kolmapäev, 26. august 2009

Külaskäik, 18 liitrit ja suhu ei kübetki

No nii, Mirjam vedas siis ka oma laisa kere lõpuks Muhedikkude juurde :)
Kaasas kolm otsitud põhjust minekuks - viisakusest vastuvisiit, tahtmine teada "kogu tõde tiikidest" ja mees tahtis kangesti näha mutilõksu, mis muttidele 1:0 ära teeb.
Tegelik põhjus - ma olin valmis minema.

Eelnevalt hoiatatud, et sõita natuke keeruline, aga selged juhised, et keerata paremale, siis vasemale, siis veel keerata ja võsast välja sõites ongi pildil nähtud kuur ja kruusahunnikud. Võsa ja kruusahunnikuid ma ei märganud, aga nägin sinist maja ja andsin mehele käsu vajutada pidurit. Paar meetrit põrutas auto ikka väravast mööda, mille kohta mees seletas, et juhises ju kirjas kuur ja kindlasti on kruusahunnik kuuri taga. Mina tahtsin siiski väravast läbi minna, mitte kuuri tagant üle kruusahunniku kui see juhtub seal olema.

Kuna jõudsime tunnijagu varem kohale, tegeles pererahvas omade tegemistega ja õues valitses vaikus. Mu käsi ei tõusnud uksekella tiristama, ma lihtsalt nautisin seda deja vu tunnet, mis tekkis juba siis kui juhuslikult googeldades sattusin blogi kirjutisele "Minu maailm"
Mu vaist ei petnud mind, vist ka üks põhjusi, miks ma ei tahtnud sealt ei lihtsalt läbi lipata ja vingerdasin kokkutulekule minemast - olen isekas ja tahtsin näha, tunda ja nautida seda mida alateadvuses tajunud. Ilma segamata. Tajumaks looja ja loodava kooslust.

Olen käinud paljudes aedades, väikestes plangu või hekiga piiratutes, parkmetsadesse kaduv-sügavates või põlispuudega ääristatutes, aedades, mis kõik kusagil lõpevad, näed seda piiri või mitte, aga kõigis on olnud tunne, et see piir on olemas, isegi sajandite vanuses, kus kunagi rajatud lillepeenraid on loodus laiendanud ja omatahtsi täiendanud ning hääbub põlispuude alla sõnajalapadrikutesse, tunnetad piire, millest kaugemale aiarajaja-hooldaja hing üle ei astu .
Terassil istudes ja pererahvaga vesteldes kadusid piirid ja ajataju, tekkis avara stepilagendike tunne - igal pool, kuhu vaatasin, lõppes vaatega taevasse, taju rändas mereni, vee mereni ja taeva mereni. Armastan sinist rohkem kui rohelist ja ma ei pidanud pead kuklasse ajama, erinevaid sinise toone paitis kõikjal, puude vahelt ja tiikide peegelpildil. Ma ei näe kunagi, mis värvi on inimeste silmad, näen ainult nende olemuse peegeldust


Vabandan pererahva ees - ma ei imetlenud lillede liigi- ega sordirohkust, ega mäleta suurt isegi sellest mida rääkisime - ma nautisin seda tunnet, mis ümbrust ja pererahvast kuulates-vaadates tekkis.

Sorri, saite kaks hullu oma aeda - mehe, kes ei tea aias olevatest taimedest muffigi, aga kuulas nagu esimese klassi juntsu, kes tahab mufist rohkem teada, ja naise, kes tervitas piltidel nähtud tuttavaid ja oli valmis vist iga kuramuse puhma alla ronima, et näha ka päkapikke :)
Päkapikke kahjuks ei näinud, aga leidsin maakera pöörlemise telje
ja Kuusehaldja istumas oma troonil, polnudki mind nähes halvas tujus, kuused tavaliselt ei salli mind (või oli see vastupidi?).
Nägin aia ajalugu, vana hääbumist ja uue uhkeldamist, nägin kitsit maapinda ja pererahva visa tööd, et lilledele kasvuks vajalikku välja võluda ja no mitte ei mõista, kust kuramusest nii veevaeses kohas kogu kastmiseks vajalik vesi välja võlutakse? Okei, sel aastal pidevad sajud, aga kui on kuiv periood?
Tihedam osa läbi luuratud, istusime niisama juttu ajades, see aed ei ole ühe päeva vaatamiseks, selles aias on tõesti aastaajad ja tulevikuaastad. Terassil istudes ja vaadates seda lummavat vaadet, kujutasin ümbrust läbi aastakümnete tulevikus. Tekkis kange tahtmine tulla sellele terassile eri aastaaegadel tulevikus kümne, kahekümne,viiekümne aasta pärast, näha kasvamist täisealiseks ja vananemist. Aga sama seltskonnaga. Vist palju tahetud, aga unistada võib ju alati

Kahju, et aeg nii ruttu möödus, ma ei jõudnudki isegi lilli vaadata ja enamus puid- põõsaid ka ei nägemata. Olen mitmeid kordi vist maininud, et ma ei ole põõsa ja puu inimene, noh, ikka olen küll kui võin olla kindel, et ei pea kuhjade viisi lehti riisuma või allapotsatanud pabulaid ja muud kärude kaupa kuhugile maasse matma:)

Ma ei teagi kui suure aitäh peame nii mõnusa päeva eest ütlema ja mitte ainult sooja vastuvõtu eest. Ma vandusin kodus, et ei too oma aeda taimekribalatki, aga võta näpust - inimhing on ikka ahne ja mõni taimeke sattus (loe noritud) ikkagi pagasnikusse. Kodus avastasin, et nende kõigi jaoks oli aias väga head kohad olemas, ka kahele! pojengile ja mina jooksin oma aia risti ja põiki läbi, leidmata kohta, kuhu ühte pojengi ümber istutada!?
No hostale oli koht olemas ja ka paar teelehte istutasin talle seltsiks, et poleks igav olla kuniks ma sellele "luukerele liha ka selga saan" ja plaanitud lilled paika istutan :)

tegelikult on veel üks põhjus aitäh öelda, aga sellest natuke hiljem :)))

Täna hommikul aeda minnes ma potsatasin eilsest heast meeleolust (dziisis - sõita autos üle 200 km ilma kordagi virisemata!) oma aia reaalsusesse - kuramuse mutt oli järjekordselt mu mustikad üles kündnud!!! :(
Tampisin nad selle suve jooksul vist oma kahekümnendat korda jälle turbasse - ime, et nad mul üldse veel elus on ja isegi marju omajagu saadud, korjasin viimased mammud, pea liitri jagu, maasikaid juurde ja toormoosiks, no täpselt 4 purgitäit, suhu ei saanud kübetki. Läksin siis ploome puu otsast alla meelitama, vehkisin küll pika ridvaga, aga ei ühtki.
Esitasin meestele ultimaatiumi - kas ronivad puu otsa ploomide järele või jäävad õhtusöögist ilma.
Vot see oli loll tegu, nad kurivaimud läksid raputasid puu pea tühjaks ja taeva päralt - 32 purki sai täis topitud kompotiks, aga kuumutusnõusse mahub ainult 8 purki!
Kui viimased purgid said köögipõrandale jahtuma tõstetud, avastasin, et endale söögiks ei jäänud isegi mitte kõige kribumatki! kogu selle suure koguse otsas ise ilma nagu peni pehmest leivast!

Vanaema öösel ploomipuu otsas või ootaks ikka päevavalguseni?

laupäev, 22. august 2009

Ei sajagi vihma!

Lõpuks ka taevaluugid kinni ja tänane päev üpris suvine, aga taeva päralt - praegu õues ainult 5 kraadi sooja!
Aga hea seegi, et homme ka lubati kuiva, vast kuivab pesugi

kolmapäev, 12. august 2009

Veel maasikaid :)

Vot selliseid ma täna korjasin sellel kevadel külvatud kuumaasikatelt, sorti kahjuks ei tea, sest paberinutsak, milles seemned olid ja ka nimi kirjas, läks ülejäänud tasku sisuga prügilasse.
Esimeseks saagiks neid imeliselt tugeva metsmaasikalõhnalisi korjasin pea liitri jagu.
Need kuumaasikad kasvatavad lisaks suurtele marjadele ka tütartaimi.


See pirakas nahaalne ritsikas kukkus õhtuhakul mulle köögiakna all serenaadi siristama, ehmatades kõik metsamummud astilbeõitelt minema
Ja kui fotoka talle supermakro võtteks nina alla toppisin, ronis ta objektiivile selle serva närima. Üritasin teda maha raputada, aga võta näpust, see tegelane nii kõvasti fotoka küljes kinni, et pidin teda koivast sikutama. Vist sai vihaseks, lasi oma lõuad objektiivi küljest lahti ja lõi nad mulle näppu kinni!
No palju võib! Alles sain havi käest hammustada, nüüd üks pirakas tirts ka näppus kinni! Jooksin mehele kaebama, et võtku see kuramuse satikas mu näpu küljest!
Mul igavesti hea mees, päästiski mu näpu ja ütles, et kui tahad, siis ta võib karistuseks selle tirtsu mulle õhtusöögiks grillida.
Ma halastaja hingega, nähes, et ei olnudki fotokat ehmatusest maha pillanud, andsin sellele nahaalsele tegelasele andeks ja palusin ta naabri aeda vabaks lasta, las siristab ka naabrinaisele :)

Uurisin natuke infi selle tirtsu kohta, see hoopis ritsikas, heinaritsikas nimelt, sest täna püüdsin ühe tegelase klaaspurgi alla ja sain korralikult (prillidega :D) vaadata, mihuke see elukas ka välja näeb. Parajalt agressiivne, näppu ei soovita talle nina alla pista, väga valus küll pole, aga eilsest näpul väike armike mälestuseks - paar millimeetrit nahka hammustas ära.
Paras õgard, pistsin talle purki ühe 2 sm pikkuse kapsaussi ja selle pistis see tegelane paari minutiga nahka. Hüpata suurt oma suure kere tõttu ei jõua, aga kiire ronija.
Nii et, säh sulle, ela aastaid selle ritsikaga kõrvu ja alles siis kui ta lausa su akna alla serenaadi siristama tuleb ja näppu haukab, saad teada, et osa neist siristajatest isegi väga kasulikud - just need suuremad, pistavad nahka isegi rohelist närivad pisemad tirtsud (pool tundi peale kapsaussi pisteti ka hulga pisem rohutirts nahka) ja muud kahjurmutukad, mine või nabrinna aeda oma eilset "kavaleri" tagasi tooma :)))
Siristavad ainult isased, emaste ligipeibutamiseks :D

teisipäev, 11. august 2009

Sügisemärgid kesk suve

Sel aastal annab sügis endast juba kuujagu varem märku, et on siiapoole teel - Saladin, kes oma täisõieilu on enamuses näidanud septembri alguses, hakkab juba õitsemist lõpetama ja alles septembri keskel, kui leeklilled õitsemise juba unustanud, õitsema hakkav Robusta kiirustab oma õisi näitama, kadudes leeklillede õitemerre

Sügisududest rääkimata - need saabusid juba kuu aega tagasi, näidates oma imelisi udutantse, aga jättes maha sügise jäljed, kes salamisi käib udude varjus mu aeda oma jalge alla tampimas. Ühele "kurgitünnile" astuti juba peale, aga pirnipuu alla vist ei viitsitud kummarduda,
see naudib veel suverohelust.

Ega kellelgi pole mulle metskitsi laenata?
Kuramuse Martsipan! Ise sent surmale võlgu, vana ja räsitud, aga õunapabulaid otsas vist tonni jagu - iga päev koristan puu alt pea kärutäis ja haned tõstavad protestikisa kui neile isegi õunavarre viskad. Jube töö se õunte matmine kompostiks, aga ega ma seda õunapuud maha ka ei raatsi saagida.
Augukaevamisel isegi berna abis, kuniks olime sõidus, oli ta oma puhkekohta sõnajalgade vahele hiigelaugu uuristanud, mis nüüd "musta auguna" kesk rohelusepadtikut tumendab. no 2 kärutäit pabulaid mahub kohe kindlasti sinna matta :)


Haa, need tomatid korjasin täna hommikul kasvumajast, et Tartu sõit ja vast... noh kingituseks või sedasi koos maasikapotiga, et kui Muhedik juhtub kodus olema. Aga no täitsa minu moodi - unustasin märkmiku telefoninumbriga köögilauale :)))
Nüüd siis kena "natüürmort tikutoosiga", kollased on Hurma ja hiigelsuured sertse buivola (suurim siin 680g) ja rozovõi gigant, millest need gigantsemad juba ära söödud ja kannab praegu väiksemaid, poolekiloseid ja natu kergemaid.
Kuna sügisudud juba varakult platsis, siis et oma tomateid säästa selles tillukeses ülekoormatud kilemajas, ei tohi ma taimi neile vajalikus koguses kasta. Selle tõttu siis ka tomatid jäävad üha väiksemaks, maitseomadused sellest ei muutu, aga muudmoodi pole võimalik ilma pritsimata taimi tervetena hoida ja kandeaega pikendada.

Ülejäänud aed oma olemuselt juba septembris, Suvi on jäänud vanaks ja ilmutab väsimuse märke.

Ka minul plaanis oma jalad seinale visata ja kuulata ritsikate sirinat ja õunte potsatusi, selg veel siiani kirvendab autosõidust ja ega polegi tahtmist looduse ajakulule vahele segada või pooleliolevaid töid edasi toimetada. Mida annab edasi lükata, seda ka lükka, nagunii ei jõua kunagi kõike.

Täna ei sadanud tilkagi, aga taevas tõmbub pilve.