Raam valmis! :)

...ja 5 meetrit päkapiku toodud imelist pehmet ja tihket siidi uuele raamile tõmmatud.

Ideid ja mustrit, pliiiis!
Muidu vist jäängi seda head ja ilusat kangast veel heamal ja ilusamal raamil imetlema :))))

Trühvlite retsept

250 g(suur tahvel) kondiitrišokolaadi (sulatan mikrouunis koos killu (u 2 sl) (kakao-)võiga)
250 g kooritud röstitud mandleid (jahvatada peeneks)
2 munakollast (vahustada 1 sl tuhksuhkru ja konjakiga (rummiga) - seda siis maitse järgi, aga mitte liiga palju, muidu ei jää maitsemiseks)
See siis kõik kokku segada, lasta natuke seista ja vastavalt siis kui magusaid neid tahetakse, tehakse kakaopulbri-tuhksuhkru-mandlijahu segu, milles trühvlid veeretada.
Ah jaa, mul see tuhksuhkur vanillimaitseline (purustatud vanillipulgad suhkruga purgis), kel seda pole, võib lisada vanilliini. Euroopa mandlid on maitsvamad.

On ka teine retsept, maitse peaaegu sama, aga jahmerdamist rohkem :)))
Selles tuleb mandlimass eraldi teha, neist veeretatud kuulikesed kuuma šokolaadi kasta ja kakao-mandlipuru peale sõeluda.

Jõulumeeleolu II

Seoses tänase kapitaguse leiuga, arvan, et aeg teha juttu veel ühest kunstnikust, kelle töid juba ammu imetlen - armeenlane Jurij Ovsepjan, tehnikaharidusega, väga musikaalne - kirjutab ka muusikat, aga eelkõige tuntud kunstnikuna.


Ta "maalib" lõuendile rüüunõela ja lõngaga (kutsutakse ka "villaga maalijaks") - oma piltvaipu teeb ta reljeefses nõelrüüutehnikas, mida ta ise nimetab mahuliseks gobelääniks (объемный гобелен)

Kahjuks tema koduleht on privaatne ja ei saa võimaldada teil vaadata kõiki tema imelisi töid, aga leidsin mõned pildid oma arvutist

Imetlege, kas pole võrratud?!!





Iseenesest väga lihtne tehnika - vaat, et lihtsamgi kui klassikaline gobelään, aga...mitte kõik ei ole võimelised oma töödesse panema oma südamesoojust ja veel miskit...

Aega tuleb lihtsalt võtta

Mõni päev jätta toad koristamata, ja mõned tunnid magamata ning paar asja saabki jälle tehtud.


Kuna kõigil viimati tellitutel rätikupongidel mingid pesus mitte väljaminevad plekkidd, siis ainus võimalus - kõrredvärvivett ja "kaunistuseks" soola ja lämmastikku. Just praeahjust värvikinnituselt, veel pestatriikidapesta triikida ja pakkida.
Ja siis löön jalad seinale :)




Raam siis niikaugel, kummid ja kruvid-konksud veel kinnitada ja mul toas hulga rohkem ruumi.

Need liblikad siis uued, 6mm-sed.


Tegelikult õigus - liigne koristamine on saadanast :DDD vähemalt kapitaguseid ei tohiks rohkem koristada kui, noh, ütleme, et kolimise ajal, siis pole aega ju
Arvake, mis ma hetk tagasi kapi tagant leidsin?


Ah veel - aitäh, Thela! Ragulkakumm käes!!! :)))

Lihtne õunakook

Jõuluõhtu läheneb ja naistel söögitegemisega tööd ülepeakaela, võiks ju mehed ka natukegi kaasa aidata. Annan siis meestele ka ühe retsepti:

Lihtne õunakook
1. Võtke külmikust 10 muna, asetage 7 järelejäänut lauale ja tõmmake köögipõrand lapiga puhtaks.

2. Võtke kausike, koksake koor vastu kausikese serva katki, munakollased kallake kausikesse ja munavalged suuremasse kaussi.

3. Pühkige laualt munasisu. Nii, teil on nüüd kausikeses 5 munakollast.

4. Võtke mikser, asetage paika need traadist asjandused ja vahustage munakollased.

5. Proovige uuesti need traadist asjandused miksri külge kinnitada, aga seekord vajutage nad tugevamini pesadesse.

6. Vahustage.

7. Peske nägu, kael, käed ja selg, raputage munakollane kõrvadest välja.
Teil on nüüd kausikeses 2 vahustatud munakollast, just õige kogus.

8. Katke köögimööbel mingi riidega ja kinnitage kleeplindiga ajalehed seintele ja lakke.

9. Võtke jahu.

10. Kallake 200g jahu mõõdutopsi ja puistake see kausikesse. Ülejäänud 800 g pühkige laualt ettevaatlikult pakki tagasi.

11. Vaadake uuesti üle, kas ajalehed on hästi lakke ja seintele kinnitatud ja hakake tainast mikserdama.

12. Peske jahutolm dušši all maha.

13. Asetage käeulatusse jood, plaastrid ja side.

14. Võtke 4 õuna ja terav nuga, koorige õunad, puhastage pöial joodiga ja siduge haav sidemega kinni.

15. Tükeldage õunad väikesteks kuubikuteks ja pidage meeles, et koogile on vaja 2 õuna ja ära võib süüa ainult pooled. Puhastage joodiga osutav- ja keskmine sõrm, neile saate plaastri peale panna.

16. Korjake munavalgest välja kõik kooretükid, ja vahustage see kõvaks vahuks ja puistake 100 g... ah teil juba suhkur sees ja pool kilo! Olete meisterkokkaja, taipasite, et 100 g on ikka väga vähe.
Peske külmkapp puhtaks, kuivades ei saa seda munasuhkurt enam maha.

17. Kallake tainakaussi järelejäänud 1 õuna tükid ja munavalge suhkur, segage ettevaatlikult, te olete selleks juba väga väsinud, et veel midagi pesta.

18. Kallake kausisisu küpsetuspannile ja asetage praeahju. Tunni aja pärast kui kook pole pruunistunud, lülitage ka praeahi küpsetusrežiimile.

20. Kui kõrbelõhn teid üles ajab, ärge tormake tuletõrjesse helistama, piisab kui avate aknad ja praeahju ukse, lülitage praeahi välja.

Peale võetud kohustuse täitmist ja läbielatu rahustamiseks on teil täielik õigus minna poodi ostma torti ja midagi kangemat.
Ärge unustage viia küpsetuspann prügikonteinerisse.

Jõulumeeleolu

"Lumekuninganna" - siin on rohkem jõulumeeleolu kui kogu selles tarbetus saginas, mida inimesed millegipärast tähtsa arvavad olevat.
Minu jõuludel pole midagi ühist kristliku pühaga, minul hiilib see tunne hingedepäevast alates kui aknale asetatud küünal on kui märguanne, et veel..., päev-päevalt ligineb aeg, kus pimedus võidetakse, saavutab pööripäeval kulminatsiooni ja lõpp siis kui hommikul ärgates paistab päike silma.
Pikk aeg, aga see on minu jõuluaeg, aeg, mil naudin värve, helisid , ootust. Ma ootan kevadet ja pööripäev annab mulle tõotuse, et kevad saabub - natuke veel ootamist, aga kindlasti saabub.

Arvan, et on õige aeg tutvustada teile ka minu ühe lemmiku, briti kunstniku Josefine Wall´i, imeliste töödega. Tema värvipalett ongi minu jõuluvärvid ja tema pildid on osa minu lapsepõlve muinasjuttudest. Tema pildil on isegi haned seal kus minu eluski, lendamas sinna kuhu minulgi kunagi tuleb minna - mina ei ole siiani täiskasvanuks saanud, armastan ikka veel muinasjutte.



Siin tema pildigalerii

Nutt ja hala

Vot sedasi siis jah - mul jälle põhjust nuttu joristada ja halada.
Jõulud lähenevad kiirrongi kiirusega, üks juubel ka vahepeal, aga salle-rätte, millel vaja ääred palistada, kümmekond. Palistan ääred käsitsi, vanadest varudest oleva värvitu niidiga, mille siis pillasin töökäigus põrandale. Kass arvas, et mänguasi visati talle ja kribinal-krabinal veeretati niidipool külmiku alla.
Aga vot sealt seda juba nii lihtsalt kätte ei saa, lammuta pool köögi põrandat või külmkapp.

Жизнь смешнее анекдота... mu vana külmik lagunes samaaegselt nõukogude liiduga ja mees läks uut otsima, mõõtis kenasti seinakapi külmikukoha risti põigiti üle ja...
ja ise näost särades, tõigi - suure, kohvimasinaga ühte värvi, mõõtude järgi igalt nii täpne, jääb isegi igasse külge õhuvahedki. Kas pole tore vedamine! Kallis, hüppa rõõmust!
Ma hoopis kiljatasin, nördimusest, sest silmaga oli näha, et külmikumonstrum sellesse kapiauku ei mahu, kõrgem. Tuleb välja, et mees jäi uskuma paberil olevaid gabariidinumbreid ja kokkuhoiu mõttes ei hakanud mõõdulinti kulutama. Eks ta nii ole kui teatakse, et silmade kõrgusel on 170 ja kui üle pea, siis 192, mitte sendimeetritki rohkem.
Küsisin, et kas viib nüüd selle poodi tagasi, mis üle 192?
Seinakappi ma lõhkuda ei lubanud, kindlasti oleks see siiani tegemata ja lauanõud siis kusagil lauanurgal virnas. Lõhuti siis natuke põrandat, seal ei hoita ju ühtki taldrikku.

Alati kui miski sinna kapi alla veeres, vandusin. Eile vandusin, et väga vähe sai asju kapi alla veeretatud, see mu ainus värvitu niidiga rull ja kadus tulevaste perioodide varuks, mind siis kindlasti enam elus ei ole kui seda "kultuurikihti" külmiku alt väljakaevandama hakatakse, vast keegi vaevub mulle siis teise ilma pakki saatma. Poodide revideerimine lõppes tulemusteta, kus otsas, kus ei teatudki, mis asi see on.

Täna siis otsisin oma siidiniidi varud üles, aga kuna mu nägemine on nagu ta on, ei riskinud selle nähtava niidiga käsitsi palistama, hulga kenam saab masinaga sikksakitades.
Aga mul ei ole enam ühtegi siidile sobivat peent nõela!
Homme jälle linnapeale ja kui ma oma masinale sobivaid ei leia, siis... siis pean uued, juba valmis kupongid värvima.

Ühe sain siis peaaegu valmis, korra veel raamile tõmmata ja ääred üle värvida

Jälle lumi! :)

Aknad ees, uksed ees! Ha, hulga soojem nüüd sees, aga pime :)

Kiri Jõuluvanale

Armas Jõuluvana!

Mul on palve - too palun 10 meetrit seda veneaegset kitsamat püksikummi. Kui päkapikud veel kümneni lugeda ei oska, siis aitab mulle 7 meetrit ka.

Mirjam

Elu ilma internetita

Nonoh, interneti sõltuvusse on vist võimalik ka lühema ajaga kui 11 aastat jääda. Paar esimest päeva polnud nagu vigagi, tegin hulga uusi helmeid, tegin proovitöö Thela blogist näpatud jääkristallidega saialillest - läks nihu, sest värvi puudusel kokkusegatud ei tulnud just eriti ilus oranž, alustasin uut rätikut - kavand riidele kantud, ootan ikka veel siidi- ja värvipakki.
Teisipäev siis anti niipaljukest, et jõudsin ainult ühe arve üle kanda ja siis "keerati" hapnik peaaegu kinni - internätt venis nagu kuramuse tigu - operaator väitis küll, et teil ju ühendus on - on küll, aga...
Vot siis hakkasid "võõrutusnähud" - mida teha veel selle ajaga, mis enne maailmaga sidet pidades kulus.
Õue muidugi, koos koeraga!
Lund pole peaaegu enam ollagi, olemine üpris märg ja porine, st. jalutamast tulles mina märg ja koer porine. Olete suurt koera tubastes tingimustes porist puhastanud? Laske fantaasial lennata, arvan, et jõuate ligilähedale tegelikkusele :)
Ja kurb tõdemus - mu imekerged ja soojad saapad hakkasid vett läbi laskma. Kuigi jah, kui ma nad 4 aastat tagasi turult ostsin, kerged ja väga kenad, ei lootnud, et aastatki vastu peavad, aga ikkagi.
Tuju rohkem kui räbal.
Kolmapäeva hommikul pistis mees mulle paberilipaku nina alla ja palus arve üle kanda. Ei ole nagu kuulnud, et keegi oleks minu elu kergendamiseks pangakontori mu töötoas avanud, vedagu aga modemi juhe vaiba alt läbi, Elion ühendab kohe helistamise peale meid internetivõrku. Mees jäi mulle nagu lollile otsa jõllama. Arusaamatu, miks? Elioni sissehelistamise teenus töötas üle kümne aasta, aeglaselt küll, aga pidevalt ja miks mitte veel proovida veebikaamerat, jummel kui põnev oli vaadata, kuda hääl jõudis enne kohale ja inimene maigutas suud takka järgi. Täitsa nostalgiline tunne esimesest arvutist, kus tähed ilmusid alles siis ekraanile kui pool lehekülge teksti oli juba klaveril ära tipitud ja kuni töö kettale sai salvestatud oli ka paar tassi kohvi joodud.
Elioni ma ei saanud, juhet enam polevat alles, autole löödi hääled sisse ja linna arvet maksma, telefoniga ei saa, siin pole selleks korralikku levi.

Pole ammu ajalehti lugenud, esimesena jäi näppu kohalik, ha! peaks rohkem lugema hakkama, esimene pärl meie kohalikust:

Vot seda õhus prügisorteerimist ma veel proovinud ei olegi, mul sorteerivad majja lastud hiired usinasti prügi (muide 6 hiirt olen juba kätte saanud)
Äripäev aga avaldas veel huvitavama artikli:

1000 liitrit mahla aastas ja 1,5 miljardit käive!!? vot kus on äri!
Enam ma lehti ei loe, kogun neid peenrakatteks, tegelikult kulub mul neid hulgim ka siidi värvimiseks, leiutasin mingi "segasummasuvila" kõrretehnikast ja veel millestki, kus ajalehtedel ka suur osa (esimene selles tehnikas "berna hostapeenras")

Siid otsas, savi otsas, keraamilised plaadid kõik tükeldatud, avastasin televiisori.
Igas peres pidid tülid puhkema telekapuldi pärast, meil ei puhkenud, targem andis järele. Mees läks magama. Mina plõksutasin nuppu edasi kanalilt kanalile, jestas, mida küll inimesed telekast vahivad? läksin ka magama. Kass Kurepojul laulupidu organiseeritud, kas igal ööl või minu lõbustamiseks, et oleks kergem "võõrutusnähtudest" üle saada? Igatahes paanikaosakond, kes oma sõpra päästma tõttas, sai kassidelt kerepeale ja lidus saba sirgu majja tagasi, berna on muidugi kurt. Huvitav, kas naabrid ka kurdid või lihtsalt viisakad? Laulukontsert kestis mitu tundi.

Natuke pidas vihmavahet ja hakkasin maapinda laserloodiga loodima, berna läks piiksumise peale närvi, trampis edasi-tagasi, ajades kogu aeg mu maasse löödud tähiseid uppi, aga sain ikka mehele näidata koha, kuhu oleks vaja panna vihmaveetoru, et vihmavesi ilusti (mul juba väike auguke kaevatud) tulevasse tiiki koguneks.
Vihmavee toru nüüd paigas, geodeeti minust ei saa, pean nüüd majapoolset osa oma 20 sm tõstma, ongi, mida järgmisel suvel teha, pole enam muttidega sõdimist, sadakonna meetrises raadiuses on gaas mutid igavesele unele saatnud. Täitsa jõulurahu :) No miks ei võinud varem seda süsihappegaasi kasutada, meil ju pidevalt ta olemas olnud.

Üldiselt hakkasin juba internetisõltuvusest üle saama, Aga taeva päralt, miks ei või mu sõbrannad magada kui on öö!!! 6 päeva pole lobatooriumis lobisenud ja kohe kella 4 ajal aetakse üles, no ei saanud siis hommikuni oodata ja siis helistada, aga jah, võisiis Austraalias kella tuntakse. Kuramuse naljatilgad, tõmbavad loosi, kes helistab ja kurva uudise vastu võtab, see aasta on meie ridu palju hõrendanud, ka hulga noorematele pole halastatud, mis siis veel eakamatest.
Ha, elus ju! hakkasin siis Euroopa rahvast helistades rahustama, et olen ikka olemas - rõõm sajatustega pooleks! väga hea aeg ju helistamiseks :D
Kuramuse Norby! hea vähemalt, et telefoniarvet enam koju ei saadeta, muidu peaksin mehe matuste jaoks hakkama laenu võtma.

Uni muidugi läinud ja paar asjakest ka jälle valmis




Aga lahti ma veel sellest Norbyst ei saa, Kõu on niigi ülekoormatud ja kvaliteet veel kehvem.
Otsus tehti siis häälte enamusega Norby kasuks - kolm meessoost (kass ju ka veel munadega), berna kurt ja Lapitekk, va reetur, puges mehe tooli alla - 4 häält poolt, üks erapooletu ja ainult mina siis vastu.
Noh, ega Elioniga ei taha ka pidevalt arvuti taga istuda, enam ma arvutiga tööd ei tee, nüüd muutki teha.

Tellisin ka "Aedniku aasta", Karel Čapeki venekeelse teostekogu kinkisin ma paar aastat tagasi õele.

Olen jälle maailmas tagasi!
Tere! :)))

Juba üks aasta...

... olen seda blogi pidanud. See postitus on kahesajas, millest ma osa ei avaldanudki ja millest ma ka suurema hulga avaldatutest kustutasin kui minu jaoks ebaolulise.

Vist aitab.

Lumetuisk

Need pildid tehtud hommikul, praeguseks kõik aknad peale köögiakna paksult lumised.

Mu elus on kaks meeldejäävat lumetuisku.
Esimene kui sain talvisel koolivaheajal (olin siis 15.aastane) geoloogide grupiga Koola poolsaarele. Sihtkohta lendasime sõjaväekopteril. Esimene lend ikkagi ja andis ikka julgust koguda, et aknast alla piiluda - oh õudust! selleks ajaks oli hakanud paksu lund sadama ja muud ei olnud näha kui helikopteri tulede kumas suur lumehhelmeste keeris. Kuna lend kulges täielikult "po priboram", keeldus piloot kopteri maandada, et pole kindel kas ei satu oma masinaga mõnda kaljuprakku või teab mis veel, polnud kindel isegi, kas sihtkoht ka ikka õige. Tiirutas madallennul natuke ringi, kuhjates niiviisi lahtist lund maapinnalt suureks kuhjaks, sinna siis kukutati kogu varustus, kast Sovetskoje polusladkojet ka, aastavahetuse tähistamiseks oli keegi suutnud selle kaasa hankida. Meid lasti siis liivakotiga (!? neid kotte oli kopteris mitu) ankurdatud nöörredeliga alla. See poleks vene tehnika kui miski poleks untsu läinud. Kõigepealt ütles üles vints, millega seda nöörredelit üles-alla "vintsitati" . Džiisis, seda redelit pidi alla ronivaid oli juba kopteri kõhualuse prožektori valguses jube vaadata. Keeldusin alla ronimast ja kuna ekspeditsiooni ülem pidi laskuma viimasena, otsustas, et mind viidaks baasi tagasi.
Kui siis kopter lõpuks tühjaks sai laaditud, luugid kinni, ja hakkas kõrgust võtma... vot siin on mälulünk - lihtsalt oli suur müra ja äkki kurdistav vaikus ja... olete tunnetanud kottpimedust, mis on valge? Minu tundemaailm fikseeris just seda pimedust nii, kuni kuulsin piloodi itsitamist ja sõnu: prizemlilis, otšen udatšno. Vaatamata, et neli suve veetsin Leningradis õel külas, polnud mu vene keeleoskus kuigi heal tasemel, aga nendest sõnadest sain väga hästi aru, hakkasin ka itsitama.
Siis hakkasid mingid kolksud vastu helikopteri keret ja kuuldus ka hääli - meid kaevati lumest välja. Täielik tuulevaikus, miljonid tähed ja ere kuu säras lumelt vastu nii, et silmadel hakkas valus.
Peale helikopteri lumme prantsatamist oli kümmekond minutit hiljem lumetorm vaibunud ja tulid nähtavale mitte eriti kaugel oleva küla tuled. Kiirustatigi külla abi järele, et kätte saada lumme visatud proviant. Üllatusena leidsid ka helikopteri lume alt, kõik olid arvamusel, et kopter lendas oma baasi tagasi.
Küla poole saanidega sõites läks taevas jälle pilve ja tõusis tugev tuul, mis paiskas õhku kogu eelnevalt sadanud lume. Saime ikka õnnelikult tänu hobustele sooja katuse alla. Aeg, mis kukkumisest kuni pääsemiseni, oli kestnud üle kahe tunni, minu teadvus fikseeris seda ainult paari minutiga??? Šokk?
Tugev tuul koos lumetuisuga kestis mitu nädalat, võttes võimaluse uurida geoloogidel Hibiini mäestiku suvise ekspeditsiooni maršruuti, ja ega meil ju ka helikopterit polnud, sellise lumega pole isegi suuskadega miskit teha.
Aga ega keegi eriti kurtnud, uus aasta sai külarahvaga uhkelt ja lärmakalt vastu võetud, selleks kulus natuke üle nädala, siis käisime uudistamas sõjaväe tehnikat, millega üritati helikopter lumest päästa, püssimehed tegid küll uudistajatele kurja häält ja -nägu, aga kedagi siiski maha lasta ei ähvardatud, uudistamisele tegi lõpu hoopis tuisk, sest peale lumememmedena väljanägevate püssimeeste nagunii miskit eriti näha polnud. Nädala pärast polnud seal enam ei helikopterit ega seda toredat kopteripilooti, millega ja kuidas?, see kuulus sellise "vene ime" valdkonda, mille kohta küsimusi ei esitatud.
Maršruut pandi kaardile kirja külapapide jutu järgi ja meile toodi ka hirmuäratav kogus igasugu mineraalkive (tõin neid isegi kümmekond kg koju), võis kirja panna, et töö sooritati 150%. Tagasi sõitsime saanide, autode ja rongiga, pea 2 nädalat. Kooli sain 11. jaanuari asemel alles 8. veebruaril koos arstitõendiga - angiin. Tuisult ei saanud ju koolist puudumise tõendit küsida.

Lumekardin

Metamorfoosid

Mul on muidugi väga hea mees, väga hea huumorisoonega, aga mul on kange tahtmine ta maha lüüa. Ausõna.
Tänu temale sain alles hommikul kella poole kaheksa ajal magama, normaalsetel inimestel sel ajal vist isegi lõunasöök söödud.
Aga meie peres annab normaalseid tikutulega otsida, isegi koerad-kassid on kiiksuga.
Kas siis kellelgi teist tuleb pähe mõte hüpata keset kööki ja hõisata, et vaata mis mul ämbris on.
Noh, vaatasin. Jessas! Plastämbri põhi paksult paarisendise suurusega pruunikashalle hiirekesi täis! Sama ämber, millega ma sõbranna juurest koertele-kassidele lihalõike jääke tõin ja peale pesu katlaruumi kuivama jätsin.
Olge jah laisk tööle minnes garaažiuks korralikult sulgeda, eks siis külmunud näljased hiirtehordid jooksevad katlaruumi sooja ja hüppavad trepiastmelt lihalõhna peale ämbrisse, kust pole lootustki välja ronida - hea hiirelõks, eks ole?
Aga... mina üksi ei olnud uudishimulik. Kass, keda kuramust ei saanud kuidagi minu toolilt maha lükata - olete te kunagi proovinud tõsta kassi toolilt kui kass seda ei taha - ta ei tee sust üldse väljagi, magab edasi ja kleebib end nii tugevalt tooli külge, et saad kassi tõsta ainult tooliga! Heh, nüüd siis uni läinud ja kolksuga hüpati ämbrisse. Hüpe oleks õnnestunud kui "paanikaosakond" poleks häire tööle pannud ja "kiirreageerimise osakond" esikuvaibalt ka kohale tulnud. Ämber uppi ja berna tõstis veel kordamööda oma käppi üles, et hiirtele teed anda.
(terve posu igasuguseid vandesõnu!)

Kupatasin mehed magama, koerad-kassid majandusruumi ja laotasin põranda hiirepüüdmise kleebekaid täis, ise muidugi ka magama.
Kassid?...
Aga vot kassi unustasin välja visata, see kuramus ajas oma näugumisega mu üles - suurim "hiir" oli kleebekatega kinni püütud!!! (veel natuke vandesõnu!)

Vanainimese uni on ka kehva tervisega, selle ehmatuse peale sai infarkti ja lamab nüüd reamatsioonis. Mina ilma uneta hakkasin siis talve tegema.

Idee - helesinised lumeroosid pusakeel.

Ja mõne roosi pärast ei tasu ju suurt ahju sooja panna, "hävitasin" veel savijääke

Väike fotoreportaaž, kuidas siis need mustrid tekivad

Jäägid helmestest, mida vaevalt veel kunagi kasutan, sest ei meeldi teha ühesuguseid helmeid rohkem kui ainult ühe komplekti, mõnda kasutanud ka pildiraami kaunistamiseks. Säilitan cane vorstikeste jääke õhukesse toidukilesse keeratuna niiviisi püstiasendis (kaan käib karbile peale), siis pole vaja sobrada kui tekib mingi idee millestki veel midagi teha.

Utiliseerin kõigepealt äralõigatud otsi, untsu läinud helme toorikuid ja lõikejääke, ka mõned jupikesed vorstikestest. Käkerdan kokku ja jämeda riiviga riivin hajusalt eri tooni käkerdisi segamini, vahel lisades vastavalt saadu põhitoonile kas heledamaid või tumedamaid toone juurde.

Selle riivitud massi käkerdan lihtsalt kokku natuke tihkemaks (ei või värvide segamiseks enam tugevalt muljuda)

lasen lõigatud viilu pastamasinast läbi

Vaatan kumb pool võiks olla huvitavama värvikombinatsiooniga ja katan eelnevalt veeretatud savikuulikese, helmepõhjadeks kasutan kas untsu läinud savimassi või ostetud, aga mittemeeldiva värviga savi, midagi ju peab kasutama.

Selle swirlimisega, kui asi juba selge, saab natuke värvitriipe muuta kas kokku surudes või laiemaks hajutades, swirlin helmest kahelt poolt, sest mine tea kummal poolel huvitavam muster tuleb.

Natuke saab mustrit ka ripatsit vormides mõjutada ja ripatsi kuju teen vastavalt tekkinud mustrile.
Selline lilleõis sai, enne küpsetamist...

...ja peale küpsetamist.
Olenevalt kas kasutatud massis on ka poolläbipaistvat, võib tekkinud muster kas õnnestuda või hoopis untsu minna (need katan hiljem uuesti ja teen neist võtmeripatsid)

Seekord sai muinasjutuõisi terve sats, korra veel lihvida ja lakkida

Aga metamorfoosid jätkuvad - öösel tehtud ja (esimene pilt) kahtlemata sinistes toonides roosid on nüüd ikka täitsa rohelised, mis rohelised. Kasutatud fimo valget, toonimiseks sinist poolläbipaistvat ja lisatud natuke sculpey frosti elastsuseks (rooside jäbimõõt ju 1 sm ringis), aga mis põhjusel nüüd roheline ????


Niipalju siis ka vihmaveerenne õhtuks paigas

Veel natuke sügist

Lumi küll maas ja kraadiklaas näitab miinusega numbreid, aga naabri vahtral veel mõned lehed okstel rippumas


Nüüd võib hakata "lumisemaid" tegema :)

***

Teatud asjaoludel tuleb mul see blogi vist ikka mitmeks teha.
Eks proovin, kas õnnestub siis liitalahutadajagada ja kui palju see aega võtab.
Ja kas peale selle midagi alles ka jääb :DDDD

Varuge natuke kannatust (see ütlus mulle enesele :)) Copysin olulisema teise blogisse ja (ime küll, miski ei läinud veel? kaotsi) saan ka siia kõik puutumatult-muutumatult tagasi panna kui vahepeal elekter ära ei kao, internett ei jukerda või kassid miskit untsu ei keera.

Kogu jama saigi alguse kassidest. Õigemini varesest.
Nagu teate, lubati mulle garaashist tööruum teha - tehtigi. Auto aeti välja ja mina oma kodinatega sinna sisse. Paar päeva hiljem kostus juba nurinat, et auto kassi käpatempleid täis. Vihm pesi vahepea jälle puhtaks. Aga siis hakkas vares auto katusele igasugu kraami vedama, külakoertelt pätsatud konte, kamaraid ja mitte ei saa aru, kuskohast ta neid kuivatatud kalu võtab?.
Nüüd mul hoov külakasse täis, enda Kurepoeg ja krantsike ei julge õue minnagi, said kõutsidelt tappa, berna aga pressis end hanemajja, ööseks longib siis oma "suurde kuuti".
Ja auto haiseb ja mees vihane ja mind löödi garaashist välja ja hakkame õpitubasid interneti vahendusel tegema.
Õpilastega ühiskasutusega blogis. Nüüd kannangi osa materjali sinna üle.
Vahepeal kärsatas mu vana el.plitaplaat, millel üritasime vaha sulatada, ka korgid läbi. Häda kui majas pole osavate kätega meest, suurem häda kui neid on majas kaks. Nädalavahetus möödus vahelduva vooluga reshiimis ja täna jukerdab internett.

Ainult rahu nagu ütles Karlsson. Kunagi pole nii hull, et veel hullemaks minna ei saa.
Neljapäevaks planeeritud siis siidireis Tartusse ja reedeks peaks kohale jõudma ka tellitud potsik, kus saab ohutult ka toas vaha sulatada.

Mõned tööd, mis siis lõpetasin sel ajal kui elekter ja internet jukerdasid. Pildid nats kehvad, aga uusi ei anna enne teha kui saan uued akud fotokale, vanad on ikka väga "väsinud" - 5 klõpsu ja 3 tundi laadimist :(