Geomeetria ja kõrbenud munad

Kanamunad muidugi.

No ma ei tea, mida ma sel ajal koolis tegin kui meile geomeetriat õpetati? Aga nüüd olen hirmhädas - tegin tulevase laua mustrivisandi, ringikujulise. Seda on ju lihtne teha - voldi paber nii mitmeks kokku kui vaja ja joonista üks kujund oma tahtmise järgi peale, see ka ülejäänud volditud osadele dubleerides saad kena mustri.
Ja siin ma siis istun arvuti taga, kütan tuba oma kõrgenenud temperatuuriga ja luristan nina, aga seda mustrit ei oska kuidagi vahekorras 2:1-le ovaalseks venitada.
Aga mul ju väga targad sõbrad, kirjutasin lobatooriumi "Help" ja läksin tekialust soojendama.
Ärgates oli juba elusa inimese tunne, kõht andis ka juba teada, et tühi. Külmkapist kohe suhupistmiseks leidsin ainult suure tomati, ülejäänu järele ei olnud isu või tahtis kas soojendada, praadida või keeta. Valisin praadimise, polegi ammu leivale pandud härjasilma tomativiiluga söönud. Või pannile sooja, kaks munalatakat pannile ja...
... telefonitirin. Mu sõbranna tõttas helpi lugedes appi.
No on ikka kombed, ise vaevalt aasta Inglismaal elanud kui juba kulutab asjatut aega oma elust ilmajuttudele. Aga ikkagi hea kuulda ka kalli inimese häält, see et pea iga päev internetis kirjutame (mul ei ole skaipi), on ikka midagi muud.
Jajaa, ilmajutt ikka nii värvikalt esitatud, et Londoni sudu ilmus isegi minu tuppa...
Taevas, munad kõrbevad! Süüdi muidugi nohus nina, et kõrbelõhna kohe ei tundnud. Viskasin panni kraanikaussi, jumal tänatud, et roostevabast, elab sellise kohtlemise üle, ja panni võib näiteks kasutada mutitõrjeks - mullahunnikut tasaseks tampida.
Sõbranna, kuuldes kolinat ja minu vandumist, otsustas siis asuda asja juurde ja anda lühidalt nõu, kuidas ma oma geomeetrilise joonise ellipsisse venitan. Rabasin paberi ja pliiatsi, et panna kirja rodu valemeid, aga juhis oli tõesti lühike, ilma valemiteta ja meeldejääv - svobodnoi rukoi na glas, enne muidugi mõõta keskpunkt välja ja tõmmata vektorid.
Väga tark nõuanne muidugi, eriti kui minu svobodnaja ruka on "gipsis" ja glas on suitsupilvest hägune.
See oli siis eile. Oma loominguliste tegudeni ma ei jõudnudki, maja oli vaja tuulutada ja kuna kõht endiselt tühi, ka miskit söögiks teha. Muna ma enam ei tahtnud.

Täna siis peilisin lauaplaadil keskkoha välja, tõmbasin vektorid paika ja kasutades loogikat, arvutades vektori pikenemise suhet jne. jne., märkisin (ha, võtsin mehe möödulindi ja lõin ta naelaga laua keskpunkti)mustri vektorijoonel ristumise kohad ning ülejäänud jooned pusisin siis selle svobodnajaga. Kuna seda "vaba kätt" mul eriti ei ole, siis sai natuke palju jutte ja kriipse, parajasti kui mõtlesin, et millega neid ülearuseid kustutada, helistas teine sõbranna, kes muide andis sama "vaba käeja silma järgi" nõuande, aga lisas, et ärgu ma muretsegu kui joonis esialgu segasodine ja eriti mittekorrektne saab (ei tea, kas tal skaibile lisaks ka kaugnägemise aparaat on?) kui hakkan mustrit laduma, hakkavad vead silma ja hea võimalus õigeks korrigeerida. No mida ma ilma oma tarkade sõbrannadeta teeksin? Sureksingi lollina. Lisaks anti ka head nõu, mida teha oma luriseva nohuse ninaga.

Oh, kui keegi mulle ka natuke parema plaadilõikuri muretseks.
Mees vaatas mu ponnistusi 2 sm laiuste ribade kribimisel ja ohkas, et olen alles äpu tegelane, ei oska tööriistagi käsitleda, aga peale esimest proovimist kuulutas, et sellega ei saagi plaate lõigata (ise ta mulle sellise ostis!) ja tegi uue aluse.
No, natuke küll stabiilsemalt püsib plaat peal kuid egas nüüd ka..., aga kindlasti on selles süüdi mu nohune nina. vast ikka nädalaga lõigun ja tükeldan vajaliku koguse valmis. Kui vahepeal sääsed mind nahka ei pane :)

Pojengid võtavad õitsemiseks järjest hoogu, isegi mahalõigatud Yellow Crown on oma uutele vartele õiepungad külge kasvatanud, jätsin ühe nupu õie näitamiseks alles.
Hästi kasvavad ka malts ja vesihein, haned lasin rohima :)))