Vicia cracca
Ta on isetulnuk minu aeda, juba paarkümmend aastat koos tulinelgiga "väravavalvurid" ja koju saabudes esimesed tervitajad. Sobiv ja "truu" kaaslane tulinelgile.
Minu lapsepõlve kauneim ehe karikakrapärjas ja nukumängude "hernesupi" põhiline koostisosa.
Minu elu osa.
Liigikirjeldust võite lugeda siit
Põldjumikas
Centaurea scabiosa
Ma olin juba suur tüdruk kui esimest korda seda lille nägin, arvasin, et mingi ohakas, aga ilma okasteta ja väga ilusat värvi. Jooksin pundi lillade õitega koju.
Meil oli külas ema õde, kes oli enne sõda koos mehega elanud kümmekond aastat Pariisis ja ka sõjajärgsel vaesel perioodil oskas šikilt riides käia ja kandis siidisukki, ka talvel, ja oli minu arust kõige ilusam naine maailmas, võttis ühe õie minult ja kinnitas oma uhke kostüümi reväärile. Minu imestamise peale, et ohakat ei kanta ju jaki revääril - ema pani alati kannikesed või roosid, vastas tädi, et see on ju rukkilill ja hulga ilusam roosist. On jah hulga ilusam, mulle siiani kannikese kõrval kõige ilusam lill üldse.
Ei tea, kes teda jumikaks ristis ja miks temast nii vähe räägitakse, aga mis minul sest, minu silmis see tema ilu ei vähenda, minule ta jääbki selleks kõige-kõigemaks rukkililleks - kauni tädi Marie kauniks lilleks.
