Meil siin jõekaldal elavatel on pool krundist küllaltki suure kaldega jõe poole ja varemalt kasvas sellel looduslik taimkate. Mida kõike seal ei kasvanud - kutsusin oma jõekallakut "haneapteegiks" (hanede karjamaa), sest seal kasvas peale kasepuravike ka oma paarkümmend ravimtaime. Niideti seda nõlvakut harva (1-2 korda suve jooksul) ja seda peamiselt, et heinputk ei külvaks end ülemäära domineerivaks.
Naabrid mul tore rahvas, ühel pool peale muruniitmise küll suurt midagi ei tehtud, nende vahel kasvas tihe kuusehekk. Teisel pool lihtsalt paar puud ja võrkaed, sest nabrinna usin aias nokitsema ja ilus suur lilleaed oli nagu oma aia jätk.
Ainsaks tülikaks umbrohuks võilill, mis ka murust eriti edasi ei levinud, ja vesihein, kes küll natuke tülikas, aga üks väga hea salati- ja ravimtaim.
Idüll üle paarikümne aasta.
Siis otsustas ka kuusehekitagune naaber endale peenramaa rajada. Paar aastat kasvasid isegi maasikad ja kurgid, pandi püsti tilluke kasvumaja tomatite tarvis, vaarikadki aia ääres, siis me veel ei teadnudki, mis asjad need teod on ja kasvatada võis kõike.
Idüll kestis veel mõned aastad, kuigi jõekaldal hakkas vohama putk. sest ega peenravahedes ju muruniidukiga niita saanud ja kel see aega oli kurke korjates vaadata, et putked seemneid kasvatasid, tasapisi hakkas ka naat peenarde vahel oma seemneid levitama ja kohale veetud sõnnikul laiutas maltsavaip.
Aga ei hullu, polnud nad teiste aedades veel tülikamad kui võilill.
Kuuseheki tagune aga ei suutnud enam oma el.muruniidukiga putke ohjata ja potipõllundusel tuli lõpp. Ka meil läks jõekallaku niitmiseks murutraktorit vaja. Naabrid enam oma kallakut ei niitnud ja tasapisi roomasid putkega koos ka teod kallakust üles, mingil põhjusel olid jõekaldalt ka jaanimardikad ja -ussid kadunud, peamised tigude hävitajad.
Katastroofi tekitas aga kuusehekitaguse otsus putkepõld mürgitada ja istutada oma maa (mis küll veel erastamata) puid täis.
Sellest otsusest kuulsin takkajärgi alles siis kui rohi pruuniks tõmbus, "urisesin" küll naabri peale, kartes jõe pärast, aga ei osanud siis kuidagi karta neid tagajärgi, mis see loll tegu võis kaasa tuua.
Puid muidugi ei ole, teisel aastal kasvas roundupiga "puhtaks" tehtud maa peale hoopis ligi 2 meetri kõrgune tihe maltsaväli, mida nüüd usinasti naat tükib välja sööma, hea toit ka tigudele, malts neile eriti ei meeldinud.
Mina veel jõuan seda umbrohu ja tigude invasiooni ohjes hoida ka ilma mürkideta, aga mu teisel pool olevad naabrid on minust üle 10 aasta vanemad ja neile käib oma naadiaia hooldus tõesti ülejõu.
See nartsissike eelmise postituse pildil on jäänuk mõne aasta tagusest uhkest lillepeenrast.
Karta, et ka üleaia naabril, meie küla kõige ilusam ja hooldatum aed, kelle perenaine toimetab nüüd taevastel lilleväljadel, kaotab osa oma ilust - ühe inimese rumal tegu on ikka laastavate tagajärgedega.
Mis veel edasi...? Teograanulid ja rounup? Üks suurem padukas ja vesi uhab künkalt kõik jõkke.
Kas ka sel aastal näeb jaaniusse helendamas?
8 kommentaari:
Kas see oli see Sosnovski putk?
Aga naadist peaks ju niitmisega lahti saama. Kui meie kunagi siia end asustasime, olid naat, kassitapp ja osi siin peamised rohelised taimed, mis maa peal kasvasid. Niitsime- vikatiga, veidi hiljem selle "Võidu" raske ja väikese niidumasinaga, siis konstrueeris isa elektrimasina. Hoopis hiljem siis tulid need praeguse aja niidumasinad. Naadist ja kassitapust saime niitmisega paari aastaga jagu. Polnud mingeid mürke vaja. Osja ei võta ka roundup. Alles möödunud aastal avastasime, et temast vist on võimalik Staranega lahti saada. Kui niidumasinaga niita, siis hukkub ka palju tigusid, need tiivikud seal masina all teevad päris hea töö. Kas nende naabritega kuidagi kokku ei anna leppida (teil ju aiad koos), et ühe suve võiks vähemalt 2x kuus selle naadipõllu üle käia. Muidugi oleks parem sagedamini, aga isegi sellest oleks abi.
Heinputk - Angelica sylvestris. Jõe ääres ka mõned kikkaputked A.archangelica
kahjuks kadusid koos jaaniussidega :(
Naadist saab kergesti niitmisega lahti kergematelt kuivadelt muldadelt, aga proovi sa teda välja saada niiskelt savipõhjaliselt, võid mu "kodustatud heinamaa" üle vaadata, mul üks koht, mida pole roundupiga pintseldanud, juba neljas aasta nopin lehekesi kui märksn (iganädalasest niitmisest vähe), ise murust madalam ja imepisikeste lehtedega, aga pidevalt laiendab oma territooriumi, jäta paar nädalat vahet ja kohe ajab lehed suureks, peenardel püüan ikka juure kätte saada või kasutan päikesepaistel kilet, selle all kõrbeb ära, murus ei saa aga kumbagi meetodit kasutada.
Naaber veel eelmisel aastal niitis ka kuis jaksas, aga näed nüüd isegi, murutaimed ei ole veel õieti kasvamagi hakanud, aga naadipõld missugune.
Kui mina olen varakevadel lasnud hanedel naadi ära süüa ja kui meie alles hakkasime muru niitma, oli naaber juba paar korda jõudnud niidukiga üle vuristada.
Tigude vastu on hea tuhka kylvata, eriti q kastesele heinale. Kalkun on ka p2ris hea tigude h2vitaja, aga temale kipuvad ka taimed nokkam88da olema...
naaber aga on mitmesuguste seaduste j2rgi (alustades omavalicuste heakorraeeskirjadest) kohustet oma maal tagama hea korra ning t6kestama umbrohtude, kahjurite jm levimist naaberkruntidele. Nii et q naesterahvast aednikel kokku ei anna leppida, siis saada m6ni autoriteetne isane, nt oma 100- kilone abikaasa argumenteerima heanaaberlikqse teemadel, ning ,ui ka see ei aita, mine aga vallavalicusse, policeisse ja kohtusse!! Sinu maa on seda v22rt.
Kribab seda Kaaren, kellel on tegu platnoidest naabrite ohtlike j22tmete ning oma krundil asuva veekogu kuritarvitamisega (aga vallavalicus kardab ning abikaasa on hirmust ogar)
huvitav, kas maa üleskündmine ja siis uue muru külvamine aitaks? mitte, et seda tegema peaks, ma huvi pärast küsin. see on ikka täitsa hullumaja ju nõndamoodi
Naadist ei saa jagu, kui teda ümberringi hektarite kaupa laiutab. Mul on endal sama lugu, üks asi on muidugi teada, et peaks...teine asi on seda füüsiliselt jõuda, kui tegijaid pole, siis pole. Isegi kui ma jõuaksin oma 3,5 hektarit niita (millega, on juba teine jutt, sest suurem osa maast kannaks traktorit ainult väga kuivadel suvedel), laiutab ümberringi hektarite kaupa hooldamata alasid, omanikud surnud, krundid aastate kaupa müügis. Meie enda pärimisel pooleks läinud talu teist poolt müüakse vist viiendat aastat, naadid ja võsa kasvavad kuuldavalt...ja selliseid kurbi lugusid on Eestimaa paraku täis.
Meil on raske savipõhjaline maa ja sage niitmine aitas. Muidugi, olime ka väga visad.
Aga kas naabrid Su hanesid ei lubaks sinna?
Kündmine ilmselt ei aita, sest ta lõhub juuri ja neist igast kasvaks uus taim.
Ja millegipärast ongi niiviisi, et iga korras aia kõrval laiutab mingi jube võsa.
No naaberkrundil peaks olema paarikümnepealine lambakari, et natukegi naati ja maltsa ohjes hoida. Minu 2 iidvana hane (mõelda kui ruttu aeg läheb, üks hanedest juba 19 aastane) jõuab vaevalt seda 10 m ribakest, mis praedu nn lahtine piir, mind päästab palju see kivihoone ja selle taga kamin-suitsuahi oma kivimüüriga. Ohtlikum on teisel pool olev krundiserv, kuhu ma heauskselt oma pojengipeenrad rajasin ja katan nüüd tasapisi kergkruusaga, mis aga nagu selgus, ei toimi - paksult laotud ajalehed lihtsalt haihtuvad ja naat kasvab ikka läbi. See ongi mind selliseks virisevaks vanamutiks teinud, sest see kergkruusa värk oli mu viimane lootus, peenravaibaga ei toiminud ja nii ma eelmisel aastal hakkasingi seda välja kakkuma.
Mul nüüd mõistus täitsa otsas.
Paneb ohkama, aga siis on ikka see roundup ainuke asi, mis veel kõne alla tuleb:SSS
dinep- ei tea, kas sinep äkki aitaks?
Postita kommentaar