Nutt ja hala :(((

Olen ikka vahetevahel mõne pojengiseemne mulda pannud. Paaril sügisel ka puispojengi Rockii hübriidi (Ganshu Mudan) seemneid mulda pistnud, aga ei ühtki taimekest. Eelmisel sügisel siis ka mõned, pakike seemnemaailmast ja kümmekond (3 sorti) sõbranna saadetuid.
Üleeile tigusid taga ajades ma veel ühtegi tärganud pojengi ei näinud, eile lihtsalt polnud aega minna vaatama.

Ja täna siis murulauku tooma, pojengi-seemnekasvatusest mööda minnes napsasin paar umbrohukribalat välja. Lõunat süües andis aju signaali, et selle umbrohu näpsamisega miski nagu valesti - lippasingi ämbripõhja sobrama, prillid ette ja mis ma näen O_O selle roomava tulika taimedega, neil juured kõvemini mullas, olin välja tõmmanud ka pisikesed Rockii taimekesed (nutt ja hala) 4 taimekest!!!, mis 13-st mahapandud seemnest juba tärganud :(((
Õnneks ei "rohinud" välja ka tärganud hõlmist pojengi ((P.peregrina) ja P.caucasica taimekesed. Mitmes järgus maha pandud Austraaliast saadud P.anomala pole veel ühtegi tärganud.

Ja arvake kelle otsas mu armas kuts magab?

Eile tehtud pildil astilbe puhmas padjaks. Panin kivid ääristuseks ja täna siis keset tugevat vihmasadu, et kasukas ikka kenasti kammimise ajaks märjaks leotada, oli kividega ääristatud kohta oma tagumiku sättinud ja mis veel eilsest järel, oli tagumikuga "siledaks" pressitud.

Veel natuke saarest

Skandinaavlased peavad saart kosmiliseks pühaks puuks. Lisaks pühendatud Jupiterile.
Sümboliseerib kohanemisvõimet, arukust ja tagasihoidlikust.
Kreeka mütoloogias saare nümfideks meliaadid, kes sündisid Kronose mõõga läbi kastreeritud Uranose verepiiskadest. Meliaade peetakse inimeste eellasteks.
Niipalju siis saare mütoloogiast.

Saare noored lehed olid meie peres alati üheks komponendiks koos metsmaasika lehtede (korjati enamus peale esimest külma, punasekirjusid) ja viirpuuõitega, kas ka veel midagi lisati, ei tea, aga kindlalt üks talvistest jookidest. Mina muidugi krõmpsutasin nii pungi kui ka tillukesi lehti ja keegi ei keelanud. Kuna ma rohkem elasingi saare otsas, siis oli ka nende "tiivakeste", viljade korjamine minu amet, neid marineeriti nagu ka aedoa kaunu ja pärnapungi ja olid talvise lihatoidu lisandiks (põhiliselt küülikuliha, kuni neid lubati linnas kasvatada)

Leidsin ka ühe lingi www.medicina.kharkov.ua kus kirjas saare ravitoimest ja mida ja kuidas... :)

Harilik saar

Harilik saar
Fraxinus excelsior L.




Pildid ei ole just kõige paremad, aga lühike vihmavaba periood ja märg kõrge rohi ei lubanud mul paremaid klõpsata.

Liigikirjeldus
No aru ma ei saa, miks sellele puule omistadakse halba mõju inimesele - druiidid arvavad, et

Minule on ta puude ja kõikide taimede valitseja, puu, kellele ma omistan headust, tarkust ja võlujõudu, puu, kelle mõju on mind saatnud kogu mu elu – kõik, mis on minus head, on osa ka saarelt saadud.

Olen rohkem tunnete kui mõistuse inimene ja usun pigem seda, mida minu eellased geenidesse talletanud. Metsa jumaldamist pole ma geenidega kaasa saanud.
Kuigi roheline ka lemmikvärv, eelistan sinist. Usun kivi, värvide ja helide jõudu, valguse jõudu. Ju mu esimene esivanem sai alguse mingist rakukesest kõrgel kaljul, tuulte tallermaal maa ja taeva vahel, kus kusagil all möllasid metsikud lained. Rohelist metsa seal polnud ja siiani pole ma õppinud metsa armastama.
Aga saar õpetas mulle kui imeline võib olla roheline ja et ka puud võivad olla minu sõbrad.
Lapsepõlv mööduski mul suuremalt jaolt hiigelsuure saare kaitse ja õpetuse all.
Kasvades vaevalt meetri kaugusel meie majaseinast, oli see sajandivanune hiigelpuu nagu kaitseingel laotanud oma võra üle majakatuse ja minu mängumaa, mis tundus olevat võlumaa tänu läbi saare lehestiku langeva valgusemängu. Ta oli koduks nii meie mängumajale, oravaperele ja harakatele. See puu oli kõigi meie rõõmude ja murede osanik, hea, omane ja sooja südamega, osa meie majast, meie söögilauast ja tervendajast, minu looduslik "ristiema". Hea mängukaaslane, kaitsja, lohutaja ja õpetaja. Maitsvate viljadega ja verd puhastava toimega söögi- ja ravimtaim. Ja ma ei liialda sugugi kui lisan, et ka hinge puhastaja.

Kui teisi puid võin tunde järgi jaotada täpselt kas “emapuudeks” (naissooliseks)nt. pihlakas, pärn, õunapuu jt, ja teisi “isapuudeks” (meessooliseks) nt kuusk, mänd, tamm, jalakas, siis saarel on olemas nii ema- kui ka isapuid. Ma ei tea,kas keegi on veel seda täheldanud, hakkasin täna internetis otsima kirjutisi saare kohta ja leidsin selle artikli saare seksuaalsusest
Kas tõesti võib selle jutu järgi teha järeldus, et minu tundel võib õigus olla? Peaks kevadel minema õisi uurima, iseasi, kas minust nüüd ka puu otsa ronijat on? Aga…

Sellest puust võin jäädagi jututama, aga kel huvi, otsigu ise - mul jälle mutid asusid rünnakule ja ka võõr-tööjõuga probleemid - "paanikaosakonna" alarmnupp enam ei funktsioneeri ja "kiirreageerimise üksus" on ka streikima hakanud ja neetud pardid leidsin oma köögist kassi krõbinaid söömas - 2 kuu jagu pisteti silmapilk nokka!!!
Mis kuramuse elu see on kui isegi koerad streigivad ja "muulased" majas marodööritsevad!

Harilik kärnkonn

Bufo bufo Laurenti
Vahva nimi, kas pole?

Lubasin ka täna olla kukupailt kiiktooli klient, fotokas ja läpakas kaaslaseks ja... sorry, ümberringi toimub hulga huvitavamat kui ühe saarepuu kirjutis.
Midagi pole teha, pilved jälle hajusad ja mõte läks uitama - niiskus, palavus ja seened...

Inimene on ikka väga imelik. Ma olen valmis kas või oma jalavarjuga mutti maha lööma, et kaitsta oma lilli, aga samas võivad igasugu seenhaigused mu taimekesed igavestele heinamaadele saata. Ausõna, see ei ole hooletusest ega raha kokkuhoiust, mul olemas nii väga hea aiaprits kui ka seeneoste hävitamiseks topasi ja isegi miskit kangemat, terve kingakarp mul tõrjevahendite keemiat täis.
Aga... ma ei tea, kuidas nad mõjuvad, või kas mõjuvadki? minu abilistele - vihmaussidele. Laisa aednikuna mul peavad olema vihmaussid, sest nad kobestavad maad ja toidavad mu taimi ja kaudselt ka "ravivad", pistes nahka kõik seeneosed mullas ja mõnede arvates ka muid taimedele kahjulikke baktereid, minul pole muud kui neile vahetevahel muruhaket ümbertöötlemiseks anda, lösutada kiiktoolis ja molutada.
Teiseks, mul on konnad - kärnkonnad. Olen neid mitmest kohast oma aeda toonud ja minu meeleheaks nad siia ka elama jäänud.

Nagu ikka on õigel ajal klaverid põõsas, nii ka mu päevaliiliate vahel vilksatas kärnkonna kärnas selg, aga vabandust... kiiktool ei ole staadioni laiune ja fotokas...

Hurraaa! Minu prantslastest siberlased ka kohal!!!

Aga nüüd seni, kuni uuritakse fotoka "traumat", vast ikka kõige suurem viga oli lihtsalt selles, et unustasin akud sisse panna, ja kuni siberlased tunnike "reamatsioonis" kosuvad, kirjutan seni oma konnajuttu edasi, ma ju lubasin püsida kukult kiiktoolis.

Nagu juba aru saite, pilti teha ei saanud, aga mul arvutis eelmise aasta omad

See üks nooreke 1 või 2? aastane


Ning minu lemmik, arvata, et 5 või 6 aastane. Talvel elab mul keldris, magab? kummulikeeratud suures purgis ja kümbleb piimakausis.
Ka suvel armastab ta aegajalt katlaruumi jaheduses lösutada, laseb kenasti end pihupeale võtta ilma, et kohe mürki pritsima hakkaks, saab hästi läbi ka koertega.
Üldse üks vahva tegelane. Sel aastal lahkus keldrist õige varakult ja siiani ma teda näinud ei ole, vast elab nüüd naabri "kultuurnaadi ja -maltsa" aias. Üldiselt on konnad küllaltki paiksed. Igatahes tal muid vaenlasi peale inimese pole, nii et usun, et elab hästi.
Liigikirjeldus
miksike.com pika jutu kirjutanud.

Lilled istutatud ja suur lootus, et ka vihmajumal mulle halastab, siis veel natuke juttu kärnkonnast.

Mida ma enne teadsin
- seda, et tal ei ole hambaid ja kui oma apluses su sõrme tahab nahka pista, siis tõmba aga oma sõrm konna suust välja, saad ta kätte elusa ja tervena. Rohukonn näiteks naksab nii, et veri taga, talle ära parem sõrme suhu topi.
- ka seda, et ta on väga laisk hüppaja, kere suur, aga jalad lühikesed ja nõrgad.
Ja ka seda, et parem teda mitte katsuda, ehmatuse või ärrituse korral võib ta oma mürginäsadest valget ärritavat vedelikku pritsida, nahale sattudes ei tee see suurt midagi, aga parem kui see silma ei satu.
- ning et kärnkonna on läbi aegade peetud nõialoomaks, paljude haiguste tekitajaks ja mis kõike veel ja põletati tulel. Igatahes oleksin peaaegu ka oma esimesed triibulised kärnkonna pärast saanud, sest nähes kuidas seda "nõialooma" jaanitulle visata taheti, ässitasin oma "lapsehoidja" suuršnautseri hoogu võtva mehe kätt naksama. Tüli suur, aga õigus jäi minu poolele. Konn jäi ellu.
Ega vist inimestega ongi nii, et kui mõistust napib, siis mõeldakse nõiad välja, kelle kaela oma rumalusest tulenevad hädad ja õnnetused ajada.

Mida siis teada sain
- seda, et esimesel pildil ei olegi vist see harilik bufo, sest loodusope.ee Segamini võib ajada... Esmapilgul teiste kärnkonnadega, kuid erinevat kahest ülejäänud liigist on enamasti seljapoolt ilma mustrita. Samuti on kahest ülejäänud liigist palju tavalisem. Minu aias on ta kohe kindlasti tavaline.
- ja seda. et kaks ülejäänut liiki rohekärnkonn ja juttselg-kärnkonn pole ka minu noorukese kärnkonna moodi, aga mul siin selliseid väikseid kärnalisi ronib päris hulgim ringi ja arvan siiani, et on hariliku kärnkonna nooremad võsud.
Ja nüüd tean, et ka sellest konnast ei tea ma midagi muud kui et see hüppab ja on kogu aeg musta värvi ja armastab olla nii vees kui ka maismaal.

Nüüd siis kastis vihm ka mu iirised ilusti ära.
Ja sõbrukeste panus kärnkonnadest:
Californias pidi kärnkonna populatsioon kasvama, sest varem usuti, et kui konnakudega täiskuul pesta, pidi süütuse tagasi saama.
Ja Karjala mutid usuvad siiani, et konnakudega nägu pestes muutub näonahk nooremaks ja et ikka vist kärnkonnakudega, sest neil kärnkonni praktiliselt enam ei näegi, aga vanamutte on ikka väga palju.
:)

Linnurohi

Polygonum arenastrum

Kuna range käsk horisontaalis püsida, võtsin läpaka kaasa ja nautisin õues kiiktooli pehmet mõnusust. Kavas oli teha saare kohta täpsustused, sest kuna kõik meie lobatoristid teavad, et ma inglisest peale ailavjuuu mitte mukitki aru ei saa, viskasid nad tõlkesse paar vimkat, ja kirjutada ka üks muinasjutt juurde. Aga kuda sa kirjutad kui katusel hoopis lõbusam vaatepilt - vanem ja veel vanem löövad katust peale ja mina pidin siis muidugi juhendama.
Olles juhendatavad närvi ajanud, otsustasin ohutuse mõttes hoopis pilvelambaid vaadata. Heh, kõik juba ühtlaselt halliks tõmbunud ja millegipärast tuli meelde linnurohi - et kui mees jahmerdab juba pikemat aega katusel, siis ei ole tal ju aega tegelda oma ainsa "panusega aiandusse" - linnurohu kiviplaatide vahelt väljakakkumisega, kõik teised umbrohud teda ei huvita, neid pole nii hõlpus kätte saada.
Kuni oma külje alt fotokat otsisin, nägingi mitu väikest puhmakest


Ilus imepisikeste õitega taim, lapsena saigi sellest nukkudele parukaid pähe pandud, endale ka , sest ainult sellised võisidki olla lillehaldja juuksed ja meil rippus üks puhmake alati uksepiidal...? See oli kuidagi nii loomulik, et ma ei tundnud kunagi huvi, miks?
Eks siis uurima, mida siis linnurohust pajatadakse:
Liigikirjeldus
Ja siin siis ilusti kirjas, et ravimtaim ja ... Kuid linnurohust valmistatakse rohtusid ka päris ravimitööstuses. Need ravimid aitavad näiteks mitmesuguste sisemiste verejooksude puhul.
Imelik, et just nüüd huvi selle taime vastu tekkis

Aga mind huvitab, et miks meil pandi ta uksepiidale, ja järgmine artikkel folklore.ee-st ...Triivistük või linnurohi oli vanast iga haiguse juures hää. Läks laps risti, pandi linnurohtu riiete sisse. Kuidas selle rohu päris nimi on, ei tea mina, aga korra olen ma seda näinud. See on taela sarnane, kangeste lehkav rohi.
Vana usu järele hoidis see rohi iga paha tõbe eest.

Maa-aluste vastu aitab see, kui võetakse kolmest kohast linnurohtu ja selle rohuga vautakse kolm korda haiged kohta, kusjuures öeldakse kolm korda: "Maaisand, Maaemand, antke selle inimese tervis kätte," nimetades selle inimese nime. Peale vajutust viiakse need rohud tagasi senna sama kohta, kust nood olid võetud.
Kas ongi juttu ikka samast taimest?, minu linnurohi pole küll kunagi olnud kangeste lehkav ja taelataoline ega lehka ka nüüd, aga mingi vägi ju tal pidi olema, maa-aluseid minu arust küll meil keegi ei põdenud, vast siis just seepärast pandigi uksele?
Veel linnurohu raviomadustest mahekaup.ee ja paljudest teistest taimedest ka.

Kas keegi teab linnurohust midagi rohkemat?

Ah jaa, seda linnurohtu pildistades leidsin ka ühe "imeõie"

Jaapani iiris, keda mutid vist sel aastal oma 5-6 korda maa seest välja songinud ja karta on, et eluvaimu tal just paljut enam järgi jäänud, on mingil kombel (juure kaudu? seemnest?) osanud jupikese keset päevaliiliat sokutada ja õitseb! :)

Minu looduse lemmikud

Harilik hiirehernes
Vicia cracca



Ta on isetulnuk minu aeda, juba paarkümmend aastat koos tulinelgiga "väravavalvurid" ja koju saabudes esimesed tervitajad. Sobiv ja "truu" kaaslane tulinelgile.
Minu lapsepõlve kauneim ehe karikakrapärjas ja nukumängude "hernesupi" põhiline koostisosa.
Minu elu osa.

Liigikirjeldust võite lugeda siit


Põldjumikas
Centaurea scabiosa




Ma olin juba suur tüdruk kui esimest korda seda lille nägin, arvasin, et mingi ohakas, aga ilma okasteta ja väga ilusat värvi. Jooksin pundi lillade õitega koju.
Meil oli külas ema õde, kes oli enne sõda koos mehega elanud kümmekond aastat Pariisis ja ka sõjajärgsel vaesel perioodil oskas šikilt riides käia ja kandis siidisukki, ka talvel, ja oli minu arust kõige ilusam naine maailmas, võttis ühe õie minult ja kinnitas oma uhke kostüümi reväärile. Minu imestamise peale, et ohakat ei kanta ju jaki revääril - ema pani alati kannikesed või roosid, vastas tädi, et see on ju rukkilill ja hulga ilusam roosist. On jah hulga ilusam, mulle siiani kannikese kõrval kõige ilusam lill üldse.

Ei tea, kes teda jumikaks ristis ja miks temast nii vähe räägitakse, aga mis minul sest, minu silmis see tema ilu ei vähenda, minule ta jääbki selleks kõige-kõigemaks rukkililleks - kauni tädi Marie kauniks lilleks.

Veel natuke varese- ja pardijuttu

No ilma hallvaresteta oleks elu kohe palju igavam. Tegin juba juttu kuidas üks varaselapsuke minu hoole alla jäeti ja teise pojukese "lapsendas" isahani Filipp, muide, lapsuke võeti peale suurt kaklust tagasi, sest Filipp ei lubanud enam pärisvanemaid oma kasulapse ligidalegi ja appi kutsuti veel paar varest, et jõud oma pojukese tagasisaamise võitluses oleksid võrdsed. Mina vahele ei sekkunud, sest pojuke lendas "sõjatandrilt" kuurikatusele seda kraaklemist ja tagaajamist jälgima. Igatahes peale seda tüli Filipp varesepoega haneaeda ei luba tulla, ju solvus ja "lapsendas" hoopis pardipojad koos mammaga. Mitu nädalat olid varesed minu aiast kadunud ja harakate kädistamist aed täis.
Kui piilud juba nii suureks kasvasid, et keegi neid enam ei ohustanud, said nad vabaduse kogu aias ringi jalutada ja ka varesepoju sokutas tasapisi end partide juurde.

Kuna pardid toodud ju tigusid kugistama, aga mitu nädalat peamiselt ju pudru söödud, siis hakkasin neid uue menüüga tutvustama, korjasin pihutäie igasugu suuruses tigusid ja pistsin pardipojudele noka alla. Söövad küll ja mõnuga, too ainult juurde! Aga kuna minu kelneriks olemist leping ei sisalda, siis jätsin nad omapead endale toitu hankima, kuid mul vist toidukambri kuulsus juba küljes, olen saanud endale vahvad sabas silkavad fännid - kõigepealt 7 pardipoega, siis sammuke tagapool varesepoju ja kõige taga tatsab soliidse olekuga pardimamma. Isegi majatrepile tullakse järgi, aga kuna see berna üks lemmikumaid lösutamise kohti, siis pole hirmu, et pardid tuppa trügiksid. Et neid siiski majast kaugemal hoida, panin neile lõbustamiseks kassi pissikasti veega, see piisavalt sügav, et saaksid vees pladistada, aga piisavalt madal, et keegi ära ei upuks. Pardipoegade lemmikkoht nüüd.

Eile ennelõunat aga nägin vahvat pilti - pardipoegadega hullas kassikastis ka varesepoeg! Ja kui hakkas tugev vihmavaling, jooksid piilud suure päevaliilia puhma alla, varesepoeg aga aeti sealt minema ja see tatsas kurvalt... mis te arvate kuhu? Kassikasti vette, tõmbus kössi ja kükkas vees suure vihmasahmaka lõpuni!
Ei olegi teda täna veel näinud, ega äkki kopsupõletikku saanud? Igatahes vareste puudumisel keksivad täna harakad vabalt ringi.

Kas siis on partidest ka kasu? Vist nagu oleks, igatahes mu kuumaasikad tigude ja satikavabad, vesihein viimse libleni nahka pistetud, puhmad ilusad suured ja tohutult täis õisi... Väga puhas ja korralik töö tehtud - mul pole vaja enam ei rohida, tigusid ega satikaid tõrjuda ja marjakorjamisega vaeva näha, ainult imetleda ilusaid õisi täis puhmaid :) Eh, ehtsa laisa aedniku unistuse täitumine!
Mustsõstra põõsaalused ka tigudevabad, vesiheinavabad ja alumised oksad marjavabad.
Nüüd siis järjekord tikri käes (sellel hakkavad juba ka marjad valmima), ma ei ole uurinud, kas teod kõik söödud, aga alumistel okstel marju pole ja mamma upitab oma piiludele juba kõrgemalt.
Mida siis edasi "puhastadakse ja väetadakse"? Ah jaa, tilli mul ka enam ei ole :)