Nagu öeldakse, et mida ei saa tõestada, seda pole olemas.
Aga... aga täna juhtus selline lugu, mis isegi minul ajas sipelgad selgroole sibama.
Paarkümmend aastat tagasi, märtsi lõpupäevadel, sain kassipoja, nn aktsiooni "Päästame elu"(kassipojud olid leitud ühest prügikonteinerist), samalt inimeselt sama "Päästame elu" tänavu märtsis tõin koju pisikese karvatombu, kes sai nimeks Snikers.
Ma ei oska öelda, miks inimene käitub vahel nii nagu ta käitub, aga seda karvakera pihku võttes oli tunne, et ma pean selle kassikese võtma, vaatamata sellele, et hinge tekkis hirm ja eelaimus, et seda kassikest tabab sama saatus kui samalt inimeselt saadud eelmist. Eelmine kassike, kes igal õhtul enne magamaminemist käis tiiru väljas asjatamas, oli juba paarikümne minuti pärst aknalaual ja nõudis häälekalt sisselaskmist, aga ühel oktoobilõpu õhtul enam koju ei tulnud, kadus nagu vits vette. Arvasime, et esimene jooksuaeg ja möllavad hormoonid viisid kassipreili kodust kaugemale, aga keegi ümbruskonnast polnud kassi kohanud ega näinud, ta jäigi kadunuks. Eks sai rebasele kõhutäis. Olen ka ise näinud pealt kasside traagilist lõppu, korra isegi oma hoovis.
Paar aastat hiljem leidsin kuni viimse karvaotsani kadunud kassi sarnase hirmsasti räsitud kassipoja, kes ise haakis end mulle sappa ja jäigi meile elama. Kas kadunud kassi poju? Ei tea, aga see kassike, kes sai nimeks Liisbet, muutis mõiste - kass kui "neljajalgne karvane pikasabaline nurru lööv pisikiskja" millekski hoopis... Kas kassid üldse ongi pärit Maalt?
Mõni kohe kindlasti mitte. Ka Sniki mitte. Erinevalt Liisbetist oli tal isegi väga elav iseloom, aga ka paju seda "mittemaist" nagu Liisbetil. Üks kõige erilisemaid kassidest, kes kunagi mul olnud.
Vaatamata sellele, et püüdsin Snikit, oma eelaimusele tuginedes, rohkem "kodustada", aegsasti isegi steriliseerida lastud, et vast vähendab hormoonide "kutset", kassike kes tavaliselt ei jäänud aias olles sammugi maha ja asjal käis ka ainult kastil ning ei jäänud ööseks kunagi õue, läks oktoobritormiga kaasa kuhugile... Kuu aega otsimist, kissitamist, pärimist - kõik tulemusteta. Sinna "kuhugile" jääb ta vist igaveseks.
Me ei saa saatust muuta. See minek oli juba ta kurbades silmades.
Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.
/Astrid Reinla/
Eile murdis naabri koer aias rebase. Meie bernat nad üldiselt kartsid ja hoidusid Athena eluajal meie majade juurest eemale. Sel sügisel nähti üha sagedamini meie teel ringi jalutamas.
Täna õhtul jooksis noorperenaine, et tule ruttu kaasa, poe juures on vist Snikers!
Sõitsime siis kiiruga poe juurde ja seal poeakna valgusvihus istuski karvase sabaga kass. Ootas.
Noorperenaine: näe, ootabki. Ma ju ütlesin talle, et oota.
Pimedas on kõik kassid hallid. Eelmisest õhtust saati sadas tihket peent vihma, pime ja õhk niiskusest udune. Ehk tõesti...
Autost väljudes oli selge: See ei ole Snikers.
Ei tea, kas oli märgusõnaks "Snikers" või see tundmatu kass ootaski just meid, aga kibekähku oli ta mu juures ja hüppas sülle. Märg karvase sabaga õhkkerge kondipukett.
Kassike kardigani hõlma alla, nühkis ta rõõmuga oma pead vastu mu kaela ja nurrus. Istusin autosse ja hakkasime tagasi sõitma, hinges õhkõrn lootus, et vast siiski... Vaata, kas ta käpad on valged?
Noorperenaine tõmbas mu hõlma alt ühe käpa välja - oli küll valge, ja ma tegin otsuse: olgu kes on, koju!
Hall, rinnal väike valge laik, tagajalgadel valged põlvikud ja esijalad valgete varbaotstega, siidja poolpika karva ja koheva sabaga, küürus kõrgete jalgadega näljast terava koonuga roheliste mandelsilmadega loomake, kes polnud ligilähedaseltki sarnane, mitte üks kübegi üldse see, keda lootsin leida, aga kes vajab ka kõhutäit ja kasvõi kübegi hoolt ja pai.
Las sööb natuke ja taheneb vihmast, eks siis uurib, mis seisus kiisuke on.
Olles krõbinanatukese alla kugistanud, tilgakese koorega vett peale limpsinud, hakkas tiirutama ümber üllatunud kõutside ja...
Ma olen elus ikka palju imelikke asju näinud, aga see, mis toimuma hakkas, tekitas meis noorperenaisega mõlemil sabinad kuklale - ta käitus täpselt nagu Sniki. Nagu oleks selles majas kogu aeg elanud, ainult mõni aeg ära olnud, ja vaatas üle kõik "oma" lemmikkohad, uurides pikemalt neid esemeid, mis vahepeal majja juurde toodud, silitas peaga mõlemat kõutsi ja Lapitekki, kes olid ilmselt šokis, et see võõras olevus käitus nendega nii familiaarselt nagu seda lubati ainult Snikersile.
Ja ta kuulas! Kuulas hoolega iga meie sõna kahe kassi erinevusest ja nagu oleks sõnadest aru saanud või meelde tuletanud, aga ta püüdis üha uuesti ja uuesti näidata, et TA ONGI SNIKI! Isegi keha kuju muutus Sniki sarnaseks madalamaks ja pikemaks.
Vaadates seda kassi käitumist, arvas noorperenaine, et ei imesta sugugi kui hommikuks muutub kassi selg mustavärviliseks ja ilmuvad ka triibud.
Võta nüüd kinni, kas ongi hingede rändamist teise kehasse olemas, aga võib öelda, et mida ei saa tõestada, ei tähenda, et see poleks võimalik.
