Vee peal

Kes tahab lämbes õues midagi teha või peaaegu sama lämbes majas konutada - paadiga käru neljajalgsele sõbrale sleppi ja vetele end tuulutama.
Võrtsjärvel lämbe tuuletu suur ja lai igavus ähvardava pilvega ei meelitanud pikemat sõitu tegema

ning otsustasime sõita Emajõele

Selle vana tuttava, suure paju alla jäime ankrusse. Einestamiseks ja ka ussileotamiseks.

Kohe olid platsis ka kõrkja-roolinnud, kes oma arale iseloomule ka omajagu uudishimulikud, saiapuru pole mõtet neile putuktoidulistele pakkuda,

Meie juurde ujus ka pardipere, kes jäi paadist meeter-poolteist eemale tiirutama. Tükk aega võitlesin tahtmisega neile palukesi visata, enne kui võitis kaine mõistus - varsti ju 1. september ja selline inimestelembus saab neile saatuslikuks, pidin ikka kõvasti plaksutama ja kolistama, enne kui nad eemale hirmutasin.

Kaugelt kostis kombaini mürin, kuna kilomeetrite ulatuses ei tea olevat ühtegi viljapõldu ja nagu et vara ka viljavõtuks, oletasime, et kombain sõidab vist mööda jõekallast ja niidab kõrkjaid, aga üllatuseks osutus selle mürina tekitajaks hoopis Valge Laev, mis jalutaja kiirusel pötutas meist mööda, lehvitasime ja vahetasime tervitusi.

Esimene kala oli paljutõotav - ilus, vast paarisaja grammine linask, kuna konks erilist viga kalale ei teinud, lasime ta jõkke tagasi kosuma. Olles veel paar nurulast vette tagasi lasknud (või oli neid üks - et siis tere, tere jälle ja viimane kord, et tänan, kõht täis ja enam ei taha :D), korjasime õnged kokku ja jätkasime oma paadimatka.
Seekord jäime ankrusse Pedjal.
Seal saime ka paraja vihmavalingu, mis tekitas tunde, et viibime mitte vee peal vaid vee all.

Õnneks lõppes vihmasadu paarikümne minuti järel ja võisime paadil katte jälle alla lasta. Tugev vihm oli vist kõik sääsed maha nottinud, õhk küll kuum, aga värskelt kosutav. Sõitsime veel tasasel käigul (seal ei lubata täiskäiguga sõita) mõned tunnid mööda seda ilusat jõge ja jäime lõpuks ankrusse kus oli kavas ka ööbida.

Kusagil kaheksa paiku õhtul kattus taevas imeliste pilvedega, mille kraatritaoliste hõredamatest pilveaukudest paistis välgusähvatusi. Kahjuks ei tabanud ma neid sähvatusi pilti peale selle ühe, mis tehtud veepeegeldusest,sain imekombel välgusähvatusele pihta.
Meie paadiretk sattus olema imelisel ajal - mida hämaramaks läks, seda suuremas ulatuses ja tihedamalt sähvisid välgud nii tumedate pilvede ees kui kusagil pilvede piiril ja taga, pea kohal säramas tähed ja kusagil kaugel kostmas kume kõmin. Pimeduse saabudes oli näha sähvatusi kogu vastaskalda taevas pea 180 ´ ulatuses, küll üksikult küll hulgim sähvatusi korraga ja seda mõnest sekundist kuni paari minutiliste vaheaegadega.
Öösel kusagil 2 paiku õnnestus isegi paar pilti fotokasse saada ja ühe minutilise video, kus õnnestus minuti jooksul 8 suuremat ja väiksemat välgusähvatust ainult ühest kohast peale võtta.


Öö oli soe ja tuuletu, paadile polnud vaja katet üles tõmmata ja nii saime osa öisest elust - pidevalt lendavatest nahkhiirtest, üks kakuline hõljus meist mõne meetri kõrguselt nagu vaim üle, röhkimise ja sulinaga toimetas kümmekond meetrit eemal kaldas metssiga oma tegemisi, üks karusnahamüts - piisamrott (või mink) tuli meie paati uudistama ja toimetas kümmekond minutit kohe paadi kõrval miskit kaldaserval enne kui vastaskaldale tagasi ujus.
Mis kellani need välgud sähvisid, ei teagi, peale kahte uinusin ja kella 4 paiku oli see "ilutulestik " möödas.
Peale kerget linnupetet hakkasime Emajõele tagasi sõitma ja tegin ka mõned päikesetõusu pildid.

Hommikueineks tegime peatuse ja käisime ka kaldal oma kunagises lemmikkohas kus käisime aastaid küllaltki tihti lastega telkimas ja kalastamas. Ilus liivakallas on suuremalt jaolt pilliroo valduses, kuivanud ja murdunud seal kasvavad suured vanad pajud ja see kunagi väga ilus suvitajate-kalastajate lemmikkoht nüüdseks täielikult võsa ja pilliroo valduses.
Kuni me einestasime ja usse leotasime, tuli meie lähedusse pardipere hommikutualetti tegema.

Õhk oli hommikuselt kosutavalt jahe ja otsustasime teha ka eelmisel päeval ärajäänud sõidu Võrtsjärvel.
Jõesuudmes leidsime oma "Unistuste Valge Laeva" inimliku vea tõttu (eirati poimärke) "niitis" muuli ääres sõukruviga veetaimi, nii et ega me suurt mööda arvanudki, ja lehvitasime neile jällenägemise rõõmust :) ja panime mootorile täistuurid peale.
Proovisin ka oma fotoka võimeid, esimene pilt tehtud suumimata, teised siis sama koha pealt täissuumiga.

Olles isu täis sõitnud, otsustasime koju naasta, õhk oli tuuletu ja kuum nagu ahjus, polnud mõeldavgi kuhugile kaldale sõita sääski söötma.
Tagasisõites nägime kahte tuttpüti pesakonda jõesuudmes sukeldumas omale toitu otsides, neid ei häirinud üldse ei inimesed ega mootorpaadi müra.

Kodus saime teada, et suuremjagu sellest imelisest "ilutulestikust" koos tugeva vihmasajuga, toimus meie kodu kohal ja polnud sugugi nii imetlusväärt. Vot siis, mine aga pikemaks kodunt ära ja saad kohe korraliku vihma, mis ka maad märgab, veel tänagi kivisillutis niiske.