Eile hommikul tuli naabrinaisega jutuks, et juba paar päeva mu berna kooserdab külavahel, mina muidugi vaidlesin vastu, et võimatu - näen koera pea kogu aeg oma hoovis ja raadiopiire on ka töökorras (ma igal hommikul kontrollin). 15 min hiljem helistas naaber ja ütles, et just ronib üle aia. Jooksin õue vaatama ja ennäe - ronib jah üle aia! Kutsusin koju ja rihma kontrollima - ei tee piuksugi! Vahetasin patareid, kuigi eelmine ka alles uus, ja koer uuesti õue, ise jäin hanemaja taha koera jälgima.
See bernavolask on nimelt kuidagi aru saanud, et kui see raadiopiirde jublakas täitsa märg, siis ei võtagi signaali vastu. Kohe kui ta mind enam ei näinud, marssis sinna aiaossa kus (jõevesi praegu kõrge ja mu aia jõepoolne osa kõik vee all) umbes poole meetrt sügavust, lasi end esikäppadest põlvili nii, et kael vette ulatuks ja marssis siis otsejoones aia äärde! Ja mina juba mitu päeva mõistatan, kuidas on see võimalik, et vihm teeb koera rinnaesise hulga märjemaks kui selja.

Täna siis otsisin lahendust, kuidas koera takistada vette minemast, ei saa ju jõge tühjaks lasta. Ei jäänudki muud varianti kui vedada lisajuhe veepiirile. Eks näe, mis nipi ta nüüd leiutab.
Pole midagi öelda - võrratu krutskitega kutsa! Mitte ei saa aru, miks eelmised omanikud teda magama tahtsid panna, aga tänu sellele olen ma selle sõbraliku kuid isepäise lontruse omanik!
Eks sellepärst ma neid nii väga ei treenigi - kui tahad et koer oleks väga sõnakuulelik ja ei tekitaks mingeid probleemi, siis muretsege mingi karvane mängukoer diivaninurka lösutama.

Remont ei edene kuskilt otsast - mees tõi järjekordselt sellist värvi, mille haisu ei kannata ja kardina jaoks uued suurema auguga helmed jõuavad ka alles paari päeva pärast kohale. Eks siis lõingi aega surnuks ja lõpetasin oma pontšo. Aitäh, Susa, vahva lõng see Feza Dali.