Sääsed!

Täna tõotas kraadiklaas selle aasta soojarekordit purustada, aga jäi jahedamaks, ainult 27,1. See-eest täielik tuulevaikus. Ega kuhugile viludasse juba ei istu - kohe sääsed platsis, et aita Plix ega Off.
Sättisin aga end kesk õue lõõskava päikese kätte, vaatame kes sääskedest on see julge, kes päikest eirates end "praadima" tuleb!
Pühapäev pole tööpäev, suvistepüha ka veel, see aeg tuleb kulutada endale ja poleks paha natule lihtsalt olla!
Meestele serveerisin sedeli köögilauale - et nälga ei jääks, külastage külmikut, mind pole kodus!

Polnud eriti tark tegu sellise palavaga toolil istuda, nii kolisingi oma tegemistega muruastangule istuma. Mõnus. Muru ja kiviplaatide erinev temperatuurivahe tekitas õhuliikumise, mida võis ka õrnaks tuulekeseks nimetada ja oli parajalt jahutav. Ka pidev poti niisutamine leevendas ja lasi mul ilusti päeva päikeses istuda ning lillepoti lõpuni mosaiigiga katta.

Joonistasin küll mustri, aga loobusin, tuleb, mis tuleb. Puistasin lauamosaiigi jäägid kõik ühte hunnikusse ja keskendusin hoopis kuldnokaperet vaatama - pojad täna esimene päev vanemate juhendusel toiduotsingul.

Kui sõrmede alla ei sattunud enam ühtegi tühja kohta, võis ka oma tegemistele pilgu peale heita. Ei tulnudki kõige hullem.
Just see, mis ta ongi - Kaos.

Olles enda juhiste järgi ka külmikut "külastanud", vaatasin oma aias natuke ringi - mida ja kuhu võiks veel mosaiigitada, mul juba uue poti toorik kivistuma pandud, aga mis veel?

Tulpide aeg hakkab läbi saama. Minu kõige hilisem ja kõige tumedam ka õitsema läinud.
Sorti ei tea, ei mäleta isegi, kuskohast või kellelt ta sain. Ammune, alati sellel kohal vana pojengi kõrval ja alati ainult üks õis. Las siis olla kui ta nii tahab.

Aga kaks aastat tagasi postivahetuse "haavad" ei ole paranenud. Mu ainuke sordisirel, keda augupuur kolmeks lõhestas, sureb aeglaselt - juba teine oks kuivab.
Ka vana Martsipan kaotas poole oma suursugususest, pidime maha saagima kaks suurt ja ühe vähema oksa, et suur traktor mööda saaks. Kuidagi harjumatult lagedaks jäi õu, nagu jäi ka vaesemaks meie elu peale sõbra lahkumist, kellele martsipani õunad väga maitsesid ja kelle järgi oleme kogu aeg seda puud Einari puuks nimetanud.

"Vanast aiast" on ka see sirelite nurgake. 27 aastat tagasi istutasin 3 erivärvilist kokkupõimitud sirelioksakest ühte auku, jäi mulje, nagu kasvaks ühel tüvel kolm erivärvi sirelioksa. Sellest kolmikust on alles veel valge, teised on juurevõsust kasvanud uued. Ei teagi kas raatsin või kas tasubki neid pügada, kuigi jah - isegi redelile ronides ei ulatu valget enam hooldata ja õiekobarad juba poole väiksemad.
Vist ikka pean.

Homme siis mullavedu, vast siiski saan oma püsikupeenrad ka lõpuks sel suvel valmis.
Potti on aega ka hiljem teha. Kolmapäeval. Siis sajab ka meil.