Magamata öö

Arvate, et magada ei saanud, sest vaatasin keskööl Sopranosid ja selle tagajärjel värisesin sõba silmale saamata teki all?
Mitte sinnapoolegi! Ma magasin nagu kukuke selle seriaali maha, aga äratajaks oli hoopis Sniki koos vänge haisuga.

Eile veeti lähikonna künnialla minevatele põldudele seakombinaadist läga. Vau, millised odöörid, mida Viljandlased saavad ikka aegajalt endale kopsudesse tõmmata kui ei taha lämbumissurma surra. Meil linlastega võrreldes kehvem olukord, läga veetakse siiakanti harva ja eile tibutas ka vihm selle odööri olematuks. Vaatamata mõnele tibale, mis tolmu vähendas, oli äikese-eelselt lämbe ja õhk paks ja see tekitas Sopranosid mahamagava une. Muideks vihma me jälle ei saanud, täna ka mitte, kuigi lähikonnas sadas ikka parasjagu.

Ma harjunud juba sellega, et see nuhtlus end ööseks minu tuppa magama kräunub, ei häiri ka tema öised sääskede ja kärbeste tagaajamise trallid ja minu peal trampimised (hea massaaž mu vanadele lihastele) ega pehme käpaga paid või kareda keelega limpsud, aga ma snn see-eest magada, ilma et peaksin ise sääsepirinat kahjutuks tegema, ega pole ohtu, et hommikul ärgates end peeglist ei näe, sest sääsenõelast nägu paistes.

Mingil ajal aga oli uni nagu noaga lõigatud, kuramus seda läga, pool neli öösel! ja lõin akna kinni. Õhk veel paksemalt haisu täis. Hüppasin toast välja, et vast mingiski maja ruumis saan oma haisust krampis kopse tuulutada - igal pool hea jahe öine lillelõhn, õues ka. Ei mingit haisu.

Lõin siis uuesti akna pärani lahti ja alustasin haisutajale jahti. Arvate vist, et kassike midagi nurka poetas? Poetas jah, aga mitte liivakasti materjali, ta tubli kastil käia, ennem kräunub hääle kähedaks ja kaabib uksesse augu, et saaks kasti poetada oma töödeldud toit kui et kuhugile (isegi õue mitte) neid mujale kükitada. Ja ka mitte nurka.
Kuna korra ma leidsin ühe odööritava, mänguhoos kõrgele kolmandal riiulil olevasse käsitöötarvete kasti lennutatud, lihatüki, asusin ka nüüd oma riiuleid revideerima, ikka ülemistelt allapoole, kassike agarasti aitamas. Poole kuueks olin siis jõudnud pea põrandani, vahepeal muidugi käidud ka tubakasuitsuga õues kopse "puhastamas".
kell hakkas juba seitmele lähenema, kui leidsin lõpuks (ikka sellest kohast, kuhu viimasena vaatad!) oma voodi pesukastist selle haisupommi üles. Kuda ta selle lihatüki sinna sokitada sai, jääbki vist saladuseks, sest juba mitu kuud tagasi oli niivõrd kosunud, et pisikesest tuulutusvahest oma pead enam kasti pressida ei saanud?!
Parim haisueemaldus- ja desifitseerimise vahend on kange äädikas, hinge kinni hoides töö tehtud, hüppasime õue oma elu päästma, mina uksest, kass aknast.
Tiigi ääres elustavat õhku hingates mõtlesin, et mida kuradit seda kassi...!!! Sorry, ma ei tohi unustada, et mul on KAKS KASSI!!!
Aga ümber maja joostes jõudis ka Sniki tiigi äärde, hüppas sülle nurruma ja vaatas oma kauge universumi saladusi täis silmadega otsa, pilgus helklemas usaldus, piiritu armastus ja andeksand, kassid ei palu andeks, nad annavad andeks.
Eks minagi, sest ainult kaslased usaldavad aegajalt lasta vaadata otse silma, lastes piiluda vikerkesta taga paistvat kauget lõpmatust ja nurruvad saagasid ammu toimunud sündmustest, sa võid näha universumite sündi ja enese eksisteerimise algust, võid näha kõike, mida oskad ja julged vaadata.

Mul ON kaks kassi!