Ma ei tea.
Arvan, et loetakse huvist, igavusest, enesetäienduseks, sisemise tasakaalu saamiseks või ka liigse tasakaalu segipaiskamiseks.
Miks mina?
Aga kuhu mul pääsu - kui sünnid mitte ainult hõbedast heegelnõelaga pihus helesinises kannikestega särgis kõrvaklapid peas ja cd varvaste vahel ning kohviuba põses, vaid ka raamatuga põlvedel. Mu haldjatest ristiemad on olnud helded ja mis kord antud, ei sellest ole pääsu.
Ma ei tea, kui vanalt ma lugema hakkasin, mäletan, et kui oli halb ilm või mingi tembu pärast koduarestis, istusin ikka laial aknalaual raamat süles. Suured, paksud ja lõhnavad, ilusate piltide ja filigraansete gootikirjas algustähtedega. Ma värvisin pilte ja algustähti. Kui pliiatsil kulus südamik, närisin südamiku ümber puitu, kuni sain jälle värvida. Arvata, et õde oli see, kes ütles, et ma närin lugeda. Ju vist ikka lugesin ka, sest vaevalt sosistasid koerad unejutuks muinasjutte ja alati õnneliku lõpuga vaestest ja õnnetutest tütarlastest, tädi Mariel oli ammendamatul hulgal köidetud vanu raamatuid ja kalendrisabadest kogutud järjejutte, millede kohta oli käibel ütlus - eelmisest elust.
"Selle elu" esimene raamat, mille sain kingiks, oli sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt" ja ausalt öeldes oli mul raskusi lugemisega, see oli mulle tundmatus kirjas, mulle kingiti isegi aabits, et ma õpiksin lugema! :)
Ma loen praegugi gooti kirja kiiremini kui ladina tähtedega trükkist.
Aga võibolla polnudki mul haldjast ristiema oma anniga, vaid lihtsalt suurest uudishimust, et saada teada, mis põhjus on pannud kedagi kirjutama, või...
Igatahes loen ja lugenud palju
4 kommentaari:
jah, see raamatuhaldjast ristiema on mul ka. jummel, ma mäletan, kui lapsena ei saanud nii palju lugeda kui tahtsin.. alati ju pidi miskeid kodutöid ka tegema ja eks õues oli ka vaja mööda puuriitu ja aedu turnida. aga igatahes olin ma igal vabal hetkel ninapidi raamatus. õnneks oli meil linnakorteri akna taga tänavalatern ja kui õhtul magama aeti, siis selle valgel ma ikka öösiti lugesin. ime siis, et juba üsna kooli algusklassides prillid sain.
ja suvel maal oli mul õue wc-sse raamat ära peidetud, seal ma siis käisin salaja lugemas :D. peidukoht siiani alles :)
Mul sama värk - lapsena lugesin ikka nii, et ööl ega päeval polnud vahet. Ma lausa neelasin raamatuid - vahet polnud milliseid, peaasi, et raamatud olid. Teised lapsed jooksid metsa all, mina istusin toas ja lugesin. Vanaema - vanaisa lausa peitsid mu eest raamatuid ja peksid mind õue mängima - aga ma olin 5 minuti pärast toas tagasi ja sukeldusin raamatusse. Mul on tegelikult väga kahju, et tänapäeval on need arvutid - mul vanem laps ei hooli raamatutest. Ja röövliplika ka eriti mitte. Tunduvalt lihtsam on netis surfata.
Samas võta nüüd kinni - plika õppis arvuti abil lugema ja ka inglise keelt pursib juba täitsa hästi. Teine kord tuleb ja räägib mitu lauset mulle inglist (kusjuures õieti).
Gooti kirjaga on mulgi armsad lapsepõlvemälestused, terve vanatädi pööning oli tolleaegseid raamatuid täis. Aga neid sodida mul ei lubatud :).
Ei teagi, mis hiljem neist raamatutest sai. Osa eestiaegseid ajakirju, Romaanileht jms said veel vanatädi eluajal minu kätte ja on köidetuna riiulis. Aga need pärijad, kes talu teise poole said ja seda juba aastaid müüa üritavad, viskasid vist kõik vanatädi asjad lihtsalt minema.
Seda keerulist küsimust olen ma endale sageli esitanud.
Ma ei mäletagi end teisiti kui raamatuga.
Käsi-ja erialaraamatud- no neist saan ma aru. Seal ju peidus kogu maailma tarkus ja pole mõtet ise seda ratast leiutada kui ta on vaid käeulatuses. Kui isiklik kogemus veel juurde panna...
Aga see muu- kas siis enda mõtetele kinnituse saamiseks või hoopis arusaamiseks, et maailmas on ka muid, ja muuseas, samuti väga õigeid ja tarku seisukohti ja et maailma muutub seisukohtade paljususe tõttu vaid rikkamaks.
Või hoopis mingiks hetkeks illusioonide keskel elamiseks. Mis siis muud need raamatutunded ja olukorrad ikka on, millega koos nutta või naerda.
Või hoopis teadmiseks, et kuidas kunagi ja kuskil on elatud
Või aja surnukslöömiseks ja pea enda mõtetest puhastamiseks.
Sellele ilmselt ei saagi vastust. Aga hea kaaslane on ta küll igaks hetkeks, olgu ta mis kirjas või keeles (oleks neid vaid rohkem oskaks)
Ja neid peab ikka palju olema- selleks, et kodu oleks kodu:)
Postita kommentaar