esmaspäev, 18. august 2008

Üks hostapeenar valmis.

Vot nii, seitsmel hostal ja nende seltsilistel "kodu" valmis! Kuna sel suvel mul suur kivide põud, siis äär veel lõpuni tegemata, aga talveni veel aega. Paika on veel panemata ka sordinimedega kivid.


Selle nurga on vallutanud sõnajalad, vaatamata küllaltki lubjarikkale pinnasele, aga kui meeldib, las olla, ma võin ebajasmiini kevadel teise kohta viia. Rodgersial peaks selle koha peal toiduvarud juba otsas olema ja paar aastat tagasi kolisin ta teise kohta, aga ei saanud kõike kätte ja jääbki saamata, sellel kohal pole maa labida jaoks. Eks näis kumb peale jääb, kas sõnajalad või rodgersia.

See pisike peenrake köögiakna all on üldiselt hooldusvaba, aga probleem tigude ja bernaga. Tänu serva pandud kividele, mis küll kedagi ega midagi kaunista, vaid kogub umbrohtu, berna enam lillepeenrasse magama ei tüki, aga millegipärast ei tüki ka pardid sinna tigusid sööma. Kui vast proovida neid teograanuleid? Ega just eriti kenad need perforeeritud hostalehed välja näe küll.

13 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Copy-paste suurepärane!:D Ja alles Sa kurtsid, et kakled mehega... millega Sa ta siis ära võlusid?
No on ju kuidagi eriliselt korrektne ja taimed ka end välja sirutanud imetlemiseks. Sellest kohast ei tahakski ära minna. Kui mul õnnestub suurest istutusalast kuidagi sibullilled välja pukseerida, on mul seda kergkruusa vaja umbes 6 t, saaks ka midagi uut organiseerida

Hiline ütles ...

:) Ma vedasin eile need kaks kotti, mis eelmisel aastal toodud, peenrasse ja ähvardasin, et kui juurde ei too, siis pean kõik käsitsi tagasi kotti korjama ja linna sõites sai käsu - kas toob suurema koguse pelmeene (mul ju tegemist pikaks ajaks :)) või suurema koguse kergkruusa.
Aga teiste peenardega veel tegemist, kuna sõda muttidega nende kasuks, siis pean tegema korrektiive ja vist kahe suve peenratöö võrdub nulliga :( Hostadele rajatud maa täielikult nende käes ja viimane lootus - segada kogu mulla sisse koerakarvu nagu paar maja eemal olev naaber õpetas. Tema juba aastaid saab oma maad jõele ligemale muttide käest tagasi just tänu sellele meetodile. Tema mutid siis vist mind ründavadki.
Eks näis, mul berna annab head "villasaaki" :)

MUHEDIK ütles ...

Tulemus igal juhul suurepärane. Ei tea, oskaja käes oleksid need pelmeenid vist ka seal peenras päris head välja näinud.:)) ja kohe südamest soovin, et Su võitlus muttidega edukalt lõppeks, ma tean oma käest, mis nad aias teha võivad. Ei tea, kas suled ka aitaks, topiks kõik padjad neile kurku.

MUHEDIK ütles ...

Mul tekkis veel üks küsimus. Huvitav, kas kergkruus muutub tigudele lõksuks? Suudavad nad sealt välja saada?

Hiline ütles ...

Ma just ise ka mõtlen sellest. Enne selle hostapeenra katmist ma võtsin kõik kivid ära ja asendasin peenrapiirdeks kivide alla pandud peenravaiba (see, mis kilest) musta kilega, miks, sellest kirjutan pikemalt. Ja leidsin mullast paari kivi alt teomunad. Sain oma teooriale kinnitust, et nad on võimelised maksimum paar sm kuhugile raskesti pääsetavasse kohta ronima. Kui katta suurem osa ajalehtede ja kergkruusaga, siis suurem osa peaks olema neile munemiseks ja munade arenguks ebasoodus. Ainuke ligipääs oleks see koht kus ajalehti ei ole (lille varte piirkond), aga arvan, et kui kergkruusa on paksemalt kui paar sm, ei saaks nad ka seal tegutseda. Olen kasutanud seda suuremat 10-20mm, mis ei ole peenral just kõige ilusam, aga tigudekindlam, ja kõige peenemat, mis on ilusam, aga sellega ma tigudest lahti ei saanud, aga eks mul see kõige peenem oli ka õhemalt pandud ja kuna see kuumeneb, siis ma riisusin ka suurema jao ära ja ajalehed pidin ka ära võtma.
Jutt vist segane, aga selline siis minu tähelepanekute järgi teoretiseerimine. Teod ikka suur nuhtlus, ega ma muidu neid parte lase vabalt igale poole p.....ama, aga nad on suure töö ära teinud, mõne üksiku olen ainult leidnud ja saanud hommikuti tunnike kauem magada :)

MUHEDIK ütles ...

Muide, veel veidi sõnajalgadest. Ei mäleta täpselt kust lugesin või kes ütles, et sõnajalad peaks kindlasti istutama tee äärde või värava juurde, kust sisenevad külalised. Kui nende hulgas ongi siis kurjade või halbade mõtetega inimesi, jääksid nad neist sõnajalgade juures ilma. Kui Sinu sõnajalad tekkisid mingisse niisugusesse kohta, siis tulid nad Sind mingil põhjusel aitama.

Ja veel, uurin tähelepanelikult kõike, mis keegi kirjutab või näitab ja avastan ikka ja uuesti, et küll on inimesed ikka nutikad. Olen aastaid hädas nimelipikutega, plastist ei kõlba kuskile, absoluutselt veekindlad markerid on bluff. Suurte istutusalade kohta pole võimalik teha peenraplaani jne, jne. Aga Sinu nimekivid on tõeline ja vaimustav leiutis! Mis värvi Sa nendele "maalimiseks" kasutad. Mul kodus ainult siidivärvid.

Hiline ütles ...

See ei ole minu leiutis. Kui ma Kodukauniks foorumis kirusin, et mu nimelipikud punnu pannud (kasutasin alumiiniumist ribasid, millele number naelaga sisse gofreeritud)ja arvuti tuksi keerati, siis keegi, kahjuks ei mäleta, kes, kirjutas, et ta kasutab kive. Nüüd juba mitmes aasta katsetan püsivamat vahendit, millega kivile kirjutada. Kõige kauem on püsinud gamma õlivärv (kunstnike), aga see siinkandis defitsiit ja ka kallis. eks proovin kõike. Kahju, et mul midagi graniidist pehmemat (peaks Köögikata kivikorviga külla kutsuma :)) pole, prooviks nime kivisse graveerida ja siis värviga täitma...

Aga sõnajalad tekkisid meetri jagu trepist eemale kusagil kümmekond aastat peale siia kolimist. Selle koha peal ei kasvanud isegi rohi ja ma vedasin paksu mullakihi peale. Rohi ei tahtnud ikka kasvada ja nii see koht jäigi. Kuna vahepeal kasutasime rohkem teist sissepääsu, siis olin ikka väga üllatunud, leides küllaltki suure sõnajalapuhma. Nüüd tasapisi nihkunud trepist kaugemale maja nurga juurde.

Eve Piibeleht ütles ...

Mina olen kasutanud 10-20mm kergkruusa ja see hoiab teod küll eemale, ilmselt pean hakkama seda aias laiemalt kasutama. Aga eks ta maksab ka midagi, nii et ajapikku. Koerakarvad muttide vastu, peaks kindlasti proovima, karva ajavad kaukaaslane ja kolli piisavalt. Lugesin kusagilt veel umnrohu kange äädikaga kastmisest, aga see vist tapab ka muu peale umbrohu.

Hiline ütles ...

Käisingi oma nimekive uurimas, mis värv püsivam. Sel aastal kirjutasin enamuse Eberhard´i decoro lackmarkeriga, eelmise aasta oma loetav. Väga hästi on säilinud eelmisel aastal pintsliga maalitud (jube orjatöö!) Hansa Nobel fassaadvärv ja kuna nüüd mul kontuurvärvi aplikaatorpudelid olemas, siis leian, et tasub ühte neist nimede kirjutamiseks kulutada küll. Igasugu guttad, keraamika- ja klaasivärvid kas ei püsi üle aasta või väga töömahukas tegevus.
Millegipärast usku sellesse fassaadvärvi, ainult sobivate kivide leidmisega sel aastal tegu. Graniidil püsib värv paremini kui need eelnevalt äädikalahus leotatud ja harjaga nühitud. Vot ei tea, kas muutub püsivamaks kui teha veel aquastopiga üle?
Aga oma sõpradelt sain vastuseks, et kõige püsivam kivivärv pidavat olema kajakas..t! :) Pidi olema igavene.

Hiline ütles ...

Umbrohi ei ole just kõige hullem probleem. Kaks tülikat tegelast orashein ja naat, kõige raskem neid aediiristest ja pojengidest välja saada ja siin olen pintsliga neile roundupi paar korda aastas peale pintseldanud.

elfriide tramm ütles ...

kunagi sa kirjutasid, et kuivas pinnases paned hostade alla kiletükid. kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kui sügavale see kile panna ja kas ca 15x15 cm on piisav?

Köögikata ütles ...

Mina kasutan alküüdvärvi Nordsjö Ready, seda soovitati värvipoest, kui küsisin, millega libedale siledale kivile ilmastikukindlalt kirjutada. Kirjutasin sellest ja panin ka pildi kividest juurde oma blogi peatükis "Meened".
Mirjam, neid pehmemaid kive meil siin eriti palju pole, mõne ehk ikka leiab. Rohkem ikka just graniidimunad.

Hiline ütles ...

Mina kaevasin ikka oma 30 sm või vaat et natu sügavamalegi, aga takkajärgi targem, enam mitte kohe hosta alla, vaid kõrvale (jaab 2 puhma vahele) nad ju kasvavad nii suureks ja tihedaks, et juurealune jääb kuivaks ja see kusagil poolemeetrine kile, mille veel ju natuke lohku vajutad, ei saa tilkagi kuival perioodil, sellepärast ka sellel kergkruusa peenras hostad natuke korrapäratult - ma istutasin nad nii ringi, et kile jääks vahele, see ju räästaalune ja väga kuiv koht.

Aga seoses nende nimekividega andis mees väga originaalse lahenduse - pistis mulle pihku silikatkivi ja ütles, et kui juba 15 aastat on lagunenud sõjaväe hoone kiviseintel lahkuvate sõdurite "kunstiteosed" loetavad, siis ei kao ka sordinimed niipeagi ja võtta võib ka tumeda põletatud kivi, lõigata relakaga nii paksud viilud kui süda ihaldab ja mingi välitööde värviga peale kirjutada. Aplikaatorpudeliga väga hea kirjutada, ma täna proovisin.