teisipäev, 24. juuli 2012

Mayla

Tiigi kõige pilkupüüdvam, intensiivne roosa. Selle aasta teine õis ja oma suuruselt (13-17 sm) on see peaaegu sinna suurema mõõdu kanti, kuigi ka seda õit ei taha eriti lahti teha, ju siis natuke solvunud, et tugevad tuuled ei lase tal oma raskeid õisi veepinnast 10-12 sm kõrgemal uhkeldades demonstreerida.
Ja muidugi põhjatuulega vist kõik kaseepmed tiiki puhunud, skimmeril praegu tööd ülearugi.

esmaspäev, 23. juuli 2012

Noh jah...

... kui ilm kehva, siis paras kiruda, et ilmataat on kindlasti eestlane.
Ja kirumiseks põhjust - kõige tähtsam - tahe tegutseda on, aga kuidagi ei pääse  tänu igapäevastele padukatele ei mulda ega kive tooma. Maa nii märg, et parem ei tasu üritadagi "neljajalgse sõbraga" teelt kõrvale sõita, vajub kõhuni pinnasesse isegi ilma koormata. Ja nii ongi üks töö jälle ripakile

Vihmaga õues just eriti midagi ei tee ja olin nõus uurima internetis sobivat kaminat kivikuuri soojaandjaks.
No veab mul oma tahtmistega, soovitud teleka soodushind oli hulga suurem kui tavahind ja kaminatel üldse mingi utoopiline summa pandud, ega euroga polegi hind ju tõusnud - väiksemad kui kroonide numbrid, kas pole :D kaminasüdamik  ja veel üks  kaminasüdamik  Huvitav see, et nendel asjadel, mille vastu huvi ei tunne, pole hindadega mingit jama tähele pannud.

Ja mitte ei saa aru, kuhu see vihm peenardelt mulla uhub, alles kuu tagasi sai kiviääred triiki täidetud ja tihendatud, praeguseks on need mullakärutäied nagu haihtunud.  Ja seepärast osa priimulaidki veel istutamata, sest eks nii olegi, et  saad just seda mida maksad, kolmandik taimedest pisikesed beebitaimed ja neid ei saa küll veel püsipaika istutada. Pean nendele kribalakestele kuhugile natuke kõrgema beebipeenra tegema, et ma neid kogemata välja ei rohiks ja nad ka talve üle elaksid.

teisipäev, 17. juuli 2012

Kass ujumistšempioniks?

Ega keegi pole kuulnud - kas kassid ka olümpial osalevad?
Meie Kooretilk igatahes harjutab kohe usinasti ujumist, tänagi jooksis ligi täitsa läbi vettinud (vihmast küll ta karv nii läbi ei märgu), ise rõõmsalt elevil ja noris paisid, ei tea, kas saavutas trennis maailmarekordi või? Peale kuivakshõõrumist,  mitme "rammusa" pai saamist nurruti mulle miskit kõrva, millest ma tuhkagi aru ei saanud, võeti paar krõbinat kehakinnituseks ja putkas jälle saba lehvides tiigi poole, ei tehtud isegi vihmasajust välja.

esmaspäev, 16. juuli 2012

Vihma ei saja...

... sääski ei ole, puuke ei ole, aias tegutsemiseks tahtmist ka ei ole, kuigi päike paistab ja tugev tuul taimed peaaegu kuivaks puhunud. Teod ja lehetäid on puhumatud - nad ei kao vist enne kui viimane roheline lible aiast kaob.
Bernale samuti ei mõju ei tuul, päike ega ka padukas. Tal nimelt viimastel nädalatel tekkinud komme peale sööki kohe minna  maasikatega maiustama, ega inimesed üksi magustoitu taha. Ja kui ei saa maasikaid nihverdada, kõlbavad ka porgandid.

Aga see kasside kisma järgse Marliacea Flammea imeliku "kasvamise" saladus ka lahendatud - mul ujus nimelt tiigipinnal mitmeid päevi vesiroosi "saareke".
Eks juurte pinnale tõusu põhjusi mitu - esiteks vees olev bakter, mis lagundab looduslikust  natuke kiiremini kõik elutu taimematerjali  kõduks ja selles suures korvis oli kindlasti kitsastes oludes surnud juurematerjali hulgim.
Teiseks kalad, kes oma kõhutäite otsingul sebisid ümber vesiroosi  korvi ja ei lasnud sinna kõige sügavamale muda settida ja seda siis tänu minu laiskusele. Autosõidust väsinuna ja vesirooside istutamisga kiirustades, et nad ruttu elustavasse keskkonda panna, eirasin oma põhimõtet - kõik aeda toodu peab läbi käima desovannist! Seda suurt ja rasket, traatkorvi kängitsetut, polnud kusagil  vannitada, oli küll plaanis ta korvist välja võtta, aga ei leidunud sel kiirel ajal kedagi, kes need korvitraadid oleks läbi lõiganud, arvasin küll, et jätaks selle juureharutamise ja vannitamise järgmiseks päevaks aga vaja oli kiiresti vesi tiiki lasta ja mees lasigi korvi põhja, et ei tema hakka enam vett täis tiigis küll solberdama.
Ja kui see ujuv "saar" oli kaldal, oli selge pilt, miks kalad lisatoitu ei taha, igasugu tuntud ja tundmatut faunat oli selles juuremättas vist rohkem kui floorat  ja nende ärasöömiseks peaks kalu tiiki tooma mitmeid kordi rohkem. Pole ime, et eelmise aasta suve teisel poolel tekkis järsku igasugu vesiroosilehti järavaid tegelasi ja sel aastal alustasid nad juba varakult pihta. Egas midagi, tuleb loota, et dieedil olevad kalad lõpuks puhta töö teevad.
Ka korv oli osaliselt meie happelisemas vees (jõgi saab ju oma veed rabaaladelt) olematuks oksüdeerunud ning kasside kaasabil tõusiski kergenenud bakterite töötulemusena hapnikurikas juurepahmakas pinnale, jättes raskuseks pandud kivid koos korvipõhja jäänustega tiigi põhja.
Muhedikule lohutuseks - lootose juur täitsa elus, oli end läbi korvitraatide vesiroosi juurepahmakasse kasvanud, ju tahab rammusamat muda, 2 värsket paari sm pikkust juureharu otsakest ka kasvatatud ja  isegi paar lehtekest küljes. Mida aga ei osanud arvestada, on selle juure erakordne haprus, kuigi püüdsime juurepahmakat korvijäänustest ettevaatlikult välja harutada, lagunes lootose juur nagu habras makaron ja juured tulevad ka väga kergelt küljest, ühe suurema jupi (lehtedega), millel ka paar juurejuuksekest küljes, panin koos vesiroosiga suurde korvi, kui on elama loodud, jääb ta  ellu ka "kaasüürilisena".
3/4 sellest  Flammea juurepahmakast, viis pungadega juuresasu koos lootosejuurte tükkidega, mida ma ei hakanud lahti kakkuma, panen jõkke kasvama.
Tiigipind tundub nüüd üpris lage.
Üks "uputatud" jõudis ikka pinnale kasvatada nii mõned lehed kui ka õie - Yellow Queen, kirjelduse järgi pehme erekollane, minu silma järgi sidrunikollane ja paistab, et esialgu oma uue elukohaga rahul - eelmise aasta õiest tunduvalt suurem ja annab lootust, et kui toitvat muda rohkem koguneb, näeb ka kirjade järgi lubatud kuni 25 sm läbimõõduga õisi, sest kui Marliacea Flammeal kirjas õie suuruseks 12-14 sm, aga tegelikkuses oli mõni õis pea 20 sm läbimõõduga.
 Ja mul juhtus ka nimedega väike segadus - see Clyde Ikins´iks nimetatu on tegelikult Sunny Pink. Jube usin õitseja, kes eelmisel aastal oma õit ei näidanud, see-eest nüüd on paari nädalaga avanud juba 11 ja nagu näha, on avanemisootel veel 4 . Tuleb ikka enne nimede kirjutamist istutusplaani  ja lehtede värvust ka vaadata, mitte ainult õite sarnasust :) Clyde Ikins on kahjuks teine põhja uputatu ja esialgu paistab, et niipea ei kavatse õitsema hakata, kuigi paar lehte on on veepinnale ajanud.

kolmapäev, 11. juuli 2012

Öös on...

... asju kohe kindlasti, näiteks öötaevast peegeldav tiik ja...
Ja öös on sündmusi.Tiigi ümber ja tiigis.

Mulle meeldib öösiti ringi jalutada, Suur Sõber külge toetamas ja kassid paažidena sabas, ka tiigi ääres istuda ja kuulata ööhääli ning vaadata kuidas kalad lupsu lüües taeva peegeldusse tiigipinnale ringe teevad.
Ju see öine elu vees erutab ka kasside erksaid instinkte, Kooretilk on nii mõnigi kord neid veeringe või üle lendavat satikat püüdmas vette plartsatanud.
Üleeile öösel tabasid mu kassid tiigi ääres luuramas naabrikassi, ega muidu polekski enam õue läinud, aga Kass Kurepoja kaeblik appihüüd ajas mu tiigi juurde tagasi - no kuidas sa ei lähe sellele raske lapsepõlve läbielanud ja vist kõigilt küla kõutsidelt tappa saanud argpüksist karvakerale appi! Suur Sõber oli juba end magama sättinud ja kaasa ei tulnud. Jõudsin tiigi äärde just siis kui teine eluheidik, Kooretilk, oma sõbrale appi ruttas ja naabrikõutsi ründas. Vaene naabrite kõuts, polnud tal kusagile mujale taganeda kui tiiki sulpsata. Polnud mõtet appi tõtata, kassid oskavad ise ka välja ujuda, aga mis oli ootamatu, et Kooretilk talle järgi hüppas ja vees olevale kassile kallale sööstis. Madin oli kõva veepladinaga, võtsin juba kahva, et kasse lahutada enne kui Kooretilk naaberkõutsi uputab või madistades vesiroosist rohuhaket teevad, aga kõuts pääses madalamasse ossa, kus oli veel üks väike kisma ja lõpuks putkasid läbimärjad kassid teine teise suunda.
Oma territooriumi kaitsmine? Pole kunagi näinud, et see küllaltki leebe iseloomuga kassike, kes küll kodutuna õppinud nii ettevaatlikuks kui ka oma elu eest vihaselt võitlema, oleks naaberkasside vastu vaenulik olnud, pigem pidas neid oma sõpradeks. Kass Kurepoeg ikka see, kes võõrast kassi aias kohates vihaselt turtsus ja hädakisa tõstis ning esimesel võimalusel punnu pani.

Vot sellised räsitud nägid järgmisel päeval nii Flammea kui ka madalas vees olev taimedepadrik.
Aga üllatuse tegi ka vesiroos, alul arvasin, et need kaugele ulatuvad lehed on kasside võitluse käigus taime küljest lahti tulnud, aga võta näpust - kõik lehed kõvasti kinni ja mis imelik, nad muutkui kasvatavad oma varsi pikemaks ja lehti suuremaks, suurimad lehed juba praevaagnasti latakamad ja ulatuvad juba pea kaldast kaldani. Lehevarte ja ka õievarte pikkust arvestades võiks selle vesiroosi küll poole sügavamale istutada.
Kas kalad kakades väetavad nii võimsalt või pingutasid kasside võitlusele kaasa ja nüüd ei saa kasvamist pidama? Kaladele pole ka lisatoitu eriti andnud, neil esialgu on veest nii vetikaid kui ka vesikatku kõhutäiteks võtta piisavalt.



laupäev, 7. juuli 2012

Ja need teised roosid

Ausalt öeldes, kui neid keegi teine hooldab, siis meeldivad nad mulle isegi väga :)
Noorperenaise rosaarium













reede, 6. juuli 2012

Jalgupidi vees

Mõned aastad tagasi kingiti mulle mõned päevaliiliad, egas midagi, otsisin vähegi suurema vaba platsipinna ja pistsin nad mulda, aga eelmisel kevadel viisin ühes peenraosas päevaliiliad teise kohta, et noorperenaine saaks oma lemmikuid, roose, istutada. Ja oh imet! Ega seal kõik puhmad  ainult päevaliiliad, nende vahel ka ammu taga nutetud, et külm nad vist ära võtnud, 2 ensata juurekest, mitte küll eriti elusad, aga igaks juhuks istutasin veele ligemale - jõhvikapeenrasse.
Üks sai pandud sinna, kus kogu aeg võrdlemisi märg, nimelt tiigivee ülejooksu kohta. Teine natuke kuivemasse. Talveks ma oma lilli ei kata - kes on loodud ellu jääma, see elagu. Aga paistab, et need jaapanlased ikka väga visa hingega ja see turbane märg neile väga meeldib ja mida rohkem vett, seda parem.




Aga kaua need jõhvikad veel õitsevad? Alustasid nad juba mai lõpul ja siiani pole veel lõpetanud


 2 "päikest" tiigis, täna avanenud õis ja 4 päeva vana ka ikka veel ilus.

Ja siia said istutatud kõik need, kes kokkutulekul "üle jäid". Aitäh! Ilus täiendus tiigiäärsetele kividele.



kolmapäev, 4. juuli 2012

***

Ausõna, järgmises elus võtan aedniku!!!
Lõbus ja meeldiv tegemine küll kui peenraid rajad ning taimi istutad, aga taimed tahavad aegajalt ka hooldust ja see kuramuse pojengiõite lõikumine hulga raskem ja ohtlikum töö kui kivide tassimine. Muidu poleks miskit rasket ega ohtlikku, aga kuna mu selg ei kannata kaua seismist ning nooruses viga saanud jalg tuletab üha sagedamini oma läbielatud kannatusi meelde, aga Cora Stubbs´i, kel vist tuhat õit, pügamine  pole just eriti liikuv tegevus ja pead veel siberlaste vahel laveerima, sest ta oma pikad ja rasked õiekobarad nende vahele kallutanud. Ja nii ma ahtrile plartsatasingi. Ja seda siis just mu lemmiksinise siberlase puhmasse!!! Pool suurest puhmast kutu mis kutu, loodan, et ellujäänu osa ei solvu, et talle taguots näkku lajatati.
Aga eks saingi tiigi ääres oma kannatada saanud ahtri toolile toetada ja imetleda  sakslaste selle aasta esimesi  õisi

 Roosa (päikese paistel tehtud pildil tegelikkusest heledam) Perry´s Super Rose ja kõrval Sunny Pink.

Eelmisel aastal näitas ainult üht, väheke kortsus õiekest, siis sel aastal särab nagu päike ja mitu õienuppu ka varsti avanemas.
Aga see "jaitsekamenaja" ei ole tee, teed on ainult paari meetri jagu, see on puhkeplatsike tiigi ääres


Teha veel natuke lillepeenra äärt kui kive veel saan ja ka need kurgitünnid kavas kaunistada, plaanis teha ka väike mosaiiklaud, kuhu siis kohvetassi panna.


teisipäev, 3. juuli 2012

"Desserdi" aeg

Nagu Lillekasvataja oma blogis ütles, et oi pidu ja pillerkaar!
Minul siis pojengide "peolaua" koristus, teine kärutäis majaesistelt pojengidelt

Nüüd siis "desserdi" aeg. Õnneks peale "pidu" koristust vähem ja osa juba oma pillerkaaritamise lõpetanud





Jälle sajab.

esmaspäev, 2. juuli 2012

Kord kärss...

Tegelikult on kärsaga kõik korras, pole kärnas ega midagi, maa pole ka külmunud. Aga kui saan ja tahan tegutseda, siis võta näpust - sajab nagu oavarrest! Kuigi siiani ei saa aru, kes selle väljendi ja mis põhjusel lendu lasnud, pole ma veel kordagi näinud, et oavarrest miskit kallaks, kuigi lapsepõlves uudishimust lõikusin oapeenrast maha kõik taimed, et kui ühest ei kalla, siis vast teisest... :)
Eile oli just minu vanade kontide jaoks paras suveilm ja toodi ka hunnik kive ning loomulikult oli mu tervis paugupealt tipp-topp,
ning sai ka pooleliolev "jaitsekamennaja" tiigiäärne plats lõpuks lõpuni sillutatud.
Aga täna oli plaanis ka need ülemisel pildil olevad ning veel üks hunnikukene laduda noorperenaise kiviktaimlaks, et saaks ka lõpuks see tiigitagune osa valmis, aga kahjuks sajab.

Silmarõõmuks sel sajusel-hämusel-... noh, häda sest vihmasajust, tõin fotoka välja, et teha pilti Gonniere´st, kes tänast ilma naudib vist täiega, kuna teised pole oma õisi tahtnud täielikult avadagi, ja lausa helendab.

Selle aasta esimene õis ja pea 2x suurem kui eelmise aasta õied. Tema kõrval tunduvad teised valged kreemikad ja väikesed. Usin õitseja.
Aga paistab, et tänu bernale, on vist üks "uputatud" vesiroos Muhedikult saadud väga suure korviga Marliacea Flammea otsas?, sest seal kahesugused lehed ja esimene õienupp ka natuke... nagu erinev, kuigi see MF eelmisel aastal näitas nii peaaegu valgeid, valge-punase kirjusid ja täitsa tumepunaseid õisi. 
 Madalamas osas õitsevad praegu liht jõgitakjas,
luigelill ja ka konnakilbukas, aga ei tahtnud hakata suurte ja märgade hostalehtede vahele ronida, et konnakilbuka pisikesi õisi pilti püüda, need pildid ju eile tehtud.
 Taevas hakkab selginema, ehk jääb sadu järgi ja laseb mul edasi tegutseda.