Sügisemärgid kesk suve

Sel aastal annab sügis endast juba kuujagu varem märku, et on siiapoole teel - Saladin, kes oma täisõieilu on enamuses näidanud septembri alguses, hakkab juba õitsemist lõpetama ja alles septembri keskel, kui leeklilled õitsemise juba unustanud, õitsema hakkav Robusta kiirustab oma õisi näitama, kadudes leeklillede õitemerre

Sügisududest rääkimata - need saabusid juba kuu aega tagasi, näidates oma imelisi udutantse, aga jättes maha sügise jäljed, kes salamisi käib udude varjus mu aeda oma jalge alla tampimas. Ühele "kurgitünnile" astuti juba peale, aga pirnipuu alla vist ei viitsitud kummarduda,
see naudib veel suverohelust.

Ega kellelgi pole mulle metskitsi laenata?
Kuramuse Martsipan! Ise sent surmale võlgu, vana ja räsitud, aga õunapabulaid otsas vist tonni jagu - iga päev koristan puu alt pea kärutäis ja haned tõstavad protestikisa kui neile isegi õunavarre viskad. Jube töö se õunte matmine kompostiks, aga ega ma seda õunapuud maha ka ei raatsi saagida.
Augukaevamisel isegi berna abis, kuniks olime sõidus, oli ta oma puhkekohta sõnajalgade vahele hiigelaugu uuristanud, mis nüüd "musta auguna" kesk rohelusepadtikut tumendab. no 2 kärutäit pabulaid mahub kohe kindlasti sinna matta :)


Haa, need tomatid korjasin täna hommikul kasvumajast, et Tartu sõit ja vast... noh kingituseks või sedasi koos maasikapotiga, et kui Muhedik juhtub kodus olema. Aga no täitsa minu moodi - unustasin märkmiku telefoninumbriga köögilauale :)))
Nüüd siis kena "natüürmort tikutoosiga", kollased on Hurma ja hiigelsuured sertse buivola (suurim siin 680g) ja rozovõi gigant, millest need gigantsemad juba ära söödud ja kannab praegu väiksemaid, poolekiloseid ja natu kergemaid.
Kuna sügisudud juba varakult platsis, siis et oma tomateid säästa selles tillukeses ülekoormatud kilemajas, ei tohi ma taimi neile vajalikus koguses kasta. Selle tõttu siis ka tomatid jäävad üha väiksemaks, maitseomadused sellest ei muutu, aga muudmoodi pole võimalik ilma pritsimata taimi tervetena hoida ja kandeaega pikendada.

Ülejäänud aed oma olemuselt juba septembris, Suvi on jäänud vanaks ja ilmutab väsimuse märke.

Ka minul plaanis oma jalad seinale visata ja kuulata ritsikate sirinat ja õunte potsatusi, selg veel siiani kirvendab autosõidust ja ega polegi tahtmist looduse ajakulule vahele segada või pooleliolevaid töid edasi toimetada. Mida annab edasi lükata, seda ka lükka, nagunii ei jõua kunagi kõike.

Täna ei sadanud tilkagi, aga taevas tõmbub pilve.