Üle 15. aasta tagasi läksin kevadel turule endale botaseid ostma, aga sain pisikese kutsikakribala. Pistsin autos ootava mehele pihku ja jooksin poodi toidukraami ostma. Auto juurde tagasi tulles sain kuulda kõige veidramat lauset: "Ei tea, mis sa mulle pihku pistsid, aga ta vist pissis mulle pihku, igatahes on selle  puudritupsu all mu peopesal midagi sooja ja märga "


 
No jah - alla 15 sm musta-valgelapilise karvakera  võis koeraks pidada ainult hea fantaasia korral. Selle sooja ja märjaga sai siis mees selle kribalakese poolt ära märgistatud ja omaks võetud, päev läbi sibas ja kargas mehe kanna kõrval nagu värelev vari. Hommikul leidsime voodijalutsist tekikotil kirju lapikese ja nii saigi uus kostiline nimeks Lapitekike.

Nii suurte kui väikeste mängukaaslane ja kümnete unejuttude peategelane, majavalvur,  meeleolude indikaator ja kaasaelaja,

tegevusi tal jätkus, veel eile päeval käis oma aiarajad läbi, et kas on kõik korras ja õhtul küsiti õue asjale ja tagasi tulles uinuski trepiastmele

Pisike, aga suure südamega sõbruke - loodan, et ka teispool Vikerkaart on  keda valvata ja kaitsta ning hulgim teeradu, mida mööda joosta