Praegu käib meil kooselamise reeglite paikapanek - mida ei taha, et koer ei teeks täiskasvanuna, ära luba juba kutsikana. Selle 10 päevaga on ta juba paar asja selgeks saanud - kasside söögi-joogitopsid on pühad ja puutumatud ja kassid ei ole mänguasjad ning neid ei tasu taga ajada. Üldiselt on kõutsid kutsaga väga leplikud ja hoiduvad koera provotseerimast ja üleannetut põngerjat karistadakse leebelt pehme käpaga või sisinaga. Väga heaks kasvatajaks osutus soliidne ja härrasmehelik Matu, tänu kellele hakkab koerale selgeks saama, et kasside toidunõud on ainult kassidele ja et mitte igale poole, kuhu kassidele on lubatud minna, ei tohi koer ronida, ei vooditele ega diivanile või tugitoolidele.
Teised kassid üritavad teha nägu, et see suur karvane ei lähe neile üldse korda. Kuigi ka Kass Kurepojal on küllalti omapärane kasvatusmeetod.
Olen mitmeid kordi pealt näinud, kuidas kass jalutab ringilippavast Roy`st otse nina alt mööda, riivates koera oma sabaga, läheb koera selja taha ja sirtsab lõhnamärgi maha. Kuni koer end sellepeale ringi pöörab ja lõhna uurib, läheb kõuts sinna kuhu tavaliselt koerale keelatakse minna
- kas lillepeenrasse
või jalgrataste juurde, sest kutsa ohutuse mõttes pole tal ka jalgrataste vahel käimine lubatud. See on hea treening - ahvatlus ja keeld. Kui minu keeldu eiratakse, siis kassi sisinat mitte.
Iga päev käime õues, ka vihmaga, sest toidu "ülejääk" tuleb ju kuhugile kükitada ja väljatulev vedelik soristada. Kuna alles beebieas ja õpetamise aeg ka alles lühike, siis mitte alati ei tule meelde, et peab õue küsima, mõni üksik harv kord tuleb loiguke esikusse kui ka pererahvas ei tuleta meelde õigeaegselt väga hästi selgeks saanud sõna "õue".
Snoopi traksid ei lähe isegi üle pea ja enne kui uued suuremad ja treeninguks sobilikud traksid saame, et saaksime ka kõrvalkõndi harjutada, seni harjutame lihtsalt kaelarihma kaela panemist ja äravõtmist ning ka niisama kaelasolekut, paaril korra, siis kui õues möllamisest piisavalt väsinud, et ei tekiks tahtmist kuhugile tormata või veel miskit uurida, ka jalutusrihma otsas kõndi majani, oleme siiani poole õuega tutvunud, jõekünkast alla ja üles on praegu veel pikk ja raske teekond.Mulle üldiselt ei meeldi suurt kasvu koeri alul ainult kaelarihmaga treenida, ju nooruses nähtud kuidas üks suur dogi koolitustreeningul ränga trauma sai, ohutum on traksidega, mis juhivad küll kaela, aga tugevama tõmbe ja rabelemise korral jaotub surve mitte ainult kaelale vaid ka rindkerele ja täitsa ohutu nii kaelalülidele kui ka selgroole.
Eile õhtu viimase pissiringi ajal hakkas sadama ilusat laia lund. Roy esimene lumi ja natuke hirmutav vist, jäi terassikatuse alla seisma ja hakkas lumerätsakate peale haukuma. Läksin lumesaju alla ja kutsusin kutsa enda juurde, julgust juurde saades läks helveste püüdmiseks ja lumes püherdamiseks, peaaegu oleks meelest läinud, milleks õue mindi. Majja tulles oldi nii väsinud, et "kott kontidega" kukutati klõbinal põrandale. Ja veel uneski sibati lumehelvestega võidu.
