas mind naerma - kas need, kes selle maršruudi paika panid, ka meie jõge on paadiga läbinud ja kui on, siis kas eelmise suvelõpu suurvee aegu või nüüd kui vesi madalseisus?:) Mina olen, kõrgema veetasemega, hea kerge süstaga, oma purde juurest Võrtsjärveni, kuhu polegi teedpidi sõites rohkem kui 8 km, aga ainult osaliselt läbitavat jõge mööda, mille teekond on tublisti pikem kui kolm korda? :)))
Džiizis, ma oleksin nõus seda teekonda ise läbima, igatahes paras seiklus!!! :DDD

Hea kui päev lõppeb lõbusalt!

teisipäev, 26. mai 2009

Uhkustan :))))

Minul läks Savisaarelt 2007.a. sügisel saadud P. officinalis õitsema! eelmisel kevadel korjasin õienutid kohe ära, sel aastal jätsin kõigile ainult ühe.
Praeguseks õieke juba vaasis
Aga nii suureke juba 2005.a. sügisel mulda pandud seemnemaailmast saadud seemnetest (teine seemik läks kahjuks mutiohvriks) P. officinalise seemik :)
Maasikatele see peenar kohe väga meeldib, õisi tohutult, igas reas eri sort, nimesildid korjas harakas endale - õpetab vist nende järgi oma lapsukesi lugema, et siis teaksid marju pätsates, mis sordiga tegu.
See peaks olema eelmisel kevadel kingiks saadud Yellow Crown, vast siis ikka on ka, kasvult tänavu alla poole meetri, mitte nagu eelmisel suvel kui üritas kasvada pea meetrini.
Tulpidel nüüd rahulikum periood, erinevad sordirühmad ja mahedamad värvid, esiplaanil Deialt saadud rohetulp Groenland. Aitäh, Deia :)
Eh, ju täitsa minu moodi - täna siis leidsin äraõitsenud tulbiõisi noppides, et mul ikka kääbusiiris ka olemas ja hakkab juba õitsemist lõpetama. Sel aastal darvinid nii suurte õitega, et varjasid mu iirisekesed täitsa ära (umbrohu ka :DDD)

Kas jälle läheb sõdimiseks?


Vot sedasi siis jälle.
Vähe sellest, et mu pojengipeenras tänase ööga 11 mullakühmu, see põrguline on läbi tulnud mitte naabri aia alt vaid maasse mutikaitseks pandud peeneaugulise traatvõrgu tõkkest!?
Selle muti kergitatud maasika taga olevate kivide all ongi see metallvõrk umbes poole meetri sügavusse kaevatud ja see mullalohk (mul mullahunnik käega õrnalt kinni patsutatud, et gaas mutiaugust välja ei tuleks, aga ei sulgeks ka käiku) kile serva all näitabki ta läbipugemise kohta ja ometi on võrgu serv paenutatud kivide vahele. Ja võrgu augud ainult 12x12 mm.
Täitsa müstika!

pühapäev, 24. mai 2009

Parim rõõm on kahjurõõm :)

Kel tuju halb, luban, et võite julgelt natu kahjurõõmust irvitada :)

Mõned nädalad tagasi, otsustasin ise aiapoti valada ja kui see kivistunud, siis ka mosaiigiga katta. Ühesõnaga, midagi kõrgpeenra otsale ilutsema.
Ennegi vormi tegemiseks plastkaussi ja lillepotti kasutatud, natuke küll õhukeseseinaline toorik, aga lasta pikemat aega kivistuda, traatvõrk tugevduseks peale ja ka mosaiigikiht annab paksust ja tugevust juurde, vastupidav ja mitte väga raske.

Tsemendikoti leidsin ka mehe ehituse juurest, kott õige, aga... natuke nagu imelik segu sai. Käisin veel kaks korda vaatamas, kas võtsin ikka õigest kotist, ma nagu ennegi hulk aastaid tsemendiseguga mätsinud ja peaks teadma, milline segu. Mhm, pakendi kiri ütleb, et tsement jah, fiiber veel pealekauba, vast siis seepärast tundubki imelik, seda fiibrit ma mätsinud pole küll.
Õhtul mainisin ka mehele, et valasin aiapoti tooriku, aga segu oli kuidagi imelik, vastus tuli siis mokaotsast, et vast võtsid selle vana tsemendipära, mis tal ühe koti põhja jäänud, et kõlbab küll kui natuke rohkem segusse panna. Noh, rohkem panin kindlasti, aega tal ka nädalaid kivistuda.

Täna kaunistas mees mu lõunakohvipausi küsimusega, et kurtsid tsemendisegu üle, kas see pulber oli natuke sõmer ja segu kleepuv?
Panin tassi kaugemale - kui mees küsimusi esitab, siis on miski kuskil viltu.
Oligi.
Tal nimelt jäi võrdlemisi räbaldunud kotis mingit savipulbrit järgi ja kallas selle tühja tsemendikotti, kirjutas küll vildikaga peale, aga teisele küljele.
Jah, kiri täitsa olemas ja veel suurelt, aga kes suurt kirja loeb kui sildil kenasti väike kiri olemas (alati tuleb lugeda väikest kirja!).

Kivistunud ei olnud, hea paras tihke, hästi "laagerdunud" ja kindlasi millekski väga kõlbulik, aga mul pole seda millekski veel plaanis teha. Kallasin pesukausist ämbrisse, kui mujale ei kõlba, topin mutiauku - las savitab oma ahjupotte kui tahab või põletagu telliseid, vast siis pole aega lillepeenraid uuristada.

Valasin siis nüüd uue. Enne ikka nuusutasin ja isegi maitsesin, et veenduda, kas tsemendikotis on ikka tsement. Oli!

neljapäev, 21. mai 2009

Sirel õitseb

Öösel ajas kakuline mu üles, va põrguline uhhuutas otse avatud magamistoa akna all.
Egas midagi - ruttu jalule ja luurama, kas tõesti meie kandis kunagi pesitsenud händkakk on tagasi, hääle järgi küll nagu oleks.
Ja ennäe - istubki mu lemmik naabri kõrge poolkuivanud pärna oksal ja uhuutab kuis kopsud võtavad!
Vihma tibas päris tihkelt ja pilti teha ei saanud, kuigi see ilus ööhämaruses hõbedaselt helklev lind ei kartnud sugugi vaid hakkas mind hoopis tiivalehvitamise ja veel kõvema uhhuuga peletama, kas tõesti pesapaik kusagil läheduses, et käitub agressiivselt, paaril korral isegi päeval kuulda emase natuke kõrgemat häält?

No kes käskis kiiruga suusakombesse ronida, jopel oleksin hõlmagi fotokale vihmakaitseks saanud üle pea tõmmata, nüüd vahi kaadrites ainult "musta mukit"
Lippasin majja midagi vihmakaitseks otsima, õue minnes kakku enam ei olnud. Kahju, ei näinud teda lendamas - kõikidest suurtest lindudest, keda elus lendamas näinud, olen lausa lummatud albatrossi ja händkaku lennust. Nende lennus on midagi müstilist.

Vihm jäi järgi, õhk oli soe ja võrratult lõhnav. No mitte ei tahtnud majja ja magama minna kuigi märjad paljad jalad hakkasid külmetama, ja püüdsin ära arvata, mis lõhnaga tegu. Ega arvanudki, enne kui hommikul õue läksin - sirel! ja...

... vahel tasub rohkem ka maha vaadata - muidugi maikelluke :)))

kolmapäev, 20. mai 2009

*****

Halvad asjad käivad ikka kolmekaupa.

Esimene halb asi - elupuu imepisikesed istikud, nabrinna tujust ära ja karta, et nad jäävadki aegade hämaruseni keset aeda kasvama, vaevalt neid keegi kuhugile mujale istutab, pigem lastakse muruniitjaga plats jälle lagedaks. No pole mul aega neid tagasi saata ja ära ka ei raatsinud visata.

Teine halb asi - ära piilu naabri aeda. Tuju täitsa nullis, paari aasta pärast minu aed samasugune.

Kolmandaks - üks mu postkastidest ei tunnista enam vana parooli ja ei pea ka salaküsimuse vastust õigeks. Vot sulle säh, ma ei tea enam oma ema nime :)))

Täna sõitsin linna uut arvutit ostma, uurisin üht ja proovisin teist. Eh, kes käskis oma postkasti vaadata, sain Aiasõbrast oma kurtmisele vastuse. Mõelda vaid, kõik, mis telefoniga räägiti, on õige, aga mitte Smaragti vaid Brabandi kohta, vabandust ja tänan tagasiside eest, oleksite pidanud ise kohale sõitma.
Kas selleks, et kulutama aega ja bensiini ja tühjalt tagasi sõitma, sest kaup polegi see, mis lubatud?
Ma hindan vaimukaid vastuseid. Olen pretensioonidele vastuseks saanud tõelisi pärle, mis mu tuju tõstnud ja tänu sellele nördimus lahtunud.
Kindlalt esikolmikusse kuulub ka Aiasõber. Juba teist korda. Esimene kord kui tellisin suurema koguse erinevaid päevaliiliaid ja suvel osutus, et mul tervelt 6 ühesugust kollast, sain vastuseks, et ega piltidel polegi õiged värvitoonid ja toonimuutus võib olla tingitud ka pinnasest.

Andestan neile ka seekord,ega alati saa vaimulaid vastuseid.
Kuigi vähema ajakulu ja lõppkokkuvõttes mulle odavamalt oleks olnud osta 2x kõrgema hinnaga, aga 5x pikemad baunhofist ja nabrinnaga kulud pooleks teha. Praegu oleme igatahes ilma hekita, imetleme puuriita :)

See kiri tuletas mulle meelde, et aitab raha tuulde loopimisest, elu on ilus ka ilma arvuti taga aega surnuks lüües. Rikub silmi ka. Oma arved võin ka ilma tapitahtedeta arvutiga korda ajada.

Järgmisest nädalast olen LLP täieõiguslik liige ja mul tuleb ilus, aga igav suvi. Ja kindlalt ilma arvutita :D

teisipäev, 19. mai 2009

Pestud aed



Oleks hea kui keegi ütleks, kes see veel on?


Sajab!!!

Juba enne seda kui ma seitsme ajal silmad lahti tegin, oli vihmasadu kõik ümbruse puhtaks pesnud ja sajab siiani.
Minul ka nüüd kõik roheline on ilus roheline, mitte õietolmukolane :)
Koera "joogikauss" ka puhta veega nüüd täidetud, mis sest, et eile kastmise käigus uue kraanivee tünni lasin.

Aga mis seal imestada - ma eile sain oma jõevee kastmise "süsteemi" töökorda ja ka enamus peenraid korralikult märjaks :)))

Ikka veel sajab

Las sadada, saab magada :DDD

Haa. lugesin foorumis, et korraldadakse jälle õppepäev - "Kuidas teha hooldusvaba peenart"
:))) Sellega seoses meenub mu mehe nööklause, mis võetud poissmeestele mõeldud kokaraamatust, kui ma järjekordselt püüan mingit peenrajuppi hooldusvabaks teha: "kõigepealt võtke PUHAS kastrul"

Eks ta ole, et kui PUHAST kastruli ei ole võtta, siis... keeta supp eelmise supipära peale või vooderdada kastrul geotekstiili ja ajalehtedega ? :DDD

Kuna keegi ei taha mind linna viia, et need imepisikesed (aga armsad) elupuuhakatised tagasi saata, istutasin nad vihmasajule vaatamata beebipeenrasse kosuma. Teelehe puhmas nende kõrval nagu lasteaia kasvataja mudilaste kõrval :)

Eh, see sadu ei lase mul teha, mida plaanisin ja muuga tegelda ka pole tahtmist.
Nüüd siis täitsa igav olemine :(((

esmaspäev, 18. mai 2009

Naadiaedade kurb lugu

Meil siin jõekaldal elavatel on pool krundist küllaltki suure kaldega jõe poole ja varemalt kasvas sellel looduslik taimkate. Mida kõike seal ei kasvanud - kutsusin oma jõekallakut "haneapteegiks" (hanede karjamaa), sest seal kasvas peale kasepuravike ka oma paarkümmend ravimtaime. Niideti seda nõlvakut harva (1-2 korda suve jooksul) ja seda peamiselt, et heinputk ei külvaks end ülemäära domineerivaks.
Naabrid mul tore rahvas, ühel pool peale muruniitmise küll suurt midagi ei tehtud, nende vahel kasvas tihe kuusehekk. Teisel pool lihtsalt paar puud ja võrkaed, sest nabrinna usin aias nokitsema ja ilus suur lilleaed oli nagu oma aia jätk.
Ainsaks tülikaks umbrohuks võilill, mis ka murust eriti edasi ei levinud, ja vesihein, kes küll natuke tülikas, aga üks väga hea salati- ja ravimtaim.

Idüll üle paarikümne aasta.
Siis otsustas ka kuusehekitagune naaber endale peenramaa rajada. Paar aastat kasvasid isegi maasikad ja kurgid, pandi püsti tilluke kasvumaja tomatite tarvis, vaarikadki aia ääres, siis me veel ei teadnudki, mis asjad need teod on ja kasvatada võis kõike.

Idüll kestis veel mõned aastad, kuigi jõekaldal hakkas vohama putk. sest ega peenravahedes ju muruniidukiga niita saanud ja kel see aega oli kurke korjates vaadata, et putked seemneid kasvatasid, tasapisi hakkas ka naat peenarde vahel oma seemneid levitama ja kohale veetud sõnnikul laiutas maltsavaip.
Aga ei hullu, polnud nad teiste aedades veel tülikamad kui võilill.
Kuuseheki tagune aga ei suutnud enam oma el.muruniidukiga putke ohjata ja potipõllundusel tuli lõpp. Ka meil läks jõekallaku niitmiseks murutraktorit vaja. Naabrid enam oma kallakut ei niitnud ja tasapisi roomasid putkega koos ka teod kallakust üles, mingil põhjusel olid jõekaldalt ka jaanimardikad ja -ussid kadunud, peamised tigude hävitajad.

Katastroofi tekitas aga kuusehekitaguse otsus putkepõld mürgitada ja istutada oma maa (mis küll veel erastamata) puid täis.
Sellest otsusest kuulsin takkajärgi alles siis kui rohi pruuniks tõmbus, "urisesin" küll naabri peale, kartes jõe pärast, aga ei osanud siis kuidagi karta neid tagajärgi, mis see loll tegu võis kaasa tuua.

Puid muidugi ei ole, teisel aastal kasvas roundupiga "puhtaks" tehtud maa peale hoopis ligi 2 meetri kõrgune tihe maltsaväli, mida nüüd usinasti naat tükib välja sööma, hea toit ka tigudele, malts neile eriti ei meeldinud.

Mina veel jõuan seda umbrohu ja tigude invasiooni ohjes hoida ka ilma mürkideta, aga mu teisel pool olevad naabrid on minust üle 10 aasta vanemad ja neile käib oma naadiaia hooldus tõesti ülejõu.
See nartsissike eelmise postituse pildil on jäänuk mõne aasta tagusest uhkest lillepeenrast.
Karta, et ka üleaia naabril, meie küla kõige ilusam ja hooldatum aed, kelle perenaine toimetab nüüd taevastel lilleväljadel, kaotab osa oma ilust - ühe inimese rumal tegu on ikka laastavate tagajärgedega.

Mis veel edasi...? Teograanulid ja rounup? Üks suurem padukas ja vesi uhab künkalt kõik jõkke.
Kas ka sel aastal näeb jaaniusse helendamas?

Ega kellelegi mu labidas pole vastu tulnud?

Sedasi jah, et mu hea ja armas fiskarsi labidas kadunud - pani vist töö eest punnu.
Loll pea ja palju vaeva, ma pidin oma suuri päevaliiliapuhmaid juba eelmisel aastal vähendama, aga laiskus ei lubanud, siis ribikondid keelasid ja sügisel olin suvisest looderdamisest väsinud.
Nüüd ka lasin õige aja mööda ja proovi neid täies kasvujõus puhmaid nüüd poolitada, puust labidavarred murdusid nagu makaronid, mehe päevatöö oligi labidate korda tegemine.
Kes kannatab, see pidi kaua elama - mehel sai vist eluisu otsa ja tõi mulle toekama varrega fiskarsi, aiahargil ju vars siiani vastu pidanud.
Hea labidas jah, lõikab puhmaid nagu võid ja varre otsas võin julgelt rippuda. Aga vist firma viga, no pole need tööriistad naistele mõeldud - kas lähevad katki (oksalõikur) või panevad töö eest punnu (eelmisel suvel kadus paariks kuuks aiahark ära), labidas kadunud, mis kadunud.
Kui murukäärid leidsin kohe peenraääre kivilt vastu lehvitamas (no selle ma bossesid armastangi, et nad väga sõbralikud tööriistad), siis võiks loogika järgi leida labida mõne kaevatud augu servalt, eks ju. Asjata lootus, neil tööriistadel, nagu meestelgi, pole mingit loogikat - kas mõni naine kaevaks tiigi jaoks augu, veaks suure koorma mulda, mille kallutab auku maha ja teeks siis hernepeenra (noh, selle peenra tegin küll mina, aga see oli väike üritus meeste moodi mõelda).
Labidat ei ole, ei augu ääres, ega naabrite aias, vaatasin üle aia. Džiisis, mu naabrid on täitsa auhinda väärt! Kui mina raiskan väärtuslikku maad ja veel väärtuslikumat mulda lillekribalate kasvatamiseks, mida mitte süüa ei sünni ega kõlba patta panna, siis naabrid kogu oma krundi kenasti maitsvat (ma pole küll proovinud, lõhn neil va selline vastik, aga Muhedik ütles) naati täis "istutatud". Igatahes nälg nüüd eestimaad ei kimbuta :)
See siis ühel pool oleva naabri aed


Ja see teisel pool oleva, need kuivanud varred on eelmise aasta malts, mille kõrgus isegi põuaga kasvab üle pooleteise meetri, Malts pidi ju ka söödav olema.

Ja mina muudkui virisen, et maa kehva ja lilled ei kasva, viga ikka selles, et ei ole õiget kultuuri valinud :)

Ahhaa, labidat otsides leidsin kuuri alt oma vanad kalossid, natuke vett ja harja ja mu ammu õlivärviga värvitud võililled lõid särama

Kõrgpeenar pole küll veel valmis, aga muld veetud ja osa maasikaid ka istutatud.
Sinna, kus mul see suur pott, tuleb ka midagi, arvata järgmiseks nädalaks saab valmis.


Kas keegi ei vahetaks suure hunniku kõhnaks jäänud Äripäevi kobedamate ajalehtede vastu (soovitavalt Postimees ja Ekspress) - mul vist vihmaussid majandushuvilised ja viivad peenralt kõik Äripäevad lugemiseks omale :(
Muru võiks ka keegi niitma tulla :)))

neljapäev, 14. mai 2009

Kuidas mõõta?

Kui olin oma tavalised elupuud tuulekoridori kaitseks paika istutanud, tuli naabrinaine oma ideega, et kas ei istutaks ka meie krundipiirdele mõned madalamad elupuud, et saab siis vast nendest puuriitadest lahti, mis mees tal otse meie aiaääres olevale lillepeenrale varakevadel ladus. Tal isegi Aiasõbrast pisikesed Smaragdidki välja valitud, et ega rahakott kallemaid välja ei kannata ja kuna ta ise pole miskit kunagi tellinud, palus siis mind.
Egas midagi, kirjade järgi natu kribalad (25-30 cm), aga firma minu silmis väga hea mainega, äkki annab pikaajalise kliendina mõned sendimeetrit pikemad välja kaubelda, pealegi hakkas sealt ka paar lilletaime silma ning paar Smaragdi võiks ka minu haneaia nurgas ilutseda, ja miks mitte siis naabrile vastu tulla, ega neid puuriitu nüüd kenad vaadata ole jah.
Helistasin ja lahkelt lubati taimed koju toimetada ning ka ikka kindlasti natu pikemd taimekesed saata, klientide heaolu ikka eelkõige.

Täna siis pakk käes. Nabrinnale ma neid misasju ei viinud. Miks misasjad? Aga sellepärast, et neid kribalakesi, mis ma omale tellitud lillejuurikate vahelt leidsin, ei saa ka parema tahtmise juures puukesteks nimetada, mul sammalgi muru sees vist kõrgema kasvuga.

Mõõtsin siis ära, egas naabrile ju alamõõdulisi või viia, mine tea, arvab vahest, et panin osa pihta.Kas ikka tuleb taime pikkust arvestada juurekaelast?

Mõõtsin siis koos potiga, isegi pikim taimeke oli ainult 21 sm.
Mees arvas, et mõõtma peab koos lahtiharutatud juurtega, aga kahtlen kas ka siis 25 sm välja venitab.

Mnjah, ma ei tea, mida nabrinna neist arvab, aga mina leian, et need kribalad pole seda hinda väärt, pealegi kardan, et naabrimees tõmbaks nad kohe umbrohu pähe maast välja ja enne kui neist silmaga nähtavad põõsakesed kasvavad, on meil vist nabrinnaga mõlematel sussid sirged ja mulla all. Arvata, et alles 4-5 aasta pärast võiks neid aia äärde istutada.
Olen täitsa nõus ise kulutusi tegema ja meie aiapiirdele ikka silmaga nähtavaid Smaragde muretsema, aga taeva päralt - ma pean nendega kulutama pool päeva, et sõita linna, et neid tagasi saata ja vot see on praegusel kiirel ajal ikka täitsa kurjast :(((
Mis sest, et astilbed ja pojengid on superilusad taimed, olen ma ikka täitsa vihane!!!

teisipäev, 12. mai 2009

Kõrgpeenar ja muinasbriti sõdalane

Arvasin, et petaks laiskust ja teeks ka ehitusplokkidest. Selleks sai eile isegi linna vuratud.
Hmh, võta üht või viska teist - no mitte miskit ei leidnud laoplatsilt, mis minu aeda sobiks. Jälle põllale kivihunnikuid revideerima ja tänaseks siis niipalju valmis.
Alla hanemajast head-paremat ja peal tühjendatud kompostri sisu. Homme siis mulda ka ja nädal vajumist, enne kui miskit istutada ja külvata.

Kõrgpeenar siis Hilise moodi :)))
Äärekivid lähevad siis paika kui muld ka veetud.


Aga kivid tassis ja pani paika "muinasbriti sõdalane" - ausalt :)))
Vot seda tuunikakupongi (2,3x0,9m) värvides mul käed täitsa sinised. Kui triigitavad värvid ei tule kangalt maha, aga kätelt esimese pesuga, siis auruvärvidega vastupidi - värvitud kangale ei või tilkagi vett näidata, enne kui värv kinni aurutatud, aga sõrmed juba teist päeva sinised.
Põsk ka. Mees juba irvitab, et kas valmistun sõtta, et end siniseks võõpand.
Tegel´t muistsetel brittidel pea "lõikas" - mu nabrinna oleks mind vahtides teise ilma võinud minna ilma lahingutagi kui ma poleks hoiatanud, et ärgu vastu puuriita tormaku :)))
Kupong tahab veel aurutamist, selle värvid veel natu plassid.

Need (suur sall ja rätik) juba valmis aurutatud.

Rätt tahab veel natuke tuunimist, aga selle teen kui aega jääb, siis juba triigitavate värvidega


Haa, aga sel emadepäeval siis "saak" selline: akuga murukäärid - ikka bosse omad, ma selle firma suur fänn, sest nad teevad kõik oma tööriistad täpselt minu jaoks :). Ja ära iial ütle iial - mul nüüd aias uusasukateks 1 õunapuu, 3 maguskirssi, 4 ploomi, 20 elupuud tuulekoridori hekiks, 2 pojengi, 2 siberlast ja 4 astilbet :)

Aga täitsa läks meelest kekutada - aprilli lõpupoole tuli selline suur karbike Itaaliast

Ja paki sisu siis...

Tänu sõbrannadele mul siis selline varu - erinevaid salvrätte juba tublilt üle saja. Talvel tuleb siis usinasti raamatuid ennistada ja uuendada :)))

Suur-suur aitähh, Astra!!!

pühapäev, 10. mai 2009

:)))

Mul veel üks sõnajalgade austaja :D - jooksin terve küla läbi, et kutsakest leida, aga see suli põõnas hoopis magusasti elupuu varjus keset sõnajalgu! Hea vähemalt, et mu tulbid talle ei meeldi