Ilm on tõesti ilus, aga "ööloomana" tunnen tohutut puudust oma uitamiste kaaslasest - soojust õhkavast heasüdamlikust nohisevast karvasest koeramürakast, kes nautis samuti tunnet, et öös on rohkem kui päevas ja kõike seda ei tohiks küll maha magada.
Ma polegi suurt väravast välja saanud ja tunne, et juuredki juba alla kasvanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar