Natuke astilbedest

Hakkasin oma blogivaramust otsima Tsiilile infi madalamakasvulistest eri aegadel õitsevatest astilbedest, natuke pikk jutt kommentaari panna :)


Hiina astilbel - Astilbe chinensis (Maxim.) Frach. et Sav. kelle kõrgus 1oo sm kanti ja õitseb juuni lõpust augusti alguseni, on ka kääbusvorm (var. pumila hort.) kõrgusega 15-25 sm lillakas-roosade õisikutega, kiirekasvuline, moodustab võrratu pinnakatte) ja õitseb august-september, minu teada üks hilisemaid õitsejaid, võrreldes teiste astilbedega ka põuakindlam ja kasvab ka päikesepaistel kohal
Teine hiina astilbe vorm - var. taquetii, kõrgusega 110 sm ja kõrgemad, on ka hilisem, augustikuine õitseja.


Lihtlehine astilbe - Astilbe simplicifolia, kõrgus 30-40 sm, õitsemise aeg juuli-august.

Sile astilbe - Astilbe glaberrima Nakai, aretatud hübriide kõrgusega 12(sort `Saxatilis`)-50 sm, üks varasemaid õitsejaid, juunis-juulis.


Jaapani astilbed - Astilbe japonica (Morr. et Decne.) A. Gray , õitsevad enamuses juulis, kahjuks ka hübriidide õitseaeg enamvähem juuni teine pool- juuli, aga aretatud võrratuid madalamakasvulisi sorte.
Üks link siis ka astilbedest

Lisan ka ühe parima aiataimede entsüklopeedia, mis internetis saadaval, osa andmeid küll natu aegunud ja mõne kohta andmeid vähe, aga seda täiendadakse pidevalt.

Et kas nii ongi,

et kui august hakkab lõppema, nii hakkavad ka vesiroosi lehed kolletuma ja kuivama? Või on neil mingi tõbi küljes? Või oleks ikka pidanud väerist neile panema?
Lugesin vesirooside hooldusest siit kus soovitadakse need satikate poolt näritud ja kolletavad lehed ära noppida, aga siin on see koht, kus võib öelda, et tiik suur ja käed lühikesed, aga samas sealt mõnd võrratut sorti juurde tellida, pean endale pidevalt korrutama, et mu tiigike on pisike lombike :(

Kuigi enamus õitsevad ka praegu väga tublilt, isegi ilma väetiseta, eriti see natuke laisake Deialt saadud kollane, kes alustas õitsemist alles augusti alguses ja kavatseb vist õiterohkuse rekordi püstitada.

Aitäh Muhedikele, kes selle imelise Marliacea Flammea, kes üllatab peaaegu valgest kuni tumepunase õievärviga ja mõni õis on peaaegu praetaldriku suurune. Noh, seetõttu võib talle andeks anda, et end peaaegu poole tiigi peale laiutanud :)

Juhanist saadud jõhvikad annavad juba saaki, Metsa talust saadud taimed küll õitsesid juuni lõpul, aga mari ainult ühel taimel.
No ma kardan, et nõuanne: Istutada 1m²-le 10 ... 20 taime, on ikka väga tihe, mul 5m² platsil 13 taime ja uued juurdunud kasvud katavad juba pea kogu platsi, pean vist tegema mõned "jalajäljed", milledel saan jõhvikate vahel jalga toetada, lennata ma ju ei oska :)

Varsakabi alustab uut õitsemisperioodi

"Roosikuninganna" :D

Ha, näpud sügelesid

Pulbervärvid pronks ja valgevask ja veekindla kinnitiga üle tehtud, ka need kohad, kuhu ei taha, et vetikad külge kasvaksid. Eks järgmisel suvel näeb, mis ja milline, aga kõigepealt vaja ta ikka tiiki tirida ja veetoru alla paigutada.

Et mis untsu peab minema...

...see ka läheb.
Eriti kui pigistada silm kinni, et liiv liiga kruusane ja pole ette nähtud sellisteks töödeks ning vaigistada südametunnistust väitega, et liivahunnik sõelumiseks liiga märg.

Selle "koogi" tegemisel oli agarasti ametis ka karvane abiline, kellel oli tegemist liiva kaapimisega sealt kuhu ma teda juurde mätsisin ja minul oli tegemist, et selle abilise kohevat saba sellesse "kunstiteosesse" ei tsementeeriks.
Kaks tegijat on ikka kaks tegijat ja valmis mätsitud ta lõpuks ikka sai, vaatamata erimeelsustele kuju ja suuruse suhtes. Selles olime aga ühisel arvamusel, et see käkk katta rätikuga "vääramatute jõudude" kaitseks ja saaks mõneks ajaks silma alt ära, et ei tekiks tahtmist veel miskit kuskilt parandada :)

Oli ju vaja kõigele lisaks ahnitseda just kõige suurem rodgersia leht, eks ole - see suur laineline-lopergune asjandus sai ikka kahepeale täitsa kenasti mitte just eriti kena ja nüüd vaja üht ilusat päikselist ilma, mis meelitaks mind jalgupidi tiiki lobistama ning paigaldama see monstrum sinna kuhu ta sobib isegi siis kui ta sinna üldse ei sobi, rõõmuks lindudele ja kaldalt linde passivatele kassidele.

Lillekasvatajale

Tahtsid tomatikonserveerimise retsepte, annan ühe nn "laisa koka lõunasöögi" retsepti:

Õli 400 ml, tomat 3,5 kg, porgand 1,5 kg, sibul 350-400 g, riisi 300-350 (olen kasutanud pikateralist või tumedat riisi) g. 1-2 paprikat, maitsejuurikaid kuni 50g. 200g suhkurt, 100 g 9% äädikat (ise ei ole pannud, olen selle asendanud mingi hapu ketšupiga kusagil 200 g) soola maitse järgi. Saab kusagil 12-14 pooleliitrilist purki, olenevalt kui paisuv riis on.

Kui ei viitsi tomateid koorida, siis ajada läbi hakklihamasina või peenestada köögikombainis (ise peenestan ja riivin kõik sellega)
Kuumutada hakitud sibul klaasjaks, lisada jämedalt riivitud porgand ja kuumutada u 10 min.
Lisada tomat, peenestatud paprika ja maitsejuurikad (seller,petersell), sool, suhkur ja äädikas, kuumutada veel 10 min ja lisada pestud riis, ning kuumutada kuni riis pehme (u 20 min) kuumalt purki ja kaanetada.

Söömiseks pea valmis roog - kuumutan pannil kas väikeseks kuubikuteks (ribadeks) lõigatud kanarinnaku või hakkliha, lisan selle konserveeritud asjanduse (nimetan seda risottoks :D) ja raputan peale kas musta pipart või kajennpipart maitse järgi ja kuumutan söögisoojaks.

свежие помидоры 3,2 кг, морковь 1,4 кг, коренья петрушки и сельдерея по 25 г, пастернак 60 г, репчатый лук 370 г, рис 270 г, растительное масло 400 г, томатный соус 2 л.

Источник - сайт консервирование, заготовки на зиму: http://conservirovanie.ru/wps/archives/346

свежие помидоры 3,2 кг, морковь 1,4 кг, коренья петрушки и сельдерея по 25 г, пастернак 60 г, репчатый лук 370 г, рис 270 г, растительное масло 400 г, томатный соус 2 л.

Источник - сайт консервирование, заготовки на зиму: http://conservirovanie.ru/wps/archives/346

свежие помидоры 3,2 кг, морковь 1,4 кг, коренья петрушки и сельдерея по 25 г, пастернак 60 г, репчатый лук 370 г, рис 270 г, растительное масло 400 г, томатный соус 2 л.

Источник - сайт консервирование, заготовки на зиму: http://conservirovanie.ru/wps/archives/346

Ai, kus nüüd saime vett!!! :)

Isegi mu kodustatud heinamaa on põuaunest ärganud ja särab smaragtroheliselt nii, et silmadel valus vaadata! Hea, et tiigil paar ülevoolu, muidu oleks vesi vist kuhjas, katustelt ju voolas sellise hooga, et pani meetrijagu vihmavee rennidest üle, enne kui peale voolav valing katusevee ka maapinnale uhas.
Hea on vahel elada künkal, pole uppumisohtu, kuigi halb, et peenardest osa mulda mutikäikudesse minema uhutud.

Tänane päevamõte

Kõik oleneb sellest, millise nurga alt vaadata

Jesss!!!

Rõõm kui suur, et mu teine mobiilne "aiakaunistus" ka tegutseb :)
Need karvase kasukaga kaunistused on juba mitu hiirt kinni püüdnud ja eks tuli ju ka enda olemasolu õigustamiseks tegutseda.

Tutvustamata jäi veel üks madalama vee asukas, kellel küll lehtedega võrreldes suur õisik mida aga küllaltki raske pilti saada, õied pisikesed ja avanevad järkjärgult.

Harilik konnarohi

Pestud aed

Peale lume sulamist oleme praeguseni saanud seda taevamärga kokku üheksal päeval(ööl), millest siis neljal korral, tänane sadu kaasaarvata, võib lugeda, et kastis ja lõi õhu puhtaks, kuigi maad läbinisti ei märgand. Teised vihmasabinad olid pigem kahjuks kui kasuks - tõid kaasa ainult õhus hõljuva tolmu ning aurustus enne kui taimed end kosutada jõudsid ja jätsid taimedele lisaportsu tolmu lisaks olemasolevale, õhku nad klaariks ei teinud ja peale igat sellist vihmasabinat oli tiigipinna puhastamisel skimmeril tööd küllaga.

Marliacea Flammea

Aga minu vesiroose ei kahjusta lehetäid, kuigi neid sel aastal eriti hulgim ja ploomid-murelid-kirsid enamuses tiigi läheduses kasvamas, aga kas polnud need õiged täid või peletas õistubakas nende levikut vesiroosidele või jõudsid sirelased õigel ajal lehetäid nahka panna.
Mul hoopis suuremakaliibrilisemad tegelased, kes ampsavad ikka suuremaid suutäisi.


Selliseid augukeste ridu lehtedesse ja isegi lehevarsi närivad puruvanakesed. Pole veel jõudnud uurida, millises arengustaadiumis neid saavad tiigis elavad röövtoidulised nahka panna, sest seda närijat nad süüa ei saa - see tegelane kleebib endale külge pisikesi teokarbikesi ja kivikesi ja ükski röövik neid "turvises" ei söö, ainuke lootus, et tiigipõhjas ei ole veel miskit, mida nad endale kaitseks saaksid külge kleepida.



Nädalajagu tagasi, peale äikesevihma, aga ilmusid sellised putukad, need on vesiroosi-ehmespoid ja õnneks nendega võidelda üpris lihtne - väike veedušš ja nad hukkuvad.


Noh ja eks matti käivad võtmas ka muud tegelased, eks kuulun ju ka mina Võrtsjärve ümbruse putukaelu piirkonda :)
Hea artikkel veetaimede kahjuritest
Veel lugemist

Maja taga tiigi ääres...

... ei mängi Miku Manniga vaid Sniki Matuga, vahel ka Kass-Kurepoju või külalisneljajalgse Snoopiga - vesi on nagu magnet, mis kõiki ligi tõmbab :)

Hea, et enne tiigi tegemist seda J. Anniste kirjutist ei lugenud ja hea, et lugesin kui tiik juba valmis. Eks ta ole - kõike annab korras hoida ja kõike annab ka hukka lasta. Mul selline vahepealne värk, ei eriti puhas ega ka eriti hukas - igati minulik, täis elu ja ilma kemikaalikateta :) Leidub hulgim nii floorat kui faunat - söödavat kui ka sööjaid ja sööjate sööjaid, pole harv nähtus kui mingi taimesöödik (rohutirts või mardikas) krõmpsutab kahe suupoolega vesiroosi lehti või õisi ja jõudes veepiirini, ründab teda kas kala või ujur, krõmpsutades omakorda oma kõhu täis, olles juba ise kellegi valvsa silmapaari jälgida. Nii mõnegi silmapaari omanik on vette plartsatanud, aga enamuses istutakse või lösutadakse kivil käpad leos ja jälgitakse vees toimuvat.
Ja keset neid sööjate-söödavate-jälgijate melu, on tiigi ääres täitsa mõnus koht istumiseks, boonuseks ilusad õied veel pealekauba.

See, mis eelmises postituses oli, on tegelikult Mayla, õievars nii pikk, et oli teise sordi lehtede vahele õitsema läinud :)


Nüüd siis ka Perry´s Super Rose oma õie avanud, natuke jahedama tooniga kui Deialt saadud heleroosa ja ei pleegi heledamaks.

Yellow Queen, kahjuks pani täna oma õie kokku kui päike pilve taha kadus, väga ilusa õiega, meenutab uhkeldavat suurt krüsanteemi õit.

Natuke väiksema, aga imelise värviga Sioux

Praeguseks on saksast saadud uutest oma õied kuuel nähtud.

Aga suvi kiirustab lõpetama, aeg läheb nii ruttu, vaevu jõuad ümber pöörata kui näed - sügis jälle miskit endast juurde poetanud ja märkad, et sul on kolm kassi!?

Peaaegu nagu...

... (umbrohu)padrik :D

Ja neil piltidel ainult päevaliiliad, aga õietolmu "tootjaid" ka teisi õitsejaid, nii et pole miskit imestada, et tiigil iga päev pean õietolmu "kaant" ära skimmerdama.