neljapäev, 26. veebruar 2009

Vanad karbid

Nendes vanades juba narmendavates karpides olid mul värvipurgid. Kuna purkide arv pidevalt kasvab, sest tühjadesse ju hea segatud värvide ülejääke panna, pidin suurema karbi otsima.
Ära ka ei raatsinud visata, alles ma neid parandasin kleeppaberi ja -lindiga, täitsa kõbusad veel ja mul ju vaja kusagile salvrätte panna ja siidi hoida kuni poodi saan, et tuua ümrlatti ja panna neile liblikatega poldid, et teha siidihoidmiseks raamipulgad.

Selles on nüüd salvrätid. Toonitatud perlex´iga, mis kangesti tükib pikdistamise ajal fotokaga flirtima ja näitab ainult oma paksemaid kihte säravamalt, tegelikult ilusti hajutatud ja omavahel kokku sulandatud ja karp näeb välja päris rõõmsake ja suvine

Siidihoidmise karbi toonitasin siis liimvärvidega, aga ei summa pildil parem.

teisipäev, 24. veebruar 2009

Türgi helmeuss

Astra, sorry, aga ma mitte ei leia oma "ussitamise" heegelnõela üles :))) See mu suurim tragöödia ongi, et pole oma töötuba ja kui tuleb külalisi, pean oma käepäraselt asetatud (pilla-palla) asjad kõik korralikult kappidesse laduma kust vajalike asjade leidmisega on on mul alati raskusi.
Otsisin oma arvutist Sulle siis superhea jutuubi vidioõpetuse.

See on peenem variant (kolme "kõrvakesega"), aga saab teha ka 4-ga, alustuseks teed siis 4 "kõrvakest" enne kui 2 õhksilmust teed. Edasi läheb kõik nagu videos.
Et töö tuleks korrektne, lüki helmetsükli mõlemad pooled ühepikkused (näiteks kui suur helmes on 6mm, siis väiksemaid peab ka olema 6mm, tibake võib olla pikem, aga väiksemaid helmeid ei või mitte kunagi olla lühemalt)
Panen ka lingi, kuskohast leiad helmeste (keri lehte nats allapoole, seal neid lk. lõpuni hulgim) lükkimise variante koos helmeussi näidistega
Kui jääd hätta, eks siis teen näidisfotoreportaaži kas või villase lõngaga:)))

Mees tänab küllakutse eest ja hädaldas, et usse ei saa praegu juba kaevama minna, maa külmunud ;)

kolmapäev, 18. veebruar 2009

Viimane veevalajate päev

Homme saab siis meie aeg täis.
Olen läbi aegade olnud "ööloom", see aeg on minu tegemiste aeg, ma olen kogu aeg vajanud, ka kõige kallimate inimestega, aega distantseerumiseks. Nii ka täna.
Sai palju nähtud ja kuuldud, paras aeg nüüd tekkinud küsimustele vastused leida, kuigi need vastused ei muuda miskit, aga selline ma juba olen ja seni kuni mingi ajusopp tegeleb oma ülesandega, võin pühendada aega endale.
Igatahes pressisin end väevõimuga suure arvuti taha ja las teised siis vahivad, salvestavad, vaatavad, kuulavad, mis aga endale soovivad. Olen nende käsutusse andnud kõik videod ja pildid, 4 karpi DVD ja CD toorikuid ja tehnika, sellise koosseisuga me enam ju kunagi ei kohtu - veevalajate aeg on siis nüüd läbi, mitmes mõttes.
Hommikul on siis lehvitamise aeg.

Ja minu magamise aeg. Kui lahkuvad mu kokad, koristajad ja nõudepesijad, siis on karta, et tükk aega peame läbi ajama puljongi ja kuivikutega, ega lihtne ole liigseid kaloreid maha võtta ja mu loodrielu võõrutusnähud kestavad ka ikka pikka aega :)

Natuke siis ka meie tegemisi.
Nagu alati, ikka ja jälle pikk loeng kompositsioonist, et võin küll oma stiili hoida, aga jumala päralt ei tohiks ma oma 260 aasta vanuse mantliga ringi lehvida (ausõna, enam ei lehvi :D) ja et ka perspektiiv olevat paigast nihkunud jne, aga halastati ja pandi 5
Selle viie sain mitte lubaduse eest oma karusnahkse äärega mantoo lõpetamise eest, vaid aiapäeviku tagakaane eest:)

Eks siis mina ka panin värvipurgid lauale, siidisallid-rätid pihku ja teemaks "Kevad"
Üks neist on minu tehtud, ja nagu ikka...






... natuke liiga varajane kevad, lund sadas :)

pühapäev, 15. veebruar 2009

Kui pole midagi teha, on alati mida teha

Tartu jäi paigale, isegi Emajõgi ei ujutanud üle vaatamata kahepäevasele invasioonile. Skizzest ei saanud siidi ega Pebeo värve, imelik sealt tühjade kätega lahkuda, rabasin kaasa ühe 22 nr. Raphaili, mees küll pööritas silmi, aga maksis arve.
Kambal on hea nina huvitavat kauplustest välja otsida. Kui üks hiigelsuurt salvrättide arvet maksis, hakkasin taipama miks Skizzes itsitati. Ka teistel on omad hobid.
Peale eilset Võrumaareisi peame täna puhkepausi.
Seekord siis mina õpilase rollis. See käib meil nii, et pistetakse kõik vajaminev sinu ette ja tegutse (oh, ma olen "hea" õpetaja olnud :D)

Esimene - minu kapsaks sirvitud teadmeteos ÕS sai uue "kuue", tahtsin meelega anda vana ja kulunud-määrdunud välimust.
Peaaegu õnnestus, halastati ja hindeks sain 3 sabakesega :)(enamus ju muhinlased)




Seda ei hinnatud, kuigi kiideti edusammude eest, aga käekiri nullis kõik kiidusõnad :)


Haa, trumbid on siiski minu käes - keegi neist ei ole enne siidi värvinud ja just enne nende saabumist jõudis Hobipunktist pakike kohale :)))

neljapäev, 12. veebruar 2009

Vaikus

Kuramuse hea tunne on vaikus...

Kui kokku saavad kuus veevalajat, siis olevat see hullem jui hanekari (neitsi tähtkujus sündinu märkus)
Ja nüüd siis üks "hani" naudib vaikust...

Aeg ei muuda vist midagi, polnud küll tallina poolsuitsuvorsti, kostroma võid ega kalamarja, aga igaühe kotist ilmus välja parimat Krupski tehase šokolaadi, parimat prantsuse konjakit ja ma polegi veel jõudnud uurida kelle tehtud suitsuvorstid, aga tean kindlalt, et parimatest parimad. Toodi kaasa suur kogus Neevalinna hõngu.
Ka Suurima Sõpruse Ajastul kõik Suure Defitsiidi Ajastu harjumused. Viimseni. Skorpionid neitsiga kaovad kaugemale jututama ja veevalajad meenutavad, "luuletavad", lisavad juurde, klatšivad, keedavad - praevad, vaatavad, uurivad, ahhetavad, katavad lauda, pesevad nõusid ja kuulavad-kuulavad-kuulavad kui mina "mullikesi vestan". Kas te nüüd mõistate, miks ei meeldi mulle koristada ja nõusid pesta ega süüa teha - sest ma pole selles seltskonnas kunagi miskit pidanud tegema, mulle lihtsalt ei jätkunud kunagi ruumi ei pliidi ega kraanikausi juures, alati oli üks põrandahari ja seda ei antud mulle, olgu meid ainult kaksi või kambakesi. Alati kas kudusin (värvisin, lõhkusin, parandasin, õmblesin) ja jututasin. Üks hing ja jagatud tööd. Siiani, nagu programmeeritud, esimesest kohtumisest saati.

Kui üks mu külmiku kohta märkuse tegi, et seal võib hiir end näljast üles puua, sättisid nad kaubareisile, jättes mu konjakiaure väljatuulutama ja koguma jõudu nädalaseks "turismireisiks" mööda Eestit.
Nii ma siis naudingi vaikust (neitsi ainult magab end üleliigsest viskist välja) ja revideerin valmistööde kappi. Ma nagu oleksin teadnud - need hetkeajendil tehtud asjad, millesse sai pandud rohkem kui ainult tegemine, on oma uued omanikud jõudnud ära oodata. Nende kinkimise aeg on käes ja ma pakin. Andmised-võtmised on alati tasakaalus neil, kes oskavad anda-võtta. See on sõpruse reegel nr.1, pole tähtis on see materiaalne või hingeline.

Parim, mis elul on pakkuda, on armastada ja olla armastatud, isegi tervisel pole tähtsust ja ka sõnadel mitte.

Nüüd võin minna ka õhtumenüüle mõtlema, ma tean mida tuuakse ja mida tehakse - oleme ju ikkagi üks tervik :)))

esmaspäev, 9. veebruar 2009

Häbinurk

Kuna ma ei koo ega heegelda nii, et võtan mustrilehe ette ja siis loen silmusekaupa mustrisse. Kui mulle miski hakkab meeldima, siis kas talletan mustri mällu või loon ise. Esmatähtis mu tegemistes on mingi rütm, siis saan end lülitada nn autopiloodile ja kui miski mul rütmi häirib, jääbki töö lõpetamata. Mõne üksiku olen ainult suutnud hiljem lõpetada.

Siin siis näide (kahjuks ei leidnud valmis kapuutsiga mantlist pilti üles) 100% autopiloodil tehtud tööst, seekord vedas ta mind alt - mantel sai pikk. Ainus parandus - harutamine, sest kõik on nii öelda kohe külge heegeldatud.

See lõpetamata, sest ei leidnud õiget värvitooni, nüüd küll olemas, aga kogu see asi valmiskujul jälle mällu projekteerida pole olnud enam viitsimist

Voodikate, millel lai äärepits puudu, see sai küll valmis, aga kinkisin ära ja lööge või maha, pole enam tahtmist lõpetada, sest samasugust kui tehtud sai ei ole suuteline enam teist tegema, aga pole suutnud ka uut mustrit, mis täpselt nurkadega klapiks(ma teen enamus asju ühes tükis) leidnud.

See siis taskuteta (taskud peaksid küll peale käima, aga neid ju vaja ka kududa) ja nööpaukudeta minu lemmik hilbuke - kardigan :))))

Alustatud suure voodikatte lapikesed, lõng otsas, sest puudujääv lõng kusagil "taevastes labürintides" (lennujaama apsakas) ja samasugust pole enam õnnestunud leida

See pooleli (arutan aga järjest lõnga freeformiks)puhtast laiskusest, aga ma võin kodus pükstes-jakis ka ringi lehvida, kootud kleit kindlasti ei ole mõnusaim kodune riidehilp, eks ole?!

Ja see siis näide, kus vehkisin ühe ropsuga niipalju valmis ja nädal pausi ning rütm kadunud ja autopiloot rikkis, aga proovi sa seda surramurrat (õe väljendus) edasi kududa. Seda ei haruta, et vast... väga mõnus soe vest ju, nööpaukudega ja puha :)))

Oh, äärepealt oleksin oma suurima "häbipleki" unustanud :) mõõtmed 160x2oo, pool vehkisin valmis (karbitäis lõngu ka juppeks lõigutud), aga vot küsimus - mille kuramuse pärast ma seda tegema hakkasin kui mul pole teda vaja ja ega muuks kõlba kui kappi tagasi toppida!

reede, 6. veebruar 2009

Tiba veel uuemaid ja vanimaid

Mõned piigadele tehtud vestikest



ja kampsik

"Klaasiajastu" tegemistest ainult kodusd joogiklaasid veel näidata


Minu mütsieri :)


Kõige pisem pontshodest ka pilti saanud, sama mustriga tehtud rida suuremad piigadele ja üks kingituseks

Mu viimase hingedeaja "Ilmalindu" te nägite, need eelmisel hingedeajal tehtud


Siin siis ainsad, mis mul "kuldajastust" säilinud - kooliplikana ühel halval päeval (ma kukkusin ratsutades hobuse seljast) tormasin kohviku (seal polnud tol päeval minu lemmiksaiakesi) asemel juveliiripoodi ja kui poes vanahärra küsis, et mida preili soovib, pahvatasin, et juveliiriks saada.
Siiski ei saanud, soov saada tantsijaks oli suurem, aga paar enda tehtud hõbeasjakest (sõrmusel kivi klaasist) siiani väga südamelähedased just seepärast, et saatus mind väga toreda inimesega kokku viis.


Ja see mu kõige esimene iseseisvalt (kõige esimene oli ristpistes padi, aga valmis abijõuga) valmis heegeldatud koolivormi kohustuslik valge krae (no ma pidin teistest erinema ja mingil tingimusel ei tahtnud riidest:D)

neljapäev, 5. veebruar 2009

Ei ole edevusel piire...

Kui juba, siis juba :) Midagi arvutist kokku kraabitud.

Mõned piltijäänud "interjööri detailid" siis mujale ja meile.
Traditsiooniline beebitekike omanikuga ja emmele kingitud keest ka tiba näha

Selline siis kogu tekike

Barbile heegeldatud voodikate...

... ja Barbi omanik ei või ju ka ilma voodikatteta jääda

See sai ka suguvõsa uuele liikmele. Vahepeal oli beebibuum ja vaevalt jõudsin tekke teha, pilti nad ei jõudnudki (isegi arvu ei mäleta, 4 või 5 kahe aasata jooksul nende piltidel olevate tekikestele lisaks).


Nüüd siis ka kodumaist. Uued aknad, vanad öökardinad, tegin rulooks, alumine äär endal linasest heegeldatud

Poja telekavaatamise küljealune

Kassi uus küljealune

Sellist karvast asja näen iga kord kui mees õhtul vannitoast tuleb (paar päeva ei ole näinud, vöö kuhugile kadunud, paistab, et pesumasin ei söö ainult sokke).

Siin siis vaibake ja väike seljapadi, kuhu too karvane end telekat vahtima sätib, soojendusega, nagu näete :)

Ja siin siis minu põrandapadi, mida kasutan kui mööda põrandat rooman eskiise teha ja siidi värvida. Selle all heegeldatud tumba, kuhu mahub 3 komplekti külaliste tekke-patju ja kuhu too karvane armastab oma jalad välja sirutada :)

Jookse jookse hüppa! :)

Nii ongi.

Mees jõudis jälle ette ja minul polnudki vaja joosta, aga hüpata võiks küll ja kindlasti kui sööma hakkan, et rohkem kõhtu mahuks, sest kohe-kohe piiksub ka ahjust välja kartuli-porgandi-jne pirukas, mis on tänane lõunapraad ja süüakse rohke rohelise ja hapukoore-singi kastmega.

Ja hüppama paneb mind see

Imestate vist, et Mirjam peast soojake (teil isegi õigus, ma pole raatsinud nii väga seda palavikuhakatist tappa, las need kaitsekehad teevad ka natuke tööd, appi jõuan alati, egas ma ju kaugel asu), et rõõmustab paari pintslikribala pärast.
Aga vot rõõmustan jah, mitte ainult selle pärast, et nende pintslite eest maksin koos väravasse saabumisega kokku sama palju kui maksab mu väiksem "rändav" pintsel ja kvaliteedilt ei anna nad ka alla, vaid kui olla aus, siis mulle vahel meeldib rõõmus olla, eriti veebruaris :)))

Köögikata, ära põe, et ei jõua nii palju kududa kui meil Muhedikuga kokku kootud. Tead, selles on süüdi televiisor ja mullivannid! Ja jah, sest vaat, enne oli telekas nii viletsad saated, et pani kohe vardad kätte võtma, nüüd nii viletsad, et vardad ei julge kapist väljagi tulla. Pealegi, oled Sa kedagi mullivannis kudumas näinud? Ei ole. Ah, et Sul ei ole mullivanni, mul ka ei ole ja see on ju ka mõjuv põhjus, mul juba aasta ühel kuramuse kampsikul taskud kudumata, tahaks teist ju kangesti ka selga panna, aga mis kampsun see on, millel isegi taskuid ei ole, rääkimata nööpidest, vahi veel telekat ja unusta nööpaugud kudumata. Harutama ei hakka, mul isegi kootud mantel harutada, mille ma küll valmis tegin, aga ei arvestanud (ma endale tehtavaid asju ei passita, olen nii palju teinud, et alateadvus pani täpselt mõõdud paika, üle 40 aasta samades mõõtmetes olnud), et vananedes paksus-pikkus ka muutuda võiks.

A hooldatud-kammitud koer ei haisegi ja mittehaisva koera karv ka ei haise, isegi siis kui pesta koeralõnga šampooniga.

kolmapäev, 4. veebruar 2009

Minu kaltsukoti kampsunieri :)))

Ah, et ei näinud? Pildid pistis vahepeal vist blogger nahka - nagu koi villast, ikka krõmps ja krõmps või viskas Krõll vimka :))) Ta vaatas kogu mu vanakraamihunnikut üpris skeptiliselt pealt.

Kõigepealt meeste omad. Ma poleks ise viitsinud kuurialla joostagi, aga neil metsa minek (küttepuude tegemine)ja selga taheti just seda, mida 20 aastat vist enam ei kantud. Nii et kaks on veel puudu.
Vähese erinevusega sai selliseid kootud 2 (ei teagi kumma kodus see teine on)
Kanda sai mõlemitpidi
Ühelt poolt

ja teiselt poolt. Kkotis sellepärast, et peale vist sajandat pesu tõmbas kokku ja ei mahu kellelegi selga.
Beež kolli vill, valge kitsevill (minu kedratud)


Taimedega (tomat ja puju) värvitud. Ka väikeseks jäänud. Teisest vestist tegin vahepeal diivanipadja, aga see läks juba varem teispoole vikerkaart :)


See mehe Tartu maratoni kampsun, kaelus kulus räbalaks (kitsevillast) ja lambavilla mehe kael ei kannata


Need kolm on mehe praegused, erineva villa lisanditega (mustrer) alpaka




See neist kõige vanem ja kõige kulunum njufavillast (mis peaaegu kõik kulunud) ja hallist lambavillast kokkukedratud telekavahtimise kamps, mida küll enam ei kanta ammu, aga kui pista kaltsukotti, siis kohe tahetakse selga panna :)


See oli kunagi noorema jagu, pestud sai palju ja vildistunud


Nüüd siis mõned minu omad.
Kkotis, sest ei jõudnud kassiga kakelda, alailma kui tahtsin selga panna, oli see kassi külje all. Ei saanud mina, ärgu saagu ka kass :)


Minu suurim lemmik, kodune kleitkampsik. Mugav, suur ja avar, diivanil istudes võis kuni varvasteni sellesse pugeda. Alpaka sünteetika segu, nii kulunud, et vist ainult värvitoon hoiab seda koos. Ainuke asi, mida ei ole raatsinud kaltsuks visata (kardan, et kotti toppides laguneb koost) :)


Siidi-sünteetika segu, moest läinud, ei teagi, miks pole veel minema visatud.

Seda ka ei ole enam tahtmist kanda (kootud saledamale daamele :D)

Mõned suvised särgikud ja topid kusagil kapipõhjas, vast tuleb suvel meelde, kus nimelt.
Mõned uuemad ka laste kodudes. Enda kardigan juba aasta veel ilma taskuteta.

Rohkem pole:) Sest need, mis praegu meestel "selgakleebitud", lähevad veel mitu päeva metsa ja siis jälle kaltsukotti tagasi.

Aga mu täitsa inaraks kulunud lemmikpuuvillase krõmpsutas blogger ikka ära, ei ole pilti ja tühja kohta ei lase ka kustutada :(