Oeh!

Häda kui inimene läheb vanemaks ja mõistust jääb vähemaks.
Ma juba mitu päeva loen ja testin ja siis jälle keeran nuppe, testin, vannun ja testin, saan märjaks ja vannun, istun pea hommikuni arvutis infi otsides, nõu küsimas, jututamas, enda arvates targemana magama minnes.
Hommikul nina umbes, kurk valus, õudse peksasaanu tunde ja meeleoluga muidugi Tartusse ei sõida. Vedelesin veel paarkümmend minutit nina instruktsioonis, vahetasin patareid ja jälle, pabred näpus, nina tekstis ja mööda hoovi kablutama.
Ja milleks?
Eks ikka selle Suure Sõbra heaks. Iga koera omanik ju soovib, et tema sõbrake oleks kõige ilusam, targem ja ta eluke oleks turvaline. Kõige ilusam ja targem ta juba on, aga vot vana turva andis kas vanadusest või millestki muust otsad, sest eelmist Sõpra turvas ta pidevalt pea 8 aastat ja nüüd kui oli jälle vaja, avastasime, et kutu mis kutu.
Egas midagi - internet, see hea asi, näitas kohe kuskohast uus saada ja paar päeva hiljem oli uus turvaja kodus. Mees testis veel kord kaabli korrasolekut, peale uue asja uudistamist, instruktsiooni lugemist, kaelarima vahetust, kaasasolev sobis oma suuruselt meie bernale rohkem käpapaelaks, pani mees saatjakarbikese kohale ja asusime testima.

Ma ikka väga sinisilmne muti! Arvasin, et pikaajaline kogemus ja kui sain varem täitsa tundmatu riistapuu testimisega poole tunniga hakkama ja meie Suur ja Tark sai asja selgeks juba veerand ringiga ning demonstreeris ülejäänud ringist iseseisvalt, et sai vägagi hästi aru, kus kohal on turva territoorium ja milline osa aiast siis tema jaoks. Aga lihtne see asi ju oligi - piiksumisega anti märku, kuskohast hakkas turva territoorium, tema territooriumile astudes tehti väristades väga kurja häält, millele berna kohe tagasiastumisega reageeris, ju sai aru, et edasi minnes võetakse veel kurjemad vahendid kasutusse. See, et mu eelmine koer oli niivõrd tark, et pidevalt kontrollis turva töövõimet ja pidi õuesoleku ajal alati kaelarihma kandma, näitas kui kasulik on hea ja töökindel raadiopiire.

Ja ma ostsin hea, foorumitest lugesin, et üks parimaid, aga...
Aeg on edasi läinud ja asju täiustadakse, kas just paremaks, ei oska veel öelda, aga minule hulga arusaamatumaks, ausalt öeldes pole ma veel kogu asjale päriselt pihta saanud ja kuidas sa hakkad koerale seletama kui endalgi asi natuke segane.

Täna hommikul lisatarkust kogudes, asusin uuesti pihta, seekord polnud meest kodus kelle sabas sörkida ja nii asus Suur Sõber minu tegemisi jälgima. Oi seda rõõmu kui vastuvõtjaga kaelarihm mu peos piiksuma hakkas, mõelda vaid - perenaine hakkas piiksuma!!! Ma olin kohe selle eluka lemmikmänguasi! Kui aga piiksumine lõppes, istuti mu ette ja vaadati mulle kurbade silmadega otsa, et palun, palun, no väga palun, piiksu veel! Siis joosti hoovist kokku korjama oma teisi mänguasju ja toodi mulle, ärailastatud tirimiskonn, puuhunnikust pätsati isegi üks puukaigas: no onju sulle puuhalge vaja, eksju! Isegi üks kont pisteti pihku!
Tänaseks siis aitab sellest testimisest. Pistsin koerale piiksupalli hambusse - piiksu nüüd ise ka perenaise rõõmuks, ja marssisin tuppa.
Homme ju ka päev.