Austusest pärisrebase vastu, kes kannatlikult KK-s üritab meid targemaks teha ja austusest ka nende vastu, kes mulle tulbisibulaid toonud, otsustasin oma tulbindusele suuremat tähelepanu pöörata, neid mul palju ja siiani kasvanud rohkem küll issanda armust.
Hakkasin korralikuks - varakevadest saati väetasin-kobestasin-kastsin, õitsemise ajal panin ilusti sildid juurde kes kus ja kui lehed kolletusid, kaevasin sibulad välja, panin kuuri alla laiale plangule kuivama ja kirjutasin kenasti markeriga igale sibulahunnikukese juurde andmed.
Ahhaa, unustasin öelda, et see plank oli asetatud kõrgemale, üks ots ehitustelliste virnale ja teise alla sättisin tühjad kastid, noh, ikka selleks, et kenasti kuivaks ja keegi neid segi ei ajaks. Iga päev käisin neid vaatamas-juurdelisamas-jne. Täna hommikul ka, kampas oma lahutamatu kaaslase, bernaga.
Kes ütles, et mu berna on kurt, igatahes kuulsime mõlemad haledat kassimäugu ja tormasime uurima, kust see hale nutt tuleb, berna roomas ilusti minu tulbiplangu alt läbi, mina mitte nii ilusti - plank tuli meile järgi.
Naabrite kassipoju saime kivivirna ja kuuriseina vahelt elusalt ja tervelt kätte, tulbisibulad ka arvan, et peaaegu kõik käes. Panin nad nüüd plangu teisele poolele edasi kuivama.
Korralikuks hakkan järgmisest kevadest.