teisipäev, 5. juuli 2011

Mull-mull, väiksed kalad

Tiiginduses olen veel väga "roheline". Ei ole kasu ka suurest pagasist loetust ja tiigiomanikega räägitust, olen ju "kass, kes kõnnib omapead", tegutsen ikka omapead ja kannatan ka ise need valud kui "kuumale pliidirauale astun".
Aga asi juba sealmaal, et auk olemas ja vesi ka augus sees, pea aastaga hea kogemus - "kuidas MEIE oleksime pidanud... ja kuidas ei oleks pidanud..." ja ümberlükatud ka tõde, et hiljem ei anna enam miskit parandada. Annab küll, vähemalt osagi, kui muidugi tahtmist on.
Ja veelkord tõdetud, et ühe õige ei pruugi olla õige teisele. Alati peab omama julgust leida oma kõige õigem, kasvõi läbi vigade.

Nii ma siis otsingi oma õigemast õige tõestust.

Selle aialombiga seoses avastasin, et mulle need vesiroosid ikka väga meeldivad, kuigi igal suvel võin sadu ja sadu õisi ka ilma rahaliste kuludeta jõel imetleda, ja mitte ainult vesiroose, polnud kellelgi midagi selle vastu, et teen kulutusi, et ka tiigi ääres käies avastada järjekordset avanenud õit ja tunda sellest rõõmu.
Aga, et ka kalad mulle meeldivad, ei pidanud ma nüüd avastama, see juba lapsepõlvest teada ja vaatamata sellele, et tänu oma kirele kalu õngitseda, olen ka mõned valusad urvaplaastrid ahtrile saanud kui rikkusin reeglit - ei ühtki rohkem kui söögiks läheb, on nad siiani mu lemmikud nii elusalt kui ka toiduna.
Kuna peres ka õngitsemise fanaatikuid ja asjatult õngitsetud kalad tõid ka väikse tülina majja, hakati siis tooma elusaid (arvata võib, et minu meeleheaks) kalu tiiki. Kuna veekogu lähedus täitis ka meie veekogu rikkaliku floora ja faunaga, ei olnud neil toidust puudus ja ei rikutud ühtki taime, peale jupikese Deialt saadud vesikatku ja keegi tundmatu krõmpsutas ära paar kõõluslehte.

Kevadel see kalandus nii tore ei olnud, ellu jäi ainult 3 ahvenat? ja mingi hõbedane (hõbekoger?)
Need ahvenad (kel kevadel oli ilusti triipe näha ja punaste uimedega) olid seni ahvenad, kuniks ka 2 kokre toodi, ausalt öeldes tunduvad nad nüüd nii sarnased Eiteakes olevat.

Aga olgu nad kes tahes, tore on neid varahommikuti vaadata kuidas nad lupsu löövad ja hommikuvalguses läbipaistvas vees nende tegevust jälgita. Taimed, mida juba (ka kaladele söögikõlbulikke) paras hulk, ei näi neid ahvatlevat, pigem hävitadakse aplalt mingeid sitikesi-mutukesi, kes muidu oleks krõmpsutanud taimi ja täiendanud niigi suuri sääseparvi. Vaadata kes keda nahka pistab ja kes kelle poolt nahka pistetakse vaat, et sama põnev kui Sopranode seriaal, mida ma ainsana telekast vaatan (ma ju suur sisselülitamata teleka vaataja) Tiigivett nad ka ei hägusta, pigem vastupidi, tänu nende tegutsemisele ujub pinnale surnud niitvetikat, mida siis konnakilbukad ja skimmer pinnalt kokku koristavad ja tiigipinna puhastamine pole just eriti tülikas töö, vett on hägustanud siiani ainult vihm.
Vesiroosid vesiroosideks, aga ilma vees siblivate-ujuvate-lupsulöövate suplevate ja kaldalt kalu hiilivate elusolenditeta oleks see tiik lihtsalt ilusate vesiroosidega elutu pilt, nii nagu mu aed pole seesama aed ilma kasside- koerte- vareste ja varblasteta, mutid ja teod ainult annaksin tasuta esimesele tahtjale :)
Mõtlema pani aga see väikeste kalakeste parve ilmumine, et kui veel... ja veel... siis saab kalasupp? päike kütab vee soojaks ja "supiroheline" ka juba kasvamas... :)

Ei tea, mis nägu lemmikloomakliinikus tehtaks kui kassiga koos viiks ka oma tiigilemmikud steriliseerimisele? :DDDD

5 kommentaari:

Köögikata ütles ...

Lihtne! Uuri, kes toitub kalakudust ja hangi omale see lemmik ka. ;o)

MUHEDIK ütles ...

A meile piisab triitonitest ja konnadest:), viimased veel häälitsevad kah. Sa mõtle kui tore oleks kuulata kalade laulu:D

Hiline ütles ...

Oojaa, väikesed tähnikvesilikud on võrratud, kus nad suvel enne kassikaussi (see pisike veenõu, kosega, mis päevaliiliate peenras) elasid, ei tea, aga talvitusid keldris. Kui hoov sai sillutatud ja keldriaken kinni müüritud, kadusid ka vesilikud :(
Nüüd koevad seal imepisikeses veeanumas konnad juba teist aastat.
A mul viisakad konnad - pulmakontserti ei korralda, hüppavad ja ronivad niisama meie rõõmuks ja keldri asemel on nad väga hästi leppinud ka katlaruumi ja selle kivikuuriga. Natuke kahju, et mõned ronisid talvituma tiigi madalama osa kivide vahele ja hukkusid.

Aga vastuseks Köögikatale - ma selle lasingi kogred tuua, et olin enne täitsa kindel, et tiigis ahvenad, kes maime süües oleksid ka kalade arvukust tasakaalus hoidnud.
Aga veel on pisimaimude sööjaks ka suur ujur, keda ma minikilpkonnaks kutsun. Kalakude suur sööja on kiisk, aga see ablas sööja keerab sööta otsides kogu tiigimuda üles.

Köögikata ütles ...

Kas suur ujur sööb konnakudu ka? Meil olid tänavu meeletud koelmud, aga enamus söödi ära, vaid peotäis konni valmiski.
mahem - mahekalamajandus ;o)

Tsiil ütles ...

:D Järgmisel aalujate kokkutulekul jagatakse juba kalamaime. See on lihtsalt nii tore, kuidas aed laieneb:)

Vahva kalamajandus sul! bloger ütleb ka vatermo