Lumetuisk

Need pildid tehtud hommikul, praeguseks kõik aknad peale köögiakna paksult lumised.

Mu elus on kaks meeldejäävat lumetuisku.
Esimene kui sain talvisel koolivaheajal (olin siis 15.aastane) geoloogide grupiga Koola poolsaarele. Sihtkohta lendasime sõjaväekopteril. Esimene lend ikkagi ja andis ikka julgust koguda, et aknast alla piiluda - oh õudust! selleks ajaks oli hakanud paksu lund sadama ja muud ei olnud näha kui helikopteri tulede kumas suur lumehhelmeste keeris. Kuna lend kulges täielikult "po priboram", keeldus piloot kopteri maandada, et pole kindel kas ei satu oma masinaga mõnda kaljuprakku või teab mis veel, polnud kindel isegi, kas sihtkoht ka ikka õige. Tiirutas madallennul natuke ringi, kuhjates niiviisi lahtist lund maapinnalt suureks kuhjaks, sinna siis kukutati kogu varustus, kast Sovetskoje polusladkojet ka, aastavahetuse tähistamiseks oli keegi suutnud selle kaasa hankida. Meid lasti siis liivakotiga (!? neid kotte oli kopteris mitu) ankurdatud nöörredeliga alla. See poleks vene tehnika kui miski poleks untsu läinud. Kõigepealt ütles üles vints, millega seda nöörredelit üles-alla "vintsitati" . Džiisis, seda redelit pidi alla ronivaid oli juba kopteri kõhualuse prožektori valguses jube vaadata. Keeldusin alla ronimast ja kuna ekspeditsiooni ülem pidi laskuma viimasena, otsustas, et mind viidaks baasi tagasi.
Kui siis kopter lõpuks tühjaks sai laaditud, luugid kinni, ja hakkas kõrgust võtma... vot siin on mälulünk - lihtsalt oli suur müra ja äkki kurdistav vaikus ja... olete tunnetanud kottpimedust, mis on valge? Minu tundemaailm fikseeris just seda pimedust nii, kuni kuulsin piloodi itsitamist ja sõnu: prizemlilis, otšen udatšno. Vaatamata, et neli suve veetsin Leningradis õel külas, polnud mu vene keeleoskus kuigi heal tasemel, aga nendest sõnadest sain väga hästi aru, hakkasin ka itsitama.
Siis hakkasid mingid kolksud vastu helikopteri keret ja kuuldus ka hääli - meid kaevati lumest välja. Täielik tuulevaikus, miljonid tähed ja ere kuu säras lumelt vastu nii, et silmadel hakkas valus.
Peale helikopteri lumme prantsatamist oli kümmekond minutit hiljem lumetorm vaibunud ja tulid nähtavale mitte eriti kaugel oleva küla tuled. Kiirustatigi külla abi järele, et kätte saada lumme visatud proviant. Üllatusena leidsid ka helikopteri lume alt, kõik olid arvamusel, et kopter lendas oma baasi tagasi.
Küla poole saanidega sõites läks taevas jälle pilve ja tõusis tugev tuul, mis paiskas õhku kogu eelnevalt sadanud lume. Saime ikka õnnelikult tänu hobustele sooja katuse alla. Aeg, mis kukkumisest kuni pääsemiseni, oli kestnud üle kahe tunni, minu teadvus fikseeris seda ainult paari minutiga??? Šokk?
Tugev tuul koos lumetuisuga kestis mitu nädalat, võttes võimaluse uurida geoloogidel Hibiini mäestiku suvise ekspeditsiooni maršruuti, ja ega meil ju ka helikopterit polnud, sellise lumega pole isegi suuskadega miskit teha.
Aga ega keegi eriti kurtnud, uus aasta sai külarahvaga uhkelt ja lärmakalt vastu võetud, selleks kulus natuke üle nädala, siis käisime uudistamas sõjaväe tehnikat, millega üritati helikopter lumest päästa, püssimehed tegid küll uudistajatele kurja häält ja -nägu, aga kedagi siiski maha lasta ei ähvardatud, uudistamisele tegi lõpu hoopis tuisk, sest peale lumememmedena väljanägevate püssimeeste nagunii miskit eriti näha polnud. Nädala pärast polnud seal enam ei helikopterit ega seda toredat kopteripilooti, millega ja kuidas?, see kuulus sellise "vene ime" valdkonda, mille kohta küsimusi ei esitatud.
Maršruut pandi kaardile kirja külapapide jutu järgi ja meile toodi ka hirmuäratav kogus igasugu mineraalkive (tõin neid isegi kümmekond kg koju), võis kirja panna, et töö sooritati 150%. Tagasi sõitsime saanide, autode ja rongiga, pea 2 nädalat. Kooli sain 11. jaanuari asemel alles 8. veebruaril koos arstitõendiga - angiin. Tuisult ei saanud ju koolist puudumise tõendit küsida.

Lumekardin