Ahh ja ohh ja natuke tulpe

Mõned paaripäevatagused pildid minu uutest tulpidest, kes juba õitsevad, tänaseid ei saanudki pilti - sajab.

Ega täna suurt aias teha saanud, ainult kartulid said potist peenrasse istutatud.
Aga päris tegevuseta ka ei tahtnud olla ja nii sai 2 pudelit uued "kuued"

Need tähelepanu väärivad tööd - ma avastasin mooduse, kuidas saab suuri salvrätipilte kleepida nii, et ei tekiks kortse ja kiiremini saab ka neid peale kleepida. Sel kirssidega ei ainumatki, mooniga siiski paar peaaegu nähtamatut kortsukest, sest pudelikael ülalt kitseneb ja kui ei tee sisselõikeid, on kortsud vältimatud, aga mu zilettõhukesed käärid rikuti töökojas teritamisega ära, usu veel seda laserteritust, oleksin pidanud ise 2000-lise lihvpaberiga nad jälle teravaks tegema.

Aga see ahh ja ohh - mida rohkem need, kes pole mu totaalselt muutunud aeda vahepeal näinud ja nüüd ahhetavad ja ohhetavad (ei teagi, kas vaimustusest või kahjutundest), süveneb minus tunne, et see aed ei ole minu. Ta hakkab muutuma millekski liiga korrastatuks, kus kuhugile momendil käest pandud tühi lillepott, murule jäetud plätud või puunajale unustatud reha, silma hakanud vales kohas kasvavad taimed ja umbrohi, niitmata muru - kõik see torkab kohe silma ja muudab aia üldmulje räpakaks.
Klantspilt ilma elegantsita
Ei ütleks, et ma oma vana aeda taga nutaks, aga vaatamata sellele, et kõik sai istutatud sinna kus oli mingi pisike tühi lapike ja miski ei tundunud vales kohas olevat ega häirinud. See oli nagu tihkelt kõike täis ja samas jagus ruumi nii lastel palli mängida kui ka koertel oma koerust teha ja vaatamata sellele, et oli alati kuskil miskit käest pandut kuhu juhtub ja tiba hooletusse jäetud kohti, oli üldmulje alati ragulikult soliidne ja mõnus. Täis elu kui seal lapsed-koerad ringi rallisid ja täis elu kui nad magasid
Muidugi teen ma praegust aeda edasi, viimse detailini, mille mu alateadvus on planeerinud teha. Kasvõi selleks, et näha vahetevahel udutantsu - see on uus nähtus minu aias (uus elu?)
Aga see uus aed ei ole enam ka lihtsalt elamiseks vaid aed on kujunenud vahendiks end elus hoidmiseks - parim ravim iga häda vastu :)))))

Ja mul on jälle mulda ja kive vaja, et teha edasi juba alustatut ja "sisustada" ka see plats, mis haneaia aevelt juurde sain. Sel suvel loodan lillepeenardega ühele poole saada, edaspidi jääb aega rohkem kasutamaks kõike seda, mis mul pikapeale kogutud millekski, mida ma veel täpselt ei teagi mis neis tuleb. Eks näis, püüan juures olla kui tegemiseks läheb :)