teisipäev, 26. veebruar 2008

Tegemine tegemise pärast

Noh, olen vist natuke rahvast petnud - sest sellest ei saa ei aiablogi ega ka käsitööblogi - rohkem nagu tehtud asjade ja kirjapandud mõtete panipaik (loe: prügikast).
Ei meeldi mulle eriti (vahel ikka tükin kekutama ka) oma tegemistega teistelt kiidusõnu norida - ma tahan kriitikat, selles tunneb kergemini ära kas tehtud asi on ka miskit väärt. See arendab ja tõstab enesetunnet rohkem kui kiidulaul. Hästi tehtu puhul võtab inimene aega analüüsimaks kõik tema arust hea ja halva ka välja ütlema. Noh, natuke paks nahk peab sul ju olema - eks parimad kriitikud on ka teravama ütlemisega.

Juba lapsena sain aru, et enamus kiidusõnu on lihtsalt paljas farss - välja öeldud kas lihtsalt viisakusest, või rumalusest, sest ei osata või ei viitsita muud öelda.
Eestlane ei oska kritiseerida - ainus, mida võid oodata on halvustamine õela alatooniga ja see on enamusi teinud kriitika suhtes hellaks. Ning ei osata ka kriitikat vastu võtta - igas sõnas nähakse ainult kõige halvemat, ei viitsita isegi mõelda, mida lõppudelõpuks välja öeldi, ei nähta tervikut. Aga enamus inimesi ongi mõttelaisad, elatakse rohkem emotsioonidel ja needki tihtipeale negatiivsusesse kalduvad.

Oma tegemisi teen rohkem tegemise pärast - tõestus endale, et pole asju, mida ma pole suuteline tegema, enne kui ise selles ei veendu.

pühapäev, 17. veebruar 2008


Noh, täna sai siis mu võrukaelast kutsa võrratu teoga hakkama!
Naabritel miski praasnik ja üks jogane kõõlus meie värava taga - ajas koeraga juttu, ta olevat suur koerte sõber ja tahtis kangesti teada saada kas kuts emane või isane (?).
Ma küll hoiatasin, et ärgu ärritagu koera, aga egas siis igaühele pole mõistust antud - niipea kui ma silmapiirilt kadusin, tuli mees väravast sisse. Oh, issand, ma pole vist sellist hädakisa ammu kuulnud - koer oligi hammastega mehe munade kallal (üks koera veidrusi, miks eelmine pererahvas sellest koerast lahti tahtis saada) ja alles käskluse peale lasi lahti (ega ma vist eriti ruttu ei taibanud ka koerale käsku anda).
Ai, see võis valus olla, aga kannatanu kamraade, kes vaesekest minema talutasid, ajas see asi ikka kangesti irvitama, mind ka. Vaevalt nüüd ´koerasõber´ mõistust juurde sai, aga kaineks tegi kindlasti.

Siin siis tänase päeva kangelane õhtuuinakut tehes - hea ja leebe ´kaisukaru´ ja suur sõber, aga karm nende suhtes, kes teda vihale ajavad

teisipäev, 12. veebruar 2008

Eile hommikul tuli naabrinaisega jutuks, et juba paar päeva mu berna kooserdab külavahel, mina muidugi vaidlesin vastu, et võimatu - näen koera pea kogu aeg oma hoovis ja raadiopiire on ka töökorras (ma igal hommikul kontrollin). 15 min hiljem helistas naaber ja ütles, et just ronib üle aia. Jooksin õue vaatama ja ennäe - ronib jah üle aia! Kutsusin koju ja rihma kontrollima - ei tee piuksugi! Vahetasin patareid, kuigi eelmine ka alles uus, ja koer uuesti õue, ise jäin hanemaja taha koera jälgima.
See bernavolask on nimelt kuidagi aru saanud, et kui see raadiopiirde jublakas täitsa märg, siis ei võtagi signaali vastu. Kohe kui ta mind enam ei näinud, marssis sinna aiaossa kus (jõevesi praegu kõrge ja mu aia jõepoolne osa kõik vee all) umbes poole meetrt sügavust, lasi end esikäppadest põlvili nii, et kael vette ulatuks ja marssis siis otsejoones aia äärde! Ja mina juba mitu päeva mõistatan, kuidas on see võimalik, et vihm teeb koera rinnaesise hulga märjemaks kui selja.

Täna siis otsisin lahendust, kuidas koera takistada vette minemast, ei saa ju jõge tühjaks lasta. Ei jäänudki muud varianti kui vedada lisajuhe veepiirile. Eks näe, mis nipi ta nüüd leiutab.
Pole midagi öelda - võrratu krutskitega kutsa! Mitte ei saa aru, miks eelmised omanikud teda magama tahtsid panna, aga tänu sellele olen ma selle sõbraliku kuid isepäise lontruse omanik!
Eks sellepärst ma neid nii väga ei treenigi - kui tahad et koer oleks väga sõnakuulelik ja ei tekitaks mingeid probleemi, siis muretsege mingi karvane mängukoer diivaninurka lösutama.

Remont ei edene kuskilt otsast - mees tõi järjekordselt sellist värvi, mille haisu ei kannata ja kardina jaoks uued suurema auguga helmed jõuavad ka alles paari päeva pärast kohale. Eks siis lõingi aega surnuks ja lõpetasin oma pontšo. Aitäh, Susa, vahva lõng see Feza Dali.


laupäev, 9. veebruar 2008

Mida tehakse kui aias ei saa tegutseda - eks ikka midagi, mis aitab aega kiiremini edasi lükata.
Otsisin oma pojalastele uut tegevust, olime teinud nii klaasimaali, natuke heegeldanud, vanem piiga sai valmis isegi gobeläänpildi tulpidega. Arvasin, et miks siis mitte proovida ka midagi helmestest teha ja lõpptulemusena oleme mõlemad vanema piigaga nakatunud ehete tegemisse.
Mind ei rahuldanud juba valmis helmestega mässata - hakkasin ise Fimost helmeid tegema.
Väga köitev tegevus ja siin ainult väike ülevaade minu uuest hobist


kolmapäev, 6. veebruar 2008


Eile siis sain lõpuks teada, miks helmed ei mahu enam lõngale. Tuleb välja, et esimene Kristal Feza, mida ma prooviks kasutasin on peenem kui hiljem tellitud. Mingi mikroni jagu, aga piisav selleks, et enamus hõbetatud sisuga 6/o seemnehelmed nüüd kõik kasutud. Tuleb uued tellida.
Praegu olen siis niikaugele jõudnud, et esimene rida lõngu üleval.


Ka paar teise rea proovilõnga jooksvale sõlmele sõlmitud, Mitte just kõige õnnestunum võte - helmed tunduvad liigtumedad ja sobimatud.
Ja et kätele ja seljale natuke puhkust anda, olen jõudnud ka oma pontšo pea valmis kududa.
Homme tuleb siis hakata põrandale parketti panema. Jõuaks vähemalt põrandagi valmis enne kui diivanid kohale tuuakse.

reede, 1. veebruar 2008

Elutoa remont


Olen oma blogipidamisega natuke laiselnud ja juba hulk aega pole midagi kirja pannud. Ega remonditegemine pole ka selline asi, mille üle hõisata. Nüüd siis olen jõudnud niikaugele, et homme saan alustada juba mitu kuud tagasi tulnud mõtet, et peaks tegema uue kardina elutuppa. Seekord ei heegelda, vaid teen helmestega narmaskardina.
Selline näeb see aken siis praegu välja - suur ja troostitult lage, ainult mustrivisandiga kile jõudsin täna akna ette panna.