Koer...

... ja koerakarvad.
Kui olete piisavalt loll, nagu mina, et soetada järjekordselt mitme ruutmeetri jagu pikakarvalist elukat, kel kombeks kaks korda aastas karva ajada. Mis sest, et eelmiste ajal vannutud omaette vist tuhandeid kordi, et ei enam iial...!
Noh, see "iial" on jälle olemas ja väga vähe lohutab, et seda karvapinda eelmistest veel mõned ruutdetsimeetrid vähem ja alles hõredam lapsekarv. Kui ikka see elukas oma kasukat vahetab, pole mingit vahet, kas seda lendlevat karvapilve, mis kammides-harjates õhus lendleb, on natuke vähem või natuke rohkem. Tekib kohe kange tahtmine vahetada ta karvutu kassi vastu :)
Aga kuna need kassid mulle kohe üldse ei meeldi, vastupidiselt pikakarvalistele bernhardiinidele, siis

 

lohutuseks seegi, et bernapoiss pole veel taibanud kui mõnus on end püherdada jõeäärses mudas. Täna ei mindud isegi kõhuni mutta, ainult natuke käpad mudased.
Me pole seda mudast piirkonda aiaga piiranud - las mõnulevad seal solberdada ja see koertele pigem kasuks kui kahjuks, mis sest, et endal tööd natuke rohkem, aga paistab, et see on hea nii  liigestele kui ka nahale, pealegi hea treening mäekünkalt alla-üles joosta. Ja ka parimaks kohaks palavaga end jahutamas käia.

 

Peale muda kuivamist ja vähest harjamist näeb berna ka täitsa berna moodi välja.

Aga pean minema, sõbruke on peale ühe külje harjamist keeranud end teisele küljele ja ootab, mil ka selle külje pealt kasukast lahtine karv välja kammitakse.