Vahva nimi, kas pole?
Lubasin ka täna olla kukupailt kiiktooli klient, fotokas ja läpakas kaaslaseks ja... sorry, ümberringi toimub hulga huvitavamat kui ühe saarepuu kirjutis.
Midagi pole teha, pilved jälle hajusad ja mõte läks uitama - niiskus, palavus ja seened...
Inimene on ikka väga imelik. Ma olen valmis kas või oma jalavarjuga mutti maha lööma, et kaitsta oma lilli, aga samas võivad igasugu seenhaigused mu taimekesed igavestele heinamaadele saata. Ausõna, see ei ole hooletusest ega raha kokkuhoiust, mul olemas nii väga hea aiaprits kui ka seeneoste hävitamiseks topasi ja isegi miskit kangemat, terve kingakarp mul tõrjevahendite keemiat täis.
Aga... ma ei tea, kuidas nad mõjuvad, või kas mõjuvadki? minu abilistele - vihmaussidele. Laisa aednikuna mul peavad olema vihmaussid, sest nad kobestavad maad ja toidavad mu taimi ja kaudselt ka "ravivad", pistes nahka kõik seeneosed mullas ja mõnede arvates ka muid taimedele kahjulikke baktereid, minul pole muud kui neile vahetevahel muruhaket ümbertöötlemiseks anda, lösutada kiiktoolis ja molutada.
Teiseks, mul on konnad - kärnkonnad. Olen neid mitmest kohast oma aeda toonud ja minu meeleheaks nad siia ka elama jäänud.
Nagu ikka on õigel ajal klaverid põõsas, nii ka mu päevaliiliate vahel vilksatas kärnkonna kärnas selg, aga vabandust... kiiktool ei ole staadioni laiune ja fotokas...
Hurraaa! Minu prantslastest siberlased ka kohal!!!
Aga nüüd seni, kuni uuritakse fotoka "traumat", vast ikka kõige suurem viga oli lihtsalt selles, et unustasin akud sisse panna, ja kuni siberlased tunnike "reamatsioonis" kosuvad, kirjutan seni oma konnajuttu edasi, ma ju lubasin püsida kukult kiiktoolis.
Nagu juba aru saite, pilti teha ei saanud, aga mul arvutis eelmise aasta omad
See üks nooreke 1 või 2? aastane
Ning minu lemmik, arvata, et 5 või 6 aastane. Talvel elab mul keldris, magab? kummulikeeratud suures purgis ja kümbleb piimakausis.
Ka suvel armastab ta aegajalt katlaruumi jaheduses lösutada, laseb kenasti end pihupeale võtta ilma, et kohe mürki pritsima hakkaks, saab hästi läbi ka koertega.
Üldse üks vahva tegelane. Sel aastal lahkus keldrist õige varakult ja siiani ma teda näinud ei ole, vast elab nüüd naabri "kultuurnaadi ja -maltsa" aias. Üldiselt on konnad küllaltki paiksed. Igatahes tal muid vaenlasi peale inimese pole, nii et usun, et elab hästi.
Liigikirjeldus
miksike.com pika jutu kirjutanud.
Lilled istutatud ja suur lootus, et ka vihmajumal mulle halastab, siis veel natuke juttu kärnkonnast.
Mida ma enne teadsin
- seda, et tal ei ole hambaid ja kui oma apluses su sõrme tahab nahka pista, siis tõmba aga oma sõrm konna suust välja, saad ta kätte elusa ja tervena. Rohukonn näiteks naksab nii, et veri taga, talle ära parem sõrme suhu topi.
- ka seda, et ta on väga laisk hüppaja, kere suur, aga jalad lühikesed ja nõrgad.
Ja ka seda, et parem teda mitte katsuda, ehmatuse või ärrituse korral võib ta oma mürginäsadest valget ärritavat vedelikku pritsida, nahale sattudes ei tee see suurt midagi, aga parem kui see silma ei satu.
- ning et kärnkonna on läbi aegade peetud nõialoomaks, paljude haiguste tekitajaks ja mis kõike veel ja põletati tulel. Igatahes oleksin peaaegu ka oma esimesed triibulised kärnkonna pärast saanud, sest nähes kuidas seda "nõialooma" jaanitulle visata taheti, ässitasin oma "lapsehoidja" suuršnautseri hoogu võtva mehe kätt naksama. Tüli suur, aga õigus jäi minu poolele. Konn jäi ellu.
Ega vist inimestega ongi nii, et kui mõistust napib, siis mõeldakse nõiad välja, kelle kaela oma rumalusest tulenevad hädad ja õnnetused ajada.
Mida siis teada sain
- seda, et esimesel pildil ei olegi vist see harilik bufo, sest loodusope.ee Segamini võib ajada... Esmapilgul teiste kärnkonnadega, kuid erinevat kahest ülejäänud liigist on enamasti seljapoolt ilma mustrita. Samuti on kahest ülejäänud liigist palju tavalisem. Minu aias on ta kohe kindlasti tavaline.
- ja seda. et kaks ülejäänut liiki rohekärnkonn ja juttselg-kärnkonn pole ka minu noorukese kärnkonna moodi, aga mul siin selliseid väikseid kärnalisi ronib päris hulgim ringi ja arvan siiani, et on hariliku kärnkonna nooremad võsud.
Ja nüüd tean, et ka sellest konnast ei tea ma midagi muud kui et see hüppab ja on kogu aeg musta värvi ja armastab olla nii vees kui ka maismaal.
Nüüd siis kastis vihm ka mu iirised ilusti ära.
Ja sõbrukeste panus kärnkonnadest:
Californias pidi kärnkonna populatsioon kasvama, sest varem usuti, et kui konnakudega täiskuul pesta, pidi süütuse tagasi saama.
Ja Karjala mutid usuvad siiani, et konnakudega nägu pestes muutub näonahk nooremaks ja et ikka vist kärnkonnakudega, sest neil kärnkonni praktiliselt enam ei näegi, aga vanamutte on ikka väga palju.
:)
9 kommentaari:
Aitäh sulle selle postituse eest!
Selle aasta väga kuiv aprill ja mai olid tõenäliselt rasked meie aia konnadele. Olin väga, väga rõõmus kui lõpuks esimesi pisikesi kärnkonnapoegi nägin.Kui naaber hilja õhtul niidab, soovin, et "meie" konnakesed kõik ilusasti kodus oleksid...Kevadel kompostihunnikut kaevates tuleb eriliselt hoolas olla, seal meeldib neil talvituda.Köögi akna all elutseb mul üks eriti suur emme, kohtudes räägin temaga. Ja mürke kasutama mu käsi ei tõuse - elan ju koerte, kasside, konnade, vihmausside ja teiste jumalaloomadega
"no-nii, nonii", olen äärmiselt rahulolev. (muhelen mõnusalt)
kui õhtuti enne uinumist loen Durrelli, siis nüüd on eesti versioon ka platsis!
Need bufod on Sul küll vahvad, lausa koduloomade eest ;). Meie kutsume enda omi üldnimetusega porrudeks, aga nende ükshaaval identifitseerimiseni pole jõudnud. Ja üksjagu on neid ka, isegi koerad saavad nendega hästi läbi, s.t. ignoreerivad nende olemasolu.
Meie aia lemmikloomad samuti kärnkonnad. Kui lapsed väikesed olid, siis nad isegi suudlesid neid suures printsiootuses. Ja muid hüpikuid on ka veel, eriti meeldib neile kuuma päevaga vesirooside juures lösutada. Olen teinud paar pilti ka, aga näitamiseni pole veel jõudnud.
heee, huvitav, kas sa oma lilled istutad lamamistoolis? ;)
aga hiiglaslik kärnkonn ilmus meiegi krundile kohe esimesel aastal (no ilmselt oli ta seal juba varem, meid lihtsalt ei olnud teda avastamas) ja kui sel kevadel vee tiiki lasin ja vesiroosid sisse panin, leidsime ühe vees mõnulemas.
:) julged lapsed, loodan, et nad saidki oma printsid kätte. Mina nii julge polnud, teadsin kärnkonnade ärritava toimega mürgist ja hoidsin oma silmad (ka suu) kaugemal. Printsi seepärast ka ei saanud, aga ega ma kurda, pole trooni pärast tülitsemist :)
Aga iiriste istutamiseks ajan ikka oma jalakesed maapeale, kel see aega katuselt passi, mis allpool toimub :)
Homme lösutan edasi, jube mõnus, isegi võib sellega harjuda:D
Oi, see karjalamuttide nali oli tõesti Durrell'likult hea.
Mismoodi te hoidute niitmisel konnade vigastamisest? Enamasti ma võtan kätte (tavalise, mitte kärnkonna)ja viin kaugemale muruplatsilt ära, aga ükskord üks lollike oli tagasi rohu sisse hüpanud, mina ei näinud puhma sees ja ta jäigi alla. Nii kohutavalt kurb. Ja samuti olen hädas paekividest kõrgpeenraserva trimmerdades, sest seal vahel nad ka pesitsevad.
Aaa, ja veel tahtsin küsida, kas keegi on proovinud helistada sellele "konnad teel" telefonile? Ükskord öösel koju sõites oli neid Jägala jõe kallastel teel kohutavalt palju, aga sel telefonil öösel küll keegi ei vastanud. No ja hommikuks on kõik rebased, kured ja varesed need laibad ju nahka pannud ja siis ei helista sinna keegi.
oi konnad on vahvad! Neid pesitseb ka meie aias massiliselt. Ja vahest ajavad nad miskit sassi ja kukuvad meie ujumisbasseini, kust nad ise välja ei saa. siis ma transpordin neid kenasti kalavõrgus vesiroositiiki, kus nad elutsevad.
Olen omal aias pidevalt kasutanud roosidele topasi ja okaspuudele Bravot (harva) - ja vihmaussid elutsevad väga massiliselt, samuti konnad ja sisalikud ja ka sipelgad (nendest tahaks küll lahti saada). Nii et ma ei arva, et need miskit loomadele teeks. Vahest harva, kui lehetäisid väga massiliselt on, siis olen läinud kergema vastupanu teed ja ka mürki kasutanud - aga üldiselt putukamürke proovin vältida.
Aga praegu on jah selline periood, kus ei saa aias eriti käiagi, iga sammu ajal muru kihab pisikestest mustadest konnapoegadest. Keda plika siis kenasti muruniiduki eest ämbrisse korjab ja teise aianurka toimetab.
Ja üks konn pidi mul äärepealt südamerabanduse põhjustama - hakkasin pimedas kontollima, kas lillepotti oleks vaja kasta - ja nii kui ma oma käe potti torkasin, hüppas sealt üks eriti suur isend välja otse mulle sülle. Nu jah eks minu poolne röögatus oli ikka kah vägev. Huvitav kas konnad kuulevad? - siis pidi ta kindlasti veel rohkem ehmatama kui mina :D
Ma ei saa kohe sellest konnateemast välja. Täna, kui mururistmikel aina oma müristajaga konnapoegade teeületamisi ootasin, hakkasin ümisema seda teada-tuntud miku-manni laulu ja siis tuli meelde, et mu ema lapsena kohutavalt vihkas seda laulu. Sest tema ei saanud aru, miks need konnapojad pidid panniga lõhki löödud olema. Alles üsna suurena taipas, et pann hoopis see lõhkilöödud oli. :oD
Postita kommentaar