Peale paarinädalast mõõtmist, vaidlemist, käegalöömist, uurimist, leidmist, jälle mõõtmist, röövretke mehe pangakontole ja kuuajalist ootamist, saabusid eile tuhatkonna km kauguselt paarkümmend pakendit (hurraa! mul jälle suur hunnik lainepappi talveks katlas tule süütamiseks), millest kõige pisemates on kümmekond kg naelu-punne-knopkasid-kruvisid-siine ja 42 käepidet ja sahtlinuppu.
Eestimaist ei saanud eelistada, neil millegipärast natuke teised standardid ja väiksemadki muudatused suuresummalised ja kogumaksumusega saaks vist väikese uue maja ehitada. Aga mulle meeldib esialgu veel vanas elada ja ma kokkuhoidlik muti.
Nagu varasemalt olen maininud, ei tee ma kunagi millestki mingeid visandeid ega projekte, ainult ajus tekkinud mingi ähmane ettekujutus ja mõned mõõtmise numbrid, et kas mahub ja mis kuhu mahub, et mitte lammutada mu varudeks konserveerimise-marineerimise kõrgperioodil mehe tehtud tööala, mis väga praktiline ja mulle käepäeane ning saanud nii armsaks, et ei vahetaks mingi teise vastu. See nagu värav, mille järgi edasi tuleb aia rajamine.
Pole küll Ikea toode, aga pakendeid ja instruktsioone vaadates tekkis eelaimus, et võib juhtuda sama nagu anekdoodis - osteti diivan, aga kokkupanemise käigus oli kord kapp kord tugitool ja korra näitas isegi tv2 uudiseid.
Aga vist ka jumalatel on närvid, täna hommikul ärgates polnud majas peale kasside kedagi, mees oli vist tööle läinud, et saaks rahulikult mõelda, et kust nurgast vanade seinakappide lammutamist alustada.
Mina igatahes lubasin lahkelt aidata arvukate sahtlite-laegaste kokkupanemist, haamrit ja kruvikeerajat oskan ideaalselt käsitleda, erinevalt saagimisest mida ma siiani pole veel ära õppinud.
Ja nüüd olengi dilemma ees - kas peaksin minema võililli peenardest välja rookima või hakata seintelt tapeeti maha kakkuma. Ausalt öelda ei tahaks küll kumbagi teha, nagu ka köögitarvikuid mujale tarida (issand kui palju on igasugu vajalikke asju seinakappidesse kogunenud mida enam niiväga vaja nagu polekski!!!) või koera talvekasuka jäänustest välja kammida, olen seekord saanud ehtsa villakoera - paariruutmeetriselt karusnaha pinnalt on jätkunud karvu nii kõigi ümbruskonna linnupesade vooderdamiseks, komposti läinud muruhakkega mullastruktuuri parendamiseks kui ka juba kotti pea 600g kogututd, et vast olen kunagi jälle nii virk, et ketran lõngaks, aga on veel neljandiku jagu kintsudelt ja kaelalt välja harjata, et koer lõpuks talvekasuka seest kätte saada.
See suvi saab aed vist küll täitsa vabalt omatahtsi metsikult vohada.
Pildid küll pea kuu vanused, olen ka fotokale puhkuse andnud :)
2 kommentaari:
Sa oled päris heale mõttele tulnud. Kui pikka aega ei koli, siis on mööbli väljavahetamine hädavajalik, saab kõigest vajalikust ja hädavajalikust lahti ja see inventuur on hiiglama huvitav:) ma kohe tahaksin näha Su suuri silmi, kui mõned vidina otstarvet püüad ära mõistatada :D
Su väike päkapikk kaalub üles kõik õielised, lehelised ja karvalised.
Oh mis tore päkapikk! Mul tuli selle peale meelde, kuidas kunagi tädi sünnipäeval käies (ta elab 1-toalises korteris) sai mu vanuselt teine tibu vanni magama pandud. Peaaegu nagu võrevoodi ju. ;)
Mulle kuluks ka hädasti üks mööbeldamine ära.
Postita kommentaar