Vicia cracca
Ta on isetulnuk minu aeda, juba paarkümmend aastat koos tulinelgiga "väravavalvurid" ja koju saabudes esimesed tervitajad. Sobiv ja "truu" kaaslane tulinelgile.
Minu lapsepõlve kauneim ehe karikakrapärjas ja nukumängude "hernesupi" põhiline koostisosa.
Minu elu osa.
Liigikirjeldust võite lugeda siit
Põldjumikas
Centaurea scabiosa
Ma olin juba suur tüdruk kui esimest korda seda lille nägin, arvasin, et mingi ohakas, aga ilma okasteta ja väga ilusat värvi. Jooksin pundi lillade õitega koju.
Meil oli külas ema õde, kes oli enne sõda koos mehega elanud kümmekond aastat Pariisis ja ka sõjajärgsel vaesel perioodil oskas šikilt riides käia ja kandis siidisukki, ka talvel, ja oli minu arust kõige ilusam naine maailmas, võttis ühe õie minult ja kinnitas oma uhke kostüümi reväärile. Minu imestamise peale, et ohakat ei kanta ju jaki revääril - ema pani alati kannikesed või roosid, vastas tädi, et see on ju rukkilill ja hulga ilusam roosist. On jah hulga ilusam, mulle siiani kannikese kõrval kõige ilusam lill üldse.
Ei tea, kes teda jumikaks ristis ja miks temast nii vähe räägitakse, aga mis minul sest, minu silmis see tema ilu ei vähenda, minule ta jääbki selleks kõige-kõigemaks rukkililleks - kauni tädi Marie kauniks lilleks.
5 kommentaari:
Ilus jutt. âkki jagaksid oma jumikajuttu minu teise blogisse ka?
Võid kasutada küll, mis aga meeldib.
Mul ongi (kümmekond lugu ootavad juba draivi salvestatuna paremaid pilte juurde) plaanis blogisse kirjutada nii oma lemmikutest kui ka mittelemmikutest - elavast ja elutust.
Kusjuures, mulle see jumikas (mille nime ma siiani ei teadnudki :) ka hirrrrmsasti meeldib. Lihtsalt on ilus lill. Ja igatahes lillem kui mingi kunst(nikerdustega) roos vms.
mutitõrjejutu jätkuks:
meie aed on samamoodi muttide areaal. kunagi nõuka ajal saime lahti neist ammoniaaki mutiaukudesse valades.
nüüd seda enam ei leidu ja nii ongi mutid aia püsielanikud.
mitte miski ei tõrju neid.
näib nii, et paljud on looduslike lillede fännid! mina ka!
Naljakas jah, et me nii kenasti oskame jaotada taimi lilledeks ja umbrohuks, kuigi viimased vääriksid sageli just parimat kasvukohta. Aga et nad on siiski tohutu paljunemisvõimega, peaks tõenäoliselt rohkem rajama niidumurusid, kui maad veidigi rohkem
Sinu mutikasvandusse suhtun suure kaastundega. Olin ise nendega ja ka vesirottidega hirmsasti hädas. Minu igahommikune tegevus oli öösel ülestõstetud taimede tagasiistutamine. Kui siis suures ahastuses otsustasin nad ära uputada ja panin vooliku ühte auku, sai mõne tunni pärast kaev tühjaks ja ka üks teerada oli poole meetri sügavuselt maapõhja kukkunud, aga mutid itsitasid veidi kõrval edasi. Järgmistel aastatel alustasin juba varakevadel igasugu tugevalt lõhnavate taimede peenestatud lehtede ja õite toppimist nende liikumisteedele. Toomingas, sirel, ebajasmiin - enam ei mäletagi kõike. Kõige paremini toimisid leeskputke lehed ja nad tõesti taandusid. Väga hästi aitas ka laste pissipott. Need aga hoidsid mutid eemal vaid järgmise kevadeni. Nüüd võin ma küll öelda , et meie aed peaks olema mutivaba. Kui juba kuskilt eemalt näeme lähenemas mutirada, kasutame mutiraudu, mis kunagi isa valmistas ja need on tõesti väga tõhusad. Ka üks mutt võib aias toimetada sedasi nagu oleks seal neid sadu. Neist võib isegi kahju olla, aga muu tõesti ei aita.
Postita kommentaar