Kui pistad põõsast viimase tikri suhu, tekib alati kurb meeleolu...
Mulle meeldis lapsena punuda esimestest astritest pärg, panna see pähe, korjata pluusisiilu viimased tikrid, pugeda kuhugile mugavasse aiasoppi ja vaadata öist taevast - see oli minu hüvastijätt suvega. Aasta kõige müstilisem aeg. Mitte ühelgi teisel ajal ei ole õhk nii paks lõhnadest ja ritsikate sirinast, öö vaikusest, pimedusest ja tähesärast. See oli nagu suve kingitus kõigest, mis ta kuude jooksul oli kogunud.
Suvi on ainus aastaaeg, kes annab märku oma lõppemisest ja tekitab nukrust - see on looduse uneaja algus ja tunne, et miski, mis oli nii ligidal, eemaldub tähesärasse. Minu kujutluses saidki äraõitsenud lilledest tähed, sest mida vähemaks jäi õisi, seda rohkem tundus olevat taevas tähti. Kunagi muul ajal ei tundu tähed nii ligidal olevat ja nii kirkalt säravat, nagu kutsuksid lillehaldjaid koju, andes lubaduse neil tagasi tulla.
Täna hea päev lihtsalt niisama olla, töö pole jänes, et metsa jookseks ja minu moto ongi, et mida annab edasi lükata, lükka kohe kindlasti edasi või jäta hoopis tegemata. Meie teod ei muuda ajakulgu
Astrid enam mu aias ei kasva ja ka tikrid juba otsas, vaatasin niisama aias ringi ja jäin mõtlema. See suvi näitas, et kui haavatav on mu aed, ma pole küll väga virk ega korralik ja ega just eriti palju aias ei tegutse, aga vaid mõni nädal vahet ja... ja mul pole ju kedagi, kes oleks võimeline seda veel pooleliolevat elus hoidma ja edasi tegema.
Olen vahepeal tegutsenud liiga enesekeskselt, mõtlemata, et...
Natuke mõtlemist ning pole veel sugugi hilja teha parandusi. See suvi õpetas paljut.
Taevas ka pilves ja kes teab, kas lilled enam muutuvadki tähtedeks... võibolla lillehaldjate kodu ongi siin ja ainult meie oleme siin külas ja tähed hoopis meie kodud?
Ei tea, kas tunneks enda oma ära?
Taevas ikka veel pilves ja ei kosta ühegi ritsika sirinat...
Kui nüüd homme ei sajaks.
9 kommentaari:
Nii ilus, et ajab kohe silmad niiskeks...
Ka mulle on alati augustiööd oma tumedas sumeduses meeldinud. Ritsikad, tähed ja lõhnad. Põtru olen näinud täiskuu valgel maja juures kondamas.
Mis aga enesekesksusse puutub, siis oma aeda ja oma elu me loomegi iseenese jaoks. Ja pole mõtet põdeda, et kõike ei jõua. Loomulikult ei jõua.
Linnas elades oli ka mul kuidagi kurb suve ära saata. Nüüd aga olen õppinud armastama ja ootama nii sügist kui saabuvat talve.
Aga see enesekesksus ja kodu peavadki kokku käima. Eks elus ole olnud palju aegu, kus mõtleme ja elame enam teistele kui iseendile ja kodunt väljudes on sageli vaja ette tõmmata mingi mask.
Aga kodu... oma ja hea, kus saad olla sina ise, ehitada, rajada ja luua just nii nagu tunned ja igatsed. Ja kogu su tegemistes ja loomingus on just sinu nägu ja hing. Koht, kus julged ja tahad olla rõõmus ja vajadusel tunda ka valu ja meeleheidet, kus andmine võrdub saamisega. Aga Sa oled siin alati ise ja kui see nii pole, siis on midagi viltu. Kodu võrdub Ego.
Ehhh, Hiline! Mis Sa siis nüüd tegid, et ma terve hommiku mõtlen mingeid imelikke mõtteid? Ja miks ma neid kuidagi endale pidada ei suuda?
Kord, kui õpetasin lapsele kingapaelte sidumist, tabasin end mõttelt, et jah, juba sündimisest peale me võõrutame neid igal hetkel endist, et nad ikka ise...(see pole võrdne äratõukamisega)
Mul on jätta, jätta kolmele. Aga ma mõtlen, et kas nad ikka peaks jätkama. On neil ju omad igatsused, omad unistused, omad soovid, oma elu rajada ja elada, vajadus tiibu laiali sirutada ja lennata.
Ma vist ei oleks väga õnnelik kui nad tarduks minu mõttesse ja ellu. Võibolla oleks just vaja midagi oluliselt muuta, lisada oma hing, soov ja tunne, et see muutuks tõeliselt nende eluks. Ja ju on alati keegi, kes selle ära tunneb.
Aga see praegune hetk kuulub mulle ja ongi minu tegemine ja olemine, see suur MINA Ja mis üldse on see praegu- olemine kahe suure olematuse vahel. Eilse, mida enam ei ole ja homse, mida veel pole. Ja ehk ongi just see endale elatud hetk täht ja haldjas, mis kunagi lisandub teiste hulka.
Mitte just see ei tee mulle muret. Isegi mitte see, et kogu mu meespere ei tea aiast ega lilledest mukitki :)
Aga kas oled tähele pannud, et kui keegi annab endast millessegi (kellelegi) rohkem kui lihtsalt tegemine ja hoolivus, siis on alati ühe lahkumine ka selle millegi (kellegi) kadumine? Meie naisliinis see väga tavaline nähtus. See ongi üks nendest imelikest asjadest, mida ma ei taha küll tunnistada, aga nii see on. Näiteid võiks palju tuua. Siit ka see, et kui armastad, ole alati kõrval, aga anna vabaks... see on meil sügavalt veres. Paralleelsus, aga mitte väga lähedane.
Raske seda seletada ja ka raske vist mõista neil, kes pole ise seda kogenud, aga vast saad aru. Liiga palju läheks kaasa. Surm peaks olema elu loomulik jätk, mitte "loodusõnnetus". Mitte, et ma nüüd kohe surema hakkaks, ma tean oma aega, aga poleks ju paha ka natuke mõelda, mida sa teed ja kellele, mulle ongi võimaldatud ikka väga palju elada ainult endale.
Lapsepõlves oskasin rohkem näha ja tunda, oleks hea kui ka praegu, hea, et see meelde tuleb :)
Ilmselt see mis/kes, kellele annad, oledki Sa ise. Ja rikkad on need, kes vahel mõtlevad ja mõtlevad rohkemgi kui vaja ja omi mõtteid ka teistega jagavad. Kadumine ja kadu on sama loomulik kui elu ja olemine, igal asjal siin maailmas on algus ja ots. Kui need asjad on enese jaoks selgeks mõeldud, ongi vast elu müsteerium lahendatud, eks ju. Vähemalt enese jaoks.
Ja sombune hommik on asendunud juba ammu päikesepaistega.
Ma just päikese eest kohvetama põgenesingi. Nüüd viludam, võib katusepanijat edasi õpetada :)
Mulle meenus selle arutelu peale siin hoopis ilus laul vanaisa kellast. Võib-olla tõesti ei taha meie lapsed meie töid jätkata, aga tulevad lapselapsed või isegi nende lapsed, kes siis kunagi võtavad samamoodi õhinaga käsile meie rohtunud aiad ja lagunenud hooned ja hakkavad seda osaliselt taastades uueks looma...nagu meist osad praegu oma esivanemate eluasemetega teevad. :o)
jah, kindlasti on üks meie ürgsemaid vajadusi vajadus luua. ja oluline on, et igaüks looks OMA. s.t. mitte ego, vaid "mina" (minu jaoks on need hästi erineavd asjad). enda teostamine, oma loovuse rakendamine, energia voolamine..
ja paraku on nii, et igaühe allikas on tema sees ja kui ta sellel voolata laseb, on asjad hästi... samas kellegi teise allika kohaselt voolata ei ole sugugi nii hästi. see, kui teed kellelegi teisele, eriti kellegi teise soovi ja mõtte järgi, pole üldse see.. ses pole loovust ja oma hinge järgi kulgemist. elama peab ju ikkagi OMA elu, ainult nii saab olla õnnelik.
aga hilise jutust sain hästi aru. samas... mis siis sellest, kui see, mille enda väljendusena maailma lõid, koos sinuga ka kaob. see ju ongi loodud kestma koos sinuga. muidugi on hea, kui keegi jätkab.. aga tegelikult tuleb siin jällegi mängu seesama asi, et jätkaja peaks jätkama "oma asja". ja see, kas jätkajaks saab mõni su lapselastest, polegi võibolla nii oluline... oluline on, et keegi armastusega looks.
jah, muidugi ei taha teha asja raskeks neile keda armastad - s.t. kui nad ei oska jätkata, siis saab sellest neile kas kohustus või lasevad nad asjal hukka minna.. ja lasta hukka minna armastatud inimese "elutöö" on väga raske.. aga samas on selles suur õppetund - just selle elu kulgemise, alguse ja lõppemise õppetund. valus, aga samas loomulik...
aga augustiöid olen ma alati armastanud :). ja kogu seda suvelõpu aega.. ühest küljest on juba kahju.. teisalt on see nii nauditav.. ühest küljest kurb, teisalt mõistmine loomulikust kulgemisest..
Postita kommentaar