Silmad lahti...

...aknast pilk õue...

Selline tuuline-tuisune-lehesajuline-rohekas-pruunikas-valge ninga esmamulje, et oi kui "tatine" kogu see värk. 

Nii majaesine

 

 

Kui ka majatagune.
Berna muidugi varase ärkamisega ja oma käigurajad sisse tallanud. Paar tundi hiljem olin õues väga üllatunud - midagi polnud "tatine", ilus kohev lumi, mida mitte kuidagi ei andnud lumepalliks teha. Esimene lumi koos esimese öökülmaga, veel kolmapäeval käisin kasvukast punaseid tomateid toomas.
Olgu siis, kui talv juba tulemas, las siis tulla!

Öös on...

... asju kohe kindlasti, näiteks öötaevast peegeldav tiik ja...
Ja öös on sündmusi.Tiigi ümber ja tiigis.

Mulle meeldib öösiti ringi jalutada, Suur Sõber külge toetamas ja kassid paažidena sabas, ka tiigi ääres istuda ja kuulata ööhääli ning vaadata kuidas kalad lupsu lüües taeva peegeldusse tiigipinnale ringe teevad.
Ju see öine elu vees erutab ka kasside erksaid instinkte, Kooretilk on nii mõnigi kord neid veeringe või üle lendavat satikat püüdmas vette plartsatanud.
Üleeile öösel tabasid mu kassid tiigi ääres luuramas naabrikassi, ega muidu polekski enam õue läinud, aga Kass Kurepoja kaeblik appihüüd ajas mu tiigi juurde tagasi - no kuidas sa ei lähe sellele raske lapsepõlve läbielanud ja vist kõigilt küla kõutsidelt tappa saanud argpüksist karvakerale appi! Suur Sõber oli juba end magama sättinud ja kaasa ei tulnud. Jõudsin tiigi äärde just siis kui teine eluheidik, Kooretilk, oma sõbrale appi ruttas ja naabrikõutsi ründas. Vaene naabrite kõuts, polnud tal kusagile mujale taganeda kui tiiki sulpsata. Polnud mõtet appi tõtata, kassid oskavad ise ka välja ujuda, aga mis oli ootamatu, et Kooretilk talle järgi hüppas ja vees olevale kassile kallale sööstis. Madin oli kõva veepladinaga, võtsin juba kahva, et kasse lahutada enne kui Kooretilk naaberkõutsi uputab või madistades vesiroosist rohuhaket teevad, aga kõuts pääses madalamasse ossa, kus oli veel üks väike kisma ja lõpuks putkasid läbimärjad kassid teine teise suunda.
Oma territooriumi kaitsmine? Pole kunagi näinud, et see küllaltki leebe iseloomuga kassike, kes küll kodutuna õppinud nii ettevaatlikuks kui ka oma elu eest vihaselt võitlema, oleks naaberkasside vastu vaenulik olnud, pigem pidas neid oma sõpradeks. Kass Kurepoeg ikka see, kes võõrast kassi aias kohates vihaselt turtsus ja hädakisa tõstis ning esimesel võimalusel punnu pani.

Vot sellised räsitud nägid järgmisel päeval nii Flammea kui ka madalas vees olev taimedepadrik.
Aga üllatuse tegi ka vesiroos, alul arvasin, et need kaugele ulatuvad lehed on kasside võitluse käigus taime küljest lahti tulnud, aga võta näpust - kõik lehed kõvasti kinni ja mis imelik, nad muutkui kasvatavad oma varsi pikemaks ja lehti suuremaks, suurimad lehed juba praevaagnasti latakamad ja ulatuvad juba pea kaldast kaldani. Lehevarte ja ka õievarte pikkust arvestades võiks selle vesiroosi küll poole sügavamale istutada.
Kas kalad kakades väetavad nii võimsalt või pingutasid kasside võitlusele kaasa ja nüüd ei saa kasvamist pidama? Kaladele pole ka lisatoitu eriti andnud, neil esialgu on veest nii vetikaid kui ka vesikatku kõhutäiteks võtta piisavalt.

Sajab ja sajab, ainult tibake päikest

No jah, Deia ei jõua ära oodata, mil pojengid õitsema hakkavad, mina vist isegi natuke ootan, mil nad õitsemise lõpetavad :)

 Ega vihmaveest läbivettinuid õisi isegi toestus ei toeta.

Aga...

... uus kaunitar  Primevere ja oodata veel ühe uuekese õidepuhkemist (kahest  ei saanud pilte teha, korjasin veel kinnised nupud ära), ning sel aastal veel 4 juurde toodud.

Ma ei teagi, millised toed neile panna, et suurte vihmaraskete õite varred ei murduks. Varemalt, kui pojenge vähem oli, siis ainult topeltõielistel õienuppude tekkimise ajal sai maasse löödud  puutokikesed ja nööriga puhmas tokkide külge.
Siiani need jaapani tüüpi õitega tugesid ei vajanud, see aasta näitas, et toestama peaks vist kõiki. Noh, puutokke läheks siis vist terve tihu vaja. Kuidagi märkamatult on pojengide esialgselt soovitud kogus pea kahekordistunud.
Need poest saadavad on küll kenamad ja head kergemate õite puhul, aga kasutud kui õied suured ja vihmarasked, nad pole "raskekaallaste" jaoks mõeldud. Kuigi jah, mida siin viriseda või keda süüdistada kui ise ei eelmisel ega sel aastal ei lõikunud pojengipuhmaid natuke hõredamaks ja õienuppe vähemaks.

Aga järjest tuleb neid nuhtlusi juurde - kõigepealt teod, kelle olemasolu ei teadnudki enne kui kümmekond aastat tagasi "imetlesin" üht eriti suurt tigu Raadi surnuaias. Nüüd on oma aiast tigude korjamine õhtuti pea sama tegevus kui hingamine. Siis 4-5 a. tagasi tekkisid sääsehordid, keda iga aastaga aga järjest juurde tuleb.
Muttidest parem ei räägi - need meie alalised "sõbrad", kellega mõnel aastal ikka radikaalsete vahenditega lahinguid peetud.
Ja nüüd veel hullem nuhtlus - puugid! Vaatamata sellele, et kassidele puugirohi pandud, korjan neilt iga päev mõne.

Täienduseks - tänu kaareni´märkusele, hakkasin uurima, et siis kumb - Primavere või Primevere.
Kahes esmalt uuritud kataloogis  ekslesin leidmata vastust, aga eks keeled ka võõrad. Saksa omas kohe soovitu käes   Nii, et ei või igakord usaldada ka usaldusväärset :)
Aitäh, kaaren!

Parim aialill

on vaieldamatult vesiroos - pole teda vaja ei rohida ega kasta ja ei vaja ka toestamist :)
Õitsevad kaua, õied ka väga ilusad ja neid parasjagu, ei tekita õierohkusega peavalu. Hea laisal aednikul lihtsalt istuda ja kohvetades neid imetleda ning vaadata kalade lupsulöömist. Ega ma üksi tiigikaldal istu, see ka kasside ja berna lemmikpaik, Kooretilk on juba kolm korda tiigis kupsus käinud - hasart tabada mõnd kiili või kala paneb kassi unustama, et vesi märg. Või meeldibki talle vesirooside vahel näkineidu mängida?

Autis

Mõlemad, mina ja mu Suur Sõber. Mina närveerimisest ja shoppamisest, Suur Sõber aga opist, mis osutus tavapärasest kastreerimisest natuke arstidel töömahukamaks ja pikemaks. Aga me mõlemad tublid ja juba teeme aias jalutuskäike.
Eks homme saavad istutatud Thela toodud pojengid (roosid pani noorperenaine juba eile mulda) kui ka need täna kokkuhamsterdatud suvikud veel tühjadesse lillepottidesse kükitatud. Mulle meeldib see sõna "kükitatud" ja kui võib kapsataimi mulda kükitada, siis miks ka mitte mõned lilled potti kükitada :)

Hingamise päev

Sumbe-lämbe-sääsene. Ega tahagi aias miskit teha peale ringi jalutamise ja õietolmu sissehingamise, kuigi tegemist oleks enam kui küll.
Suuremad kivitööd on nüüdseks pea tehtud - koormake või kaks veel siin-seal viimistlemiseks ning võin unustada, kus kivivared asuvad. Ükspäev arutasime mehega, et kui palju neid kaaluliselt siis kokkuveetud võiks olla? Vist mitusada tonni küll.

Peenrad tahavad natuke, tegelikult rohkem kui natuke, harvendamist, eriti see majaesine, sest mitu aastat majatagust kivistades- mullastades, polnud eriti muuks aega kui natuke rohimiseks. Praegu valitseb seal paras padrik, omavoliliselt on territooriumi hõivanud lilletaimed ja vesihein ja hulk puhmaid tillipojenge. Vot sedasi siis, et kui ei ole ja küsid, siis ka saad! ja ei raatsi minema ka visata :DDD

Ma ei ole hingega aiandaja, teen ainult tegemise pärast, et end liigutada ja et oleks koht kus lihtsalt hea olla, mõtlemata, kas see, mis on, on ka õige. Minu jaoks on ja minu lemmikute jaoks ka. Järelikult nii ongi õige - kõik segamini ja värvide virrvarr ja roheliste puhkeperioodidega mil ei õitse pea ükski taim ja sügisese minnalaskmisega. Aed on minu hingepeegel, mitte aiandusõpiku musternäidis - ma ei taha enda ees teeselda ja siin kehtivad ainult minu ja minu lemmikute, olgu nad kahe- või neljajalgsed, reeglid.
Puhma alt vilksatamas kellegi nägu või karvane saba, siin-seal miskit kaabitud või enda jahutamiseks suur auk süvendatud ja puhmaste vahelt vilksatamas miskit suurt valge-oranži uinakut tegemas, murdunud oksake või kolletav lilleleht - see kõik kuulub aiaelusse, igalühel peavad olema oma lemmikud, mida imetleda, mille all hunnikuid kaapida või luurata, mille peale jalga tõsta või mille otsast endale midagi suhu pista.
Aed hakkab juba jälle tasapisi kujunema mängimise ja lõõgastumise kohaks, elamise kohaks - untsuläinud lehega "ufotaldrik", mis näib tiigis tõesti nagu tulnukas teiselt planeedilt, on lindude lobistamise kohaks saanud, kalad löövad vahel lupsu ja kellegi koon luurab neid, käpad üle kivide rippu ja saba volksamas hostalehtede vahel, õunapuu puistab oma õielehti vette minipaatideks vesiroosi lehtede vahele. Mulle meeldivad need valged tiigireostajad, mis säravad pimedal ajal mustavas vees nagu tuhanded taevatähed. Tahan tiigikaldale veel toompihlakat "Robin Hill", aga ma ei taha Tartusse sõita. Aga unistada võib ju ikka. Ja kui isu sest "tähtede" imetlemisest küllastunud, saab ju alati tiigipinna puhtaks teha. Alati on nii, et kui midagi tahad, pead ka midagi vastu andma. Mina annan oma talvega kogutud liigsed pekid või hommikul söödud jäätise kalorid.

Täna ei anna midagi, ainult võtan. Täna mul hingamise päev. Täna on mõtete laagerdumise aeg, et mida ja millest.
Aed ei ole ainult kivid ja taimed ja lemmikud, seal peab olema veel miskit. Ja ma palun veelkord oma kaitseingleid, et nad annaksid mulle veel aega ja juhiksid kätt, et teha neid "miskeid" mida ma veel isegi ei aima ja saan teada alles siis kui nad valmis saavad. Aga see võib võtta aasta või..., aga ma tean, et saavad tehtud.

Külm, tuuline, vihmane

Ühesõnaga liiga "tatine", et õues tegutseda.
Söögid söödetud ja söödud, mitmeid kordi kohvetatud, tellimised tellitud ja kirjadele vastatud. Egas midagi - harjutan end natuke kauemaks arvutis istuma.
Mängud! Polegi nagu viimasel ajal ühtki arvutimängu mänginud, läksin oma lemmiklehele ja valisin viimati lisatud asjade otsimise ja ruumist väljapääsemise mängu.
Džiiisis! Neiuke nutab nägu pihkudes, kass söögikausi juures nälgas, vanaisa istub diivanil ja mureliku näoga kõlgutab jalgu, teises toas kurb koerake viga saanud käpaga, prillid ees ja ilmselgelt näljase näoga, külmik lukkus, kapid lukkus ja need, mis pole lukkus, on tühja täis. Egas midagi, otsisin sellest tobedusest vajalikud asjad üles, tohterdasin koerakäpa, sain vanaisa prillid kätte ja kui söögi ette andsin (vaeseke nii näljane, et raputasin krõbinad talle vaibale), raputati kõrva tagant veel üks lukuparool. Kassi piim oli muigugi lukustatud külmkapis ja kui terve pudelitäis piima ära lakuti, sain kausi põhjast veel otsitavat vajalikku. Nojah, lõpuks uks lahti ja neiuke, rõõmsalt hüpeldes hõljus minema. Suur tobedus ja mina suurim lollpea, et sellise tobedusega aega raiskan.
Aga õues endiselt külm ja tatine, vaatamata, et ka päikest pilvede vahelt vilksatab.
Tagasi arvuti juurde. Järgmise mänguga end lollitama ja aega tapma, aga ausõna, täna pole päev mil kas või teeselda, et olen usin ja tark :)

Vihma sajab

Nagu ikka - kui mul kange tahtmine aias tegutseda, siis sajab :)

Vähemalt saan üles otsida ühegi mu blogivaramu (kirjad näitavad, et ma juba olen jõudnud kribada pea 2000 postitust, millest avaldtud kusagil poolesaja ringis) avaldamata, aga arvan, et ka teistele huvi pakkuva postituse.

Kel soovi oma aeda huvitavamaks teha, võib google tõlkesse panna lähtekeelena vene - Декоративный огород ja sihtkeelena mis keelt tahes, saate google otsingust väga põnevaid ideid kuhjaga.

Aga peatselt ka aiavilja külvamine-istutamine ja ideid ka dekoratiivsete köögivilja peenarde kohta ifot hulgim.

Villandry lossi köögiviljaaed. Pilt võetud siit
Rohkem ma siia minule enam meeldinud ja blogisse salvestatud aedade-peenarde pilte ei pane, eks igaüks võib oma lemmikud ise välja otsida :D

See uus layout on juba ka varem olnud, minu jaoks õudus ruudus, aga mul soovitati panna vana versiooniga oma blogilink järjehoidjasse ja see link toimib siiani.

Oh, oleks...

Tsiteeritud raamatust "Aiaviljad pisipinnal":
Varajased kartulid pannakse maha kevadel pärast öökülmi ja...
Keskvalmivad kartulid pannakse maha kuu hiljem ning...
Säilituskartul pannakse maha umbes kuu hiljem kui keskvalmivad. Neist kasvavad suured kartulid, mis säilivad hästi ületalve.

... meil ka niiiii (unistavalt ja kadedalt) pikk suvi! või vähemalt nii hea säilituskartuli sort, mida pannakse 2 kuud hiljem maha kui varajast ja kasvatab suured kartulid säilides hästi ületalve :DDD

Kassiaasta

Kas veel keegi ütleb, et kassid ei söö kapsast?!

Ma söön porgandit ka. Kui tahan.
Ja ma olen valge! Kui te nii väga soovite.

Sulab, tilgub, vajub

+2, pilves.
Ja õhtuks valmis ka koobas

Tegelikult...

... pole neid lolle ju kuigi palju, aga nad on nii oskuslikult paigutunud, et kohtad neid lausa igal sammul.

Nõuka ajal nad nii väga ei häirinud, teadagi, et... ja mis neilt ikka targemat loota oligi.
Eredama näitena Sosnovõi Boris (mees käis seal miskit tööasjus) aatomiel.jaama kontorihoone hoovi suurt asfaldplatsi vehkis kümmekond naist sodist puhtaks luuata - ikka ühest otsast teise ja tagasi, pühkides sodi juba luuatud kohta tagasi, ja nii mitu tundi järjest, suur tihe tolmupilv tuulevaikse hoovi kohal hõljumas. Nähes, et mu mees pidevalt aknast välja vahib, seletas võõrustaja, et neil kõrgem nomenklatuur tulemas ja selle auks ka suurpuhastus käimas. Kui mees siis küsis, et kas nad ikka jõuavad selle hoovi niiviisi ka kunagi puhtaks? Vastas võõrustaja uhkusevarjunduga hääles, et nad tellisid ka tänavapuhastuse masinad.
...???... Ja nähes vist mehe näos suurt küsimärki, lisati veel juurde, et naised pandi luudama igaks juhuks kui see kõrge nomenklatuur peaks homse asemel täna tulema.
No jah, eks siis oli teine võim ja teised "arusaamad"

Aga...

Eelnev jutt tuli meelde kui mu sõbranna järsku telefoniga rääkides lausa hirnuma pahvatas (uh, kergendus - kui juba pikemalt poolsurnuhaige naerab, on lootust!!!), ta just luges unerohu karbilt hoiatust - ettevaatus! tekitab unisust! :)))

Nii ma hakkasingi otsima oma blogi "prügilasse" kogutud nii enda loetud kui ka teistelt kuuldud noppeid nn pehmelt öeldes veidrustest:

Taivanis valmistatud fliisteki sildil suurelt kirjas - Mitte kasutada kaitseks tornaado eest!

Ameerikas peegliga varustatud jalgrattakiivril - Peeglist nähtavad objektid asuvad teie taga!

Inglismaal piimapudeli korgil hoiatus - Avades pudeli, ärge keerake pudelit teistpidi!

Ma ei mäletagi kust hotellist hamsterdatud ovaalse seebi pakendil kiri - Kasutage seda nagu tavalist seepi!

Sears firma fööniga kaasas olevas kasutusjuhendis - Ärge kasutage fööni uneajal!

Marks & Spenser pudingi pakendil - Peale soojendamist on produkt kuum!

Hiinas valmistatud jõuluehete karbil - Kasutada ainult siseruumides või väljas!

Sainsbury maapähkli pakendil hoiatus - Produkt sisaldab pähkleid!

American Airlines pähklite pakendil hoiatus - Enne pähklite söömist avage pakend!

Laste Supermeni kostüümil rippus sedel - Isegi selles riietuses ei saa te lennata!

Rowenta triikraua manuaalis - Ärge triikige seljas olevaid riideid!

Eriti meeldis naabritel oleva rootslaste elektrisae manuaalist leitud "pärl" - Ärge püütke seisatada saage oma käte või genitaalidega!

Jajah, kui arvestada, et neid veidraid hoiatusi ei kirjutata rahva naerutamiseks, vaid kellegi lollpea kaebuse põhjal, siis...

Ma juba klikkasin postituse blogisse ja tahtsin guugeldada, kuskohast saaks tellida (oh jeerum! - mis maksab mu EI ÜHTKI TAIME ENAM!) kolkvitsa ( amabilise) sorti Pink Cloudi ning vaevalt sain 2 tähte otsingusse kui see googel viskas mulle "kodanikupalga" tegumireale.

Mis on kodanikupalk???
Aga lugege ise Peale selle lugemist ei taha ma ei tsiteerida ega kommenteerida. Ma enam ei arva, et kõik eelnev kirjas olev oleks tõestus, et esineb lolle "blondiine", tuleb välja, et on veel keegi, kes neid ületab, isegi Savisaare väite, et koosolekutel tukkuma jäämine on erilise intelligentsuse tunnus, jätab see roheliste "geniaalsus" kaugele maha

Ma ei tea, kas ma nüüd seda kolkvitsat tahangi

Lillekasvatajale lubatud lingid:

Videoõpetused
Lapitehnika šabloonid
Selles tehnikas olen ka ise teinud pajalappe ja isegi 2 lastetekki vatiiniga, jube käsitöö, aga... hea lõõgastus :)
Palju linke õpetustele
Siin suur-suur kogus mustreid mida ma ka idee saamiseks (mosaiigitamisel) tihti vaatan
Hea posu linke

Ja kui Sind shenilltehnika huvitab, minu lemmik lapitehnika (peaks vist kaltsukoti ja õmblusmasina jälle välja otsima :DDD), siis paar linki:
Jakike
reljeefne shenill
ka üks õpetus
üks seljakott nn vahvelshenillist mille tegemisõpetuse panin ka kunagi melissa foorumisse, aga see foorum häkiti maha (nüüd hobbyportal) ja suur osa foorumimaterjalist läks kaotsi.

Peaaegu tõsilugu

Hommikul leidsin külmkapist suure tüki sinki mida millegipärast juba mitu päeva pole keegi söönud. Otsustasin vahelduseks teha lihtsa salati, teate küll seda ananassi-singisalatit.
Õngitsesin konservpurgist ananassilõigud välja, aga mida teha mahlaga? Juua ma seda ei taha ja ära visata ka ei raatsi. Hea kraam ikkagi ja masu aeg ka.
Tean üht keeksiretsepti, tainas tehakse kas apelsini- või ananassimahlaga. Mikserdasingi keeksitaina valmis, aga sellesse tuli panna ainult munakollased. Ei viska ju munavalgeid minema, külmikusse pole ka mõtet panna, nagunii unustan ja tuleb siis minema visata.
Ega pikalt polnud vajagi mõelda - beseed söövad meil kõik. Lõin munad vahtu ja riivisin maitseks ka sidrunilt koore. Mmmm, aga egas kooreta sidrunit enam kappi pane, varsti kuivab krimpsu nagu punanaha skalp.
Noh, sidruniga lihtne - saab hea kastme salatile teha. Kaste tehtud, aga sel aastal kasvasid suured sibulad ja salatikastmesse terve sibu oleks liig, mis liig - pool jäi järgi, aga seda just paras ports spagetikastme tegemiseks, muud nagu kohe pähe ei turgatanud, kuhu veel sibul kõlbaks.
Kastme tegemisest jäi pool purki head tomatipastat järgi, külmikus see ei säiliks, ma ostan alati pastat ilma konservantideta, rikneb kiiresti, kahju hukka lasta.
Otsustasin keeta borši. Mhjah, kapsapea pabulakesti ei olnud, ja ega head borši ju kapsata ei tee.
Tuli linna šoppama sõita.
Ostsin siis kapsast, porgandit, heeringat, viinereid, pähklitega suure šokolaadi (soodukas), paki "koerapamperseid" (majapidamispaber), pesupulbrit, paki soola, laualina (soodukas), sussid (ka soodukas) suure pakendi kempsupaberit (ülisoodukas), noh, teise paki ka, nii igaks juhuks, 2 pakki kakaopulbrit (hind pidi kallimaks minema) ja pisikese pudeli rummi (pole ammu rummikooki küpsetanud).
Kui mees selle kõik autosse tassis, turgatas pähe, et äkki kassile need viinerid ei maitse. Läksin poodi tagasi. Seda, mida kassid sööksid, ostma. Vedas, müüdi kassi lemmikut - koorekastmes, võtsin kohe 10 pakki, kassa juurde laveerides rabasin ka purgi Saku originaali, poodi sõidutamise eest. Juba linnapiiril tuli meelde, et sink sai otsa. Sõitsime tagasi. Ostsin purgi ananasse, sidruni... selles poes oli ka soodukaga kaupa.
Hea, et mees abiks ja rasked kotid autosse tassis.

Keetsin siis borši valmis, märkamata, kas midagi jäi järgi või ei. Kõht täis, vajusin väsinult diivanile ja lülitasin teleka käima.
Lollakas! Miks, põrgu päralt, ma seda mahla minema ei visanud!

Homme hakkan rummikooki küpsetama.
Huvitav, mida annaks veel rummiga teha, rummikoogile läheb vaevalt pool pudelikesest?
Pean kokkaraamatutest uurima.

Veel üks täna

Vahelduv päikesepaiste ja kuramuse külm tuul. Ei aita sulevest ega fliisjakk selle peal, pane või vateeritud suusapüksid jalga.

Aga Lillekasvataja kommentaar eelmises postituses tõi meelde ühe naljaka loo.
Värvipiltidel paistab palju asju teisem ja ilusam. Kunagi ammu kui värvifotod olid küllaltki haruldased, palus üks hea tuttav teha minul pilte koos talle külla tulnud Soomes elava õega (mu tuttav jäi sõja ajal Viiburis venelaste kätte, ülejäänud perekonnal õnnestus kaugemale põgeneda).
Ma selline äpune votugraaf, ega eriti ümbrust ei vaadanudki, peaasi, et valgus õige, tuulevaikne, inimestel soengud korras ja ilus naeratus näol. Filmikasseti andsin tuttavale tema soovil, et kõik fotode kulud tema maksta.
Kusagil kuujagu hiljem tuleb see tuttav külla, nägu säramas ja üks foto näppus, et vaata ise, mis imega sa hakkama said! Õnnestunud foto jah, valgus just õige, ülesvõetud õeksed ilusad ja... ja vot siis sain aru oma apsakast, tagaplaanil oli naabrimehe värskelt valminud välikemmerg, mis säras kuldselt päikesepaistest ja selle ümber lokkavate lopsakate takjapuhmadega, see ebajasmiini suur puhmas, kelle alla ma õeksed sättisin tuulevarju, pudistas õielehti ja need lausa sätendasid takjalehtedel. Tuttav oli ka selle saatnud oma õele, et ilus foto, ilma süvenemata tagaplaani ja alles siis kui õde kirjutas, et kahju, nii lühikest aega(kauem kui päevaks luba ei antud ja sellestki suurem osa Tallinnas) sai külas oldud, seda ilusat suvilat ja imelist lilleaeda ei jõudnudki vaadata.
Jajah, pildil kena kõik, aga me ju teadsime tegelikkust ja olime naerust lausa kõveras.

Kõige tähtsam on ikka see, et meile on antud elu! Hea või halb - see sõltub juba igaühest endast.

Esimene nartsiss juba õie avanud ja ometi ka minu aeda tibab midagi taevast, see on nagu õnnistus, sest tuuleiilide poolt toodud tugev lehesadu tuju just eriti heaks ei teinud, kuigi kompensatsiooniks sai tuuleiil ka paraja vembuga hakkama - mehe hoolikalt kokkuriisutud saepuru, mida oli just kavas viia kasvumajja ilusate pakuketaste peale (see üks neist natuke praaki saetud), et nad lõhki ei kuivaks

ja kui mees kivikuuri kadus toomaks suurt kilekotti, tõstis pisike tornaadohakatis saepuruhunniku õhku ja paiskas aeda laiali. Võrratu pilt vaadata, kuidas mees hämmingus seisab, suur kilekott käes laperdamas, ja vaatab kohta, kus hetk tagasi oli suur saepuruhunnik :)))

Aed pole orjamiseks ...

... vaid nautimiseks ja töö pole jänes, et metsa jookseks :DDD

Ja nii ma siis lebotan ja vahin taevast.
Aegajalt kriipan ka luuaga kivisillutist pühkida ja korra tegin ka tiiru bossega, et ka majatagust kodustatud rohumaad natuke puhtamaks kaapida. Kuigi veel natuke vara, tiba veel niiske ja need rohelised kurgitünnid, mis eelmisel aastal oma olemasolu vägagi õigustasid, asendadakse natuke aiale sobilikemate "tünnipeenardega"
Aga mul ju pisike aed ka, millest veel suurem osa kivi ja muru all. võin tiba luuslanki lüüa küll ja kuulata kuda umbrohi kasvab :)))

Paar linki Marele oma blogist, et mis on bosse ja siin pikemalt, milleks ta hea ja milleks mitte.
Pikalt ka juttu KK foorumis

Aga natuke nalja tänaseks poleks ka liiast :) Kus ikka palju rahvast, seal ka palju naljakat :DDD

Tänane kohv

Tige, rahutu ja nihelev, nagu oleksid sipelgad püksis, läksin õue uurima, kas juba annab midagi teha. Brrrr... külmu veel takkapihta kringliks, no oli vaja nii kaua naabrinnaga üle aia külarahvast klatsida?!
Tassike kuuma kohvi ja jälle õue - päike halastas ja ronis pilvede tagant nähtavale.
Bossega annab juba köögiakna-mitteveelhaljasala juba kriipida, vajutasin kangi miinuse peale põhja, et kui juba, siis juba. Kõik kena, võiks küll tibake tahedam olla, aga käib kah.
Ha, kui miski on hästi, siis miski ei ole hästi - vot käru ei saa tühjendada, sest paksu lumevaiba tõttu vales kohas asuv veel hiigelsuur küttepuupakkude hunnik, kuramus, on täpselt ees!
Ma juba nagu anektoodis, selles, milles pikk jutt, kuda mees autol õli vahetab, aga mina ei joo õlut, joon kohvi :)
Kohvetamist segas mu kaks päeva kevadtuurile kadunud Kass Kurepoeg, kes kõva näugumisega kuulutas, et juba kodus ja hirmus näljane. Kissitasin töötoa aknal, et tulgu tagaukse juurde, aga ju arvati, et otsemini võiks aknast ja põrutas üle lillepeenra. Üle just lõigatud roosipõõsarootsu ka.
Vaene raske lapsepõlvega kass, kes esimesel paaril aastal kõiki ja kõike kartis, ning enamuses argusest õues peaaegu kõhuli ringi roomas, on nüüdseks kosunud parajaks tülinorijaks ja esimesena kaklust alustavaks kraadepoisiks. No ma ei tea, kes tüli alustas - roos või kass, aga kuniks ma majandusruumi uksele läksin, et kassile öelda, et meie majas käivad eranditult kõik ikka uksest, mitte aknast, oli kisma täies hoos - roosiokkad kassi küünte-hammaste vastu.
Lahing lõppes sama kiiresti kui algas, kass turris selja ja võidukalt püstise sabaga, lipsas kärmelt uksest sisse. Kui ümber nurga kaema jõudsin, kaapis mu halastava südamega berna järelejäänud roosi oksapurule mulda peale, tekkinud auku siis peideti suutäis krõbinaid. Sa sarviline! Roosa Robusta! Mehe oma. No kas ma ei virisenud, et see koht ju pojengidele sobivam.
Sedasi siis, kass jäi siiski keretäiest ilma, kõht täis söödetud, verised kohad puhastatud, jõin oma külma kohvi. Mis seal ikka - armastan küll roose, aga nad ei meeldi mulle niivõrd kui kassid, keda ma tegelikult üldse ei armasta. Pealegi võib mõni pung ikka veel elus olla, istutasin ta ju küllaltki sügavale, mehele võib täitsa julgelt hambasse puhuda, et ta nõnna hilisevõitu või nii, ja kui osutub "liiga hiliseks", eks siis tellin uue või palun kellelgi tuua.

Kohvetatud, läksin bossetama. 10. min pärast oli mu segasummasodila (no ei tahtnud nõrganärvilisi ehmatada ja enne riisumist pilti ei teinud) siis üle vuntsitud
Suur astilbe"pott" ka prillidega üle vaadatud, kõik kivid "elus"
Ja kõik lilled elus
Ja isegi kivi "silmas ja suus" pärnaseemnetele lisaks mingi imepisike seemneke, kel võrseke tekkinud

Aga nüüd natuke naeruõhtust:
Õhtuhakul astus möödasõidul läbi üks koolikaaslane oma kahe lapselapsega. Kohvi, kaeraküpsised ja "juttu kauemaks". Tüdrukud küpsiseid ei tahtnud, tõid autost piima kõrvale mitu pakki krõpse. Kuni vanaemad lobisesid, uurisid tüdrukud mu töötoa riiuleid ja muidugi tuli mul ka paljudele küsimustele vastata. Vanaema küsimusele ka, et kas kõik need värvid-lakid-savimassid ei ole mitte väga mürgised? Muidugi natuke on, aga kui neid lausa suhu ei topi, siis igadahes kahjutumad kui need krõpsud, mida piigad sõid. Mille peale siis vastati - mis sest, aga neid ju söövad kõik.
Ma olin nõus, sest tõsi, mis tõsi - kuna neid värve-lakke-masse just kõik ei tarvita, suren ma kindlaste hulk aastaid enne tüdrukuid.
Tüdrukud hakkasid vargsi itsitama, siis ka näost punetav vanaema ja mina, naer on ju nakkav ja äärepealt oleksime kohvi kurku tõmmanud. Selgus, et hoopis naermine koos kohvijoomisega võib olla veel kahjulikum :)
Arvata võib, et ma saan kaks suvepiigat juurde ja kooliõe sõit Tallinn-Tartu hakkab kulgema minu majast mööda.

Lolle ei külvata ega...

See vist kaasasündinud "anne"
Tegelikult, mis asi see lollus on ja millega seda mõõta?

Noh, see et mees uhas vett pumbata, päästmaks kahte pargiroosi ja osa veest juhtis teispool "tiiki" üle kõrgema sillutatud tee kuuseheki alla, seades ohtu 7 pojengi, 3 veel Raadi mõisa aiast ja 4 lihtõielist kaunitari ja veel kümmekond seal kasvavat püsikut. Täna varahommikul ka, näidates hommikulauas uhkusega kui tubli ta olnud - majaesisele annab juba astuda, pumpas viimased loigud üle tee - ikka sinna pojengipeenrasse.

Kuuseheki juures nüüd lumi ka lõplikult sulanud. Jeerum! Mis vaatepilt! Lisaks veele veel paks kiht pärnalt pudenenud sodi ja tuulega sinna kogunenud lehti! Kuni lõunani kaapisin seda sodi teekividele tahenema ja võttes appi pikad plangud, et vedelasse pinnasesse ei upuks, tegime naabrinaisega, kes lahkelt aitas oma poole pealt hekialust kanalit kaevata, et juhtida minu aiast vett tema küllaltki lirtsuvasse aeda. Vahel ikka kasu ka, et nabrinna ainult unistab, kes kõik võiksid ta aias kasvada-õitseda, aga...
Ma isegi ei vihastunud, kuigi rassimist omajagu ja naha võttis päris märjaks, jalad ja käed ka, tegu pole siiski mehe lollusega - tema tegi, mis suutis, et olla kasulik. Muidugi oli tast kasu palju, tegu ju siiski minu lollusega - ärge usaldage iseseisvalt, ilma järelvalveta, aiatöid meestele, kel pole õrna aimugi, kus miski kasvab, kui sel miskli just suuri õisi parasjagu küljes ei ole!!! Iššand, no ei saa ma ka targemaks!

Aga vot minul on, st. teadmine, kes kus kasvab ja kes millist hoolt vajab, pikaajaline praktika veel takkaotsa. Kuid millega seletada asjaolu, et kui nabrinna(teiselt poolt) tuli nõu küsima, et mida tega Yellow Crowniga, se puitunud vartel pungad kõik külmunu, pehmed ja pruunid, lohutad, et pole hullu, korja need kahjustunud pungad, vartel ju elu sees jne, jne, ise aga pool tundi tagasi lõikasin oma YC-l kõik puitunud varred maha!?
Vaevalt, et keegi veel lolluse definitsiooni nõuab, teada puha - see on see, mida Mirjam vahel teeb või vahel tegemata jätab.
Egas midagi, ootame siis veel aasta-paar, millal õitsema hakkab - see siis ühe lolli tembu mõõtühik :)))

Aga eks ta nii ju ole - kes teeb, sel juhtub :)

Õnnesärgis sündinud

Juhusel on tihti õnnelikud tagajärjed.
Kõva piksekärgatus pani mu kiiresti oma kodumasinaid vooluvõrgust välja tõmbama, mille peale mees muidugi märkuse tegi, et ega nendega miskit juhtu, kõik mingite kaitsmetega kaitstud ja rahumeelega ärastas masinalt mu kohvikruusi. Häbematus, eks ole? Ma ähvardasin teda värvise pintsliga, mille peale mees toolil tahapoole kallutas ja käe näo ette tõstis. Samal hetkel käis kõva "pliks" ja seinakontaktist sähvatas poolemeetrine tulejuga, ainult paar sm tõstetud küünarnuki alt, jättes mehe T-särgi rinnale õrna kõrbenud triibu. Tema seda tulesähvatust ei näinud, pliksu kuulis küll, see oli ikka nii kõva, et poeg õues terassil olles ka kuulis. Minul aga püsis see ere tulesähvatus veel pika aega silmis.

Olen elus sellist pikse tekitatud ülepinge sähvatust näinud kaks korda ennegi, millest üks lõppes õnnelikult, teine natuke traagiliste tagajärgedega.
Üks minu endaga, kerisin parasjagu sukkpükse käele, et need siis jalga tõmmata, hakkasin just kummarduma jala juurde kui käis särts ja ümber käe oli mul sukkpükste asemel mingi sulanud känkar, mis käelt põrandale vajus. Käe päästis vist põletushaavadest hanerasv, millega eelnevalt oma käsi pehmendasin, vastasseinas oli kopika suurune kõrbenud tapeedilaik.
Teine juhus oli teatri garderoobis, kus ühel tüdrukul sulatas seinakontaktist väljuv tulejuga kaelas oleva kuldketi, ta isegi ei tundnud midagi, alles minutijagu hiljem karjatas, et kaelas kohutav valu. Mitu oppi ja ravi kestsid mitu kuud, aga vaatamata mitmele naha siirdamisele, arm ikka ümber kaela näha.

Aga mida siis mina vihmase ilmaga värvipintsliga vehin - vot sellist kasti, mille Astra mulle saatis, et ma saaksin oma värvipotsikuid ja pintsleid sisse panna.
See minu jaoks uus tehnika, teen sõbranna juhise järgi ja võtan ka iga etapi pilti, et kui ma tööle heakskiidu saan, saaksin ka teile (eriti Astrale) õpetuse kirja panna.
Praegu saan teha ainult sinnani, kuhuni pole just head nägemist vaja - krundin-lihvin, värvin-lihvin, kleebin- lihvin ja lakin-lihvin. Lõppviimistlus venib paremate aegadeni :)