Kass - Felis silvestris catus ja muud ka

Hakkasin otsima internetist infot kassi kohta ja leidsi selle Nummerdatud listi näide

Kuidas käituda liftis nüüd kõigil teada, kassijutuga ka kiiret pole, sest vahepeal tuli tahtmine suvised Muhediku kirsiõied endale salliks teha. Meeleolu ei ole küll valge kasuks, aga kes ütles, et õied ei või olla lillakaspunased.
töö veel algetapis, esialgu külmtehnikas, ja läheb veel aega (sõltub ilmast ja sääskedest) millal täitsa valmis saab.














Nüüd siis juttu ka kassist.


http://et.wikipedia.org/wiki/Kass
Siin ka lühiülevaade erinevate rahvaste uskumusi kasside kohta:
Kuna kassil on võime muuta oma silmaava, sümboliseerib ta päikese muutlikku jõudu, samuti kuufaase ja öö hiilgust. Ka saladuslikkust, tahet ja vabadust.
Must kass on kuujõudude loom ja tähendab kurja ja surma, meie ajastul on hakatud musta kassi edutoojaks pidama.
Indiaanlastel on kass varguse sümbol.
Keltide uskumuse järgi omab hauatagust jõudu.
Hiinlastel ööloomana dualismi printsiibi järgi jin ja omab kurja jõudu ja võimet muuta kuju.
Kristlus omistanud kassile iharust, laiskust, pimedust, pidades kassi Saatanaks. Egiptlased seevastu pidasid kassi pühaks, kuu sümbol, pühendatud pimeduse Setile ja kehastas rasedat naist ja kassi tapmist karistati surmanuhtlusega.
Kreeka-rooma kultuuris kuujumalanna Diana kaaslane. Alati kujutati ka võidujumalannat kass jalge ees lebamas.
Jaapanlastel sümboliseerib muundumise jõudu ja rahulikku puhkust.
Skandinaavlased pidasid kasse Frei(j)a abiliseks, tema rakendas kassid oma sõiduki ette.
Kassi peetigi nõidadeks või nõiaabiliseks ja usuti ka, et on võimeline vihma esile kutsuma.

Noh, minule ei sümboliseeri kass muud kui looma, kes valib meie elamise enda omaks ja suurest südameheadusest lubab lahkelt ka meil enda kõrval elada, kehtestab oma reeglid ja meie protestidest ei tehta väljagi.

Vihma ta tänaseks ei kutsunud. Hoopis ujutas hommikul koera jooginõus hiirt. Kas hüppas hiireke ise surmahirmus vette end uputama või otsustas kass oma hommikusöögi puhtaks pesta või hoopis olümpiamängudest innustatuna treenis hiirt järgmiseks olümpiaks. Igatahes oli ta nii keskendunud vaest hiirt käpaga vette tagasi lennutamisega iga kord kui sel õnnetukesel õnnestus kausiservale ronida, et unustas igahommikuse rituaali - mu magamistoa akna all haledalt kräunuda, et saaks majja, süüa ruttu kõht täis ja pugeda soojale kohale minu asemele.
Hiire koos veega läigatasin muidugi naabri aeda, tal rohkem kasse ja nad pole ka nii pirtsud, pistavad kõik nahka, mis või kes süüa sünnivad. Meie Kass Kurepoeg aga ei viitsi toolilt mahagi ronima kui köögis hiirt näeb, teeb ainult silmad lahti ja ja paneb need kohe kinni kui hiir Lapiteki krõbinaid närima läheb.
Ei ütleks, et ta hiiri ei püüa, püüab küll - ainult õues. Mina püüan köögist hiire kinni, viskan selle koos kassiga õue ja Kass Kurepoeg püüab siis ise hiire kinni. Hiir hambus, hakatakse ust kaapides majja nõudma. Oma kogemuste järgi pean ma enne ukse avamist veenduma, kas kass teeb näu. Kui ei tee, siis tuleb ta näuguma panna, muidu on see minu poolt kinni püütud hiir tagasi majja toodud.
Aga kes ütles, et elu peab kerge olema ja ilma isepäiste kassideta oleks ikka hulga igavam.
Nende hulgas on olnud ka selline eriline ja imeline isiksus, kes kogu oma elu pühendas ainult teiste eest hoolitsemisele ja kellel oli ka eksimatu võime leida inimesel valutav koht ja asuda seda oma nurrumisega ravima. Ta oli väärt mälestusmärki ja nii matsingi ta oma lillepeenrasse ja ladusin kivid väikeseks veekoseks.

virtuaalne kirillitsa klaver