Me teame, aga...

Seekord siis juttu rabarberist.
Arvan, et rabarber maitseb kõigile, sest toitainete sisalduselt ja keemiliselt koostiselt võib teda võrrelda õuntega. Vitamiinide sisalduse poolest ületab ta paljusid köögivilju. Vartes on suhkrut, valku, pektiinaineid, lämmastikku sisaldavad ained, kaaliumi, magneesiumi, kaltsiumi ja fosforit. Meeldiv maitse ja hea aroom on tingitud orgaanilistest hapetest (õunhappest, sidrunhappest, oblikhappest, salitsüülhappest ja vaikhappest).
Kasutame kahjuks peamiselt kevadperioodil, sest, mida suve poole, seda rohkem koguneb vartesse lämmastikaineid, oblikhapet ja salitsüülhapet, mis teadagi pole suurtes kogustes eriti  kasulik ja sellepärast suve teisel poolel teda eriti süüa ei soovitata. Pealegi muutuvad rabarberi varred puisemaks ja kiulisemaks, ega neist enam head ja hõrku rabarberikooki saa.
Aga  pikendame selle maitsva ja kasuliku aiavilja kasutamise perioodi.
Alustame siis kui päike hakkab lund sulatama, see on kusagil märtsi keskel aprilli alul, katame tabarberi puhma (kui teate, kus ta lume all asub) kas suure ämbri või mõne suurema nõuga, praegu selleks väga head need suured segunõud (muideks, sama tegin ka murulauguga, et saada hästi varajast rohelist), see oleneb rabarberi puhma suurusest. Ja saaki hakkab selle nõu  all saama paar nädalat varem.
Niiviisi ämbri-püti või nõu all hoiame rabarberit pimedas kuni meil tast isu täis, võttes (parem hämaras, et valgust ei saaks) siis kui tahtmist, sealt varsi söögiks. Meil sai isu täis kusagil  augustis, siis kui hakkasid valmima  sõstrad ja õunad-ploomid. Siis võtsin katte maha, et jõuaks enne talve kosuda, järgmisel aastal katsin teise rabarberipuhma.
Muidugi on varred peenemad ja kahvatud, naabrite ees ei saa uhkustada, et vot kui ilusad punased ja kui jämedad ja pikad, aga see-eest on need peenemad kahvatud ikka sama hõrgud ja õrna varrega nagu varakevadised ja ka  happeid ning lämmastiku vähem kui valguses kasvanutel, õitsema nad ka seal pimedas ei tüki. Peab ainult arvestama, et saak on küll pea poole väiksem.
Seda nippi kasutasid juba mu esivanemad ja nagu  ühes dok.filmis telekas näidati, kasvatavad inglased rabarberit pimedas juba väga pikka aega ja neil seda delikatessi müügis pea aastaringselt.
Aga meil pole see eriti populaarne, ei teagi kas ei viitsita või kahju kaotada suurt saaki, mis suve teisel poolel nagunii raisku läheb. 

Ka kartulist

See hea nõuanne saadud aga rootslaselt:

Pisikesel maalapil hästi vara ja suurt saaki saab väga lihtsalt. Sügisel kuivad puulehed plastkottidesse või juba sügisel kartulimaa ettevalmistamisel kaevata pooled lehed mulda. Kes seda ei viitsi siis kevadel osa kotis olnud lehti ja mururiisumisest saadu mulda kaevata. Teha sügavad vaod, lasta päikesel mulda soojeneda, panna kartulid vakku (kui mullapind vao põhjas siiski alla 15 kraadi, vooderdada ka vaopõhi lehtedega) katta mugulad ülejäänud lehtedega ja riisuda vaoharjalt muld peale. Ühesõnaga maa siledaks ja kui panite kartuli esimese aprillisoojaga ja edasised ilmad külmad, võib ju millegagi katta.
Ja ülejäänud hooldus ainult rohimine. Ka on kasulik kartulivarte latvu veerandijagu kärpida ja mitte lasta õitsema.
Olen selle ise kahel aastal läbi proovinud ja tõesti - suurema osa mugulatest sain just vao vahelt. Nii et õige see, et vao muldamisega lõhume osa kartulitaime juuri, mis võiksid ka mugulaid kasvatada.

Kasvatame sammalt

Eelmisel aastal näitasin kuidas teha "stuffitainast", millest saab teha nii aiapotte kui ka muud aiakaunistuseks, mida siis võib kaunistada nii mosaiigiga või peene graniitkilluga. Aga eriti suuremate aiakaunistuste-skulptuuride puhul võiks katta pind samblaga.
Kahjuks eelnevalt soovitatud meetodid ei sobinud - pikalt palav periood nii üle-eelmisel kui ka eelmisel suvel hävitas ka kõige vilumas kohas kevadel õrnalt tekkima hakanud sambla, mis ei taastunud ka suve teise poole vihmadega. Aga internetist leitud meetod annab lootust, et sel meetodil tehtu on ilmastikukindlam:

Sammalt tuleb valda siis kas niiskemast varjulisemast kohast või kividelt, mis saavad ka päikest, oleneb kus asuvat kivi või kunst"kivi" sammaldada tahetakse.
Umbes peotäis sammalt mikserdada peeneks, kallata juurde klaas-poolteist kas õlut, keefiri või maitsestamata jogurtit, lisades ka 1/2 tl suhkurt ning 1 tl niiskust hoidvat geeli.
Seda segu mikserdada seni kuni tekib ühtlane hapukoore konsistensiga mass. Kanda pintsliga poorsele pinnale ja paari nädala jooksul vajadusel niisutada (pritspudelist). Kindluse mõttes korrata samblasegu pealekandmist kuu-poolteise pärast.

Inspiratsiooniks
Veel huvitavat et mida ilusat võib teha okstest

Tuleb välja, et ei annagi vanu draftis olnud postitusi kuupäevaliselt ettepoole tuua, peab (Copi-paste´ga) tegema uue postituse.

Natuke pilte ja mõned...

Mõned hästi hilised tulbid veel nuppus, aga enamus õitsemise lõpetanud.

Harilik merikann

Pojengid alustavad õitsemist

Siberlased ka :)

Kus kalad sees, siis on ju uhhaa, mis sest, et lahja :)

No ei ütleks, et üks leheke, nii et võib rõõmustada küll

Tasapisi saavad ka kiviääred õitsema

Mõned venemaalt saadud rahvatarkuse nipid, mida olen kasutanud oma aias aastakümneid ja ausõna, toimivad!

Väga hea on "väetada" taimi pärmi lahusega, mis minu kogemuste järgi on asendanud täielikult mineraalväetist.
100g pärmipulk hõõruda 2-3 spl suhkruga, lisada 1,5 - 2 l vett ja lasta 3 liitrises purgis (sulgeda plastkaanega) käärida umbes nädal. Sellest saab u 60-70 l lahu, mida 1 l jagu taime kohta juure kaudu või u 100 l veega lahustades lehtede kaudu väetamiseks.
Ka kiirkomposti hunnikusse sai alati pärmilahu lisatud, 3-4 kastekannu veega lahjendatuna.
Kuna see lahu meelitab ligi tigusid, siis pea kümmekond aastat taimi selleka kastnud pole, aga alati lisasin kompostihunnikusse (oleneb komposteeritava kogusest kas 100 või 200 g pärmi)
Praegu, mil pole paaril aastal komposti teinud (ega kilemajas mulda pärmilahu pannud), on vahe ikka märgatav - uutes peenardes pole lillede kasv sugugi nii lopsakas ja teist aastat tomatitaimed ka kehvemad, kuigi on pandud natuke kõdusõnnikut.

Teine nipp, mis parandab tomati maitset, eriti kui öö ja päeva temperatuuride vahe on suur, olen tomatite kastmisvette lisanud 2-3 tilka joodi kastekannu vee kohta (ühele-kahele taimele) .
Kastsin siis kui esimesed tomatid hakkasid natuke värvi muutma.
Väga hea vahend ära hoidmaks igasugu seenhaigusi, oli juba suve algusest (eriti kui olid jahedad ilmad) nädalas kord pritsida tomatitaimi vadakuga, mida kahjuks enam saada ei ole, ja millesse võis siis need jooditilgad ka panna.

Ja väga hea vahend kapsausside vastu - hambapasta :) Eriti hea oli see piparmündiga "Мятная", pool tuubikest 3-4 l veega segatuna ja pritsida sellega kapsapäid - parim igasugu muudest vahenditest.
Kuna ise enam kapsaid ei kasvata, ei oska öelda, milline praegu müügilolevatest hambapastadest võiks kapsa(liblikaid)usse peletada.

Kartulid!!!

Jeesus Maria! Minul peaks kohe seadusega aiapidamine olema ära keelatud!
Paar nädalat tagasi kui veel kõik uppus ja lund ka veel küllaga, pistsin oma nina kasvumajja. Hea soe kevadine tunne ja kohe tärgatas pähe panna mõned eokestega varajased kartulid potiga kasvumajja. Potid olid juba sügisel mulda täis kasvumajja pandud ja egas muud kui kartulid sisse, paks kuiv lehekiht peale ja...
...ja unustada.
Täna läks mees kasvukasse õuekiike välja tirima ja küsis, et kes seal lehepahmaka all elab?
No jah, meelde tuli - minu kardulased. Iga jumalast päev kõnnin sealt mööda ja säh sulle, no tõesti ei olnud meeles kordagi vaadata :(
Kõige hullem küll veel pole, aga potis ettekasvatamiseks nagu et natuke pikaks väljaveninud kasvud, tibake rookisin lehti vähemaks, et kasvud ka natuke valgust saaksid.