Gynostemma pentaphyllum - viielehine eluväät

Hakkan siis tasapisi blogisse hamsterdatud ja tõlgitud huvitavamaid kirjutisi ka nähtavale tooma.

Tänu juhanile on mul jälle see imeline taim kodus kasvamas, ja paistab, et ka meiemail tasapisi populaarsust kogumas. Aga eks ta ole seda ka väärt, 1991.a. Pekingi iga-aastasel arstide konverentsil tunnustati Gynostemma pentaphyllum toniseerivate taimede esikümnesse. Kasvab pea kogu Hiinas, Koreas, Tais, Jaapanis ja on aastatuhandeid kasutatud ravim- ja toniseeriva vahendina. Hiinas kutsutakse seda taime xiancao´ks, mis tõlkes tähendab igavest elu, Tais jiaogulan (ka vene keeles джиаогулан), inglased kutsuvad five-leaf ginseng (viielehine ženžen)
Taim on mitmeaastane kõrvitsaliste (Cucurbitaceae) perekonda kuuluv heitleheline liaan, mis võib kasvada kuni 8m pikaks, kahekojaline. Kasvab viljakal vett hästi läbilaskvas pinnases, talub lühiajaliselt kuni -18 kraadi. Looduses leidub ka kolme- ja seitsmelehiseid alaliike.Gynostemma lehed sisaldavad saponiine, mikroelemente, aminohappeid, valke, polüsahariide ja vitamiine. Erinevalt ženšennist ei ole ka pikaajalisel tarbimisel mingeid halbu kõrvaltoimeid ega allergilisi nähte.
1970-ndatel uurisid jaapanlased Gynostemma lehtedes magusainet kasutamaks seda suhkruasendajana. Uuringu tulemustena tehti kindlaks, et osa keemilisi ühendeid on kas identsed või väga sarnased Panax ženšenniga, edasistel uuringutel tuvastati et taim sisaldab saponiine žsnšenist ligi neli korda rohkem. Uuringud Hiinas on näidanud, et Gynostemma vähendab halba kolesterooli tänu maksa võimele saata suhkrut ja süsivesikuid musklitesse, selle asemel, et muuta suhkur triglütseriidideks, mida keha talletab rasvana. Gynostemma vähendab halba kolesterooli samal ajal tõstes hea kolesterooli taset. Aitab kaasa ainevahetuse kiirendamisele, vähendab vere rasvasisaldust ja surub alla lipiidperoksiidide ja rasva settimist veresoontes.
Tee lehtedest aitab alandada veresuhkru taset. Kasutadakse ka ateroskleroosi, maksahaiguste (hepatiit B) kroonilise bronhiidi, kurnatuse ja väsimuse raviks. Eriti ulatuslikult on uuritud selle taime mõju südame-veresoonkonnale., uuringute tulemusena selgus, et mõjub soodsalt südametegevusele, mõjub trombotsüütide agregatsiooni pärssivalt (väheneb trombooside teke), ennetades insulti ja südameinfarkti., positiivne mõju ka kõrge vererõhu korral. Hiljuti avastati ka, et Gynostemma glükosiididel (ginsenosides Rh2) on pärssiv toime kasvajatele. Ka stimuleerib valgeid vereliblesid, mis võiks olla haigele kasulik taastumisel peale radioloogilist või kemoteraapilist ravi.
Noh, neid häid omadusi võiks veelgi üles lugeda, aga... ausõna, materjali mul mitme aastaga hulgim kogutud, no ei ole viitsimist kõike tõlkida, aitab vast sellestki lühikokkuvõttest.

Natuke ka oma kogemustest seoses selle taimega.
Esmakordelt puutusin sellega kokku kui olin kümnene, Tartu ülikoolis oli sel ajal mõned hiina tudengid õppimas (riikidevahelise Suure Sõpruse märgiks) ja üks noormees (kellele mu pinginaabri vanem õde silmi volksutas) oli nõus meile idamaist võitluskunsti õpetama (midagi tsutsitsu moodi nimega), saades teada, et mu ema oli pikka aega (üle poole aasta) kiiritusravil ja selle tagajärel veel üpris haige, tõi emale kingiks küllaltki suure kotikesetäie kuivatatud taimi ja näitas, kuidas teha teed, mida siis pidi paar tassitäit päevas jooma. Ega ma sellest teest rohkem teada saanud, sest Suur Sõprus NL-i ja Hiina vahel sai päevapealt otsa ja järgmisel päeval oli see "silmavolksutamise objekt" nagu haihtunud. Ei tea, kas oli Saatus helde või tõesti aitas see tee mu ema, aga olles küll oma palatikaaslastest (neist üheteiskümnest palatikaaslasest kahjuks ei elanud keegi üle kümne aasta), poole kauem ravil, elas ema peale ravi veel üle 30-ne aasta.
"Džiaogulani"(pастение, дарующее Бессмертие) taime omanikuks sain (kahjuks pea aasta peale ema surma) vahetult enne iseseisvust ja piiride sulgemist. Juure järgi otsustasin, et eks ta õuetaim ole ja kuna Musta mereäärselt alalt toodud, istutasin kasvumajja. Õpetuse järgi lõikusin rohtseid kasve lehtedega ja kuivatasin, talveks jätsin ainult puitunud kontsud ja katsin õlgede ja kuivade puulehtedega. Kuna kümmekond aastat olid talved üsnagi leebed, elas taim talve hästi üle. Kasvatamisest siiski loobusin - kogutud saagist jätkus vaevalt 2-ks kuuks teematerjali, targem oli tellida juba kuivatatult.
Kahjuks minu lemmik kohvi-ja tee e-poes otsas (aga ka need väga kosutavad) ainult ühes saada.
Praegu toataimena juhanist saadu, mille väljanägemine üpriski "ärasöödud"
Ei tea, kas ma elan gynostemma (jiaogulani) teed juues igavesti, aga selge on küll see, et ei laiskust ega ka neid, kes tahavad olla tõbised, ei ravi küll ükski rohutee :)

Lisan siia ka enda teevalmistamise retsepti (nagu emale õpetati):
vesi lasta keema, kallata vesi 300-350ml savikruusi, lisada väike näputäis kuivatatud lehti ja lasta kaane all tõmmata 3-5 min.
Kuivatamata lehtedest siis sama koguse (keeva) vee kohta u 10-15 lehte koos rohtse väädiga ja lasta tõmmata sama aeg.
Kui jiaogulani tee on pakkides, siis on mõistlikum 1 paki kohta võtta 500ml vett.
Kuna sisaldab ka saponiine (seebitaolist pindaktiivset ainet, mida küll pole nii palju nagu nurmenukul ja ei tekita ärritusnähte), eelistan natuke lahjemat, see ka vähem mõrkjas.
Tee on magusmõrkjas, aga sellega harjub (ilma suhkurt lisamata) ruttu, juua võib pidevalt vastavalt vedeliku vajadusele ja mulle meeldib eriti suvel jahutava teena jääkuubikutega, lisades mõned terakesed soola, minu arust parim janukustutaja palaval ajal, muidugi kui seda juhtub olema :DDD

Olen lugenud, et kui teha seda teed raviotstarbeks, siis keeta paar minutit ja lasta veel kümmekond min. tõmmata, aga ausõna, seda mõrudat ei taha küll juua.