neljapäev, 31. mai 2012

Harjutasin hiireklikke

Muhediku blogis :) Ja juba mitmeid päevi.
Krrrr..... auh! Ma pole mitte ainult poolpime vanamuti vaid vist ka robot. See kopitu oli neis üks selgema kirjaga, aga ikka ei saanud õigesti pihta ja tagatippu kustutati ka mu kommentaar(id)

reCAPTCHA challenge image
Vaatasin siis enda blogisse. Sama lugu. Kui paar esimest olid üpris selgelt loetavad, siis mida edasi, seda segasem. See blogindus hakkab juba tasapisi isegi minule närvidele käima, hulga lihtsam on lihtsalt lugeda kes mida teeb ja mängida siis üks ajusid ergutav arvutimäng kommentaarideks :S
Südamest loodan. et see suvi väga vihmane ei ole, et poleks aega arvuti taga istuda.

Tibusid loetakse sügisel...

... aga vesiroose...

Kui see karvane tegelane võis talvel aias käia igalt poolt üle ja otse, siis enne kui jõudsime arusaamisele, et meie väike kutsikas on juba väga suur kutsikas, ja teha kutsule selgeks, et tiigijääle ei tohi minna, sai ta ise oma kogemuste varal aru, et ega pole vaja tõesti sinna tiigijääle enam minna. Ega nüüdki vette tükita.
Aga kui tiigivesi selgemaks sai, nii et ka teise astme taimed näha olid, selgus, et veest välja ronimisega oli väike pahandus juhtunud - teiselt astmelt oli 2 vesiroosi kadunud. Natuke pani pabistama, et kui nad nüüd tagurpidi vajunud kolmandal astmel olevate peale või veel hullem - täitsa põhja kukutatud, siis olen osadest ilma.
siiani on lehed pinnale ajanud 17-st 16 ja kui vesi soojemaks läheb, tuleb vaadata, et mis olukorras need alumise astme taimed on.
Aga end pole veel ilmutanud ei täitsa põhjas olev lootos ega vesikupp, aga nad võisid olla ka liigtiheda vesikuuse pahmaka all - see jupike Trummilt saadu hakkas eelmisel aastal hullusti vohama, pidin teist mitmeid kordi vähendama. Sell aastal tegid selle töö ära tiiki pandud mikroorganismid, minul oli see pinnale tulnud suur pahmakas ainult veepinnalt välja tõsta.

Püsikuks muutunud petersell. Kasvab sellel kohal hostapeenras juba mitmeid aastaid.

Kuna ma pidin seda tiigipeenra serva päris tublisti tõstma, sai eelmisel kevadel täiteks põhja pandud ka küttepuude tegemisest tekkinud saepuru. Noh, nüüd seened kasvamas, aga kes ütleb, mis seen?

Harilik kuusk "Maxwell" ei paista eriti pahandavat, et sügisel enne lumavaiba alla mattumist korra koerapoisi kaasabil maja ees "jalutamas" käis :)

esmaspäev, 28. mai 2012

Natuke pilte ja mõned...

Mõned hästi hilised tulbid veel nuppus, aga enamus õitsemise lõpetanud.

Harilik merikann

Pojengid alustavad õitsemist

Siberlased ka :)

Kus kalad sees, siis on ju uhhaa, mis sest, et lahja :)

No ei ütleks, et üks leheke, nii et võib rõõmustada küll

Tasapisi saavad ka kiviääred õitsema

Mõned venemaalt saadud rahvatarkuse nipid, mida olen kasutanud oma aias aastakümneid ja ausõna, toimivad!

Väga hea on "väetada" taimi pärmi lahusega, mis minu kogemuste järgi on asendanud täielikult mineraalväetist.
100g pärmipulk hõõruda 2-3 spl suhkruga, lisada 1,5 - 2 l vett ja lasta 3 liitrises purgis (sulgeda plastkaanega) käärida umbes nädal. Sellest saab u 60-70 l lahu, mida 1 l jagu taime kohta juure kaudu või u 100 l veega lahustades lehtede kaudu väetamiseks.
Ka kiirkomposti hunnikusse sai alati pärmilahu lisatud, 3-4 kastekannu veega lahjendatuna.
Kuna see lahu meelitab ligi tigusid, siis pea kümmekond aastat taimi selleka kastnud pole, aga alati lisasin kompostihunnikusse (oleneb komposteeritava kogusest kas 100 või 200 g pärmi)
Praegu, mil pole paaril aastal komposti teinud (ega kilemajas mulda pärmilahu pannud), on vahe ikka märgatav - uutes peenardes pole lillede kasv sugugi nii lopsakas ja teist aastat tomatitaimed ka kehvemad, kuigi on pandud natuke kõdusõnnikut.

Teine nipp, mis parandab tomati maitset, eriti kui öö ja päeva temperatuuride vahe on suur, olen tomatite kastmisvette lisanud 2-3 tilka joodi kastekannu vee kohta (ühele-kahele taimele) .
Kastsin siis kui esimesed tomatid hakkasid natuke värvi muutma.
Väga hea vahend ära hoidmaks igasugu seenhaigusi, oli juba suve algusest (eriti kui olid jahedad ilmad) nädalas kord pritsida tomatitaimi vadakuga, mida kahjuks enam saada ei ole, ja millesse võis siis need jooditilgad ka panna.

Ja väga hea vahend kapsausside vastu - hambapasta :) Eriti hea oli see piparmündiga "Мятная", pool tuubikest 3-4 l veega segatuna ja pritsida sellega kapsapäid - parim igasugu muudest vahenditest.
Kuna ise enam kapsaid ei kasvata, ei oska öelda, milline praegu müügilolevatest hambapastadest võiks kapsa(liblikaid)usse peletada.

pühapäev, 27. mai 2012

Hingamise päev

Sumbe-lämbe-sääsene. Ega tahagi aias miskit teha peale ringi jalutamise ja õietolmu sissehingamise, kuigi tegemist oleks enam kui küll.
Suuremad kivitööd on nüüdseks pea tehtud - koormake või kaks veel siin-seal viimistlemiseks ning võin unustada, kus kivivared asuvad. Ükspäev arutasime mehega, et kui palju neid kaaluliselt siis kokkuveetud võiks olla? Vist mitusada tonni küll.

Peenrad tahavad natuke, tegelikult rohkem kui natuke, harvendamist, eriti see majaesine, sest mitu aastat majatagust kivistades- mullastades, polnud eriti muuks aega kui natuke rohimiseks. Praegu valitseb seal paras padrik, omavoliliselt on territooriumi hõivanud lilletaimed ja vesihein ja hulk puhmaid tillipojenge. Vot sedasi siis, et kui ei ole ja küsid, siis ka saad! ja ei raatsi minema ka visata :DDD

Ma ei ole hingega aiandaja, teen ainult tegemise pärast, et end liigutada ja et oleks koht kus lihtsalt hea olla, mõtlemata, kas see, mis on, on ka õige. Minu jaoks on ja minu lemmikute jaoks ka. Järelikult nii ongi õige - kõik segamini ja värvide virrvarr ja roheliste puhkeperioodidega mil ei õitse pea ükski taim ja sügisese minnalaskmisega. Aed on minu hingepeegel, mitte aiandusõpiku musternäidis - ma ei taha enda ees teeselda ja siin kehtivad ainult minu ja minu lemmikute, olgu nad kahe- või neljajalgsed, reeglid.
Puhma alt vilksatamas kellegi nägu või karvane saba, siin-seal miskit kaabitud või enda jahutamiseks suur auk süvendatud ja puhmaste vahelt vilksatamas miskit suurt valge-oranži uinakut tegemas, murdunud oksake või kolletav lilleleht - see kõik kuulub aiaelusse, igalühel peavad olema oma lemmikud, mida imetleda, mille all hunnikuid kaapida või luurata, mille peale jalga tõsta või mille otsast endale midagi suhu pista.
Aed hakkab juba jälle tasapisi kujunema mängimise ja lõõgastumise kohaks, elamise kohaks - untsuläinud lehega "ufotaldrik", mis näib tiigis tõesti nagu tulnukas teiselt planeedilt, on lindude lobistamise kohaks saanud, kalad löövad vahel lupsu ja kellegi koon luurab neid, käpad üle kivide rippu ja saba volksamas hostalehtede vahel, õunapuu puistab oma õielehti vette minipaatideks vesiroosi lehtede vahele. Mulle meeldivad need valged tiigireostajad, mis säravad pimedal ajal mustavas vees nagu tuhanded taevatähed. Tahan tiigikaldale veel toompihlakat "Robin Hill", aga ma ei taha Tartusse sõita. Aga unistada võib ju ikka. Ja kui isu sest "tähtede" imetlemisest küllastunud, saab ju alati tiigipinna puhtaks teha. Alati on nii, et kui midagi tahad, pead ka midagi vastu andma. Mina annan oma talvega kogutud liigsed pekid või hommikul söödud jäätise kalorid.

Täna ei anna midagi, ainult võtan. Täna mul hingamise päev. Täna on mõtete laagerdumise aeg, et mida ja millest.
Aed ei ole ainult kivid ja taimed ja lemmikud, seal peab olema veel miskit. Ja ma palun veelkord oma kaitseingleid, et nad annaksid mulle veel aega ja juhiksid kätt, et teha neid "miskeid" mida ma veel isegi ei aima ja saan teada alles siis kui nad valmis saavad. Aga see võib võtta aasta või..., aga ma tean, et saavad tehtud.

reede, 18. mai 2012

Külm, tuuline, vihmane

Ühesõnaga liiga "tatine", et õues tegutseda.
Söögid söödetud ja söödud, mitmeid kordi kohvetatud, tellimised tellitud ja kirjadele vastatud. Egas midagi - harjutan end natuke kauemaks arvutis istuma.
Mängud! Polegi nagu viimasel ajal ühtki arvutimängu mänginud, läksin oma lemmiklehele ja valisin viimati lisatud asjade otsimise ja ruumist väljapääsemise mängu.
Džiiisis! Neiuke nutab nägu pihkudes, kass söögikausi juures nälgas, vanaisa istub diivanil ja mureliku näoga kõlgutab jalgu, teises toas kurb koerake viga saanud käpaga, prillid ees ja ilmselgelt näljase näoga, külmik lukkus, kapid lukkus ja need, mis pole lukkus, on tühja täis. Egas midagi, otsisin sellest tobedusest vajalikud asjad üles, tohterdasin koerakäpa, sain vanaisa prillid kätte ja kui söögi ette andsin (vaeseke nii näljane, et raputasin krõbinad talle vaibale), raputati kõrva tagant veel üks lukuparool. Kassi piim oli muigugi lukustatud külmkapis ja kui terve pudelitäis piima ära lakuti, sain kausi põhjast veel otsitavat vajalikku. Nojah, lõpuks uks lahti ja neiuke, rõõmsalt hüpeldes hõljus minema. Suur tobedus ja mina suurim lollpea, et sellise tobedusega aega raiskan.
Aga õues endiselt külm ja tatine, vaatamata, et ka päikest pilvede vahelt vilksatab.
Tagasi arvuti juurde. Järgmise mänguga end lollitama ja aega tapma, aga ausõna, täna pole päev mil kas või teeselda, et olen usin ja tark :)

esmaspäev, 14. mai 2012

Ilus esmaspäev

Peale tormist ja jahedat oli tänane päev mulle täitsa kontimööda, vedasin end aeda liikmeid liigutama. Tehtud sai paariaastane võlg- jupike tegemata peenrapiiret ja kurgi"tünnidest" välja veetud 2 aastat komposteerunud hea ja parem lillepeenardesse rammuks ning tagasi 2/3 jagu uut kompostimaterjali sisse veetud, eks homme jõuab ka uus muld peale veetud, et kuu lõpul kui ilm lubab, ka kurgid saaks panna kasvama ja uut komposti "tootma".

Väärt kraami ei hindanud ainult pojengid heaks :D Eelmisel aastal muti poolt poolitatud pojengipuhmas oli vist see kõikse parem koht õhtuuinakuks. Egas midagi, kui meeldib, siis magagu, mul ennegi kassid tõbiseid kõbusamaks nurrunud ja njufad oma kehasoojusega talviseid hellikuid elus hoidnud, kui läksid koerad teispoole vikerkaart, järgnesid kõik mu aias kasvavad krüsanteemid neile.

Ubaleht alustab õitsemist.

Kuna mu tiigivesi ju pärit jõest, kust võimas pump lööb mäe otsa mitte ainult floorat ja faunat, vaid ammutab vahel põhjamuda ka. Iseenesedt pole see ju paha, aga kui mitu kuud põuda ammutas kastmiseks tiigist vett janustele taimedele mitme tiigi jagu, ning veel "kinnikasvamata" tuulekoridoridest tõid tormituuled vist kõigi ümbruskonnas kasvavate puude lehed, pole vaja mõistatada, miks tiigivesi oli selline nagu oli. Hea, et lätlsed toodavad bioloogilist mikroorganismidega vetikatõrjujat, mis tasapisi tegutsevad ja teine abiline - skimmer "ahmib" need surnud vetikad veest välja.

Eelmisel aastal Muhedikult saadud kilpleht üllatas oma õiekobaraga, suurem üllatus, et lehti ajavad ka mullanatukesega kaasa tulnud 3 pisikest risoomikillukest, mis ma niisama mulda tippisin ja eelmisel suvel ainult ühel oli armetu leheke - mul siis nüüd 4 taime, no oskan ma ikka ahnitseda :D

Kui hakkasin tuppa minema, istuti kukupailt fotoka ette poseerima, patukahetsus pilgus, klõpsasin siis paar pilti, otsevaadet ma sellelt "jõehobult" ei saanud, kas südametunnistuse piinad?.
Üldiselt küllaltki kuulekas koeralaps on siiski veel täitsa laps, kel ikka vahel ununeb, mida võib või mida ei või teha.

No jah, ega kassidega koos mängides ei tule küll meelde, et lillepeenras juba ainult end ringi keerates võib maha jääda nagu teerulliga ülekäidud suur lahmakas lillepuhmaid.

Üks asjaosaline aga ronis kohe oma magamispaika raamaturiiulis, mängimine ju ka väsitav töö.

reede, 11. mai 2012

Sõstrad - maitsvad ja ilusad

Sõstraid, nii musti- kui ka punased on ka dekoratiivseid, pisike ülevaade tuntumatest:

Ribes americanum sarnaneb meie mustsõstrale, kuid tema lehtede sügisvärvus on erk purpur-roosa.


Смородина американская

Ribes aureum
pole küll eriti silmapaistev sügisel kuigi lehed värvuvad oranžikas-kollaseks, on tema õied suured (2 sm) ja erkkollased. Kannab ka söödavaid marju, kuid need ei valmi üheaegselt. Põõsas ise on kõrge, kasvab kuni 2 m ja enamgi, talub väga hästi pügamist, aga siis nad ei õitse nii rikkalikult.
Sõstardest

Ribes alpinum pole ei erksate sügislehtedega ega ka suurte ilusate õitega, aga tal on väikesed, okstel tihedalt asetsevad lehed ja põõsast annab kärpida dekoratiivvormi, pügada võib mitte ainult lihtsalt kerakujuliseks, vaid võib teha ka keerulisemaid kujukesi kõrgusega 0,8-1,0 m.

Ribes sanguineum Pursh on ka ameerikast pärit, lõhnavate kasvude ja lehtedega, aromaatse lõhnaga õied aga heleroosat tume purpurini. Hübriide on nii valge-, kollase- kui ka täidisõielisi. Õitseb mai teisel poolel üle kolme nädala, valguselembene, aga kannatab ka poolvarju. Väga dekoratiivne, kuid natuke külmaõrn, meie pakased võivad kahjustada õisi, nii et soovitav talveks katta.Tuntud sordid on "Atrorubens" veripunaste õitega, "Splendens" tumepunaste õitega, "Flore-Plena" täidisõitega.
Täiendavat lugemist
Sortidest
Ribes Bibersteinii Berl. ex DC pärit Kaukaasiast. Väga dekoratiivne õitsemise ajal - pikkades kobarates roosakad pikkade valgete tolmukatega on pilkupüüdvad ja ka tumepunased marjakobarad väga ilusad, minu jaoks marjad hirmhapud, aga lisatuna suveõunte keedistele tegi keedised maitsvamaks. Külmakindel ja vähe hoolt vajav põõsas.
Täiendavat lugemistСмородина кроваво-красная

Ribes alpinum L
. laialt levinud Euroopas. Tema väikesed kolmetised lehed muutuvad sügisel helekollaseks, roosaks, ookrivärviliseks. Talub ka tugevat kärpimist, kasutadakse peamiselt pügatud dekotatiivsete piiretena. Tuntuim sort "Pumila" väikesekasvuline väga väikeste lehtedega, "Aurea" madalakasvuline kollaste lehtedega, "Laciniata" lõhenenud lehtedega.

Ribes dikusha kutsutakse aldaani viinamarjaks või ohtaks. Pärit kaug-idast, kirde-siberist. Sinakas-roheliste lehtedega ja kobaras (kuni 8 sm) pisikeste valgete õitega, marjad mustad, aga neil pole ei mustsõstra lõhna ega maitset, rohkem sinika maitsega, mis mulle väga maitsesid. Külmakindel ja vähenõudlik.


















Kuna kommentaaris tekst kribukirjas isegi kui vaade mitu korda suurendatud, panen vastuse siia.
Aias olnud ainult kaukaaslane R.Bibersteinii ja dikusha (ohta). Kui esimene oli ainult õite pärast (marju küll ohtralt, aga ma pole punasesõstra marjade ega hoidiste fänn), siis ohta oli mu aeda toodud just marjade pärast. Sain koolivaheajal datšas olles Zelenogorskist, niiöelda kohaliku selektiivsordi.
Mulle marjad, mis natuke erinevad mustsõstrast - marjadel õrn sinakas vahajas kirme, maitsesid, "leebelt" hapukasmagusad, head süüa toorelt, kuigi natuke paksukestalised, väga head küpsetistes (vähese mustsõstraga) ja eriti hea oli neid lisada mustsõstra mahlale, -keedisele ja hapukamate õunte moosile.
Põõsas küllaltki suur, kõrgus pea 1,5m, haiguskindel, pahklesta ja seenhaiguste resistentne ja hästi saagikas. Ega ta suurt poputamist vajanud, peamiselt sai vahel hõredamaks lõigutud, et marjad oleksid suuremad, mõnikord ka komposti (kui juured paistma hakkasid :D). Kahjuks jäi mehe kivikuuri ehitusele jalgu ja kuna olime ainult kahekesi ja talvevarusid suurt ei teinud, ei pannud ka uut põõsast kasvama, mida muidugi nüüd väga kahetsen.
Teistest sõstardest suurt ei tea, aga dikushat kasutadakse küll aretuses ( R.nigrum ja ka R.procumbens- lamav sõstar) kuna haigukindel, külmakindel ja saagikas. Venes aretatud võrdlemisi head hübriidid (R.nigrum´iga): Leningradi gigant ja minu lemmik Golubka.