Igatahes pistsin täna mehe sünnipäeva eellainetuse õnnitlejatele ahju oma "kokakunsti" SOS prae - kartulid aedviljaga pannile, lill- ja spargelkapsad teisele (need panna 10 min. hiljem ahju) ja maitseõlimarinaadis kana rinnafileed restile.
Ma juba tuues valmistan neid SOS komponente ette, et kes teab kes ja millal... , ja nad alati külmikust võtta. 37 minutit ja laud kaetud.
Salatit küll ei olnud, aga aias õitsevad veel päevaliiliad, monarda ajab noori lehti ja külmikusse sai sel aastal rohkelt murulauku pandud, natuke muud rohelist ka, paar kurgirohu õit ka leidsin.
Viimased rummikoogid tegin ilma täidiseta, ma tavaliselt teen neid hulgim, niisutan jahtunult ainult natukese rummiga ja keeran kilesse, nii võib külmikus seista vähemalt mitu... noh, kuni otsa saab.
See on mu kiirmagustoidu üks komponente ja retsept selline:
lõigata rummikook kuubikuteks
lisada kompotivilju ja natu -mahla, mis parajasti leidub
peale koorejäätist (seda ka peaaegu alati külmikus olemas, aga võib ka vahukoort), riivitud šokolaadi ja roosileheke.
12 portsu ja 12 minutit.
See siis ülejääk, sest ühele ei jätkunud jäätist, ma eile õhtul tegin endale pistaatsiapähklitega paraja portsu.
Hommikuse Veskimati mitmevilajahu leiva ülejääk söödi kohe ära, teine ports valmis siis magustoidu ajaks ja võeti kaasa.
Tegin esimest korda, täpselt pakil oleva õpetuse järgi ja maitses väga.
Ma pean vist sildi väravale riputama - ettevaatust, siin võib millessegi nakatuda!
Seekord siis leivapisik hakkas külalistele külge
Teate vist küll, et ma nõusid ei armasta pesta ja uue siidsalli alustamine oli väga hea ettekääne, et unustada nõud rahumeeli kraanikaussi, töö pole jänes, et metsa putkeks ja mu õrn närvikava pole harjunud pidevalt tühja kraanikaussi nägema.
Vast kaks-kolm päeva veel ja arvata võib, et jõuan salli lõpetada ja puhtad nõud ka kappi tagasi laduda.
14 kommentaari:
Mmmmmmmmmmm...
Aga kanaprae (eriti selle lillelise garneeringu) pilti tahaks ka näha.
Kahjuks ei ole pilti. Kui sellesse tuppagi, kus fotokas, mahti tulla sain, oli järel ainult hunnik musti nõusid, mõned marineeritud küüslauguküüned, üks monardaleheke (mina ei söö seda) ja minu vahukooreta dessert. Vaevalt nüüd seda segadust, mis kraanikausis, näha tahad, näitan parem oma eileõhtust tegemist.
Isuäratavad jutud. Ahjusöögil alati see eelis, et ta saab ise valmis ja samal ajal võib ju ka nt. arvutis istuda:)
Olen alati öelnud, et laua katmine(eriti pealaua) näeb välja nagu inimese elu. Algus-noorus on kaunis ja ahvatlev, lõpus ainult varemed-riismed.
Ja ma ei saa aru. See leivapisik on millegipärast kohe hullusti nakkav. Niisugune tunne jääb, et oleme kõik kuude viisi leivata olnud. Ju on ikka sel omatehtul sees midagi rohkemat kui vaid jahu ja sool. Paneb mõtlema tõesti..
Head paranemist! Ju lõpuks ikka kõik laabub.
kas päevaliilia õied on söödavad?
väga ilus sall igatahes!
ja no muidugi on isetehtud leivas palju rohkem :).
Jah, on küll. Salatilehtedest õrnemad ja minu arust isegi maitsvamad. Kui liha on paras vürtsine, siis päevaliiliate mahe neutraalne maitse on selline mõnus lisand, mis natuke mahendab vürtse, aga ei muuda nende maitset, salat alati lisab toidule oma maitse juurde ja minu arust küüslauguga toitude puhul eriti mitte sobiv.
Aga maitsed on ju kõigil erinevad.
jah, muidugi. mulle jälle (india köögi kõrval) itaalia köök väga omane, kus küüslauku ja salatit palju koos ja eri roogades kasutatakse. kuigi - see itaalia köök, mida meil enamasti pakutakse, erineb päris itaalia köögist väga suuresti. aga lõppude lõpuks ongi maitsed erinevad ja igaüks on rahul just siis, kui kokkab ja sööb oma maitse järgi :)
päevaliiliate õisi pole proovinud, roosi õielehti olen küll toidus kasutanud.
veel päevaliiliatest - kas süüakse õielehti või ka ntx tolmukaid? ja kas sõltumata sordist ja värvist on kõik kenasti söödavad? hee, see on mul nüüd peas kinni.. a peab prooovima, muidu jääbki inime oma eelarvamustesse ja dogmadesse kinni :). kuidas see maailm muidu ikka avardub :)
ma küsiks veel saarelehtede kohta - kas neid süüakse noorelt või võib ka praegu?
Olen peamiselt kollaste õielehti söögiks korjanud, neid palju (esimesed ja viimase õitsejad) ja ega polegi märgata kui peotäie ära korjad. Tolmukaid ei olegi proovinud (lähen kohe maitsen)Teisi polegi nagu maitsenud, ei raatsi kuidagi nende õisi võtta. Aga roosiõied peavad olema ilma lõhnata, ma just väga roosilõhna ei talu.
Saare ja pärna lehed noorelt, pärna pungad ka söödavad, marineeritult (sama mis kurgilegi) täitsa kappari maitsega, kuigi no mitte ei viitsi neid korjata, kergem poest kapparit osta :)
Oi kui põnev, kohe kahju, et mul ühtegi päevaliiliat enam ei õitse.
Ja sall on lausa imeline, teeb mulle mittejusteritisiniselembelisele ka sinise salli ihaldusväärseks. Seda sorti õiekesed on mu lemmikud, kritseldan neid ka niisama paberinurkadele.
Päevaliilia õitest on kõige maitsvamad middendorffi, sidrunkollase ja ruuge päevaliilia õied, samuti õienupud. Hoidistamiseks võib neid nii marineerida kui suhkrulahuses keeta. Õielehti kuivatatakse suhkrus-ise pole viimast varianti proovinud, eelistan soolaseid toite.
Aga sall... ja veel sinine..., ma parem ei ütle kui kade ma olen. Mis siis, et ma pole üldse kade inimene, pigem imetlen ja naudin teiste kätetööd. See on ainult teiste õrritamiseks postitusele lisandunud:)
No peab selle raami saama!
Kas Sinu middendorffi ei, noh, lõhna? Või olen ma mingi muu selle pähe saanud(ba-st).
Aga vot sellest sidrunikollasest asi alguse saigi, Piiteris ühel sünnipäeval pakuti torti, mis oli kaunistatud suhkurdatud päevaliiliaõitega, eks ma sealt oma esimese lille saingi, õpetuse ka, kuidas neid suhkruõisi teha, aga aastate pusserduse tulemus midagigi sinnapoole, täielik null :( See-eest nüüd aed päevaliiliaid täis.
Aga salliraami lihtne teha - lemmiksuuruse valmiskupongi järgi natuke laiem ja pikem, (umbes 2-2,5 sm), lööd kokku nii, et oleks stabiilne, kruvid puidukruvid iga 6-8 sm vahega, võid ka naelad lüüa (minul see ei õnnestunud), ostad peened niiskuskindlad nööpnõelad, nt need :
http://shop.kl24.ee/235/0/readmore/466/
võtad tihkema (jube hea vana vene püksikumm) kummipaela, seod (või õmbled)otasd kinni, tõmbad kruvipeade taha (mitte väga pingule, paenutad nööpnõela konksuks, torkad kummipaelast läbi ja parim raam valmis. Hoiab nii kuiva kui märga siidi paraja pinge all.
Just tasapisi nokitsen teha endale uut, suvel tehtud natuke ebastabiilsed, koonerdasin tiba materjaliga ja ega kõike vajalikke asju kodus ka polnud, õiged kruvidki sain Tartust, homme lipsan siis ka Tähe tn Skizze (Vunderi)poodi revideerima :)
a palun tee sest raamist pilte ja pane üles?
Kui uus valmis, siis kindlasti uhkustan, praegu mul suur 100x185,kahe raami osadest kokku kruvitud. Tegin enne ühe pluusikupongi ja ei viitsinud raami jälle vähamaks lammutada, tõmbasin uue kanga peale ja teen nüüd 2 salli korraga. See praegune ajutiselt kokkuklopsitud pole lihtsalt pilti väärt. Tegingi selle vea, et kui suvel raame tegime, lõikasin lipid pikku pooleks, saime küll 2 head raami 35x130 sallide tegemiseks, aga suuremate jaoks natuke need peened lipid nõrgad. Eelnevates postitustes on need ajutised, kiiruga tehtud raamid näha, aga mõlemal omad hädad.
Lõhnab sidrunkollane, middendorfi mitte. Sidrunkollasel kasutan nuppe.
Ootan ka huviga raami pilte.
Postita kommentaar