Kas raamatud on ainult lugemiseks, ...

... et loed läbi ja viskad minema, nagu tarbetu toidupakendi?

Raamatute lugemine on üks asi, aga kas me raamatuid ka armastame ja austame? nagu meile kangesti peale surutakse, vaatamata sellele, et tehakse kõik selleks, et me neid lausa vihkama hakkaksime.
Kuidas siis?
Aga väga lihtsalt.

Eelnevalt ma kirjutasin, kuidas ma raamatumaailma sattusin.
Aga nüüd natuke ka sellest, mida raamat tervikuna (st kirjutis ja selle pakend) mulle tähendab.

Kuna iga inimene on indiviid ja otsustab ise, mis talle meeldib või ei, peab ta enda jaoks parima ise välja filtreerima, ilma et juhinduks teiste arvamusest. Lugema (kuulama, vaatama, maitsma, haistma) kõike, head ja halba, kuniks jõuab otsusele, mis on tema jaoks parim ja see parim saab tähenduse.

Hea jutt on nagu hea heliteos, hea raamat nagu tasemel orkestri esitus ja kujundus nagu saal, kus seda helitööd esitadakse, milles tunde loomiseks omab tähtsust nii saali akustika kui ka dekoratsioonid.
Väga häid raamatuid on vähe, aga neid on. Väga häid kirjanikke on rohkem ja nende teoseid muretsed vaatamata raamatuformaadile ja -kujundusele. Neid loed ja naudid nagu plaadilt tulevat lemmikmuusikat, süvenedes ainult tähtsamasse - sisusse.

Aga...
nagu ühtegi plaati ega CD-d ei raatsi ju minema visata, meeldis või mitte, nii ka raamatuid koguneb, meeldivaid ja vähemmeeldivaid, neid mida enam kunagi ei tahaks kätte võtta ja mis võiksid olla kogu aeg kättesaadaval.

Mulle meeldivad sarjad, neid saad laduda riiulitesse kas siis tähestikulises järjekorras või lemmikute järjestuses, sarjaraamatud riiulites loovad ruumidisaini oma võlu, rahulikkust ja meeldivat tunnet, oma kirevuse tõttu kaob küll majesteetlikus nagu on vanade (ühesuguses köites) raamatute kogudes, aga sel kirevusel ka hea omadus - lemmikud kergemini kättesaadavad.
Ma armastan raamatuid ja raamaturiiulites olevaid raamatuid, nad sisendavad tunnet, et raamat on väärtus, suur väärtus inimese vaimsusearengus. Me oleme oma meelte ja tajude orjad ja hea raamat on osa meile vajalikust vaimutoidust. Me ei saa naudingut ainult lugedes, vaid ka raamatut käes hoides ja vaadates.

Aga ega kõik head (vähemhead) raamatud trükita sarjadena ja uskuge mind - vaadates neid korratuid (räsitud välimusega) riiuleid, mida oled sunnitud "korrastama" raamatu formaadi järgi, sureb teis tasapisi raamatulembus.
Pole midagi hirmsamat eluruumis kui korratud raamaturiiulid! Nad ärritavad ja mõjuvad agressiivselt.
Kuidas siis ohjata natukegi riiulites valitsevat segadust - kas laduda formaadi järgi, laiematele teha laiemad riiulid ja kõrgematele kõrgemad? Palju meile neid ühesuguse formaadiga raamatuid koguneb, et teha neile vastavad riiulid? Ja jeerum, mis segapudru - kuidas leida aiaraamat, mis võib sellise "korastamise" käigus olla kas kunstialbumite või lasteraamatute riiulis!?
Ma tahan ikka ju soovitut kohe leida!!!

Paneme raamatud siis temaatika järgi. Riiulid siis kõik 35x35, mis sest, et enamuse formaat jääb 20x25 vahele, peame arvestama vähemusega, mis "standartsete" raamatute jaoks olevatesse ei mahu ja jäävad inetult riiulitest välja turritama. Jube ruumi raiskamine, eriti kui olete suur raamatufänn ja teie kogu ulatub tuhandetesse.
Ma ei ole nii rikas, et saaksin ehitada raamatutele eraldi tuba, sest ausõna, oma eluruumidesse ma neid riiuleid ei soovi. Kuhu nad siis panna - eks need, mida enam ei taha lugeda, kastidesse, kappidesse, ja nad jäävadki puutumatult sinna, sest kui tahategi mõnda vaadata-lugeda, ei leia üles.
Noh, nendele, mida tahame ikka aegajalt kätte võtta - teatmeteosed, aiaraamatud, kokkaraamatud jne, leiate sobiva kohakese, kus nad oma korratusega eriti ei häiri ja rahu majas?
Kui nii oleks. Ma tahan ikka aegajalt võtta kätte lisaks teatmeteostele ka väärtuslikumaid, neid, mis läbi aastakümnete on välja selekteerunud ja taeva päralt - vaadake, milline näeks välja hinnaliste kunstialbumite ja -raamatute ja teiste vajalike käsiraamatute segariiul! Kas tõesti on kirjastustel raske välja anda kasvõi natukegi üheses formaadis temaatilisi trükiseid??? Kui üksikult on raamatul suur väärtus, siis asudes samaväärtusega raamatute, aga eriformaadiliste, riiulis nagu... ma parem ei ütle!

Hea küll, ma jahtun maha, panen kuhu nad panen, nad on olemas ja ükskõik kus ja kuidas, vajalikku otsib varem või hiljem välja. Eriformaat on veel väike viga.

On hullemat raamatu(riiuli)lembuse võõrutamisest - kui tehakse kõik, et kaoks ka lugemisisu.
Seda siis kui kirjastus "tapab" autori.

Uskumatu? Aga mul on olemas kahe lemmiku üllitised, mis on tänu väljaandjatele "surnud tekstiga" Ilusad, aga "tühjad", sest väga hea tekst on olematuks disainitud.

Kas jätkata? Ma ei ole veel kogu auru välja lasknud :)