Kaasas kolm otsitud põhjust minekuks - viisakusest vastuvisiit, tahtmine teada "kogu tõde tiikidest" ja mees tahtis kangesti näha mutilõksu, mis muttidele 1:0 ära teeb.
Tegelik põhjus - ma olin valmis minema.
Eelnevalt hoiatatud, et sõita natuke keeruline, aga selged juhised, et keerata paremale, siis vasemale, siis veel keerata ja võsast välja sõites ongi pildil nähtud kuur ja kruusahunnikud. Võsa ja kruusahunnikuid ma ei märganud, aga nägin sinist maja ja andsin mehele käsu vajutada pidurit. Paar meetrit põrutas auto ikka väravast mööda, mille kohta mees seletas, et juhises ju kirjas kuur ja kindlasti on kruusahunnik kuuri taga. Mina tahtsin siiski väravast läbi minna, mitte kuuri tagant üle kruusahunniku kui see juhtub seal olema.
Kuna jõudsime tunnijagu varem kohale, tegeles pererahvas omade tegemistega ja õues valitses vaikus. Mu käsi ei tõusnud uksekella tiristama, ma lihtsalt nautisin seda deja vu tunnet, mis tekkis juba siis kui juhuslikult googeldades sattusin blogi kirjutisele "Minu maailm"
Mu vaist ei petnud mind, vist ka üks põhjusi, miks ma ei tahtnud sealt ei lihtsalt läbi lipata ja vingerdasin kokkutulekule minemast - olen isekas ja tahtsin näha, tunda ja nautida seda mida alateadvuses tajunud. Ilma segamata. Tajumaks looja ja loodava kooslust.
Olen käinud paljudes aedades, väikestes plangu või hekiga piiratutes, parkmetsadesse kaduv-sügavates või põlispuudega ääristatutes, aedades, mis kõik kusagil lõpevad, näed seda piiri või mitte, aga kõigis on olnud tunne, et see piir on olemas, isegi sajandite vanuses, kus kunagi rajatud lillepeenraid on loodus laiendanud ja omatahtsi täiendanud ning hääbub põlispuude alla sõnajalapadrikutesse, tunnetad piire, millest kaugemale aiarajaja-hooldaja hing üle ei astu .
Terassil istudes ja pererahvaga vesteldes kadusid piirid ja ajataju, tekkis avara stepilagendike tunne - igal pool, kuhu vaatasin, lõppes vaatega taevasse, taju rändas mereni, vee mereni ja taeva mereni. Armastan sinist rohkem kui rohelist ja ma ei pidanud pead kuklasse ajama, erinevaid sinise toone paitis kõikjal, puude vahelt ja tiikide peegelpildil. Ma ei näe kunagi, mis värvi on inimeste silmad, näen ainult nende olemuse peegeldust
Vabandan pererahva ees - ma ei imetlenud lillede liigi- ega sordirohkust, ega mäleta suurt isegi sellest mida rääkisime - ma nautisin seda tunnet, mis ümbrust ja pererahvast kuulates-vaadates tekkis.
Sorri, saite kaks hullu oma aeda - mehe, kes ei tea aias olevatest taimedest muffigi, aga kuulas nagu esimese klassi juntsu, kes tahab mufist rohkem teada, ja naise, kes tervitas piltidel nähtud tuttavaid ja oli valmis vist iga kuramuse puhma alla ronima, et näha ka päkapikke :)
Päkapikke kahjuks ei näinud, aga leidsin maakera pöörlemise telje
ja Kuusehaldja istumas oma troonil, polnudki mind nähes halvas tujus, kuused tavaliselt ei salli mind (või oli see vastupidi?).
Nägin aia ajalugu, vana hääbumist ja uue uhkeldamist, nägin kitsit maapinda ja pererahva visa tööd, et lilledele kasvuks vajalikku välja võluda ja no mitte ei mõista, kust kuramusest nii veevaeses kohas kogu kastmiseks vajalik vesi välja võlutakse? Okei, sel aastal pidevad sajud, aga kui on kuiv periood?Tihedam osa läbi luuratud, istusime niisama juttu ajades, see aed ei ole ühe päeva vaatamiseks, selles aias on tõesti aastaajad ja tulevikuaastad. Terassil istudes ja vaadates seda lummavat vaadet, kujutasin ümbrust läbi aastakümnete tulevikus. Tekkis kange tahtmine tulla sellele terassile eri aastaaegadel tulevikus kümne, kahekümne,viiekümne aasta pärast, näha kasvamist täisealiseks ja vananemist. Aga sama seltskonnaga. Vist palju tahetud, aga unistada võib ju alati
Kahju, et aeg nii ruttu möödus, ma ei jõudnudki isegi lilli vaadata ja enamus puid- põõsaid ka ei nägemata. Olen mitmeid kordi vist maininud, et ma ei ole põõsa ja puu inimene, noh, ikka olen küll kui võin olla kindel, et ei pea kuhjade viisi lehti riisuma või allapotsatanud pabulaid ja muud kärude kaupa kuhugile maasse matma:)
Ma ei teagi kui suure aitäh peame nii mõnusa päeva eest ütlema ja mitte ainult sooja vastuvõtu eest. Ma vandusin kodus, et ei too oma aeda taimekribalatki, aga võta näpust - inimhing on ikka ahne ja mõni taimeke sattus (loe noritud) ikkagi pagasnikusse. Kodus avastasin, et nende kõigi jaoks oli aias väga head kohad olemas, ka kahele! pojengile ja mina jooksin oma aia risti ja põiki läbi, leidmata kohta, kuhu ühte pojengi ümber istutada!?
No hostale oli koht olemas ja ka paar teelehte istutasin talle seltsiks, et poleks igav olla kuniks ma sellele "luukerele liha ka selga saan" ja plaanitud lilled paika istutan :)
tegelikult on veel üks põhjus aitäh öelda, aga sellest natuke hiljem :)))Täna hommikul aeda minnes ma potsatasin eilsest heast meeleolust (dziisis - sõita autos üle 200 km ilma kordagi virisemata!) oma aia reaalsusesse - kuramuse mutt oli järjekordselt mu mustikad üles kündnud!!! :(
Tampisin nad selle suve jooksul vist oma kahekümnendat korda jälle turbasse - ime, et nad mul üldse veel elus on ja isegi marju omajagu saadud, korjasin viimased mammud, pea liitri jagu, maasikaid juurde ja toormoosiks, no täpselt 4 purgitäit, suhu ei saanud kübetki. Läksin siis ploome puu otsast alla meelitama, vehkisin küll pika ridvaga, aga ei ühtki.
Esitasin meestele ultimaatiumi - kas ronivad puu otsa ploomide järele või jäävad õhtusöögist ilma.
Vot see oli loll tegu, nad kurivaimud läksid raputasid puu pea tühjaks ja taeva päralt - 32 purki sai täis topitud kompotiks, aga kuumutusnõusse mahub ainult 8 purki!
Kui viimased purgid said köögipõrandale jahtuma tõstetud, avastasin, et endale söögiks ei jäänud isegi mitte kõige kribumatki! kogu selle suure koguse otsas ise ilma nagu peni pehmest leivast!
Vanaema öösel ploomipuu otsas või ootaks ikka päevavalguseni?
11 kommentaari:
Oijah, ega meestele jah, ei või niimoodi öelda! Need lähevad muidugi kohe massi peale välja! Aga hea külg on asjal ka, ploomid said ühe päevaga purki ja rohkem seda muret see aasta pole!
Ilus külaskäik oli teil, usun.
:o)))))) Jälle nii mõnus lugemine. Ja mul oli plaanis enne tööle minekut veel puhta pesu virn läbi lapata, nüüd "raiskasin" oma aja jälle arvutisse ära. Ehh teid!
Ilus ja mõnus. Mulle meeldib zee "luukere" väga. Ja ma kah vist ei või enam blogisid lugeda, ma lähen sellest sunnitud tegevusetusest varsti roheliseks ja seenetama.
mul on alati seletamatult rõõmus tunne sees, kui keegi mõne koha hinge ja olemust tajub...
No see oli nüüd küll...hm, jah!
Aga mul on hea meel, et sain jagada piskugi sellest, mida siin elades-olles iga päev tunnen ja tajun.
Ja muide. Ka soovidel pole piire nagu mõnel aialgi. Kui väga-väga tahta, on neil omadus täituda. Kindlasti ka juba varem, aga saja aasta pärast siis...:)
Ja tead, juurdlesin pikalt Su lõpuks öeldu üle ja meenusid huvitavad katked, mida olin enda kohta kuulnud ja ammu unustanud...Ikkagi- see olengi mina ise!
Mul praegu seentega sama lugu kui Sul ploomidega. Kui neile keegi järgi ei tule, jätan ploomid vist kitsedele:)
Tead, see aia olemuse mehelik külg ei olene looja soost, see on see, mida aia rajaja on endast andnud - tähtsaim nendest just see tugev turvatunne ja pikaajalisus, tugeva isiksuse aura,loovuse ja hoolivuse aura, vastandiks minu naiselikult eputav ja egoistlik aed, kes "vahetab kleite tujude järgi" ja pole miskit, mis annaks vähegi mõista, et oleks natukegi teistele mõeldud mugavalt tundmiseks. See ka selgelt näha meie meeste käitumisest - Sinu oma tahaks aeda lisada midagi "eputavalt toretsevat" ja noh, minu oma - teen sellest eraldi postituse :) Tavaliselt enamusele ei räägi ma üldse miskit oma tähelepanekutest ja tunnetest, aga teie puhul lihtsalt unustasin, et oleme väga vähest aega tuttavad ja te ei ole harjunud minu väljendusviisi või mõttelaadiga.
Aga tead, mis meie väga erinevaid mehi sarnaseks teeb - see on nende hoolivus ja loomulikult head naised, kes on aru saanud, et mees on rahul kui saab hästi süüa ja on keegi kes nende naljade üle naerab ;))))
Aga kuramus - ma pidin purki toppima SÖÖMISEKS kõige paremad ploomid!!!
Ei siin loe see kui pikalt tuttav oled kui mõttemaailm on pisut sarnane. Ja ma olen näinud ka igasugu erinevaid aedu- raskeid ja rusuvaid, mustlasseelikule sarnanevat, pilla-palla kaost, toretsevaid, ambitsoonikaid jne, jne. ja alati sarnanevad nad oma pererahvaga. Lihtsalt ma ei olnud kunagi püüdnud oma aeda määratleda, sest tunnen end siin hästi ja sellest piisab. Alati ju ei viitsi end analüüsida.
A tule veel- mul neid söögiploome ka jagub:)
kui mõne kohaga väga tugev side ja see koht hästi oluline (noh, nagu muhedikkude aed), siis üldiselt vist ei määratle ega mõtlegi. ma ise mõtlesin selle peale alles siis, kui üks ilmarändur rääkis sellest kohast enda kirjutises... ja siis jäin esimest korda mõtlema... ja tundsin, et võin öelda sama. see'p see on, et kui miski on hästi oma ja justkui iseenesestmõistetav, siis seda ei kipu defineerima...
hiline
mumeelest su mõtte- ja väljendusviis on just arusaadavad ja selged :)
Hiline sa oskad kohe nii kenasti kõike ära tabada ja nii ilusasti kirjutada, et kohe mitu korda loen su postitust ja mõtlen, et ilusamini ja õigemini ei saakski öelda.
Tegelikult ei saa keegi ennast objektiivselt hinnata - me loome endast sellise kujundi, kes me enda arust tahame olla. See oleks vast ka õige kui me elaksime üksi iseendaga, aga me oleme sunnitud elama ja lävima erineva mõttelaadiga inimestega, kel on oma arvamus, mis vägagi erineb enda omast.
Saamaks teada rohkem enda kohta, peame vaatama end ümbritsevaid inimesi (miks mitte ka loomi-linde), iseendale me valetame rohkem kui arvatagi oskame, isegi siis kui teistele räägime ainult tõtt. Selle tõe sain selgeks juba varakult, siis kui järjekordne lapsehoidja lahkus ja mulle koer "lapsehoidjaks" pandi, tänu sellele õppisingi "astuma" üle enda ego ja nägema end teiste pilgu läbi ka kõrvalt. Ainult nii saad teada, milline sa tegelikult oled või mis on väärt see, mida sa teed. Tuleb ainult olla väga tähelepanelik, sest ka teised valetavad väga palju kas ükskõiksusest, rumalusest või silmakirjalikkusest, vaid vähesed julgevad ja vaevuvad välja ütlema oma arvamuse.
Ja kui õpid armastama ka seda ennast, kelle kujundi on sinust loonud su kaasvestleja, saad endale mõttekaaslase ja kui see mõttekaaslane lepib selle kujundiga, kelle oled sina loonud, saad endale hingekaaslase ja sõbra kelle kaudu saadki endast kõige ausama pildi.
Kui tahad teada, kes sa oled - vaata ja kuula, peab olema ainult julgust saamaks teada tõde ja arukust see ära tunda.
Kõige enam hoidun ma eemale (nürimeelsetest) kiitjatest, selle omaksvõtt tapab isiksuse ja püüdu arengule, nagu keegi kunagi ütles, et jäädki seisma sellesse halba hingeõhku kuniks lämbud.
Postita kommentaar