Ära ka ei raatsinud visata, alles ma neid parandasin kleeppaberi ja -lindiga, täitsa kõbusad veel ja mul ju vaja kusagile salvrätte panna ja siidi hoida kuni poodi saan, et tuua ümrlatti ja panna neile liblikatega poldid, et teha siidihoidmiseks raamipulgad.
Selles on nüüd salvrätid. Toonitatud perlex´iga, mis kangesti tükib pikdistamise ajal fotokaga flirtima ja näitab ainult oma paksemaid kihte säravamalt, tegelikult ilusti hajutatud ja omavahel kokku sulandatud ja karp näeb välja päris rõõmsake ja suvine
Siidihoidmise karbi toonitasin siis liimvärvidega, aga ei summa pildil parem.
10 kommentaari:
No näed , nüüd me siis puha karbi- kastilainel:DD Ja tuttavad salvrätid vaatavad ka vastu, täna just sain paki sealt Avilandrast. Ostsin ta puhtaks, nii nagu Veevalajad tegid Tartu Skizzega:)))
Aga järsku seletad täpsemalt, millega Sa toonisid- jõudsin juba nimegi selle mõne sekundiga ära unustada:))))
Kui Sa seda aiapäevikut tegid, mul mõned vanad aastakäigud väga narmendavad, aga on ilmatu libedate kaantega, kas Sa neid nats karestad ka enne?
Aga pealkiri on Sul vale- karbid ju päris uuekesed, lõpmata ilusad!
ingesse nagu hingele kohe:)
Mhm, päris uuekesed jah, kui mitte arvestada, et peaaegu tull teipi läks mul nende kokkulappimisele :)
Toonida oleks kõige parem akrüülvärvidega (kõlbavad hobivärvid ka), aga mul nad otsas (lustisime lastega mu magamistoa seinale õunapuuõisi ja liblikaid värvides :D)ja katsetan nendega, mis kodus olemas. Peangi natuke uurima, et üks hea pisikeste tuubidega 12 värviga komplekt osta, valget läheb rohkem ja selleks ostsin suure tuubi Skizzest.
Natuke sädelust saad ju nendest "haraka" kontuuridest õrnalt tihke švammiga peale tupsitades. Kirjad ja muud jutid saad peale joonistada gutaga :)
Millest Su aiapäeviku kaaned on - kas miskit kiletaolist? Näiteks teibil ei taha värv peal püsida ja ma kleepisin paberi peale (mingi pruun pakkepaber, tavalisele klantspaberile peaks krakleelakk peale jääma küll), siis tegin krakleelakiga (kui kaaned väga heledad, värvi mingi tumedama akrüüliga üle), selle laki laialitõmbamiseks leiutasin täna hea tööriista - ilma sabata tihe juuksurikamm :) Et saada ilusad mõrad, peab krakleelakk olema võrdlemisi ühtlaselt peale kantud (vt esimesi töid, puhtalt ebaõnn - küll proovisin selle plastikust võinoaga, mida ma edukalt mosaiigis kasutan, küll joonlauaga) Ja et ilusti praguneks, ei või ka peale kantav akrüülvärv olema paks (värvi veega lahjendada)
Mõned minu tähelepanekud (oma õpetajalt ei saa küsida, tal Londonis kunstinäitus tulemas ja vaevalt tal mahti praegu mind juhendada) - kui värvi kannad krakleelakile pintsliga, siis praguneb rohkem pikki pintslitömbeid, kui tupsutad (hea kui švamm hästi tihke, siis saab värvipind ilusti ühtlaselt ja õhukeselt), siis praguneb enamvähem ühtlaselt mõlemas suunas.
Eh, kukkusin lobisema, aga vast saad aru.
Kui ma kusagilt internetipoest akrüülvärvi leian, annan teada, neid läheb alati vaja.
Üks märkus veel, ise teen liimi ja nende aktüülidega teiste pintslitega, siidi (akvarelli)pintslid on "pühad" ja ainult siidi jaoks, aga kuna Sul pintsleid veel vähe, siis pese neid esiteks jooksva vee all, siis purgis tupsuta veel hästi vastu põhja seebivees ja jätagi nad seebiseks (ära üle loputa) ja ära neid ka kuivata, piisab kui õrnalt näppudega suurema vee välja pigistad, enne värvimist siis loputad seebist puhtaks. Kuna ka triigitavad siidivärvid akrüüli sarnased, hooldus täpselt sama.
Vauuuuuuuuuuuu!
Mirjam, PALUN! Kuidas Su liblikate tundlad niiiiii ilusad on?
Aga milleks Sul siis kõige peenem pintsel on? Mingit musta värvi leidub ju ikka kodus, kas või ripsmetušši või musta gutat (halli, tumepruuni) :)))
:DDD
No ma ju ütlesin, et see kunstniku elu on ikka väga keeruline:)))
No pole mul ripsmetussi, aga aitäh selgituse eest
Noh, kunstnikest jääme kaugele maha :D- me oleme Hobitajad
Üks mu külalistest defineeris minu ja enda erinevuse (ta on Kunstnik):
Hobitaja tunneb tegemisest rõõmu, vaatamisest rõõmu ja kinkimisest rõõmu ja valmistab kingisaajale rõõmuja neile ei tule kordagi pähe mõte, et nad on siia maailma sündinud päästmaks inimkonda suurest hukatusest.
Kunstnik loob piinades,sest ta arvab, et on messias. Töö valmimisel valab oma frustratsiooni ümbritsevatele (vihane kriitikute ja vaatajate peale, et need ei mõista teosesse kätketud ülevat mõtet ja selle suurt tähtsust inimkonnale jne)
Näitustel vaatab ülevalt alla külastajatele - matsikari, nad on tõelisest kunstist arusaamisel sama kauged kui kuu maast ja ta on üksi ses inimmassis, kandes kogu ühiskonna vaimse päästmise nimel okaskrooni oreooli. Piinatud geenius...
Ja kui lõpuks rahapatakas taskus, piinleb, et mis kuradi soperdise ta teinud on, deliiriumis või, ja inimesed ei mõista ikka tõelisest kunstist mitte tuhkagi , anna neile ette või viimane soperdis, annaks jumal, et selle lõuendiga kunagi keegi oma tagumikku ei pühiks.
Ja asub kassiahastuses piineldes looma uut, järjekordet maailma rahvaid päästvat šedöövrit.
Nende elu on tõesti raske ja rõõmutu :))))
Kuigi sõbranna ise on arvamusel, et kunstnikele on loodus isegi ande andmisega andnud võrreldes teistega suurema tüki pihku ning lisaprivileegide nõudmine teiste arvelt oleks suurim häbematus ja ande raiskamine. Tunnustuse peaks tööga teenima, mitte nõudma.
Ta naudib oma tegemisi :) Kuramus, ja pani mind tegema, mida ma muidu kunagi poleks teinud - nüüd kleebi, lollakas naeratus näol, neid salvrätte ja naudi tegemist! :DDD
Aga mulle ikka kohutavalt meeldib olla Hobitaja, kuigi mõtlen vahetevahel küll, et olen siia maailma inimkonda päästma saadetud :DDDDD
Õigus on Sul muidugi. Ma tegelikult tahtsin oma pealkirjas selle kunstniku ka topeltjutumärkidesse panna. Aga ei pannud, sest ma just adusin kui palju peab olema Kunstnikel neid erinevaid vidinaid, millega midagi teha saab. Ma Tartu omasid tean ka veidi, eriti suurtes "piinades" on alati E.Tegova- aina naera, kui ta räägib oma teoste sünnist...
Ja mina vist pole veel ka selles päris Hobitaja seisuses, kui ehk siis hobitaja. Ja naeratus on lollakas jah, ja nüüd vanuigi kleebi nagu lasteaialaps:D, aga see tegemisrõõm on ka miskit väärt- praegu just värvin üht kasti, muud ei leidnud kui tütre ärakuivanud guassid, leotasin neid ja segasin veidi liimi ka juurde:)Mees ka mõtleb varsti, et olen siin kodus üksi päris ära pööranud:DDD, ta nii alandlikult juba küsis, et kus see koht on, kus ta veidi süüa võiks:D Ma vist enne inimkonna päästmist pean mehe näljasurmast ära päästma
goolka- a järsku laulaks selle nagu tantsukese saatel, et meis kõigis on ikka tiba kunstnikku kah:DDDDD, ikka selles maailmaparandamise mõttes
:DDD
Ma olen ikka mitu korda saatust tänanud, et ta mulle annet ei ole kinkinud - mul tänu sellele võimalus teha, mis aga pähe tuleb ja kuidas tahan, ilma et peaksin mõtlema, et kas see asi ka teistele meeldib, ja lisaks täielik vabadus, mis kunstnikel puudub, teha kitši ja isegi nautida seda.
Ma olen kogu aeg õhutanud inimesi tegutsema ja julgustuseks korrutanud, et pole olemas andetuid, on olemas need kel on paberid ja loominguks teadmiste seatud raamid ja need kel ei ole pabereid, aga loominguks täielik vabadus. Ainult tegutsema peab, tahtmise ja tarkusega üksi ei tee midagi ära.
No ei ole Sul seda annet tõesti:DDDDD Sulle on küll teda ikka kuhjaga antud.
Sa oled tõesti leebe, et õhutad. Mina pidin sundima:(, aga tulemused olid head:)ja praegu veel tänavad nii mõnedki inimesed,et pidid kuuletuma-pääsu ju polnud
Postita kommentaar