esmaspäev, 29. märts 2010

Kevade heitlus talvega

Nagu juba blogipealmikust näha - kevada surub kõigi vahenditega talve tõrjuma, alles eile võisid haned ainult oma nokka porilompi kasta, siis täna said mõnuga üleni "mudavannis" sulistada. Nende supelvann on veel jääd täis ja lumevaiba all.

Natuke pärnalt pudisevaid "liblikaid", tiba tuhka ja labidatööd ja miski juba paistab

Paistab ka vahelesekkumata.
Aknaalune, kus siis märtsikellukesed õitsevad
"Leedi Madonna"
"Kassikoseke" ja nagu näha - mul on olemas ka tikripõõsas :) See on suumitud pilt (ei pääse veel lähedale), aga usute või ei, need astilbeõisikud olid ka üleni lume sees.
Näha juba vesiseid jõepiirjooni (ja mis on jäänud mu hangealusest seiklusest, peale ringimadistamist ja ämbitäit tuhka)
Minu kõrgpeenra otsakivid ka näha ja paistab ka kastmistünn, see jõe ja peenarde "vahejaam", kaugemal paistab tibake juba ka mustika "kõrgpeenart"
Aga siin siis tõestus sellest, et mina olen bernast ikkagi kergem ja jalajäljed ei vaju nii sügavale, ja no mitte ei saa siiani aru, kuidas ma ikka mõni aeg tagasi hange alla vajusin?

Ma käisin ka poeretkel, ühel künkaalusel vesi keldris ja juba paar ööpäeva pump töös, et vesi keldrit ei uputaks.
Eks vaatasin ka oma keldri üle, on meilgi olnud uputusi kui mingil põhjusel äravoolutoru ummistunud. Õnneks kõik korras, aga tahestahtmata läks oma keldrivarusid vaadates mõte...

Eks see nõukaaja defitsiit pani koguma saaki salve ja tegema hulgim igasugu konserve ja hoidiseid. Jätkus endale ja ka teistele, vastu võeti rõõmuga kõik, mis anti ja nii mõnigi oli üliõnnelik, et söögi peale kulub nüüd vähem ja saab raha kokku hoida millegi väga soovitu ostmiseks, eks sel ajal oli ka rahadefitsiit.
Nagu paljudele ka praegu, aga...
Mul on vaesus üle kivimüüri, vastu küll võetakse mida annad, aga enda kasvatatud saak jääb enamuses koristamata. Olgu, vaesus=laiskus ja neid kas aitad või ei aita, elavad nad oma elu ühtmoodi edasi ilma virisemata.
Hiljuti käis üks sugulastest raha laenamas, et ei jätkuvat isegi söögi peale. Linnarahvas, ega lillepotis söögipoolist ei kasvata ja nii pakkusin perele mitme kuu jagu oma varudest, lihaveise külmutatud liha, kala nii soolatud kui marineeritud ja konserveeritud, supimaterjali, lisa ainult vett ja kartulid, prae- ja mulgikapsast, kurgid, tomatid ja segasalatid, supijuurikaid, keedised.
Aga üllatas vastus - me ei söö selliseid asju (huvitav, et "sellised asjad" pisteti just viimse raasuni endale sisse ja lapsed tühjendasid magustoiduks ka õunamoosi purgi)???
Vot siis... Arvata võib, et riigi ja valitsuse siunamisele lisandub nüüd veel üks patuoinas, kes nende hädades süüdi.

pühapäev, 28. märts 2010

Loomekriis

Sedasi et siis ükskord see tõbi ka mind tabanud :)
Ja see süveneb.
Sest kui varem hoidsin oma tekilõngu kõik ühes suures telekakastis kaootilises segaduses, aga sellegipoolest oli soovitut lihtne leida - kast kest tuba uppi ja kohe kõik värvid sillerdasid silme ees, nopi ainult sobilikud vajaminevas koguses välja ja tõsta teised kasti tagasi.
No loomulikult oli see hiigelsuur kast, kuhu oma paarkümmend kg lõnga sisse mahtus, alati jalus ja ei tea, mis kuradike sundis mind, et ma sorteeriks oma varud väiksematesse kastikestesse.

Noh, nüüd siis kõik kastikesed põrandale tühjendatud ja arvate, et ideetuluke süttis? Pime nagu... ja lisaks suur masendus - olen küll lukslõngade tagavara suurendanud, aga teklilõngu ainult katastroofiliselt vähendanud ja siiani ootan lõnganäidiseid (no ei tea, kuhu "suurkoristus" mu lõnganäidiste kogu on pannud), et saaks tellida soovitud värvides uued varud internetist.

Pealegi kui oled oma elu jooksul neid heegeldanud (osa ka kudunud) ikka palju, tekkis soov teha midagi erilist, tulukesed süttivad järjest ja kohe ka kustuvad - kas on lõng liiga luksuslik, liiga karvane, liiga kare, liiga peenike või liiga jäme, liiga valet värvi või liiga vähe! Ja natukegi parema valikuga lõngapood liiga kaugel!!!

Oeh!

Ja tuju ei teinud paremaks ka eilne vihmasadu, tegelikult, mis sadu - mingist taevasest ämbrist visati sauhti, et vaata siis, mis vihm on ja ära esita rumalaid küsimusi, ja tõmmati taevas kõrgemale. Selle sahmaka peale ehmatas lumi endale jääkihi alla (tal ju ikkagi miinuskraadid) ja see pole hea, mitte sugugi kohe ei ole hea, sellest isegi lumi aru saanud ja vingerdab end minu silma alt selle jääkihi pealt kaduma.
Praegu mu töötoa aknaalune:
Ambassador visalt seda meelt, et talle parim koht on just siin, mis sellest, et ma eelmisel kevadel üritasin ta välja tirida, kaevata ei saa, sest, koht nõnna kruusane ja lõhnava kuslapuu juuri täis, et kõik, kes siin kasvavad (igihali. nartsiss ja mingi magunaline), on end igaveseks sisse "kirjutanud"

Sama võib öelda ka pojengi kohta - ajutiselt kompostihunnikusse istutatud ja siis teise kohta ümberistutatu, jättis pinnasesse ühe juuremugulakese ja kasvab paremini kui see ümberkolitud sõsar, no ütle veel, et kaevake sügav auk, pange head paremat... - tegelikult kasvab see jonnakas juurikas paremini seal, kus ta tahab kasvada! Selliseks siis kahe suvega end kasvatanud.

No ja märtsikelluke avas õied

laupäev, 27. märts 2010

Kui müristab ja välku lööb,

siis vanapagan silku sööb :)

Mina sõin ka parasjagu, mitte küll silku (mulle maitsevad silgud küll) vaid jäätist, suurest topsist ja lusikaga kui toa lõi valgust täis.
Ossa, pillasin jäätisekarbigi käest - kas miskit polügonil plahvatas? Seal ikka puhke- ja pühadepäevil kõmmutadakse. Tahtsin just teise tuppa mehele kurtma minna, kui käis kõmin - vau! taevased väed hoopis välgutavad ja kõmistavad!!!

Lippasin ruttu õue, et kus ilmakaarest tuul? Aga võta nüüd kinni - taevas vastu maad vajunud ja ei tuulevinetki. Paar korda lõi veel tinahalli taeva erksamaks, aga juba tasema uratusega.

Ja nüüd tean mina ka, misasi see vihm on :)))
Eks selle ka Kass Kurepoeg päev läbi oma konte küljelt küljele veeretab

neljapäev, 25. märts 2010

Tasa sõuad...

... ja kuhugile ei jõua.

Mirjam kusagil kekkas, et ta kiire kuduja - teate, ta valetas.

Vot neidsamu ligi meetr pikki sääriseid
koob juba jaanuarist alates! Ja millal valmis saavad...???
Mina igatahes jõudsin vahepeal sama ajaga valmis heegeldada 1.10x1.70 pleedi, kududa 1.40x1.95 selle triibulise kassiküljealuse, peaaegu on valmis (nööbid veel teha) pikk triibuline kampsik, tuunida salvrättidega raamatu, samas tehnikas 5 kella ja kududa ühe suvepluusi seljatüki, mis tahab küll harutamist, sest leidsin lõngavarudest ühe kerakese vahvat lõnga, mida võiks sissekududa.
Kuramus küll, miks on leiutatud 5 varrast ja 2 jalga! Kahe vardaga saad kaks varrukat kududa üheaegselt, aga proovi sa 5 vardaga kududa üheaegselt 2 sokki või kinnast ja minu jaoks pole miskit raskemat kui kududa üks asi valmis ja siis teine täpselt samasugune :(

Aga magamistoa akna all tulid tulbid ilma uudistama.

kolmapäev, 24. märts 2010

Näpunäited algajale aednikule. Vol 1.

Ma ükspäev leidsin ühe märkmiku (õigemini pundi paberiprahti), mille esimene sissekanne dateeritud 1959 Tegu siis minu kirjanduslikest katsetest panna kirja Puiestee tn. aiandis läbielatust ja läbi aegade veel üht-teist tähtsat ja vähemtähtsat (seeriast - kogu tõde aiapidamisest) lisatud.Täna KK foorumisse kommentaari kirjutades tekkiski mõte, miks mitte ülestähendusi tiba kaasajastades blogisse kirjutada stoorit - aed läbi minu silmade ja mõtete :)
Nagunii on see blogi minu elu prügikast ja aed on lahutamatu osa elust.

Muld
- san grial või sang rial. ?
See siis väike sõnamäng, millest esimene tähendab püha graali ja teine kuninglikku verd.

Tegelikult kama kaks, kumbapidi, täitsa mõistetav, et tegu võiks olla Püha Graaliga (Kuninglik Veri on ta niigi), mida võiks piltlikult nimetada ka millegi ülla ja raskestisaavutatava eesmärgi sümboliks.

Aga mis võib olla üllam kui meie kõigi aiaelu algus ja lõpp - mullast oles Sa võetud ja mulda Sa ka lõppudelõpuks lähed, aga selle tuleku ja mineku vahepeal on sulle vaja seda mulda ja mitte teab millist, vaid ikka kõige paremat ning mida rohkem, seda uhkem. Ja pole midagi raskemat kui saada seda kõigeparemat, mulda muidugi.

Teada lugu, et kes püüab kõigest väest - võib saada midagi sellist, milles ka midagi kasvab!

Esiteks - tehke kindlaks, kas teie aiamuld on hea muld.
See, et peab ju olema taimedele meelepärane, hea lõhnaga ja vihmaussirikas, teavad vist kõik. Eks siis maitske(ei usu, et taimedele halvamaitseline meeldib), andke koerale nuusutada (tal ju parem haistmine) ja pange väikesele mullahunnikukesele vihmauss, et näha kas hakkab suurest rõõmust vingerdades sellesse kaevuma, et näidata rahulolekut.
Kui teile ei maitse, koer nina kõrvale keerab ja vihmauss päikese käes ära kuivab - on kohe kindel, et teil on tegu väga halva mullaga - asuge seda kohe parandama!

Mida siis parandamiseks vaja?
Kõigepealt omada aeda. Kui see imetilluke, rajage sillutatud teerajad ja vabadele pindadele (kui muidugi mahub) suured potid ostetud mullaga ja istutage neisse mida iganes. Ilusaid aia- ja lillepilte võite vaadata raamatutest (nt. Iirised ja teisi samast sarjast) ja unistada. Unistamine on hea, kerge ka.
Kui aga aiaplats nii suur, et müüja, kellelt te sillutisekive ostate, muutub imelikuks, siis kõigepealt padavai poodi tööriistu ostma. Ärge unustage meest kaasa võtmast.

Mida siis vaja?

Järgneb...

teisipäev, 23. märts 2010

Sa ei pea mitte ...

... nii varakult kevade üle rõõmustama - säh, sulle! - kohe minul ka lumesadu platsis :D

Aga sellegipoolest pole talvel pääsu - lumi kaob nagu võitükk kuumal pannil. Natuke kahju, et kustutasin eile kogemata kaardilt need nädal tagasi toa ja köögiaknast tehtud pildid, et mida ma siis toolil istudes õues näen.
Tänastel piltidel igatahes tunduvalt avaram vaade :)

Kohvetades nädal tagasi ei paistnud lumekuhilate tagant ei puuvirnt ega ka kivikuuri teine uks, isegi uksekaunistuse punased tellised olid hangevarjus

Arvuti taga istudes polnud näha kui keegi väravast sisenes, isegi autot mitte, sestkokkukühveldatud lumevaal oli hekiga ühel tasapinnal. Seal, kuhu me pühapäeval käpa-kummikujälgi tegime, on lumevaip lohku sulanud.
Ja eile pildistatud märtsikellukesed "laiutavad" nüüd suuremal lumevabal pinnal ja ligi 10 sm madalama hange varjus.
Jummel, milline hea tunne isegi kõige vihatumat umbrohtu sulanud lume alt rohelisena näha :)))

Aga lund ikka sajab ja sajab.

Muide, kõige paremaks "lumesulatajaks" on pärnalt pudisenud seemneliblikad

esmaspäev, 22. märts 2010

Kappab, kappab ...

No kes veel mu aias oleva lumevaiba jälgi täis trampinud, ega te ometi arva, et mina?
Isegi kui ma kuu aega oma taguotsaga lund sulataksin, vaevalt suudaksin märtsikellukesed õide ajada.
Kas nüüd Kevade hobu sellel väikesel lumevabal lapikesel tiba kauem seisnud või kass pea (veel) poolemeetrise lumevaiba sulama tallanud (neid käpapitsereid mullale hulgim tipitud), igatahes mõni tulp ka elus ja isegi võilillel õienupp ootevalmis :)
Üleeile oli see koht veel lume all.

Natuke ajalugu:
Kui 2008. a. märtsi lõpupoole pistsin oma nina õue siis 26-nda suure saju hanged veel sulasid.
2009.a. 20-ndal pilti püüdud esimene õieke maja põhjaküljel
22. avastasin juba ilmsete pikemaajalise õitsemise tunnustega märtsikellukesed
ja 29-ndal jälle suur lumesadu . 1. aprillil suur-suur igatsus kevade järele , mis ka üllatavalt ruttu saabus, sest juba 11-ndal aprillil oli maa "bossega" riisumiseks tahenenud

Oh, unustasin lisada, et see hobu on tehtud ka Paverpoliga, puidust ja traadist tehtud karkass, kere tegemiseks kasutatud metallvõrku ja sisse topitud sammal.

Miks minuga?

Köögikata kommentaari peale jäin mõtlema, et mis need minuga juhtunud on - fantaasiavili tavalisusest või ikkagi miskit erinevat?
Küsisin mehelt, ta ikkagi minust pikem, vanem ja targem.
Selle küsimise peale ajas mees silmad imestusest suureks - et milleks hakata pikalt-laialt arutama, mingu ma vaadaku lumme tehtud rada kompostikonteinerini.
Muidugi läksin vaatama, lumme tallatud rada nagu rada ikka, 11 kõvaks tambitud jalajäljeauku ja minu 4 eilset möödaastumise auku, jäin vaatama kuidas haned püüdsid end pesta hanemaja seina ääres sulanud maase tehtud nokaaukudesse kogunenud veega. Hmh, rada nagu lumerada ikka, ei mingit vastust minu küsimusele.
Aga nagu selgus, olevat see kõige ilmekam näide - kui kuu jooksul läbisid kõik, mees, meie vanim, koerad-kassid ja isegi varesed (mees viis neile kõhurõõmuks kalarookimise jääkidest tükeldatud pipstükke kompostrikaanele) selle raja jälg-jäljes, mitte kellegi jälg ei olnud astututud puutumata lumevaipa, peale minu muidugi, sest mina , vastupidi enamusele, kes läbivad selle maa ainult ühel eesmärgil (viia jäätmeid, käia niisama nuuskimas või toidu järel), mina aga astuvat kõrvale, sest tegelevat mitme asjaga korraga.

Sain targemaks? Tuhkagi! Ma ju astusin eile täpselt berna jälgi mööda ja ainsa eesmärgiga, et...
Ikkagi ei tea miks.

pühapäev, 21. märts 2010

Kas ja mida? ...

Ei ja mittemidagi!!!

St, et ära ikka roni sinna, kus sind mitte ei vajata! Las Kevad ise tegutseb aias. Kui midagi muud aeda alles ei jää, siis kivid ikka.

Kuna mitmendat päeva majakatuselt sulava lume vesi soliseb veetorudes nii , et öövaikuses maja kõmiseb, otsustasin uurida, et kuhu võiks minna või pidama jääda lumehangedest sulanud vesi.
Mehe kummikud jalga, berna rajatallajaks kaasa ja raudtoru aukude tegemiseks, et uurida hangedealust veetaset.
Kõik kena, katastroofilisi piirkondi ei leidnud, kuniks jõudsime puuriidatagusele platsile, kuhu sai juba 2 pargiroosi istutatud. Seal ka kõik ok. Aga ju siis on saatus nii seadnud, et minu elu ei või mitte igav olla, miks muidu tekkis tahtmine järgneda bernale kallakust alla.
Berna "hõljus" üle lumevaiba ja mina muidugi uudishimust?! järgi.
No võta nüüd kinni, mis füüsikaseaduse järgi püsis berna lumehange peal ja mina ligi 15 kg kergem, vajusin lumevaibast läbi?
Tegelikult "vajusin lumevaibast läbi" pole eriti täpne - ma libisesin kallakult mitu meetrit allapoole lumehange all. No kindlasti saatuse vingerpuss, et ronida just seal kus voolamas pea 2m paksuse lume all vist Väikese Emajõe mõõtu kogu künkal oleva sulalume vesi.

Välja ronida polnud probleemi, natuke küll andis meil läbi paksu lume tagasi sumada. Katastroofiline muidugi meie majapidamise ainsate kummikute kadumine, mida siis seni, kuni ma märjad riided kuivade vastu vahetasin, asus otsima kahemeheline ekspeditsioon.

Ma nüüd natuke isegi nördinud, no oli neil vaja kogu see plats segi songida, ma nii tahtsin näha, suur see veevool lumehangealuses "jões" siis oli, et jõudis märjaks teha isegi kõige napimad hilbukesed?

Selle torujupi leiukohta on kindlasti tore avastada peale lume täielikku sulamist :)

laupäev, 20. märts 2010

Kas raamatud on ainult lugemiseks, ...

... et loed läbi ja viskad minema, nagu tarbetu toidupakendi?

Raamatute lugemine on üks asi, aga kas me raamatuid ka armastame ja austame? nagu meile kangesti peale surutakse, vaatamata sellele, et tehakse kõik selleks, et me neid lausa vihkama hakkaksime.
Kuidas siis?
Aga väga lihtsalt.

Eelnevalt ma kirjutasin, kuidas ma raamatumaailma sattusin.
Aga nüüd natuke ka sellest, mida raamat tervikuna (st kirjutis ja selle pakend) mulle tähendab.

Kuna iga inimene on indiviid ja otsustab ise, mis talle meeldib või ei, peab ta enda jaoks parima ise välja filtreerima, ilma et juhinduks teiste arvamusest. Lugema (kuulama, vaatama, maitsma, haistma) kõike, head ja halba, kuniks jõuab otsusele, mis on tema jaoks parim ja see parim saab tähenduse.

Hea jutt on nagu hea heliteos, hea raamat nagu tasemel orkestri esitus ja kujundus nagu saal, kus seda helitööd esitadakse, milles tunde loomiseks omab tähtsust nii saali akustika kui ka dekoratsioonid.
Väga häid raamatuid on vähe, aga neid on. Väga häid kirjanikke on rohkem ja nende teoseid muretsed vaatamata raamatuformaadile ja -kujundusele. Neid loed ja naudid nagu plaadilt tulevat lemmikmuusikat, süvenedes ainult tähtsamasse - sisusse.

Aga...
nagu ühtegi plaati ega CD-d ei raatsi ju minema visata, meeldis või mitte, nii ka raamatuid koguneb, meeldivaid ja vähemmeeldivaid, neid mida enam kunagi ei tahaks kätte võtta ja mis võiksid olla kogu aeg kättesaadaval.

Mulle meeldivad sarjad, neid saad laduda riiulitesse kas siis tähestikulises järjekorras või lemmikute järjestuses, sarjaraamatud riiulites loovad ruumidisaini oma võlu, rahulikkust ja meeldivat tunnet, oma kirevuse tõttu kaob küll majesteetlikus nagu on vanade (ühesuguses köites) raamatute kogudes, aga sel kirevusel ka hea omadus - lemmikud kergemini kättesaadavad.
Ma armastan raamatuid ja raamaturiiulites olevaid raamatuid, nad sisendavad tunnet, et raamat on väärtus, suur väärtus inimese vaimsusearengus. Me oleme oma meelte ja tajude orjad ja hea raamat on osa meile vajalikust vaimutoidust. Me ei saa naudingut ainult lugedes, vaid ka raamatut käes hoides ja vaadates.

Aga ega kõik head (vähemhead) raamatud trükita sarjadena ja uskuge mind - vaadates neid korratuid (räsitud välimusega) riiuleid, mida oled sunnitud "korrastama" raamatu formaadi järgi, sureb teis tasapisi raamatulembus.
Pole midagi hirmsamat eluruumis kui korratud raamaturiiulid! Nad ärritavad ja mõjuvad agressiivselt.
Kuidas siis ohjata natukegi riiulites valitsevat segadust - kas laduda formaadi järgi, laiematele teha laiemad riiulid ja kõrgematele kõrgemad? Palju meile neid ühesuguse formaadiga raamatuid koguneb, et teha neile vastavad riiulid? Ja jeerum, mis segapudru - kuidas leida aiaraamat, mis võib sellise "korastamise" käigus olla kas kunstialbumite või lasteraamatute riiulis!?
Ma tahan ikka ju soovitut kohe leida!!!

Paneme raamatud siis temaatika järgi. Riiulid siis kõik 35x35, mis sest, et enamuse formaat jääb 20x25 vahele, peame arvestama vähemusega, mis "standartsete" raamatute jaoks olevatesse ei mahu ja jäävad inetult riiulitest välja turritama. Jube ruumi raiskamine, eriti kui olete suur raamatufänn ja teie kogu ulatub tuhandetesse.
Ma ei ole nii rikas, et saaksin ehitada raamatutele eraldi tuba, sest ausõna, oma eluruumidesse ma neid riiuleid ei soovi. Kuhu nad siis panna - eks need, mida enam ei taha lugeda, kastidesse, kappidesse, ja nad jäävadki puutumatult sinna, sest kui tahategi mõnda vaadata-lugeda, ei leia üles.
Noh, nendele, mida tahame ikka aegajalt kätte võtta - teatmeteosed, aiaraamatud, kokkaraamatud jne, leiate sobiva kohakese, kus nad oma korratusega eriti ei häiri ja rahu majas?
Kui nii oleks. Ma tahan ikka aegajalt võtta kätte lisaks teatmeteostele ka väärtuslikumaid, neid, mis läbi aastakümnete on välja selekteerunud ja taeva päralt - vaadake, milline näeks välja hinnaliste kunstialbumite ja -raamatute ja teiste vajalike käsiraamatute segariiul! Kas tõesti on kirjastustel raske välja anda kasvõi natukegi üheses formaadis temaatilisi trükiseid??? Kui üksikult on raamatul suur väärtus, siis asudes samaväärtusega raamatute, aga eriformaadiliste, riiulis nagu... ma parem ei ütle!

Hea küll, ma jahtun maha, panen kuhu nad panen, nad on olemas ja ükskõik kus ja kuidas, vajalikku otsib varem või hiljem välja. Eriformaat on veel väike viga.

On hullemat raamatu(riiuli)lembuse võõrutamisest - kui tehakse kõik, et kaoks ka lugemisisu.
Seda siis kui kirjastus "tapab" autori.

Uskumatu? Aga mul on olemas kahe lemmiku üllitised, mis on tänu väljaandjatele "surnud tekstiga" Ilusad, aga "tühjad", sest väga hea tekst on olematuks disainitud.

Kas jätkata? Ma ei ole veel kogu auru välja lasknud :)

reede, 19. märts 2010

Millal me loeme

Nagu mu õde on rääkinud, ta ju 8 ja pool aastat minust vanem ja kõik minu patud minu sünnist saati hästi meeles, et minu raamatulembuse stoori sai alguse sellest kui ema sattus peale minu katsetele üht raamatut värvipliiatsitega "disainida". Tüli muidugi suur - õe värvipliiatsid (tol ajal väga defitsiitne kaup) ja raamat osutus meie perekonna üheks väärtuslikumaks, mitusada aastat vanaks anatoomia käsiraamatuks. Ma olevat mingid sooled siniseks värvinud.
Ai, tüdruk, su tagumik nurus kaseplaastrit!
Selle skandaalse loo peale jooksis kokku vist kogu suguvõsa, tädid ja vanatädid ja..., see raamat kuulus tegelikult ühele vanatädile, kes kartis, et mees selle (ja ka teised) harulduse maha joob ja tõi meile hoiule.
Vitsa mulle siiski ei antud, sest kaks head haldjat, vanaema ja tädi Marie, olid suutnud kõiki veenda selles, et see paharet ei suuda elada must-valges maailmas, ta lihtsalt sureks.
Pole ime, et see sündmus mu õel eredalt meeles - oma 10-nda sünnipäeva peol olevat mina saanud rohkem kingitusi kui tema.

Ise arvan, et kuna osa mu sugulastest teenis oma igapäevast Jumalat "ümmardades", arvasid nad kindlasti selle raamatusodimise olevat Kõrgema märk, et kas see on ainus võimalus minu temperamenti ohjata või esimesed märgid tulevasest kuulsusest, sest miks muidu paraja keretäie asemel sain hoopis kingituseks uusi "eneseteostamise" vahendeid.
Ei tea, kas oleks oldud nii üksmeelselt leebed kui tante Liisa rariteedi asemel oleksin mõne piiblis olevale pühakule sinise näo värvinud?

Noh, ei saanud must kuulsat kunstnikku ega kirjanikku, aga see-eest sai raamatutest väga hea vahend mind paikse tegevusega ohjata.

Et siis millal?

Eks siis kui olin teistest tegemistest isoleeritud ja mu emotsioonid keesid, olid raamatud minu iseloomu taltsutajad, rahulikud ja leebed seltsilised, tagades teistele kodukondsetele rahu. Millega muidu seletada neid raamatuhunnikuid, mida mulle pidevalt toodi, nii et sain isegi laduda neist endale pisikese "lugemistoa", kuhu mahtus lahedalt ära ka minu rangepilguline karvase koonuga kaitseingel suuršnautser. Nendest raamatutest said minu lapsehoidjad, minu nähtamatud ja nähtavad sõbrad.
Kes teab, mis suhe oleks mul raamatutega kui "raamatuteraapia" asemel oleks kasutatud kaseplaastrit?

Värvipliiatsid kadusid, asemele ilmusid käärid, niidid ja nõelad, sest tekkis huvi "rõivadisaini" vastu.
Lugema õppisin ise, emal ei olnud aega, vanaema oli pime, õega pidev tüli, sest just tema kleite armastasin ma "ümber teha", lõigates nööpauke sinna kuhu neid polnud vaja ja õmmeldes pitse ja satse kooliriietele, millede ainsaks "kaunistuseks" võis olla ainult punarätt.
Kuna rõivadisainimise kaitsehaldjast ristiema mul polnud, tohterdati see "tõbi" kaseplaastriga välja.
Parim ravim mind põngerjapõlves "tervena" hoida :) Ja arvata võib, et "tervenenuna" oli mul aega ka lugema õppida ja avastada imeline elutu elu paralleelmaailm - ma ei olnud mänguasjadega mängija, elusmaailm huvitas mind rohkem.

Ma ei olnud eriti suur lugemisfänn, mind ei pidanud lugemisest välja kiskuma, aga ka mitte lugema keelitama. Tasakaal rahmeldamiste ja rahuperioodidega, milles raamatutel oli suurem tähendus pigem pereliikmetele kui minule, vaatamata sellele, et juba siis kuulusid raamatud lahutamatuks osaks minu maailmas, said osaks minust endast.

Olukord muutus kui mu "raamatutuba" tulekahju tagajärel olematuks põles. Ma ei mäleta sellest rohkem kui ainult lõhna, sellest ei rääkinud kunagi keegi midagi, ainult oletused, aeg oli selline, mil isegi tühisema asja tõttu võidi... sel ajal oli palju keelatut.
Neljaaastasele sai sellest uue perioodi algus.

Korvates minu hukkunud kaaslasi, nakatusin lugemisviirusesse, rängalt ja ravimatult.

Haiguse ägenedes loed püsti, istudes, lamades. Toas, õues, rannas, rongis, metroos, lennukis, söögilauas, vannis, kempsus. Loed raamatuid, ajakirju, ajalehti, käsikirju, manuaale.
Kõnnid kilomeetreid jalgsi, et mitte kulutada raha, sest tahad osta mingit muuseumi pildialbumit, jätad vahele lõunasöögi, sest said tuttava nõusse müüma soovitud teost. Kirud, võttes appi kõik maa-alused, kui põrutad raamaturiiuleid paigaldades haamriga näpu pihta, käid siniste silmaalustega nädalaid, sest tahtsid lugeda just seda raamatud, mis kõige kõrgemal ja kui kõiki jõupingutusi rakendades näpud raamatu külge ulatuvad, libiseb see kohe kindlasti teie ninajuure pihta. Sinine silmaalune, verine nina ja lõhkine huul olid nii sagedased, et keegi ei vaevunud isegi tähelepanu pöörata.
Ma vihkan raamatuid!

Ma armastan raamatuid!
Seda teadsid paljud ja nii kogunes mulle hulk teatmeteoseid, kunstialbumeid ja väärtkirjandust - enamus vene- ja saksakeelseid nendele lisaks, mida oli võimalik osta poest või välja nuruda trükikojast.
Olin rõõmus neid kingiks saada ja helde neid kinkima, aga alati läksin raevu kui keegi venitas laenatud raamatu tagasitoomisega.

Ma lugesin palju, paljudel põhjustel, igat ja igal ajal kui oli soov lugeda. Raamatud on olnud ja on osa minu elust.

Aga kunagi pole enam olnud tunnet, et raamatud oleksid minu sõbrad, oleksid osa minust.

neljapäev, 18. märts 2010

Vana nali, aga...

MINU ARVUTI
KES SA OLED VÕRGUS,
PÜHITSETUD OLGU SINU KETAS,
SINU OUTPUT TULGU, SINU VIIRUSED MINGU
NAGU DISKETILT NÕNDA KA PRINTERIST.
MEIE IGAPAEVANE LOGIN,
ANNA MEILE ESIMESEL KATSEL.
JA ANNA MEILE ANDEKS MEIE CTRL-ALT-DEL,
NAGU MEIEGI ANNAME ANDEKS SINU OUT OF MEMORYD.
JA ÄRA LASE MEIL OODATA,
VAID PÄÄSTA MEID RESTARTIST,
SEST SINU PÄRALT ON AUTOSAVE JA BACKUP
JA IGNORE ERROR IGAVESTI !
ENTER

Miks me loeme?

Ma ei tea.
Arvan, et loetakse huvist, igavusest, enesetäienduseks, sisemise tasakaalu saamiseks või ka liigse tasakaalu segipaiskamiseks.

Miks mina?
Aga kuhu mul pääsu - kui sünnid mitte ainult hõbedast heegelnõelaga pihus helesinises kannikestega särgis kõrvaklapid peas ja cd varvaste vahel ning kohviuba põses, vaid ka raamatuga põlvedel. Mu haldjatest ristiemad on olnud helded ja mis kord antud, ei sellest ole pääsu.

Ma ei tea, kui vanalt ma lugema hakkasin, mäletan, et kui oli halb ilm või mingi tembu pärast koduarestis, istusin ikka laial aknalaual raamat süles. Suured, paksud ja lõhnavad, ilusate piltide ja filigraansete gootikirjas algustähtedega. Ma värvisin pilte ja algustähti. Kui pliiatsil kulus südamik, närisin südamiku ümber puitu, kuni sain jälle värvida. Arvata, et õde oli see, kes ütles, et ma närin lugeda. Ju vist ikka lugesin ka, sest vaevalt sosistasid koerad unejutuks muinasjutte ja alati õnneliku lõpuga vaestest ja õnnetutest tütarlastest, tädi Mariel oli ammendamatul hulgal köidetud vanu raamatuid ja kalendrisabadest kogutud järjejutte, millede kohta oli käibel ütlus - eelmisest elust.
"Selle elu" esimene raamat, mille sain kingiks, oli sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt" ja ausalt öeldes oli mul raskusi lugemisega, see oli mulle tundmatus kirjas, mulle kingiti isegi aabits, et ma õpiksin lugema! :)
Ma loen praegugi gooti kirja kiiremini kui ladina tähtedega trükkist.

Aga võibolla polnudki mul haldjast ristiema oma anniga, vaid lihtsalt suurest uudishimust, et saada teada, mis põhjus on pannud kedagi kirjutama, või...

Igatahes loen ja lugenud palju

kolmapäev, 10. märts 2010

esmaspäev, 8. märts 2010

Kadunud aeg

Õppides üht-teist sõbrannade juhendusel, olen ka hakanud (tegelikult nad nõuavad) oma töödele panema nimesid, nimi annab tööle tähenduse. Ja kuna kuidas, vahel meisterdad midagi kummitama hakanud nimele vastavat, vahel jääbki nimi panemata, sest ei leia tabavat sõna või sõnapaari.

Mõnikord saab töö oma nime läbi mingite juhuste või apsakate tagajärjel iseenesest.
Nagu see kellgi.
Idee, teha muusikariistadega pildiga oli juba ammu, kuigi kellaga kokku ühitada tundus natuke sobimatuna, aga järgi proovimata veel hulk erinevaid võimalusi, siis käib selline kombinatsioon kah.

Põhiliselt olen kasutanud salvrätitehnikat tehes kas Hobby Line või efko firma tooteid, tahtsin proovida siis ka Maimeri Iidea sarja, see võimalusterohkem.
Läbipaistev kraklee tuli välja võrratu, bituumeniga praod nähtavaks ja kohati natuke vanandamist - nurrusin rahulolust nagu kass - super!

Aga siis hakkasid juhtuma imelikud asjad.
Kõigepealt kadus üks tund.
12 numbrit välja lõigatud, hakkasin kellaosuteid keerates neid paika panema, üks numbritest jäi üle!. Tee, mis tahad - tunniseier tegi ringi 11 tunniga!?

Mehed ongi selleks loodud, et naistel oleks kellele oma nutulaule laulda ha hädasid kurta. Minu mees kohe kindlasti, nii läksingi seda imet, et kvaliteetkella mehhanism kaotab mul aega, ja mis te arvate - kõik korras, 12 ringi nagu niuhti! ja muidugi mul juba kleebitud numbritel liim kuivanud!

Kadunud aeg, siis kadunud aeg, tegin siis osa numbreid veel hajusemaks ja katkiseks ja panin need õiged siis paika. Värvisin üle, parketilakk peale, no ei viitsinud hilja õhtul õue autolakki peale vussutama minna, kogu aeg seda veepõhist polüretaani peale pintseldatud, mis sest, et suurt pinda natuke kehva ühtlaselt katta, aga selleks need lihvpaberid loodud ongi.

Kui olin ilusate unenägude maalt tagasi reaalsuses, sain šoki - kogu kraklee aluspind koos bituumeniga oli hommikuks üles koprunud, vastikult kleepuv ja porikarva! Kas tõesti polüretaan reageeris mingi ainega??? uskumatu!
Piiritusega pesu küll natuke aitas, aga mis untsus see untsus, üllatus, et nr. 5 ka valesse kohta "ujunud".

Enda kogemustest tean, et untsuläinud töid on lihtsam veel rohkem untsu ajada kui parandada.
Kui ta tahtis ikka selline välja näha siis nähku - kadunud aeg + kaotatud aeg!

Aga ka sellisena tuli vahva ja omapärane :)))
Pildil küll kullapigmenti näha ei ole, numbrid osutitega pea ühte karva sama värviga, numbrid (ainult kord värvikihti vähem) ja kuidagi seda läbipaistvat kuldset tolmu, millega kella sihverplaadi valgumist allakukkuvatele numbritele järele puuderdasin, ka pildile ei saanud, aga ega see ka tegelikult ainult paari nurga alt vaadates nähtav.

Ka taaskasutatud materjalist - väga vana pildiraam, millele peale kritseldatud keemilise pliiatsiga, mida ainult numbrite pealekleepimisega sai varjata, ja tükike kuurinurgast leitud põrandapappi.

Aiad kaunimaks ja saiad maitsvamaks!







У меня сегодня праздник,
Круче он, чем Новый Год.
Ты с утра в постель мне подал
Замечательный компот.

Не нашел на кухне кофе.
Он - на полке, где всегда.
Ты про это знать не можешь.
Впрочем, это ерунда.

Ты компот налил в бокальчик
Со щербинкой на боку.
Не нашел, сказал ты, чашки.
Это я понять могу.

Я ж не зря вчера старалась
Спрятать всё, что жалко бить.
Чтоб сегодня самой доброй
И терпимой самой быть.

Пол бокальчика компота
На постель ты расплескал.
Не волнуйся, милый, что ты,
Дай-ка мне скорей бокал.

Я допью его с улыбкой,
С благодарностью допью.
А за новую простынку
Как-нибудь потом убью.

Ты яичницу пожарил?!?!!!
Прямо будто я в раю?
Пусть она со скорлупою,
Я её пережую.

Ой, а это что? Мимоза?
Да когда же ты успел?
Ах, вчера? И ловко спрятал?
Удивить меня хотел?

Где же ты её припрятал?
Да-а? В костюм свой выходной?
Ни за чтоб не догадалась!
(Чистить буду в выходной.)

Сам помоешь ВСЮ посуду?
Две тарелки? БАЦ! Одну.
Не волнуйся, всё в порядке.
Веник вон стоит, в углу

До чего ж ты мил сегодня,
Просто хочется рыдать.
Собираться? К маме в гости?
Не могу тебя узнать!

Тёщу - мамой? Это круто!
Я не смела и мечтать.
На руках нести не надо,
Лучше за руку держать.

Я не вздрогнула ни разу,
Улыбалась во весь рот.
Не сказала ни "зараза",
Ни "безрукий", ни "урод".

Хорошо, что праздник женский
Не решили удлинить.
Ведь РЕАЛЬНО невозможно
Долго это выносить.

Хорошо, что скоро вечер.
Канет день в теченье лет.
И останется на кухне
Лишь засушенный букет.

Простыню я отстираю,
Ловко вычищу пиджак,
И закончится на кухне
Этот жуткий кавардак.

Приведу себя я в норму,
И квартиру приведу.
И с счастливой самой мордой
На кровать я упаду.

Спишь уже? Ну, баю-баю.
Завтра снова "вечый бой"?
С мыслью старой засыпаю:
"Хорошо, что ты - со мной!"

"Pärl" on püütud Hobbyportal.ru´st

neljapäev, 4. märts 2010

"Mersu ratastega sapikas" :)

Pole ammu midagi oma pusserdamistest näidanud, siin siis üks "säästukas"
Endale.
Kappide-riiulite sisu ümberkolimisel leitud plekist suveniirkandikut millegipärast ei raatsinud ära visata, kuigi need "konservikarbisuveniirid" on ikka hirmsad asjandused.
Papirõngas hermeetikuga alla, et see plekitükk end propelleriks ei keeraks, natuke pahtlit, värvi, salvrätikupilte, liimi, lakki, 12 klaashelmest ja suvi ongi toas.
Kellamehhanism küll nagu vanale sapikale mersu rattad, aga vaesus ei anna häbeneda - peaasi, et liigub. Boonuseks muidugi väga täpne ajanäit, kuigi ei saa aru, milleks mulle täpset aega vaja on? :)))

Neljas kell siis, teised tegin kellamehhanismile mittehäbitegevatest materjalidest.
Tellitud asju ma üldjuhul üles ei pane - selline siis minu põhimõte, et jäägu omaniku otsustada, kas soovib riskida, et mõni võib teha samasuguse.
Aga eks ka minul seintel veel ruumi ja kellamehhanisme ka varutud, materjali ka küllaga ja vineersae sain sünnipäevakingiks, arvan, et see kell ei saa olema siin blogis ainuke :)))

Sorry, pilt sai natu äpune - natuke halb valgus ja nurgaalt võetuna, aga patareid said tühjaks :(

kolmapäev, 3. märts 2010





Taustamuusika iiristele :)))

Uudishimu ... kassi :)

Kui te arvate, et uudishimu kassi tappis, siis eksite. Uudishimu tegi kassi veel uudishimulikumaks.
Mind ka. Uudishimulikuks. Siiani elus ja terve nagu kasski.

Mis veel võib olla parim ettekääne niigi otsast otsani täidetud päevategemistesse vahele pressida ka üks raamatulugemine kui takkapihta veel öeldakse, et miski on vussi aetud.
Ma ikka natu kassi moodi jah :)

Olgu tänatud alumiiniumi avastajad ja sellest kerge redeli tegijad! treppredel püsti ja kapi otsa raamatukasti revideerima.
Natuke avamata kasti noaga nüsimist ja papikäristamist, sattus näppu A. Kähri hostaraamat, väärt värk, tagasi ei toppinud. Teisena sattus...
Just õige! Andku saatus sellele õnnelikku elu, kes 26 raamatut sellesse kasti pakkis!

Jessss!!!

Kui nüüd mind siin paar nädalat kuulda-näha pole, siis mitte sellepärast, et hakkan alles õppima tähti ja sõnu kokkuveerima, vaid sellepärast, et kohvipause ei veeda enam ninapidi arvutis vaid ninapidi raamatutes ;o)