Pääsureportaaž

Pilt natuke kehva - fotokal said akud tühjaks, aga pesaäärel "staaritses" täna 7 pojukest! Arvasin, et välguga pildistades nad ehmuvad, aga hoopis lõi pesakonna pisikesi end kõrgemale pesaäärele upitama, et kõik pildile mahuksid.
Eks homme proovin siis kogu lasteaia pilti saada :DDD
Toredad tegelased ja ma andestan nende hetkede pärast kõik nende vanemate ja sugulaste ponnistused meie majaaknaid väetada.

***

Palav, õues ei tuuleraasugi, parem istuda jahedas toas.
Niipalju minus masohismi küll pole, et ilusat suveilma tubade koristamisele ja nõudepesule kulutada, aga lõpmatuseni ka magada ei jõua. Koperdasin oma kastiga nelja paiku hommikuvalgusesse (hoiame elektrit kokku :D), sääsed ju sel ajal magavad.
Viga! Ma ei tulnud selle pealegi, et ööõhk va nii niiske, et võtab kõik veepõhise liimiga liimitud salvrätid kortsu, eh, ja mina vurtsutasin südamest lahustipõhist autolakki peale.
Eks tuleb liimimiseks mingit muud vahendit kasutada.
Esimesel pildil siis teine krunt, seekord kuldvärviga.

Värvidega pildi lõppviimistlus
Enne lakkimist värvi alt kuldne krunt nähtavale lihvitud
Veel paar korda lakki-lihvi ja sahtlite ääred sobivasse tooni värvida ning viimased lakikihid. Siis valmis.

Pääsud

Kes arvab ära, mitu pääsupoega võiks selles pesas olla?
Aga ega mina ka tea, igatahes palju :)
Nädal tagasi rõõmustati mind 2 tühja munakoorega ja hanedele süüa viies harjutasin neid mitmel päeval vilistamise peale pesast välja vaatama.
Täna ka, mina panen hanedele sööta künasse ja 2 pääsulapsukest vidistab uudishimulikult pesaäärel. Ja vot siis hakkas miskit imelikku toimuma - ühele pääsulapsele ronis miski seljale, endal munakooretükike peas! Jooksin ruttu fotoka järele, aga või kohe tagasi pääsed, telefon helises ja siis tahtsid mehed süüa ja kass süüa.
Tagasi hanemajja minnes, käis pesas paras möll - mamma ei saanud kuidagi pesast välja, kartes seljale roninud pojukesi pesast välja kukutada, isane muudkui (no ma ei saanudki aru, kas oli neid üks, kellel putukavaru kohe uksepiidal varuks, või oli neid mitu), toppis igasse nokka palukesi, palju neid nokkasid sitikaid sai, ei tea, lugemine läks sassi.
Lõpuks pääses ka mamma "prügikott" nokavahel välja. Pika jälgimise peale lugesin 4 alles koorunud ja 2 oli juba enne, aga kes teab palju - mamma sättis end jälle pojukesi kokkupressides ja seljale võttes pesapõhja.
Pilte eriti ei teinud, sest ilma välguta ei jäänud midgi näha, aga välguga ei tahtnud pääsuperet praegu häirida, eks nädala pärst näeb, paljulapseline see pääsupere on :)
Esimesel pildil on näha mamma sabajupike (vasemalt), selle juures üks vanem pojuke ja 3 (4?) tänast.

Natuke veel pojenge - Lotus Queen. Lõhnav, raskelt vürtsine, idamaine :)))

Ja see peaks olema Full Sun, aga kas on? Igatahes on kes on - lõhn on midagi väga suvist, kerget ja eksootilist, võrratu!

Esimesed "prantslased" :)

Isabelle

Tegelikult valetasin kui ütlesin, et ühtki "prantslast" veel ei õitse, juba nähtud Ego on ka samast partiist.

Väike palve :)

Ikea kastikesed FIRA
Vot sellist ma juba pikemat aega otsinTeistsuguste sahtlitega mul ei mahu värvipotsikud sahtlitesse.
Nii, et kui keegi teab, kust saaks neid lähemalt kui Itaalia tellida, antku teada :DDD

Peale äikest

Haa, äike ehmatas ka mu laiskvorstist "suhkruga või" - Butter and Sugar´i õitsema :)

Õnnesärgis sündinud

Juhusel on tihti õnnelikud tagajärjed.
Kõva piksekärgatus pani mu kiiresti oma kodumasinaid vooluvõrgust välja tõmbama, mille peale mees muidugi märkuse tegi, et ega nendega miskit juhtu, kõik mingite kaitsmetega kaitstud ja rahumeelega ärastas masinalt mu kohvikruusi. Häbematus, eks ole? Ma ähvardasin teda värvise pintsliga, mille peale mees toolil tahapoole kallutas ja käe näo ette tõstis. Samal hetkel käis kõva "pliks" ja seinakontaktist sähvatas poolemeetrine tulejuga, ainult paar sm tõstetud küünarnuki alt, jättes mehe T-särgi rinnale õrna kõrbenud triibu. Tema seda tulesähvatust ei näinud, pliksu kuulis küll, see oli ikka nii kõva, et poeg õues terassil olles ka kuulis. Minul aga püsis see ere tulesähvatus veel pika aega silmis.

Olen elus sellist pikse tekitatud ülepinge sähvatust näinud kaks korda ennegi, millest üks lõppes õnnelikult, teine natuke traagiliste tagajärgedega.
Üks minu endaga, kerisin parasjagu sukkpükse käele, et need siis jalga tõmmata, hakkasin just kummarduma jala juurde kui käis särts ja ümber käe oli mul sukkpükste asemel mingi sulanud känkar, mis käelt põrandale vajus. Käe päästis vist põletushaavadest hanerasv, millega eelnevalt oma käsi pehmendasin, vastasseinas oli kopika suurune kõrbenud tapeedilaik.
Teine juhus oli teatri garderoobis, kus ühel tüdrukul sulatas seinakontaktist väljuv tulejuga kaelas oleva kuldketi, ta isegi ei tundnud midagi, alles minutijagu hiljem karjatas, et kaelas kohutav valu. Mitu oppi ja ravi kestsid mitu kuud, aga vaatamata mitmele naha siirdamisele, arm ikka ümber kaela näha.

Aga mida siis mina vihmase ilmaga värvipintsliga vehin - vot sellist kasti, mille Astra mulle saatis, et ma saaksin oma värvipotsikuid ja pintsleid sisse panna.
See minu jaoks uus tehnika, teen sõbranna juhise järgi ja võtan ka iga etapi pilti, et kui ma tööle heakskiidu saan, saaksin ka teile (eriti Astrale) õpetuse kirja panna.
Praegu saan teha ainult sinnani, kuhuni pole just head nägemist vaja - krundin-lihvin, värvin-lihvin, kleebin- lihvin ja lakin-lihvin. Lõppviimistlus venib paremate aegadeni :)

Tarkus takkajärgi ehk ikka veel pojenge

Võiksid olla ilusti koos nimedega, eks? Aga mul ei ole paberil pojengisortide nimekirja (aiapäevik ikka veel leidmata), kõik ilusti ainult kividel kirjas iga puhmakese juures.
Et meelest ei läheks, milline neist millisel pildil, võtsin kaasa Psioni pihuka...
Nuuuh... teate miks mulle mobla ei meeldi? Sama nali mul Psioniga - olgu need klahvid kui tahes tillukesed, ma pean neid vähemalt 4 näpuga tippima, parem veel kui 8-ga. Aga mitte iial AINULT pöidlaga!!!
Sedasi siis, nimed jäid üles tippimata.

Aga keegi oleks võinud öelda, et ma oleksin nimed iga lillepildi juurde saanud kui oleksin ka nimekivist pildi klõpsanud.
Lihtne, eks ole... aga vihma hakkast sadama :)))

Ikka veel pojenge:)))

Täna rohkem pilte ei pane, sest kõik 3 täna õide puhkenut näevad fotodel täpselt ühte värvi, mu fotokas ei tee punasetoonilistel mingit vahet ja lõhna ka edasi ei anna.

Tõsi ta on, et rohkem meeldivad lihtõielised, aga mul on 9 minust vanemat täidisõielist, kellest ma ei loobuks isegi siis kui neid silmaotsaski ei kannataks. Tegelikult armastan ma neid väga, mis sellest, et paar nädalat tagasi vandusin nad maapõhja - sel aastal õienuppude "rekordsaak", mõnel varrel isegi kuni 7 nuppu! Ma ei armasta kui neid suuri pompoone väga palju ja igal kevadel olen neid tublisti vähemaks võtnud. Aga et kuuelt pojengipõõsalt tuli eemaldada suure ämbritäie õienuppe, võttis kurjad sõnad küll keelele - ma olin üleni kleepuvat ollust täis ja esmakordselt siis avastasin, et see õietutu kleebekas EI LÄHE PESUS VÄLJA!

Aga inimene on ikka imelik - vaatamata sellele, et täidisõielised ei meeldi, ostan kalli raha eest ikka juurde - täpselt äravahetamiseni juba olemasoleva valge täidisõielisega sarnase Immaculee ja seda siis ainult LÕHNA pärast!!!

Täna öösel nelja paiku ajas see Immaculee mind oma lõhnaga üles. Koperdasin siis keset ööd seda lõhna kopsudesse tõmbama - 7 õit avati korraga, ja hirmõnnelikuna läksin edasi tuduma.
Segane, eks ole :) aed pojenge täis ja neist pea neljandik tugeva lõhnaga, ostetakse seda lõhna veel juurde :)))

Tegelikult pean ma ennast ikka väga normaalseks ja targaks, ainult mis puutub lemmiklilledesse, siis vahel lihtsalt "sõidab katus ära" :D

Veel üks õieke :)

Paar aastat tagasi Deialt saadud.
Raske lapsepõlvega - kord tallas berna ta maatasa, küll tegi raske lumevaip liiga ja 2 x sõideti muruniidukiga üle. Südametäiega panin traatvõrgust kaitse ümber ja nädal tagasi ka puust "draakoni" teda kaitsma. Tänuks siis pisipõõsal suur pooltäidis lillakasroosa õis.
Kas ikka on see Robusta? Lihtõieline? :))))

Peale aastakümneid tagasi "roosiuputuse" - emadepäevaks kingitud paarikümne floribundi, sain nende õite-ja lõhnarohkusest "roosiallergia".
Nüüd siis roosid ei armasta mind eriti :) Noh, mõned aastad tagasi ma ei saanud minna turul roosiletist niisama mööda - pidin Juhanilt ühe õitseva istiku ostma, ilus, intensiivne sinakasroosa ja lihtõieline ja puhkemata õienuppe täis... Mhm, järgmisel kevadel aga üllatati mind kärtspunaste pooltäidisõitega! :)