pühapäev, 13. juuli 2008

Ööd on siin vaiksed

3 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Ega see ometi nüüd kõik Sinu kodu polnud? See vesi ja hiigelpuud ja kivirahnud???
Võimas ja ilus igastahes!

Hiline ütles ...

Oi, ei!
Ma ei jõua oma 0,4 -gi korras hoida (ega väga tahagi, täitsa põnev jõeäärses võpsikus miskit uut avastada) ja pean igal aastal muttide ja tigudega sõda. Aga Võrtsjärvest Viljandi lossimägedeni 20 km piires!
Noh, lossivaremed kui nad nii lagunenud poleks ja mõned suured põlispuud võiksid ju olla, aga nüüd ma mõistan, miks minu vanaema nii kuri oli ja ükski lapsehoidja eriti kaua minuga vastu ei pidanu - minu kodu ligidal oli ka järv, hiigelsuur saar, kümmekond põlistamme ja puruks pommitatud õpetajate gümnaasiumi varemed :)
Minule kuulub jupike vesirooside ja -kuppudega jõge, roheline Bella, lastebassein ja need maakivist "varemed" - no olen läinud ikka täitsa oma vanaemasse :) - ma ähvardasin ka, et kes tellingutele ronib, seda on vanaisal lubatud "lossimüürilt" alla visata :)
Vähemalt kilgete ja veepladina järgi oli kuulda, et ei mindud alla jõe äärde või ronitud üles tellingutele ja kui marakratid magama jäid, oli vaikus lausa kurdistav, isegi külakoerad vist ei saanud oma und päeval väljamagada.

deia ütles ...

Viljandi lossimäed on võimsad ja põnevad.
Ja see püha vaikuse tunne, kui marakratid õhtul oma silmakesed ja suukesed kinni on pannud - see on kõikse parem tunne :D